Hakkasin töötuks

Juuni lõpus suleti kool, kus töötasin, ja mind koondati. Nädal hiljem otsustasin end võtta töötuna arvele.  Olen 19 aastat töötanud, korralikult riigile makse maksnud, miks siis mitte ka mina? Pärast ametliku teate saamist e-postile, et mind on registreeritud töötuks, tundsin, nagu oleksin saanud uue ameti, mida peaks lausa tähistama. Ikkagi esimest korda elus.

Tähistamisest siiski loobusin, sest töötul on uskmatult palju tegemist. Ühtlasi proovin ka koolitööst puhata, sest tänapäeva koolis peab õpetaja olema nii imeinimene kui ka rööprähkleja, mingist mugavusstsoonis pesitsemise võimalusest ei tasu unistadagi (õnneks ma ei unista ka). Kui kooli poleks kinni pandud, oleks mul praegu mõnus kinni makstud 56päevane puhkus. Välja teenitud puhkuserahad sain muidugi kenasti kätte, see on igati positiivne. Ja ühe kuu palk koondamishüvitisena oli samuti väga meeldiv.

Aga töötuks võtmine polegi nii kerge. Töötukassa osakonda minnes selgus, et ametniku jutule pääseb alles kahe nädala pärast. Homme see päev koidab. Homme lähen ka muidugi enda välja otsitud töövestlusele.

Ma tahan hoolida ja sallida, kuid kas enam julgen?

Praegu Eesti ühiskonnas toimuv on ületanud minu jaoks igasugused piirid. See on enamiku normide, tõekspidamiste ja väärtushinnangute vastu, mida olen elu jooksul oma naha alla teadlikult või alateadlikult kogunud. Ma ei saa aru, kus ma enam viibin, kuhu on kadunud suur osa üllaid aateid, üksmeel, tahe areneda ja end harida - nende ideaalide saatel läbisin oma koolitee just ajal, kui Eesti oli vabaks saamas ja hiljem selleks saanud. Meil olid koolis õpetajad, kes olid tõeliselt innustunud jagamaks meile nii kõikvõimalikke teadmisi kui ka nende kaudu väärtusi.

Ma pean tõdema, et ma olen siirdunud siseemigratsiooni. Eestist ei taha ma lahkuda ja kuhu mul üldse minnagi on? Aga kui aus olla, siis ma ei julge enam suure osa asjade üle sõna võtta, sest iga sõna märgatakse ja interpreteeritakse väga üllataval moel. Ja ometi pole ma avaliku elu tegelane ega osale poliitikas, mind tunnevad ainult sõbrad ja tuttavad. Ma ei talu konflikte, pole praegusel ajal valmis võitlema ega taha saada kividega loobitud. Loopige asja eest, kuid mitte selle eest, et ma olen viha õhutamise vastu ja inimõiguste poolt. Tahan rahulikult elada ja seda eelkõige vaimses mõttes. Aga ma olen liiga tundlik elamaks praegu siin ühiskonnas. Niisiis on käes sisepaguluse aeg.

Mis on lahti? Aeg liigestest on lahti, nagu ütles juba üle 400 aasta tagasi Shakespeare Hamleti suu kaudu. Me paljud arvasime siin Eestis, et me suudame liigesed kokku liimida, me panustasime sellesse igaüks oma rindel. Ent nüüd on lood taas kurvad.

Selga pole panna midagi

On vana tõde, et selga pole kunagi nagunii midagi panna ja kui on, siis on tegu süsteemitõrkega.

Olukorra kirjeldus:
1. Kogu elamine on riideid täis: uksed, vannituba, magamistuba, pesukast ja otseloomulikult need kaks riidekappi, mis tundusid ostes päris mahukad.

a) Ühes isetekkelises kohas on puhta pesu hunnik. Enamik sellest tuleks kohe minema lennutada, sest selga pole sealt panna midagi, ent anomaalia seisneb selles, et kui need pesud on puhtad, siis järelikult on neid pestud, millest järeldub, et enne seda on neid ka kantud.
b) Kuigi 12 kotti riideid on kolinud aasta jooksul elamisest välja taaskasutusse, on riideid ikka liiga palju. Nad justkui tegeleks salajase paljunemisega. Mis ei tähenda, et neid ka selga annaks panna.

2. Kapid on täis
a) riideid, mida on liiga palju kantud ja mida enam ei taha nähagi;
b) riideid, mis ootavad sobivat aega, millal nad ükskord selga panna
i. mõnel stiilipeol,
ii. mõnel nii peenel vastuvõtul, kuhu sind pole veel kunagi kutsutud,
iii. siis, kui oled rasvad maha saanud,
iv. siis, kui oled piisavalt juurde võtnud;
c) riideid, millele on nii palju raha kulutatud, et neid ei saa mitte mingil juhul kapist välja visata, kuid selga neid proovida ei julge, sest võib selguda, et nad on väikseks jäänud. Ja otseloomulikult ei saa ju väga pidulikule üritusele teist aastat sama kleidiga minna;
d) riideid, mida isegi võiks selga panna, aga mis millegi muuga kokku ei sobi.

3. Toas ringi jalutades ja kappe avades küsid endalt: aga mida ma seni oma elu jooksul üldse kandnud olen?  Midagi nagu on kogu aeg seljas olnud... Peaks vanu pilte vaatama! Nii, vaadatud. See pluus - kuidas üldse oli võimalik, et ma selliseid asju selga võisin panna? Aga see üks pluus oli ju päris kena, aga pole seda juba paar aastat näinud...

Ja mida öelda siis kokkuvõtteks?

Kuna midagi pole selga panna, tuleb kogu aeg käia samade riietega!

Poola veidrused

Rannavale Sopotis aktiivselt töötamas.

Poola areneb mühinal, teid, viadukte ja sildu muudkui ehitatakse-renoveeritakse suuremate keskuste ümbruses, kuid teeninduskultuur on igal juhul veider ja mõni asi veel.

Viimase aasta jooksul olen käinud kolm korda Poolas ja kuigi sinna annab ikka logistada, isegi ainuüksi Kirde-Poolasse, läheksin sinna isegi juba tänavu veel kord, sest Poola on huvitav maa. Aga on mõni asi, mis venitab silmad imestusest suureks.

Esiteks teeninduskultuur. Kuigi olen vähe reisinud, ei ole ma kindlasti sellist nõmedust nagu Poola majutusasutustes kusagil mujal kohanud, kusjuures puhtuse üle kurta ei saa. Poodides on müüjad üliaeglased ja uimased. Pooled müüjad ei tahaks nagu üldse ostjaid näha, ei naerata. Oluliselt meeldivamad on noored, alles plikaohtu teenindajad ja nemad räägivad ka inglise keelt. Restoranis võidki menüüd ootama jääda, kui just ise seda julmalt nõudma ei lähe. Kui menüü kätte saad, siis alles neljandal katsel saad oma soovitu, sest kolme esimese toorained on otsas.

Kust küll osad oma energia võtavad?

Mida kujutab endast energia ülejääk? Miks näiteks minul on energiat hoopis pidevalt puudu?

Olen kuulnud, et viimasel ajal on osadel inimistel palju energiat üle. See tähendab, et massiliselt käiakse jooksmas igasugu maratonidel, osaletakse öörännakutel jne. Inimene saab tänapäeval piisavalt sööki kätte, ei pea enam jahti pidamama, niisiis tekibki energia ülejääk.

Imestan, et leidub inimesi, kes ärkavad veel enne esimest kukelaulu ja asuvad hoogsalt toimetama. Teen hommikul silmad lahti ja vaatan aknast välja: mõni juba uhab koeraga ringi, mõni on leidnud omale muu tegevuse.
Kell 8 hommikul tööle vaarudes näen, kuidas mõni noor ema juba rõõmsalt lapsevankriga ringi jalutab. Müstika! Osad naised ei käi tööl ega saa muidu elus kõigega päris hästi hakkama (näiteks isegi õhtukat lõpetatud), aga oma lapse saavad hommikul vara riidesse ja juba enne kella 8 lasteaaeda viidud! Kust selline energia tuleb? Kui ma kodus töötasin ja lapsed väiksed olid, sain nad alles kella 9 lasteaeda viidud ja seegi oli suur pingutus, mistõttu sageli jätsingi nad koju. Jumal tänatud, et nüüd lähevad ise kooli.

Üks sõber rääkis, et käis mingil ekskursioonil ja tal ei lastud magada. Ta ööbis ühes toas vanemate inimestega, kes hakkasid hommikul kell 5 ringi sagima ja kolistama, austamata neid, kes magada soovivad. Ma oleksin selles situatsioonis ülivihane. Mul läks ka täna hommikul kell 5.37 uni ära ja tekkis paanika mõningate kiirelt ärategemist vajavate asjade pärast. Aga ma vaevu jaksasin end vedada kööki vett jooma. Õnneks tuli mõne aja pärast uni tagasi. Vanasti oli mul nii, et õhtul und ei tulnud, mõnikord rähklesin voodis lausa kella kuueni hommikul, sõba silmale saamata. Nüüd paistab mul olevat kätte jõudnud selline iga, et hommikul vara läheb uni ära, nagu paljud teisedki kurdavad, aga see ei tähenda, et oleksin selleks ajaks välja puhanud. Eks see stressist ja ülepingest tule.

Olgu, ma saan aru, et mingisugune energia ülejääk on minulgi, sest kehale on kogunenud teatud üleliigsed rasvad. Just praegu kaalusin ennast ja kaalunumber näitas 59,5. Muidugi minu pikkuse kohta (1.71) pole tegu kaugeltki mitte ülekaaluga, aga ma tahaks kaaluda 55 kg nagu pool aastat tagasi septembris. Teadlaste sõnul pidi liigses kehakaalus väljenduv energia ülejääk olema hiljutine probleem ja inimese energiatarbimine lülitub kohe välja, kui keha seda enam ei vaja.

Aga! Kui ma vaatan neid inimesi, kes päevad läbi ringi lippavad, siis osadel on ilmselgelt välja paista ka ülekilod. Ei kao need kilod neil selle sporditegemisega kuidagi, keha hoiab varusid ikka tallel. Tundub ikkagi nii, et osad inimesed ongi loodud olema paksukesed ja teised ei pea üldse ülekilode ootamatu tekkimise pärast muretsema, söögu palju tahes. Ega ma ka ju pikka aega midagi juurde võtnud. Ülikooli astudes kaalusin alla 50 kg, see polnud normaalne. Kui pool elu oled olnud alakaaluline ja sellepärast on sinu kallal isegi noritud, siis paari lisakilo pärast väga ei kurdagi.

Aga ikkagi, miks on siis osadel inimestel energiat nii palju üle ja osadel nii palju puudu? Tuleb tunnistada, et minu tutvusringkonnas on siiski ülekaalus need, kes kurdavad väsimust ja otsivad abi kas loodus- või tavalisest apteegist. Selge see, et igasugu pinged ja stress toovad väsimuse ja kurnatuse kaasa, aga tahaks teada, kas siis neil, kellel on energiat nii palju üle, puuduvad pinged, stress ja mured. Mine või lausa neid intervjueerima, et saladusele jälile jõuda.

Igal juhul, kes juhtub lugema ja kellel pole muret energia vähesusega ning teab selle põhjust, palun andke ka mulle teada.

Üks lustakas lugemine

Tuleb nentida, et ma ei ole Mihkel Mutti eriti palju lugenud, ent tema "Eesti ümberlõikajat" (2016) tahtsin kindlasti lugeda. Paarilt inimeselt jõudsin juba varem ka kiidusõnu kuulda. Üle pika aja oli see üks raamat, mille endale suisa ostsin (pean väga valima, mida ostan, sest raamaturiiulid on paraku kõik täis ja rohkem neid tuppa ei mahu).

Nimetaksin seda raamatut lustakaks irooniaks, mõnusaks satiiriks. On aru saada, et kirjanik on kirjutamist nautinud, vabalt fantaasial lennata lasknud. Kerge ja lõbus lugemine, ütleksin ma. Selle raamatu põhjal võiks aretada mis laadi kirjutisi iganes, väga süvitsi võiks laskuda rahvuseksistentsiaalsetesse teemadesse, aga milleks? Mina ei võta seda raamatu traagiliselt, vaid just nimelt mõnusa tögamisena viimastel aastatel ühiskonnas toimuva kohta. Ma kujutan ette, et näiteks mõningad äärmusrahvuslased suudaksid seda raamatut kuidagi väga isiklikult võtta. Mina ei oska seda iseendaga suhestada, küll aga meeldib mulle see, kuidas 1+1 tulemusel on Mutt "maailmas leiduvat" kokku liitnud ja huvitavate tulemusteni jõudnud. Näiteks Trumpi plaanitavat USA-Mehhiko müüri ja kampaaniat "Talendid koju" kokku liites on sündinud raamatus äärmusliikumine "Talendid koju", mis käib välismaale läinud eestlasi füüsiliselt või psüühiliselt terroriseerimas ning soovib Eestimaa ümber ehitada paekivist müüri, et rohkem inimesi riigist enam välja ei pääseks. Päris lõbus on ka näiteks see, kuidas ajakirjanik Benno Sohvakartul läheb Brüsselisse Alam-Kolkakülast pärit europarlamentäärile Mauri Rähnile külla ja võtab kaasa oma partneri, kelleks ei osutugi naisterahvas, vaid hoopis fekaalivedaja Boris Tammejuss - kooseluseadus võimaldas ka Tammejussil Brüsselisse pääseda, et lipuvardasse ronides ja Eesti lipule suud andes Alam-Kolkaküla Euroopa Asjade Komitee manifestile tähelepanu tõmmata. Manifest ise on samuti raamatus välja toodud ja olgugi, et selle on kokku kirjutanud mitmed Alam-Kolkaküla talendid, on tekst lihtsalt üks ebakonkreetne halamishägu.

Kaugtöö või töötegemine "maal" on ainult töö arvuti taga?

Kas kaugtöö või töötamine maakohas tähendab tõesti ainult tööd arvuti taga ja muid tööviise siin ilmas enam polegi? Selline piiratud mõtlemine paneb ikka väga imestama. 

Uudis on see, et maal (väljaspool suuremaid linnu, mida Eestis muidugi polegi, aga noh, kõik kohad väljaspool Tallinna on ju maakohad, sh Tartu) tehakse igasuguseid töid ja mitte ainult põllumajanduslikke ja metsandustöid. Ameteid on väga erinevaid. Suur osa neid vajab vähest arvutikasutamist. Ometi on kõik n-ö maale elama või kaugtööd tegema kutsuvad reklaamid sellised, kus inimene istub kas ruumis või kuskil metsas villasokkides arvuti taga. Kas tõesti nii piiratud ongi arusaam tööst tänapäeva Eestis?

Kas SEE ongi elu väljasuretamine maal?

Mõniste poe käive olla langenud päevapealt, kui Apes avati hiljuti Alko1000 kauplus. Nüüd virisetakse, et riik peab midagi ette võtma. Mida siis riik täpsemalt ette võtma peaks? Mind häirib kogu asja juures hoopis see, et riigilt saadav raha - nii vanaduspension kui ka töövõimetuspension - kulutatakse peamiselt alkoholi peale.

Kogu see purelus ja virisemine ei ole seotud absoluutselt mitte millegi muu kui ainult alkoholiga. Kusjuures alkoholitarvitamist ei ole riik ära keelanud, nagu osad demagoogid püüavad väita. On lihtsalt masendav, et niivõrd paljude inimeste elu koosneb peaasjalikult üksnes alkoholitarvitamisest.

Ma küsin, miks peab riik neid joodikuid üleval pidama? Ja see on tõsine küsimus. Miks on meil n-ö grupi peal mitte veel pensionieas täies elujõus (tõsi, kohati oma tervise maha joonud) inimesed, kellele me lihtsalt maksame selleks, et nad saaksid päevad läbi alkoholi tarvitada? See on tegelik probleem, mitte see, et maapoed ei saa teenida enam alkoholimüügi pealt nii kergesti nagu varem. Kes tahab juua, palun väga, joogu oma raha eest.

Barcelonas kevadisi päiksekiiri püüdmas III osa

Gaudi, Monserdá ja Amigó vitraaž "Rosett igavese silmaga" (ca 1900-1902)

Neljapäeva hommikul sõitsime  neljakesi jälle Montjuici mäele end taas kultuuriliselt harima MNACi ehk katalaani rahvuslikku visuaalse kunsti muuseumisse. Seda soovitas ka Daniel. 

Pilet ei olnud seekord tappev. Kuna olime saanud linnaekskursioonibussist sooduskupongide raamatu, siis saime pileti 20% odavamalt ehk hinnaga 9.60 ning kui ma õigesti mäletan, siis vanim seltskonnaliige sai üldse tasuta (nii mõnessegi kohta sai ta tasuta sisse tänu vanusele 66). Aga enne veel, kui läksime kunsti endasse ammutama, oli minul kui hommikusel toidumanustamissuutmatul kõht tühjaks läinud ning võtsin kohvikus kuuma šokolaadi koos churros'tega. Oli mõnus magusalaks küll. Aga tuli ju ka churrosed ära maitsta!

Barcelonas kevadisi päiksekiiri püüdmas II osa

Bussist pildistatud ehitusjärgus Joan Miro park

Mida me Barcelonas esmaspäeva õhtul veel tegime, seda ma täpselt enam ei mäleta. Võimalik, et see oli see päev, kui läksime toiduvarude soetamiseks otsima õega Carrefouri poodi. Noh, on tõesti Prantsuse keti pood, aga meile lihtsalt Carrefour väga meeldib. Aga telefoni google maps mul tol hetkel parajasti ei funktsinud ja otse minemise asemel keerasime ära Meridiani avenüüle (nädala teisel poolel avastasime, et suur Carrefour nagu ka C&A asuvad Glories'i kaubanduskeskuses, mis oli meie hotellile tõesti lähedal.)

Olles mõnda aega juba kõndinud, tekkis mõte, et küsiks kelleltki teed. Nii on ju alati kõige lihtsam. Parajasti jalutas mööda üks umbes minuvanune mees lapsekäruga. Ta vastas inglise keeles, et siin lähedal on hoopis üks teine väga hea pood ja saadab meid sinnani ära. Poeks oli Mercadona, mis oli ka tõepoolest soodne. Ja tagasi tulles ma selle ranunculuse kaasa rabasingi. Mees hakkas teekonnal huvi tundma, kust meie pärit oleme. Saades teada, et Eestist, küsis, kas vene keelt ka oskame. Nemnožka, vastasin ma. Ja siis ta läkski vene keelele üle, kusjuures ma sain peaaegu kõigest aru, mida ta rääkis. Tuli välja, et pärit on tema Ukrainast ja kaks aastat tagasi kolisid nad perega Barcelonasse, kus nüüd elatuvad korterite väljarentimisest. Kärus istuv tütar oli veel sündinud Ukrainas, aga talle oli juba pandud rahvusvaheline nimi. Vist oli Gloria. Mees lisas ka, et mitmed tema tuttavad on põgenenud Eestisse, aga nemad on Barcelona eluga ikka väga rahul. No arvata võib.

Barcelonas kevadisi päiksekiiri püüdmas I osa

Märtsi algul astus minu jalg esimest korda Hispaania pinnale - Barcelonasse - linna, mis oli mulle ammu silma jäänud. Reis kestis nädala, kuid tegelikult oleks võinud jääda kauemakski. 

Juba mullu suvel sai Barcelona fännist kolleegiga arutatud, et tuleksin hea meelega järgmine kord ka, kui tema läheb. Nii saigi otsustatud, et läheme kevadel enne suurt kuumust neljakesi. Tema võtab kaasa ühe inimese omalt poolt ja mina ühe omalt poolt ning ööbime kahestes tubades. Inimesi kaasa leida polnud keeruline. Mina kutsusin kaasa oma õe. Aga arv neli oli asjakohane just seepärast, et nii on kõige mugavam ja odavam taksot kasutada ning taksosid kasutatakse seal linnas üsna ohtralt. Taksosid liigub igal pool ja eriti mugav on neid ära tunda tänu sellele, et kõik on ühtset kollast-musta värvi ning plafoonil on näha, kas takso on vaba või mitte ning mitu kohta taksos on. Vaba takso võib peatada kus iganes.

Nelja päeva pikkune töönädal?

Nelja päeva pikkune töönädal tundub olevat midagi sellist, mis on kindlasti paljudele (vanematele) inimestele täiesti vastuvõetamatu nähtus. Aga mõelgem asja üle järele.

Ei saa ju olla nii, et inimene pool nädalat laiskleb! Meie omal ajal tulime töölt, pesime käsitsi pesu, lüpsime lehmad... Tänapäeva noored tahavad ainult laiselda ja ongi juba hukka läinud...

Aga kas inimesed olid siis õnnelikumad, kui nad olid sunnitud varem rohkem asju käsitsi tegema kui tänapäeval? Nüüd on enamikul inimestel pesumasinad, kuivatid, nõudepesumasinad. Asjad saavad palju rutem ära tehtud. Kontorites on arvutid, keegi ei pea enam trükimasina taga tekste sisse lööma. Elu on ikka päris meeldivalt edasi arenenud. Me ei taha ju ahviks puu otsa tagasi. Olen veendunud, et meie esivanemad nägid vaeva, käisid sõjas, arendasid teadust just nimelt eesmärgiga, et nende järglastel oleks helgem tulevik. Seda tahame ka meie, praeguse aja inimesed, ju oma lastele ja lastelastele. Aga nüüd kaldusin tegelikult teemapüstitusest juba kõrvale.

Kunagi olid ajad, näiteks 19. sajandi teisel poolel, kui tekkisid tööstused ja tööd tehti lausa seitse päeva nädalas. Töötasid ka paljud alaealised. Nõukogude ajal (siiski enam mitte sel ajal, kui mina 10 aastat Nõukogude Liidus elasin), käidi tööl ka laupäeviti ja näiteks minu vanemad käisid laupäeviti koolis. Hiljem muutus koolinädal viie päeva pikkuseks ja ükski laps ei ole sellest küll rumalamaks jäänud.

Esimese ja teise Eesti õpetajate palk

Lauri Leesi virises täna hommikul Vikerraadios jälle põhjalikult. Ma ei kuulnud küll kogu intervjuud, aga jutuks tuli ka õpetajate palk, mis pidi nii väike olema.

Mina võin öelda ja seda kinnitavad ka teised, et "regioonides" ehk ääremaal ehk väljaspool Tallinnat on õpetajad ühed paremini teenivad keskklassi kodanikud. Seetõttu on väikelinnades õpetajate ametikohtadele ka tohutu tung. Paar minu õpetajaharidusega tuttavat on üritanud jala mõne kooli ukse vahele saada, aga see on täiesti võimatu. Kui sa just pole juba paarkümmend aastat õpetaja olnud, siis pead sellesse ametisse saamiseks tõsiseid tutvusi omama. Palgad on väga head võrreldes paljude muude ametikohtadega. Lisanduvad õpetajate elupõlised sõbrad Juuni, Juuli ja August, sõprusele antakse boonusena kaasa ka palk üheskoos puhkamiseks. Õpetaja töö on raske, aga milline töö ei oleks?

Ma ütlen ausalt, et kui ma ühel päeval hakkaksin saama sama head palka kui õpetajad, siis ma elaksin väga hästi. Mul on magistrikraad, kuid väljaspool Tallinna elades pole mul lootustki lähiajal samaväärset palka saada kui õpetajatel. Ravikindlustusest rääkimata.

Ma saan muidugi aru, et Tallinna õpetajale võib see palk väikseks jääda. Siin joonistuvadki ilmekalt välja esimene ja teine Eesti.

Presidendivalimiste mõru maik

Kui varem ajas see Eesti ideaalimeinimese otsing südame pahaks, siis nüüd on sellel ebameeldiv mõru maik man.

Presidenti ei saadud laupäeval valitud. Nii mõnelgi läks sellest kergemaks, sest kui ei saa minu lemmik, siis ei tohi ka teiste oma saada. Kogu sellele showle, mis siin kevadest saati kestis, kulutati tohutult maksumaksja raha ja kulutasid kandidaadid ka oma raha. Tegelikult on mul kahju kandidaatidest, kes kogu selle tsirkuse läbi tegid, kulutasid meeletult oma ressursse, panid terve oma suve nahka, aga tulemuseks on null.

Mõru maigu aga jätab see, et olgu see praegune üks presidendikandidaat kes tahes, aga tema justkui tuleb ja saab endale kõik selle, mille eest teised on rabelema pidanud. Olgem ausad, see on ebaõiglane. Keegi tuuakse ropsti Luksemburgist kohale, kelle palk on siiani olnud 19 800 eurot kuus, millest tema pole pidanud sentigi kulutama, et kampaaniat teha. Kas see ei tee mitte viha, võib küsida selle peale rallis osalenud presidendikandidaat.

Praegu jääb mulje, et paari päevaga tahetakse saada paika president, et näidata, et Riigikogu siiski on võimeline koostööd tegema. Kes see president on, polegi nagu enam oluline, peaasi, et ta paika kuidagi saaks. Presidendi vaadetest ei tea me midagi, alles eile hakati meedias tema senist elukäiku tutvustama. Ma leian, et niimoodi pole ikka päris õige presidenti valida. 

Ma ei tea Kaljulaiust mitte midagi. Võib-olla kunagi ammu käis ta meediast läbi, aga see nimi kerkis esile alles siis, kui Parts hakkas tema ametikohta Brüsselis omale himustama. Ilmselt enamikku inimesi aga ei huvitanud ka siis, et kes see inimene on. Ma arvan, et enamik inimesi ei teadnud veel eile tema nime kuuldes, milline nägu seda nime esindab.

Aga eks kõik riigid väärivad oma valitsejaid. Ju siis eestlased sellised ongi. Meil on ametnike riik ja nüüd ongi ilmselt saamas presidendiks üks ontlik ametnik. Võib-olla ta toob positiivseid üllatusi, võib-olla negatiivseid. Me ei tea sellest mitte midagi. Selge on see, et sellist presidenti, kes meeldiks kõigile, ei leia eesti rahvas iial ja võib-olla on see õige ka.

Jään selle juurde, et presidendi peaks valima rahvas. Enamikus riikides, nii nagu ka naaberriigis Soomes, selline valimisssüsteem toimib ja näiteks Soomes toimib see hästi.

Täiendus 29. sept
Eilses "Pealtnägijas" juhtusin kuulma intervjuud Kersti Kaljulaiuga. Jättis meeldiva mulje. Sõnu seada oskab. Maailmavaatest pole veel aru saanud, küllap ta sinna parempoolsusesse kaldub, kui juba kord pangaski on töötanud. Elame-näeme. Kindlasti tuleb talle kasuks see, et välimuselt on ta hästi tavaline, mitte aga mingi kaunitar - saab kindlasti tänu sellele vähem kriitikat. Ma usun, et Eesti meedia on ennast Evelin Ilvese peal 10 aasta jooksul nii pühendunult välja elanud, et enam seda välimuse ja riiete üle ilkumist sellisel määral nagu Evelini puhul ei tule.

Aga igal juhul jõuab Eesti omadega lõpuks 20. sajandi lõppu, kui valib presidendiks naise.

Täiendus 30. sept
Paraku ajab Kaljulaid ikka väga ümmargust juttu. Teps mitte ei saa aru, mida ta tegelikult mõtleb.

Magistritöö vaevade päevik

Eelmisel suvel juuli lõpus ja augusti alguses kirjutasin oma magistritöö viimast osa. Kuigi väljas olid eelmise suve päikseliseimaid rannailmad, tuli mul end välja lülitada absoluutselt kõigest. Augustiks sain töö siiski õnneks õigeks kuupäevaks valmis ning ka ilusti kaitstud. Suur kivi langes südamelt. 

MAGISTRITÖÖ KIRJUTAMISE AHASTUSPÄEVIK

Ma lihtsalt ei saa aru. Juhe on täiesti koos. Minu pea töötab hoopis teistmoodi, kui üldse. Mul ei ole akadeemiku aju. Need asjad on minu jaoks ebaloogilised. Kust tulevad siia tegijad ja jälgijad, need on nii laiad mõisted. Siiani on jäänud mulje, et suudan adekvaatselt asjadest aru saada

Olen hullumas, olen rullumas

See magistritöö on selline asi, mille kohta ma olen kaks aastat pidevalt tundnud, kuidas ma seda teha ei taha. Nagu ka praegu. Vähesed asjad on mulle niivõrd vastumeelsed olnud. Aga ma tahan ülikooli lõpuks ära lõpetada. Praegusel hetkel ma kirjutaks ükskõik millist teist raamatut. Rõhk sõnal raamat.

Ma isegi imestan, et ma ei pea kogu oma tööd ümber tegema. Juhendaja on millegagi mu seni tehtust siiski ka rahule jäänud. Ime, ime

Kuidagi ikka läheb ka, miskit saab ikka tehtud ka. Tähtis on järjepidev töö, isegi kui see on aeglane.

Läheb ka kuidagi.

Ohe, ja jälle ei viitsi.

Eile õhtul oli mul üksinda pidu. Üksinda. Koos šampanja, Galliano ja salajuttudega. Oleksin tahtnud nii väga tantsida ja rokkida. Rannast kostus selleks täpselt sobiv muusika, oleksin tahtnud kontserdile minna. Läksin rõdule ja hööritasin puusi - midagi ikka. Täna tunnen end peo järelkajana raskena, kuid suudan siiski süveneda töösse. Hakkab siiski tasapisi looma, kuigi juhendaja eilne kiri, et ta tahab veel kord töö üle lugeda, tekitas nii kerge südame kui ka paanika tunde. Võib arvata, et esmaspäeval tuleb juhendaja kommentaare järgides veel üle mõistuse kõvasti rabeleda, sest tema arusaamad on minu omadest nii erinevad.

Paanika on võtmas kummalist vormi. Paanika enam ei aita. Üks päev on jäänud, kuigi oleks tarvis kahte nädalat. Pinget lisab minu koera Ronja surm, see on valu, mis üha südame sees kerib. Homse lõpuspurdi jaoks peab magada saama. Selge on see, et valmis ma seda tööd korralikult ei saa. Eelkaitsmise ajal arvasin naiivsena, et 2/3 tööd on tehtud. Oh seda püha naiivsust! Tahaks, et see jama juba läbi saaks. Ja Ronjast on nii nii kahju. Ma ei taha tema kaussegi põrandalt ära koristada. Õnneks ta sai vähemalt väärikad matused.

Midagi nüüd ma siin tegin, kuid mis see on, kas teangi. Päike paistab näkku, arvuti kuumutab jalgu. Kas töö hakkab valmis saama? Minu jaoks hakkab küll, mõelgu teised, mida tahavad. Hinnaku minu tööd, kuidas tahavad. Need hinded ja hinnangud jäävad nende südametunnistusele. Mina olen ropppppu vaeva näinud. Paanikaks täna enam energiat ei jätku.

Mina olen eestlane

Mina, eestlane, Võrumaa rahvarõivastes võidupühal, 23. juunil 2016

Kuigi igasugused helmelised ja ekrelised ei pea ei Marina Kaljuranda ega ilmselt ka mind eestlaseks, siis mina teatan, et ma olen eestlane.

Rahvus on enesemääratlemise küsimus. Eestlased on need, kes elavad eesti kultuuriruumis ja räägivad eesti keelt.

Rahvuse tõlgendamisel kasutatakse Eestis nn Kulturnation'i põhimõtteid: ühist keelt ja kultuuriruumi. See erineb rahvuse määratlusest suurriikides nagu Saksamaa ja Prantsusmaa, kus rahvuse liikmeks loetakse kõiki sellel territooriumil elavaid isikuid. (Allikas: Vikipeedia)

Ma küsin, kuidas ma saaksingi olla keegi muu kui eestlane? Kui ma poleks eestlane, siis ma polekski mitte keegi. Ma olen sündinud siin riigis (tõsi, Eesti NSVs tegelikult), minu vanemad rääkisid minuga puhast eesti keelt sünnist saati. Ma käisin eesti lasteaias ja koolis, kaks korda Eesti parimas ülikoolis. Ka minu mõlemad vanemad käisid eesti koolis.

Reformierakonna pink on lühikeseks jäänud

Tuleb välja, et Reformierakonnast ei ole enam ministreid võtta. Reitingute põhjal on küll tegu populaarseima erakonnaga Eestis, aga ministreid neil võtta pole.

Välisministriks polnud neil kedagi panna peale elukutselise ministri Jürgen Ligi, kes nüüd sobis juba neljandasse ministriametisse. Välisministrilt peaks eeldama diplomaatilisust, Ligi puhul pole seda aga kuskilt näha. Kaljurand oli välisministrina erakonnale lotovõit, aga tedagi tuli võtta väljastpoolt erakonda.

Teiseks Maris Lauri: panga majandusanalüütik pannakse ühtäkki haridusministriks. Ja jällegi inimene, kes on alles äsja erakonda värvatud.  Ma ei oska Lauri kohta midagi öelda, ei head ega halba, aga tekib küsimus, kas tõesti pole nii suurest erakonnast võtta ministriks inimest, kellel oleks varem olnud haridusteemadega ka midagi pistmist. Samasugune minister oli Ligi. Kusjuures eile jäi kõrvu, et eks Lauri hakkab vahepeal ka Tartus käima. Selline ütlus võtab pead vangutama. Ministeerium ju siiski töötab Tartus, kõik ametnikud on seal. Kas ometi ei saaks leida haridusministrit, kes elaks ka Tartus kohapeal, kes tõesti pühenduks teemasse? On ju kogu hariduselu keskpunkt meil siiski Tartu. Kas Tartus pole siis enam üldse reformierakondlasi? Ja milline on Lauri juhtimiskogemus? Rahandusminister oli ta vaid viis kuud.

Haridusmaastikul on väga suured probleemid vaja lahendada. Seda peab tulema tegema asjatundlik, korraliku juhtimiskogemusega inimene. Oh ma mõtlen, et kui palju haridusministreid ma olen kasvõi ajakirjanikuna näinud. See on masendav, kui lõdvalt seda teemat valitsuse tasandil ikka võetakse. Ometi on haridus inimese ja riigi elus väga olulise tähtsusega. 

Miks ei ole võtta Reformierakonnast haridusministrit ega välisministrit? Tekib küsimus, kes on need ülejäänud liikmed Reformierakonnas? Kas puhas ballast? Miks pole nende seast ministreid võtta või miks pole neist ministreid kasvatatud? Või miks ei julge reformierakondlastest Riigikogu liikmed vastutust võtta? Neid on seal ju ometi palju.

Kaljurannal vedas, et Reformierakonnast pääses. Jällegi loodeti, et tuleb inimene väljastpoolt ja päästab. Päästiski mõnda aega, aga õnneks oli tal nii palju mõistust, et ta ei sisenenud sellesse süsteemi, kus varsti oleks teda maatasa tehtud. Selles mõttes oli Marina tõesti tubli, et erinevalt Laurist ei teinud ta ministri ametit vastu võttes kohe avaldust erakonda astumiseks.

Piimahind, põllumees, regionaalpoliitika - keda see üldse huvitab?

Põllumees läheb esmaspäeval Toompeale protestima. Aasta tagasi käis ka - mina käisin ka, tore oli. Aga põhiliselt oligi tore, sest ilm oli ilus ja meeleolu kõigil laulupidulik. Edasi ei juhtunud õieti midagi. Piima kokkuostuhind tõusis nädal tagasi 20 sendilt 23 sendile, põllumehe jaoks on see naljanumber, ei päästa midagi.

Aga mul on tunne, et ei piimahind ega põllumehe käekäik ei lähe suuremale osale eestlastest üldse korda ja ma pean silmas just tavainimesi. On keegi seal kuskil maal, mis minul sellest, mul on oma elu ja kui tahan, siis joon piima asemel üldse kraanivett. Vahel võib ju sel teemal sõna võtta, näiteks naabrinaise saunas, kuid see on ka kõik, meil on saunas huvitavamaidki teemasid. Ma eelistan üldse õlut.
Teatud ebaselgeid grupeeringuid huvitavad näiteks pagulased märksa enam, nad oskavad isegi madala piimahinna taga näha neid, kuigi pagulased on pseudoteema, mida teatud populistid oma huvides kuumana hoiavad. Tahaks näiteks näha, et vennad Helmed võtaksid sõna maaelu teemadel. Aga kus sa sellega, kasvõi eelminegi aasta, kui ma Toompeal põllumeeste meeleavaldusel kohal käisin, koguti seal hoopis allkirju pagulaste vastu.

Alko1000 Valkas/Valgas - paras lollikeste õngetõmbamine

Eile sattusin üle pika aja Valgasse ja muidugi käisin puhtast uudishimust läbi ka palju kõneainet pakkunud alkoholipoodidest, kus kõik pidi nii imeodav olema ja kus eestlased pidid voorima tuhandete kaupa. Võib öelda, et spetsiaalselt soodsa alkoholi järele poleks sinna küll minna tasunud. Tekitatud on nõme massipsühhoos ja inimesed igavusest jooksevad. 

Teel Valka mängis mul autos Vikerrraadio nagu ikka. Parajasti tuli sealt saade, kus tund aega järjest arutati just Läti alkoralli teemadel. Saates rõhutati korduvalt, et Lätis on alkohol kolmandiku võrra odavam. Tagasi tulles tuli täpselt sama saate kordus. Kui see ei ole reklaam ega hoogusta massipsühhoosi veelgi, siis mis see on? Inimesed lähevadki uudishimust kohale. Iseasi, kas nad alkoholi üldse vajavadki. Mina saan oma veinid Eestist ostetud ja eilne käik tõestas, et Lätti tõesti ei tasu veini järele minna.

Mükopsühhi õnneaeg

Seened teavad - kitsemamplid.

Oo, see sügis on paadunud seenefännile ehk mükopsühhile imeline aeg! Seeni on metsas, iga nurga ja tee peal rohkem kui varem. Ja esimest korda elus leidsin ma paar päeva tagasi Võrumaalt oma esimesed kollakad kukeseened, mida ei teadnudki siinkandis kasvavat.

"Nii lihtne on õnn," kirjutab Ernst Enno. Metsas ongi põhjamaa inimese õnn. Mets on meie meditatsioon, aeroobika, jooga, raviasutus ja mis kõik veel. Ei ole vaja sõita Tallinnasse tasulistele kursustele: see kõik on olemas siinsamas käeulatuses. Metsavaikuses tekivad vaieldamatult kõige paremad ideed, tasub vaid minna ja olla. Mitte läbi matkata, vaid olla kohal ja lasta metsa endasse.

Aga alates jaanipäevast on metsa puhul see suur boonus, et sealt leiab ka seeni. Mina olen paadunud seenefänn. Korjan kukeseeni, suuri sirmikuid, vahel ka kitsemampleid, harvem riisikaid ja pilvikuid. Kõige rohkem aga armastan puravikke, mis on ideaalsed nii marineerituna kui ka lihtsalt praetuna.

Seened tekitavad narkomaaniat - seenelkäigu sõltuvust. Mõtled, et täna ma seenele ei lähe, aga õhtul avastad end ikka ja jälle metsast. Ja kui lõpuks on sügav sügis, peaaegu talv käes, oled sa ikka veel metsas ja jahid neid viimaseid. Eelmisel aastal käisin seenel 1. jõulupühal 25. detsembril Lahemaal. Lihtsalt ei saanud muidu, pidin minema! Aga sealt leidsin nii kukeseeni kui ka suures koguses kollakaid kukeseeni, oma elu esimesi tookord. 

Seened ei ole lihtsalt niisama toidupalad. Niidistiku abil on seened ühenduses kogu maailmaga. Kui ühes maailma otsas korjatakse üles üks seen, siis on neil see oma "interneti" abil teada kohe teises maailma otsas. Kui õpid seeni kuulama, saad palju teavet Maa kohta. Seened vaikivad tähendusrikkalt, aga neil on palju öelda. Kuulata tuleb silmadega, ninaga, suuga. Seened näevad sind juba kaugelt, tunnevad su ära, kui sa oled nendega kord kontakti saanud. Edastavad üksteisele infot, et siin metsas liigub keegi, kes tahab neid. Nii leiadki sa nad üles ka kõige sügavama sambla seest. Märgates seeni, hakkad märkama palju muudki siin maailmas, mis varem salapäraseks jäi.