Reede, 31. august 2007

NAKi pornotuur Rakveres


NAK esitles täna (kellaaja järgi küll juba eile) oma pisikest, kuid kõvakaanelist "Väikest pornoraamatut" Rakveres Art Cafés. Et paarikest Irjo ja Inna (üks neid nii nimetas) kohal pildistamas polnud, siis tegin ise mõned klõpsud.
Esinemine kujunes lühikeseks, aga siiski huvitavaks. Üles astusid Contra, Wimberg (ei teadnudki, et ta naklane on), Vahur Afanasjev, ühe lühikese luuletusega Andra Teede ja eesti seksikaim meeskirjanik Veiko Märka (pornoraamatus tema asju sees ei ole). Ahjaa, punalakk Aapo Ilves muidugi ka. Ruitlast oleks tahtnud näha, aga tema pidavat olema kalal.
Porno kohta siis sain nii palju teada, et algas see värk sellest, kui Contra "leiutas" lause "Panen tallele". Ühesõnaga, edaspidi tasub vältida lausetes sõna 'panema', sest see viitab seksile.
Publikut palju ei olnud, ent kuna Art Café eriti rahvast ei mahuta, olid kõik lauad kenasti inimesi täis.


Kolmapäev, 1. august 2007

Kuhu need režissöörid lähevad?

30. augustil surid kaks võimsat filmirežisööri rootslane Ingmar Bergman ja itaallane Michelangelo Antonioni. Kaks suurt kunstnikku täpselt samal päeval. Hämmastav! Bergman oli Antonionist kuus aastat vanem. Seega jõudsid mõlemad elada pika ja sisuka elu.

Viimasel ajal olen tihti mõelnud, et surija jaoks on kindlasti surm huvitav: ta saab kogeda midagi täiesti uut ja minna kuskile uude kohta. Ei taha ma nimelt kohe mitte uskuda, et füüsilise surmaga lõpeb kõik. See pole lihtsalt võimalik.

Niisiis on mul tekkinud küsimus, et kas kuskil mujal maailmas (kasvõi taevas) pakutakse režissööridele praegu põnevat tööd? Kas kuskil mujal on algamas filmide kuldajastud?

Ühtlasi jääb vaevama mure, et kas siinses maailmas ka veel kunagi häid filme tegema hakatakse? Pole näinud ühtegi uut head filmi viimastel aastatel. Kinod on enamjaolt täis sama kõntsa mis telekaski.

Muide, Ingmar Bergman maetakse Fårö saarele. Svenska Dagbladet andis eile välja lausa Bergmani erilehe, mida võib näha siit.