Kolmapäev, 10. juuli 2019

Hakkasin töötuks

Juuni lõpus suleti kool, kus töötasin, ja mind koondati. Nädal hiljem otsustasin end võtta töötuna arvele.  Olen 19 aastat töötanud, korralikult riigile makse maksnud, miks siis mitte ka mina? Pärast ametliku teate saamist e-postile, et mind on registreeritud töötuks, tundsin, nagu oleksin saanud uue ameti, mida peaks lausa tähistama. Ikkagi esimest korda elus.

Tähistamisest siiski loobusin, sest töötul on uskmatult palju tegemist. Ühtlasi proovin ka koolitööst puhata, sest tänapäeva koolis peab õpetaja olema nii imeinimene kui ka rööprähkleja, mingist mugavusstsoonis pesitsemise võimalusest ei tasu unistadagi (õnneks ma ei unista ka). Kui kooli poleks kinni pandud, oleks mul praegu mõnus kinni makstud 56päevane puhkus. Välja teenitud puhkuserahad sain muidugi kenasti kätte, see on igati positiivne. Ja ühe kuu palk koondamishüvitisena oli samuti väga meeldiv.

Aga töötuks võtmine polegi nii kerge. Töötukassa osakonda minnes selgus, et ametniku jutule pääseb alles kahe nädala pärast. Homme see päev koidab. Homme lähen ka muidugi enda välja otsitud töövestlusele.

Teisipäev, 2. aprill 2019

Ma tahan hoolida ja sallida, kuid kas enam julgen?

Praegu Eesti ühiskonnas toimuv on ületanud minu jaoks igasugused piirid. See on enamiku normide, tõekspidamiste ja väärtushinnangute vastu, mida olen elu jooksul oma naha alla teadlikult või alateadlikult kogunud. Ma ei saa aru, kus ma enam viibin, kuhu on kadunud suur osa üllaid aateid, üksmeel, tahe areneda ja end harida - nende ideaalide saatel läbisin oma koolitee just ajal, kui Eesti oli vabaks saamas ja hiljem selleks saanud. Meil olid koolis õpetajad, kes olid tõeliselt innustunud jagamaks meile nii kõikvõimalikke teadmisi kui ka nende kaudu väärtusi.

Ma pean tõdema, et ma olen siirdunud siseemigratsiooni. Eestist ei taha ma lahkuda ja kuhu mul üldse minnagi on? Aga kui aus olla, siis ma ei julge enam suure osa asjade üle sõna võtta, sest iga sõna märgatakse ja interpreteeritakse väga üllataval moel. Ja ometi pole ma avaliku elu tegelane ega osale poliitikas, mind tunnevad ainult sõbrad ja tuttavad. Ma ei talu konflikte, pole praegusel ajal valmis võitlema ega taha saada kividega loobitud. Loopige asja eest, kuid mitte selle eest, et ma olen viha õhutamise vastu ja inimõiguste poolt. Tahan rahulikult elada ja seda eelkõige vaimses mõttes. Aga ma olen liiga tundlik elamaks praegu siin ühiskonnas. Niisiis on käes sisepaguluse aeg.

Mis on lahti? Aeg liigestest on lahti, nagu ütles juba üle 400 aasta tagasi Shakespeare Hamleti suu kaudu. Me paljud arvasime siin Eestis, et me suudame liigesed kokku liimida, me panustasime sellesse igaüks oma rindel. Ent nüüd on lood taas kurvad.

Pühapäev, 19. august 2018

Selga pole panna midagi

On vana tõde, et selga pole kunagi nagunii midagi panna ja kui on, siis on tegu süsteemitõrkega.

Olukorra kirjeldus:
1. Kogu elamine on riideid täis: uksed, vannituba, magamistuba, pesukast ja otseloomulikult need kaks riidekappi, mis tundusid ostes päris mahukad.

a) Ühes isetekkelises kohas on puhta pesu hunnik. Enamik sellest tuleks kohe minema lennutada, sest selga pole sealt panna midagi, ent anomaalia seisneb selles, et kui need pesud on puhtad, siis järelikult on neid pestud, millest järeldub, et enne seda on neid ka kantud.
b) Kuigi 12 kotti riideid on kolinud aasta jooksul elamisest välja taaskasutusse, on riideid ikka liiga palju. Nad justkui tegeleks salajase paljunemisega. Mis ei tähenda, et neid ka selga annaks panna.

2. Kapid on täis
a) riideid, mida on liiga palju kantud ja mida enam ei taha nähagi;
b) riideid, mis ootavad sobivat aega, millal nad ükskord selga panna
i. mõnel stiilipeol,
ii. mõnel nii peenel vastuvõtul, kuhu sind pole veel kunagi kutsutud,
iii. siis, kui oled rasvad maha saanud,
iv. siis, kui oled piisavalt juurde võtnud;
c) riideid, millele on nii palju raha kulutatud, et neid ei saa mitte mingil juhul kapist välja visata, kuid selga neid proovida ei julge, sest võib selguda, et nad on väikseks jäänud. Ja otseloomulikult ei saa ju väga pidulikule üritusele teist aastat sama kleidiga minna;
d) riideid, mida isegi võiks selga panna, aga mis millegi muuga kokku ei sobi.

3. Toas ringi jalutades ja kappe avades küsid endalt: aga mida ma seni oma elu jooksul üldse kandnud olen?  Midagi nagu on kogu aeg seljas olnud... Peaks vanu pilte vaatama! Nii, vaadatud. See pluus - kuidas üldse oli võimalik, et ma selliseid asju selga võisin panna? Aga see üks pluus oli ju päris kena, aga pole seda juba paar aastat näinud...

Ja mida öelda siis kokkuvõtteks?

Kuna midagi pole selga panna, tuleb kogu aeg käia samade riietega!

Teisipäev, 14. august 2018

Poola veidrused

Rannavale Sopotis aktiivselt töötamas.
Poola areneb mühinal, teid, viadukte ja sildu muudkui ehitatakse-renoveeritakse suuremate keskuste ümbruses, kuid teeninduskultuur on igal juhul veider ja mõni asi veel.

Viimase aasta jooksul olen käinud kolm korda Poolas ja kuigi sinna annab ikka logistada, isegi ainuüksi Kirde-Poolasse, läheksin sinna isegi juba tänavu veel kord, sest Poola on huvitav maa. Aga on mõni asi, mis venitab silmad imestusest suureks.

Esiteks teeninduskultuur. Kuigi olen vähe reisinud, ei ole ma kindlasti sellist nõmedust nagu Poola majutusasutustes kusagil mujal kohanud, kusjuures puhtuse üle kurta ei saa. Poodides on müüjad üliaeglased ja uimased. Pooled müüjad ei tahaks nagu üldse ostjaid näha, ei naerata. Oluliselt meeldivamad on noored, alles plikaohtu teenindajad ja nemad räägivad ka inglise keelt. Restoranis võidki menüüd ootama jääda, kui just ise seda julmalt nõudma ei lähe. Kui menüü kätte saad, siis alles neljandal katsel saad oma soovitu, sest kolme esimese toorained on otsas.

Esmaspäev, 16. aprill 2018

Kust küll osad oma energia võtavad?

Mida kujutab endast energia ülejääk? Miks näiteks minul on energiat hoopis pidevalt puudu?

Olen kuulnud, et viimasel ajal on osadel inimistel palju energiat üle. See tähendab, et massiliselt käiakse jooksmas igasugu maratonidel, osaletakse öörännakutel jne. Inimene saab tänapäeval piisavalt sööki kätte, ei pea enam jahti pidamama, niisiis tekibki energia ülejääk.

Imestan, et leidub inimesi, kes ärkavad veel enne esimest kukelaulu ja asuvad hoogsalt toimetama. Teen hommikul silmad lahti ja vaatan aknast välja: mõni juba uhab koeraga ringi, mõni on leidnud omale muu tegevuse.
Kell 8 hommikul tööle vaarudes näen, kuidas mõni noor ema juba rõõmsalt lapsevankriga ringi jalutab. Müstika! Osad naised ei käi tööl ega saa muidu elus kõigega päris hästi hakkama (näiteks isegi õhtukat lõpetatud), aga oma lapse saavad hommikul vara riidesse ja juba enne kella 8 lasteaaeda viidud! Kust selline energia tuleb? Kui ma kodus töötasin ja lapsed väiksed olid, sain nad alles kella 9 lasteaeda viidud ja seegi oli suur pingutus, mistõttu sageli jätsingi nad koju. Jumal tänatud, et nüüd lähevad ise kooli.

Üks sõber rääkis, et käis mingil ekskursioonil ja tal ei lastud magada. Ta ööbis ühes toas vanemate inimestega, kes hakkasid hommikul kell 5 ringi sagima ja kolistama, austamata neid, kes magada soovivad. Ma oleksin selles situatsioonis ülivihane. Mul läks ka täna hommikul kell 5.37 uni ära ja tekkis paanika mõningate kiirelt ärategemist vajavate asjade pärast. Aga ma vaevu jaksasin end vedada kööki vett jooma. Õnneks tuli mõne aja pärast uni tagasi. Vanasti oli mul nii, et õhtul und ei tulnud, mõnikord rähklesin voodis lausa kella kuueni hommikul, sõba silmale saamata. Nüüd paistab mul olevat kätte jõudnud selline iga, et hommikul vara läheb uni ära, nagu paljud teisedki kurdavad, aga see ei tähenda, et oleksin selleks ajaks välja puhanud. Eks see stressist ja ülepingest tule.

Olgu, ma saan aru, et mingisugune energia ülejääk on minulgi, sest kehale on kogunenud teatud üleliigsed rasvad. Just praegu kaalusin ennast ja kaalunumber näitas 59,5. Muidugi minu pikkuse kohta (1.71) pole tegu kaugeltki mitte ülekaaluga, aga ma tahaks kaaluda 55 kg nagu pool aastat tagasi septembris. Teadlaste sõnul pidi liigses kehakaalus väljenduv energia ülejääk olema hiljutine probleem ja inimese energiatarbimine lülitub kohe välja, kui keha seda enam ei vaja.

Aga! Kui ma vaatan neid inimesi, kes päevad läbi ringi lippavad, siis osadel on ilmselgelt välja paista ka ülekilod. Ei kao need kilod neil selle sporditegemisega kuidagi, keha hoiab varusid ikka tallel. Tundub ikkagi nii, et osad inimesed ongi loodud olema paksukesed ja teised ei pea üldse ülekilode ootamatu tekkimise pärast muretsema, söögu palju tahes. Ega ma ka ju pikka aega midagi juurde võtnud. Ülikooli astudes kaalusin alla 50 kg, see polnud normaalne. Kui pool elu oled olnud alakaaluline ja sellepärast on sinu kallal isegi noritud, siis paari lisakilo pärast väga ei kurdagi.

Aga ikkagi, miks on siis osadel inimestel energiat nii palju üle ja osadel nii palju puudu? Tuleb tunnistada, et minu tutvusringkonnas on siiski ülekaalus need, kes kurdavad väsimust ja otsivad abi kas loodus- või tavalisest apteegist. Selge see, et igasugu pinged ja stress toovad väsimuse ja kurnatuse kaasa, aga tahaks teada, kas siis neil, kellel on energiat nii palju üle, puuduvad pinged, stress ja mured. Mine või lausa neid intervjueerima, et saladusele jälile jõuda.

Igal juhul, kes juhtub lugema ja kellel pole muret energia vähesusega ning teab selle põhjust, palun andke ka mulle teada.

Kolmapäev, 24. mai 2017

Üks lustakas lugemine

Tuleb nentida, et ma ei ole Mihkel Mutti eriti palju lugenud, ent tema "Eesti ümberlõikajat" (2016) tahtsin kindlasti lugeda. Paarilt inimeselt jõudsin juba varem ka kiidusõnu kuulda. Üle pika aja oli see üks raamat, mille endale suisa ostsin (pean väga valima, mida ostan, sest raamaturiiulid on paraku kõik täis ja rohkem neid tuppa ei mahu).

Nimetaksin seda raamatut lustakaks irooniaks, mõnusaks satiiriks. On aru saada, et kirjanik on kirjutamist nautinud, vabalt fantaasial lennata lasknud. Kerge ja lõbus lugemine, ütleksin ma. Selle raamatu põhjal võiks aretada mis laadi kirjutisi iganes, väga süvitsi võiks laskuda rahvuseksistentsiaalsetesse teemadesse, aga milleks? Mina ei võta seda raamatu traagiliselt, vaid just nimelt mõnusa tögamisena viimastel aastatel ühiskonnas toimuva kohta. Ma kujutan ette, et näiteks mõningad äärmusrahvuslased suudaksid seda raamatut kuidagi väga isiklikult võtta. Mina ei oska seda iseendaga suhestada, küll aga meeldib mulle see, kuidas 1+1 tulemusel on Mutt "maailmas leiduvat" kokku liitnud ja huvitavate tulemusteni jõudnud. Näiteks Trumpi plaanitavat USA-Mehhiko müüri ja kampaaniat "Talendid koju" kokku liites on sündinud raamatus äärmusliikumine "Talendid koju", mis käib välismaale läinud eestlasi füüsiliselt või psüühiliselt terroriseerimas ning soovib Eestimaa ümber ehitada paekivist müüri, et rohkem inimesi riigist enam välja ei pääseks. Päris lõbus on ka näiteks see, kuidas ajakirjanik Benno Sohvakartul läheb Brüsselisse Alam-Kolkakülast pärit europarlamentäärile Mauri Rähnile külla ja võtab kaasa oma partneri, kelleks ei osutugi naisterahvas, vaid hoopis fekaalivedaja Boris Tammejuss - kooseluseadus võimaldas ka Tammejussil Brüsselisse pääseda, et lipuvardasse ronides ja Eesti lipule suud andes Alam-Kolkaküla Euroopa Asjade Komitee manifestile tähelepanu tõmmata. Manifest ise on samuti raamatus välja toodud ja olgugi, et selle on kokku kirjutanud mitmed Alam-Kolkaküla talendid, on tekst lihtsalt üks ebakonkreetne halamishägu.

Kolmapäev, 26. aprill 2017

Kaugtöö või töötegemine "maal" on ainult töö arvuti taga?

Kas kaugtöö või töötamine maakohas tähendab tõesti ainult tööd arvuti taga ja muid tööviise siin ilmas enam polegi? Selline piiratud mõtlemine paneb ikka väga imestama. 

Uudis on see, et maal (väljaspool suuremaid linnu, mida Eestis muidugi polegi, aga noh, kõik kohad väljaspool Tallinna on ju maakohad, sh Tartu) tehakse igasuguseid töid ja mitte ainult põllumajanduslikke ja metsandustöid. Ameteid on väga erinevaid. Suur osa neid vajab vähest arvutikasutamist. Ometi on kõik n-ö maale elama või kaugtööd tegema kutsuvad reklaamid sellised, kus inimene istub kas ruumis või kuskil metsas villasokkides arvuti taga. Kas tõesti nii piiratud ongi arusaam tööst tänapäeva Eestis?


Reede, 7. aprill 2017

Kas SEE ongi elu väljasuretamine maal?

Mõniste poe käive olla langenud päevapealt, kui Apes avati hiljuti Alko1000 kauplus. Nüüd virisetakse, et riik peab midagi ette võtma. Mida siis riik täpsemalt ette võtma peaks? Mind häirib kogu asja juures hoopis see, et riigilt saadav raha - nii vanaduspension kui ka töövõimetuspension - kulutatakse peamiselt alkoholi peale.

Kogu see purelus ja virisemine ei ole seotud absoluutselt mitte millegi muu kui ainult alkoholiga. Kusjuures alkoholitarvitamist ei ole riik ära keelanud, nagu osad demagoogid püüavad väita. On lihtsalt masendav, et niivõrd paljude inimeste elu koosneb peaasjalikult üksnes alkoholitarvitamisest.

Ma küsin, miks peab riik neid joodikuid üleval pidama? Ja see on tõsine küsimus. Miks on meil n-ö grupi peal mitte veel pensionieas täies elujõus (tõsi, kohati oma tervise maha joonud) inimesed, kellele me lihtsalt maksame selleks, et nad saaksid päevad läbi alkoholi tarvitada? See on tegelik probleem, mitte see, et maapoed ei saa teenida enam alkoholimüügi pealt nii kergesti nagu varem. Kes tahab juua, palun väga, joogu oma raha eest.

Reede, 24. märts 2017

Barcelonas kevadisi päiksekiiri püüdmas III osa

Gaudi, Monserdá ja Amigó vitraaž "Rosett igavese silmaga" (ca 1900-1902)
Neljapäeva hommikul sõitsime  neljakesi jälle Montjuici mäele end taas kultuuriliselt harima MNACi ehk katalaani rahvuslikku visuaalse kunsti muuseumisse. Seda soovitas ka Daniel. 

Pilet ei olnud seekord tappev. Kuna olime saanud linnaekskursioonibussist sooduskupongide raamatu, siis saime pileti 20% odavamalt ehk hinnaga 9.60 ning kui ma õigesti mäletan, siis vanim seltskonnaliige sai üldse tasuta (nii mõnessegi kohta sai ta tasuta sisse tänu vanusele 66). Aga enne veel, kui läksime kunsti endasse ammutama, oli minul kui hommikusel toidumanustamissuutmatul kõht tühjaks läinud ning võtsin kohvikus kuuma šokolaadi koos churros'tega. Oli mõnus magusalaks küll. Aga tuli ju ka churrosed ära maitsta!

Neljapäev, 23. märts 2017

Barcelonas kevadisi päiksekiiri püüdmas II osa

Bussist pildistatud ehitusjärgus Joan Miro park
Mida me Barcelonas esmaspäeva õhtul veel tegime, seda ma täpselt enam ei mäleta. Võimalik, et see oli see päev, kui läksime toiduvarude soetamiseks otsima õega Carrefouri poodi. Noh, on tõesti Prantsuse keti pood, aga meile lihtsalt Carrefour väga meeldib. Aga telefoni google maps mul tol hetkel parajasti ei funktsinud ja otse minemise asemel keerasime ära Meridiani avenüüle (nädala teisel poolel avastasime, et suur Carrefour nagu ka C&A asuvad Glories'i kaubanduskeskuses, mis oli meie hotellile tõesti lähedal.)

Olles mõnda aega juba kõndinud, tekkis mõte, et küsiks kelleltki teed. Nii on ju alati kõige lihtsam. Parajasti jalutas mööda üks umbes minuvanune mees lapsekäruga. Ta vastas inglise keeles, et siin lähedal on hoopis üks teine väga hea pood ja saadab meid sinnani ära. Poeks oli Mercadona, mis oli ka tõepoolest soodne. Ja tagasi tulles ma selle ranunculuse kaasa rabasingi. Mees hakkas teekonnal huvi tundma, kust meie pärit oleme. Saades teada, et Eestist, küsis, kas vene keelt ka oskame. Nemnožka, vastasin ma. Ja siis ta läkski vene keelele üle, kusjuures ma sain peaaegu kõigest aru, mida ta rääkis. Tuli välja, et pärit on tema Ukrainast ja kaks aastat tagasi kolisid nad perega Barcelonasse, kus nüüd elatuvad korterite väljarentimisest. Kärus istuv tütar oli veel sündinud Ukrainas, aga talle oli juba pandud rahvusvaheline nimi. Vist oli Gloria. Mees lisas ka, et mitmed tema tuttavad on põgenenud Eestisse, aga nemad on Barcelona eluga ikka väga rahul. No arvata võib.

Teisipäev, 21. märts 2017

Barcelonas kevadisi päiksekiiri püüdmas I osa

Märtsi algul astus minu jalg esimest korda Hispaania pinnale - Barcelonasse - linna, mis oli mulle ammu silma jäänud. Reis kestis nädala, kuid tegelikult oleks võinud jääda kauemakski. 

Juba mullu suvel sai Barcelona fännist kolleegiga arutatud, et tuleksin hea meelega järgmine kord ka, kui tema läheb. Nii saigi otsustatud, et läheme kevadel enne suurt kuumust neljakesi. Tema võtab kaasa ühe inimese omalt poolt ja mina ühe omalt poolt ning ööbime kahestes tubades. Inimesi kaasa leida polnud keeruline. Mina kutsusin kaasa oma õe. Aga arv neli oli asjakohane just seepärast, et nii on kõige mugavam ja odavam taksot kasutada ning taksosid kasutatakse seal linnas üsna ohtralt. Taksosid liigub igal pool ja eriti mugav on neid ära tunda tänu sellele, et kõik on ühtset kollast-musta värvi ning plafoonil on näha, kas takso on vaba või mitte ning mitu kohta taksos on. Vaba takso võib peatada kus iganes.