Kolmapäev, 21. mai 2008

Kole kole Eurovisioon


Avastasime täna õhtul üllatusega, et Eurovisioon on juba täna, teisipäeval, ja isegi Eesti esineb. Tuli ennast kokku võtta ja see jama kuidagi silmist-kõrvust läbi lasta. Ilmselt ei ole mul slobodanidega sama maitse, aga kogu see värk tundus tõesti täitsa jama, õhtujuhid ja eeskavad igavad jne.
Seda, et Eesti edasi ei pääse, kahtlustasin juba pärast esimest 30 sekundit "Leto sveti". Kuhu oli kadunud pauer, mis selles loos ilmselgelt Eestis veel olemas oli? Meeldejääv meloodia on sellel lool ju täiesti olemas, aga energia oli kaduma läinud. Ei mingit kreisiraadiot. Suur häda seisnes kindlasti ka selles, et meie kolmiku puhul polnud tegu lauljatega, vokaal jäi kahtlemata liiga nõrgaks. 
Samas kreisiraadiot ennast ma aga milleski ei süüdista. Polnud ju Eesti eelvoorus ju ühtegi paremat lugu võtta. Iris Vesiku lumememme laul kõlas küll ju võimsalt, aga nii magedaid sõnu kui selles laulus, annab ikka välja mõelda ("Hei, härra lumememm, kas sa abiellud minuga" jne).
Mina ise andsin hääle Moldovale - suurepärane lugu, väga mõnus kuulata. Aga oh üllatust, sellised koletised nagu Poola või mis need kõik seal veel olid, pääsesid edasi, Moldova aga mitte. Kole kole.
Soome laul meeldis mulle ka ja hakkas kohe kummitama. Hea, et vähemalt Soomegi edasi pääses ja tubli, et Soome kommertsi haledale teele ei laskunud. Eesti oleks võinud ka ju tegelikult hoopis Jaagup Kreemi sinna saata.
Et Venemaa edasi pääseb, oli ennustatav. Venemaa oli võimsalt panustanud, tuues lavale oma praeguse esipopstaari, kuulsa iluuisutaja, kunstjää ja Stradivariuse viiuli. Kuhu aga jäi laul, tahaks küsida. Miks sellele ei panustatud? See on ju ometi laululahing. Kas tõesti ei saa siis niivõrd suur riik nagu Venemaa mitte ühtegi head laulu välja mõelda? Uskumatu.
Eurovisiooni tase on paraku ludinal alla käinud. Selliseid võimsaid hitte, nagu näiteks omal ajal "Tänav, pink ja puu" enam kahjuks ei sünni. 
Kas ma neljapäevast poolfinaali vaatama hakkan, on küsitav. Finaali vaatamata jätta ilmselt siiski ei saa. Vähemalt kaks head laulu on seal ees ootamas: Soome ja Prantsusmaa.

Esmaspäev, 19. mai 2008

Andke nõu, kuidas teha hautist

Plaanisin täna teha hautist lambaliha, kaalikate, porgandite, sibulate ja kartulitega, kuid tõtt öelda ei tea, kust otsast alustada, et teha just nimelt hautist. Väga huvitav sõna, muide. 
Kuidas käib õige hautamine? Surfasin veidi netis ja see ajas ainult segadusse. Mõne jaoks on pannil tasasel tulel praadimine hautamine, mõne jaoks aga hoopis ahjus tund või paar küpsetamine nii, et vesi on ainult põhjas. Mõne jaoks tähendab hautamine tasasel tulel keetmist. Mina tahaks teha pliidi peal potis ja võimalikult kiiresti valmis saada.

Pühapäev, 18. mai 2008

Ükskord veel võidame kaotused,
ükskord veel naerame pisaraid.
Ükskord kõik tähtis saab tühiseks,
ükskord kõik pikk paistab lühike.

Mõttest saab siis ümbermõtestus,
paljust jääb väikene vähemus.
Pimedus piseneb valguse ees,
mure mureneb rõõmude keest.

Neljapäev, 15. mai 2008

Oska õigel ajal lõpetada.
Ka luuletust.
Kui ei ole midagi öelda, 
siis seda enam.
Mina ei ole Jürgen Rooste,
mina ei ole Igor Kotjuh,
mina ei ole Contra või Wimberg,
ammugi mitte (:)Kivisildnik,
kahjuks ka mitte Veiko Märka
(kuigi ju võiks).
Mina ei ole noor eesti meesluuletaja.
Mind ei arvusta keegi,
ma ei esine ühelgi festivalil, 
ma ei võida ühtegi luuleauhinda,
isegi mitte kohalikku Kangro preemiat,
keegi ei sea mind isegi kandidaadiks.
Luuletajana ümmargune null.
Elan ja säran
iseenda rõõmuks,
iseenda taskust.
Kirjutan, mida tahan.
Kirjutan, palju tahan.
Kirjutan, kuidas tahan.
Harukordne tasuta pakkumine jääda iseendaks.

Kolmapäev, 14. mai 2008

Kas tuumaenergiat tõesti ei tulegi?

Mina kui tuumaenergia vastane ja selle vastu ka oma allkirja andnu leidsin tänasest Postimehest suurepärase uudise: AS Eesti Energia plaanib aastatel 2015-2025 rajada Eesti rannikumerre tuulepargid koguvõimsusega 1 GW, see peaks katma kogu Eesti energiavajaduse. Ent kui sellest kogusest ei piisa, võetakse kasutusele endiselt põlevkivi. 
Mis saab olla parem uudis? Ja kas see võib tõesti olla tõsi? Kas rohelistel piisaski vaid üks aasta ja vähese esindatusega parlamendis olekust, et otsutajatele mõistus pähe panna? Väga tahaks kuulda Marek Strandbergi arvamust Eesti Energia plaanide kohta. 
Postimehe artiklist aga ei selgunud, kas Eesti siiski plaanib osaleda mõne tuumajaama rajamises või mitte. Ning nagu võis lugeda Postimehe juhtkirjast, siis vaevab ka Postimeest ennast sama küsimus. Kas on tõesti lootust, et Eesti saabki rohelise energia maaks? Hoiame igal juhul pöialt!

Pühapäev, 4. mai 2008

Hiinat boikoteerida on raske, kuid siiski võimalik

Mäletatavasti alustasin märtsi alguses Made in China boikoteerimise eksperimendiga. Teadliku tarbijana osutus boikott kergeks, ent niipea, kui toote päritolumaa sildi pealt järele vaatamata jäi, lipsasid koju ka Hiina tooted. Tegelikult jõudsin märtsikuu vältel poodi vähem kui tavaliselt, sest kõigepealt olin peaaegu kaks nädalat röögatus gripiviiruses ning märtsi lõpus jõudis kätte aeg oma teine laps ilmale tuua.
Juba minu eksperimendi esimene päev 3. märts osutus totaalselt ebaõnnestunuks. Nimelt olin pikalt pidanud plaani omale üks korralik saumikser osta ja seda ka tegin. Poes aga hakkas silma, et müügile on tulnud viimaks ka soodsa hinnaga digitaalkaalud. Läti firma Aurum kaal maksis 185 krooni ja selle ma ka ostsin, sest kööki on sellist kaalu ammu vaja läinud. Koju tulles värisesin hirmust, et ega saumikser ometi Hiinas toodetud polnud. Õnneks osutus see Prantsusmaal tehtuks ja eks seetõttu küsiti ka selle eest krõbedat hinda. Aga kaal - no muidugi! - see oli ju Made in China. Miks ta muidu nii odav oleks olnud! Nüüd siis olen targem, et kui karbile on kirjutatud läti keeles tootjariigiks KTR, on tegu Hiinaga.
Järgmistel päevadel õnnestus nii poeskäiku kui ka Hiina värki vältida. Ent siis sattusin lapsega Säästumarketisse ja kuna lihavõtted olid tulemas, ostsin lapsele kui paadunud munafännile notsuga munatopsi hinnaga kuus krooni. Kodus tegin avastuse, et tops on pärit Hiinast. Kogu selle asja juures lohutas mind vaid teadmine, et järgmisel päeval nägin Selveris samasugust müügil ja seal maksis see koguni 15 krooni! Siit ka vastus küsimusele, et miks meile ikkagi just Hiinast kaupa taritakse. Aga muidugi üksnes ja ainult sellepärast, et vahendaja saab niiviisi kõige suuremat kasu. Ülejäänud ei võida sellest midagi.
Edasi kulges boikott edukalt. Seda kindlasti ka tänu sellele, et koju sai ostetud peamiselt toidukaupu. Minu eesmärk on nii või naa võimalikult vähe mittesöödavat oma koju tuua, sest asjade kuhjas ei jaksa elada. 
Hiina otsa sattusin paraku taas siis, kui beebipoiss juba sündinud oli. Kõigepealt ostsin Tartu Kaubamajast titale ühe vastsündinute komplekti, mis ei maksnud sugugi mitte vähe. Poleks osanud kahtlustadagi, et see on Hiinas õmmeldud, paraku aga oli. Üldse avastasin enda pahameeleks sugulase käest saadud beebiriiete silte inventeerides, et üha rohkem tuuakse titepesu Hiinast. Õnneks on meie poisul ülekaalus siiski veel Eestis õmmeldud beebirõivad. 
Paraku on aga vanema lapse puhul raske Hiina riideid vältida. Eile ostsin tütrele Maratis õmmeldud pulloveri, kuid paraku ka Hiinas valmistatud retuusid. Tootjamaad ma poes järele ei tšekanud. Eriti hirmus on aga see, et kõigi laste lemmiku Lottega rõivaid toodetakse ei tea kus kaugel maal. Aasta lõpus ostsime lapsele Mosaicist Lotte pluusi ja olin sunnitud ebameeldivalt tõdema, et see kehva kvaliteediga väga õhukesest trikotaažist pluus oli õmmeldud kusagil kaugel maal, minu mälu järgi Türgis. Kõik riided, mis me tol päeval Mosaici poest ostsime, olid toodetud erinevates Aasia riikides. 
Hiina tooteid boikoteerima asudes ei maksa juhinduda ainult sildil seisvast kirjast "Made in China". Ka tootele märgitud valmistajakohad ROC (Pepublic of China) või PRC (People's Republic on China) tähendavad Hiinat. Made in Hong Kong ja Made in Macau viitavad samuti Hiinale.
Aga miks peaks üldse Hiina tooteid vältima?
Põhjus ei ole kindlasti enam ammu mitte nende toodete kvaliteedis. Põhjus on eelkõige püüdes säilitada õhku, merd, universumi... Sel ajal kui meie oleme õnnelikud mõne odavalt saadud eseme üle, laostuvad nii maailmameri kui ka eelkõige Hiina loodus ise. Kõige selle kohta saab eestikeelne lugeja kõige lihtsamini info kätte Epp Petrone raamatust "Roheliseks kasvamine"*. 
Paar raamatus välja toodud fakti:
  • Hiina on viimase 25 aasta jooksul tohutult reostunud. Näiteks 2005. aastal lasi üks tehas kogemata üle 100 tonni mürgist vähkitekitavat benseeni Songhua jõkke, sealt jõudis see edasi Venemaale. 
  • Vabrikutes kasutatakse röövitud laste tööjõudu. Kui töölistega töökohal õnnetus juhtub, siis ei aita neid edaspidises elus enam mitte keegi. Haiglate kohta käiv info on salastatud.
  • Maailma 20st reostatuima õhuga suurlinnast asub 16 Hiinas. Reostus jõuab ka Euroopasse, kus põhjustab igal aastal vähemalt 100 000 inimese varajast surma.
  • Iial ei või teada, kui räpased tooted tegelikult on. Osades tehastes pakivad naistepesu nahahaigustes vangid. Väga paljudes Hiina vabrikutes pole lubatud isegi oma keha kergendada, seega urineerivad töölised otse töökohal. Üks näide: "Töölised seisavad suures vedelikku ja ube täis ruumis ning töökäigus tühjendavad sinna samma oma põit."
Jälk. Seda kuuldes viskasin esimese asjana ära Hiinas purgistatud marineeritud seened. Ostetud said need muidugi põhjusel, et olid soodsa hinnaga, kusjuures silt purgil oli üleüldse venekeelne. 
Minu Hiina vältimise eksperiment oli kõigest katse ehk proovikivi edaspidi poemaastikul liiklemiseks. Paraku on aga nii, et kuigi oled enda meelst teadlik tarbija, siis ikkagi niipea, kui valvsuse kaotad, satub midagi maailma lagastamisele kaasa aidanut sinu koju. Eelkõige tuleb tähelepanelik olla siis, kui õnnestub osta midagi soodsa hinnaga. Näiteks eile ostsin omale soodusmüügist Adidase ülimugavad vaba aja jalanõud. Kui poes müüjalt toote päritolumaa kohta pärisin, ajas ta jura mingist Poolast või Tšehhist ja lubas minna järele vaatama. Paraku aga saabus ta minu juurde tagasi üha uute toodetega, mitte aga info kohta päritolumaast. Piisast mul hiljem vaid pilgu heitmisest karbile vaadata ja tõdeda, et need adid on ju otseloomulikult Made in China. Rõõm uutest jalatsitest on paraku haihtunud.
Herr Contra Urvastest küsis, et kas väldin ka Hiina olümpiat. Vastus on, et olemuslikult olen ma pigem sportlane kui tugitoolisportlane ehk et tugitoolispordi huvi on veel väiksem kui spordihuvi (viimane enam väga väike ei olegi). Teine vastus on, et loomulikult olen ühes paadis nendega, kes seisavad rõhutud tiibetlaste huvide eest. Pekingi paleekoertega puudub mul aga igasugune kokkupuude. Tõsi, minu vanaemal oli kord sellisest tõust tuust, aga paraku on see juba uutele jahimaadele siirdunud. Isiklik koer on mul saksa soost, kuid sündinud siin samas Võrumaal.

*Soovitan igal ühel seda raamatut kohe kindlasti lugeda! Ja loodan, et edaspidi ilmub selliseid teoseid eesti keelde veel, sest inimestel puuduvad selle kohta peaaegu et igasugused teadmised. Ja siis ehk on lootust, et ka Eesti üks olulisemaid ajalehti Äripäev ei kiida oma esiküljel AS Baltikat (Mosaici brändi tootja) oma tootmise viimise eest Aasiasse.