Kolmapäev, 28. aprill 2010

Artikli "Ess-soo saagal lõppu ei paista" täisversioon

Avaldan Ess-soo arutelu kohta kirjutatud artikli täisversiooni, ka Lõunalehe paberlehes oli see oluliselt kärbitud.
Lõunalehe veebikülje kaks esimest lõiku ja foto on näha siin.

Fotol: Loodusuurija Eerik Leibak ja seltsingu Roheline Urvaste juhtimisõiguslik liige Airi Hallik-Konnula


Ess-soo saagal lõppu ei paista

Elina Kononenko
Selle nädala teisipäeval kohtusid Uue-Antsla rahvamajas kõik, kes on Urvaste vallas asuvast Ess-soost üht- või teistpidi huvitatud. Kui põhiosapooled omavahel kokkuleppele ei jõua, jätkub Ess-soo ümber toimuv ilmselt veel aastaid ja sellest võidavad vaid advokaadibürood.
Ess-soos vähelagunenud turvast kaevandada sooviva OÜ Ketal Võru jaoks on protsess kestnud juba 10 aastat, vahepeal on isegi uus maapõueseadus vastu võetud. 2000. aasta sügisel esitas AS Kagu-Eesti Turvas Urvaste vallale taotluse turbatootmise taastamiseks endises Ess-soo maardlas.
Kagu-Eesti Turba heakskiidul sai 2002. aastal kaevandusloa taotlejaks samale postiaadressile registreeritud OÜ Ketal Võru ja see soovis tootmise taastamise asemel vanas maardlas luua kõrvale uus maardla. Selleks andis toonane Võrumaa keskkonnateenistus (nüüdne keskkonnaamet) samal aastal ka loa. Ketal võiks alustada kaevandamist pärast seda, kui maa-amet annab firmale maakasutusõiguse. Seni on maa-amet veel oma otsusega oodanud.
Seltsing Roheline Urvaste (RU) alustas tegutsemist Ess-soo säilimise nimel 2004. aastal, kui esmakordselt jõudis Urvaste valla aktiivsete kodanikeni kuuldus plaanist turbakaevandamist alustada. Kohtuskäimisega jõuti välja riigikohtuni. Riigikohus leidis, et nad on vaidlustamisega kaks aastat hiljaks jäänud.
Kaitseala loomine vajab lisaotsuseid
Peale selle tegid kolm aastat tagasi Urvaste valla 17 ettevõtjat ja kõik seitse ühiskondlikku organisatsiooni ühisettepaneku võtta Ess-soo kohaliku kaitse alla – see protsess on praegu ummikseisus, sest vallavolikogu on vahepeal teinud otsuseid, mis on kaitseala loomist pärssinud. Nimelt otsustas 2008. aastal vallavolikogu Ess-sood kohaliku kaitse alla mitte võtta, kuid Tartu haldus- ja ringkonnakohus andsid õiguse RU-le.
Volikogu kartis eelkõige nõudeid, mida Ketal võib vallale esitada, kuigi Aivar Pilve advokaadibüroo oli paar kuud varem oma juriidilises arvamuses öelnud, et Ketal ei saa valla vastu sisulist kahjunõuet esitada. Euroopa kohtu praktika on kinnitanud, et majanduslikud kaalutlused ei saa mitte ühelgi juhul kaaluda üles ökoloogilisi huvisid.
Lisaks arutletakse praegu, kas võtta kaitse alla Ess-soo koos Ketali plaanitava kaevandusalaga ehk variant A või ainult Ess-soo kõige väärtuslikum loodeosa ehk variant B.
Praeguseks on kõik dokumendid ettevalmistatud selleks, et vald saaks soo kaitse alla võtta juhul, kui käiku läheks variant A.
Seekordsel koosolekul Ketali juhid ja omanikud ei viibinud – avalikule vabas vormis arutelule oli ettevõtet saadetud esindama Tallinna vandeadvokaat Andres Vinkel.
Vinkel sõnas, et tema jaoks on see esimene kord, kui on võimalik Urvaste valla ja Ess-soo allesjäämise eest võitleva seltsingu Roheline Urvaste esindajatega kokku saada väljaspool kohtusaale.
RUd esindasid arutelul Airi Hallik-Konnula ja Helina Kärgenberg, peale nende oli saalis veel mitmeid teisigi RU liikmeid. Valla poolt olid kohale tulnud vallavanem Riho Roon ja vallavolikogu esimees Aivo Värton. Keskkonnaamet oli enda esindajana kohale saatnud Põlva-Võru-Valga regiooni maavarade spetsialisti Aulis Saarnitsa. Maa-ameti nimel võttis sõna kinnisvara korraldamise osakonna juhataja kt Merje Krinal.
Üle-euroopaliselt väärtuslik siirdesoo
Aruteluringis viibis ka loodusekspert Eerik Leibak, kes on oma ekspertiisidega kindlaks teinud, et Ess-soo siirdesoos leidub palju kaitsmisväärset, kuna kogu regioonis teisi seesuguseid sookomplekse pole ja Euroopas on need üldse haruldane nähtus.
„Ess-soo siirdesoo omab ilmselgelt üle-eestilist ja üle-euroopalist väärtust,“ sõnas Leibak. „See siirdesoo on Natura varinimestikus ja sellest väärtusest ollakse Brüsselis teadlikud.“
Aulis Saarnits keskkonnaametist tunnistas, et 2002. aastal kaevandamisluba andes ei teadnud keskkonnateenistus, et tegu on niivõrd väärtusliku alaga. Toona oli soo riigi poolt märgitud tarbeturbavarude hulka.
Leibakut hämmastab, et Ess-soo siirdesoo on endise turbamaardla kõrval säilinud. Olemata ise veespetsialist, arvab ta, et tegu saab olla ainult veelahkmealaga. Küll aga ei usu Leibak, et kui kaitseala loomisel läheks käiku variant B ja Ketal Võru alustaks kõrval kaevandamist, siis kaitsealune siirdesoo säiliks.
Advokaat soovitab raha liikuma panna
Ketal Võru esindaja Andres Vinkel soovitas vallal soojalt kaaluda, kas vald vajab pigem looduskaitseala või tootmisettevõtet.
„Ma ei välista seda, et turbatootmine on võib-olla vallale õnnistus, millest ausat raha teenida,“ lausus Vinkel. „Marjakorjamisest soos ei laeku maksudeks kindlasti sentigi. Selleks, et elada, tuleb midagi müüa ja kõigepealt seda toota. Kui raha sisse ei tule, siis ei ole ka elu. Kui raha ei liigu, valda sisse ei tule, siis võib-olla tõesti tuleb marju korjata, et ellu jääda.“
Airi Hallik-Konnula lisas omalt poolt, et on turbatootmisest saadavaid ressursimakse uurinud ning juhul, kui ettevõte saaks turvast täies mahus toota, tooks see vallale aastas ressursimaksu maksimaalselt 330 000 krooni. Kui aga tootmismaht on näiteks selline nagu Rõuge vallas Põdrasuus, siis saaks vald aastas 66 000 krooni. Kuna OÜ Ketal Võru maksab avalike andmete põhjal töötajatele miinimumpalka, ei tooks see valda ka arvestavat tulumaksu. (2008. aasta töötajate keskmine palk oli 720 krooni kuus - lisatud hiljem)
Ka Eerik Leibak ei taha nõustuda, et elu aluseks on raha.
„Inimliigi olemasolu jooksul on raha olnud ainult tühise aja käibel,“ sõnas Leibak. „Turvas taastub vaid tohutute rahakuludega. Üldiselt kasvab turvas seal, kus ise tahab, ja kasvab üks millimeeter aastas.“
Urvastelasi häirib eriti see, et Ketal Võru tahab kasutusele võtta heas konditsioonis siirdesoo, mitte aga endist turbamaardlat. Nüüdseks on endise maardla vastu hakanud huvi tundma AS Tootsi Turvas, mis soovib kaevandada sealt 10 kuni 15 aasta jooksul kahemeetrise turbakihi ja seejärel roheluse taastada. Praegu on vana maardla vaid tühi elutu väli ja koos ülejäänud 10 000 hektari mahajäetud turbaaladega Eestis eraldab see aastas 1,1 miljonit tonni kasvuhoonegaasi süsinikdioksiidi. 
Ketal rõhub õigustatud ootusele
Teisipäevasel arutelul võttis sõna ka Eesti maavarade ühingu esindaja Mihkel Kukk, kes leidis, et Ess-sood tuleb vaadata kui tüüpolukorda, kus iga mees metsast tuleb ja ütleb, et ta tahab kusagil midagi kaevandada, ning riik kiidab selle heaks.
„Minu meelest ei peaks see nii käima, et suvaline ettevõtja tuleb ja suhtleb juristi vahendusel,“ ütles Kukk. „Meil tuleks alustada Ess-soo protsessiga otsast peale.“
Ka Helina Kärgenberg on arvamusel, et kindlasti ei saa asi lõppeda sellega, et kaheksa aastat tagasi keskkonnateenistuse tehtud otsus on igavesti lõplik ja sellega tulebki leppida. Vallavolikogu esimees usub, et teisipäeval toimunud arutelule järgneb kindlasti veel üks.
Ketali esindaja Vinkel sõnas, et Ketali jaoks ei ole turba kaevandamine elu ja surma küsimus, kuid neil on selleks õigustatud ootus.


Siirdesoo on soo keskmine järk, üleminek madalsoost kõrgsooks ehk rabaks. Taimed on seal osaliselt põhjavee-, osaliselt sademeveetoitelised. Taimeliike on vähe, peamiseks tunnustaimeks on jõhvikas.

Neljapäev, 15. aprill 2010

40 päeva koduigatsust Brabandis

Tõnu Õnnepalu "Flandria päevik"

Ilmselt on enamik usinaid kirjandushuvilisi "Flandria päeviku" juba ammu läbi lugenud, sest raamat nägi ilmavalgust juba 2007. aastal - seega, nii kui valmis sai (kirjutatud on 2007. aasta sügisel), kohe ka trükki läks. Ma usun, et aastal 2010 seda raamatut esimest korda kätte võtta pole hilja. Vähemalt mina ei häbene seda. Pealegi hakkasin ma Õnnepalu vastu huvi tundma alles pärast "Paradiisi" läbi lugemist ja see on teatavasti viimane tema seniilmunud teostest.

Raamatu pealkiri ütleb väga üheselt, millega on tegu - tegu on tõepoolest päevikuga, mille Õnnepalu pani kirja 2007. aasta sügisel septembris ja oktoobris 40 päeva Brüsseli lähedal Vollezeles Villa Helleboschi kirjanike residentsis viibides. Villa asub ühes eramaju paksult täis ehitatud magalakülas. Tegu pole siiski pelgalt magamisrajooniga, ka põllumajandusega, näiteks maisi- ja suhkrupeedikasvatusega tegeletakse seal piisavalt palju. Küla asub ajaloolises Brabandis - see on paiganimi, mida olen kuulnud, kuid mille asukoha oleksin ma oma seniste teadmiste põhjal pakkunud pigem kusagile Saksamaa kanti.

Kui nõukaajal ja vahetult pärast selle lõppu oleks eesti kirjanikud ilmselt ummisjalu seda tüüpi kirjanikevilladesse jooksnud, peaasi, et välismaale pääseks, ükskõik kuhu, siis tänapäeval on sellistesse kohtadesse kirjanikke juba raske meelitada. Õnnepalu siiski püsib oma aja seal ära, aga temaga samal ajal villas peatuvad Rootsis elav kurdi rahvusest Firat ja Lõuna-Aafrika kirjanik Daniel seal nii kaua viibida ei suuda - maal on nende jaoks lihtsalt igav ja paistab, et kohta, kus rahulikult kirjutada saaks, nad tegelikult ei vajagi.
Nüüd olen mõistnud, et oma kinnisvarasse selliste loomemajade loomine on väga egoistlik ettevõtmine. On ju tore, kui kuulsad kirjanikud tulevad sulle koju, aga tegelikult ei pruugi see loojatele endale nii väga meeldidagi, kuigi kohale sõidavad nad muidugi vabatahtlikult. Olen ka ise mõelnud, et hakkan kunagi pakkuma loomeinimestele võimalust meie kaunis maakohas asuvas palkmajas võimalust tulla kunsti tegema, kuid nüüd näen, et ega nad ei pruugigi nii väga tahta kuskile maale tulla, olgugi, et tegu on rahuliku ja looduskauni paigaga. Arvata võib, et need loojad, kes sellistest vaiksetest väherahvastatud kohtadest lugu peavad, on sellised enda jaoks jõudnud ka oma kodumaal soetada, nii nagu Õnnepalugi.

Õnnepalu peab talle kinni makstud 40 päeva kirjanikevillas vastu ja tegeleb ontlikult kirjutamisega - valmib koguni 339leheküljeline raamat, kuhu on kirja pandud kõik see, mis parasjagu pähe tuleb. Hommikut alustab tavaliselt udu, härmatise või mõne muu ilmastikunähtuse kirjeldamisega (ausalt öeldes oli see minu jaoks ses raamatus kõige igavam), seejärel loetleb üles linnud, keda ja kus ta päeva jooksul näinud on. (Siinkohal tunnistan, et peamised Brabandi linnud käblik ja punarind on mulle tundmatud.) Edasi jõuab ta mõne ühiskondliku teemani, avaldades oma mõtteid kõikvõimalikke nähtuste üle. Päris paljude tema seisukohtadega olen nõus, kuid mõni arutlus läheb minu meelest küll keskealistele meestele omaseks moraliseerimiseks ja isegi virisemiseks.
Veel võime lehekülgede kaupa lugeda näiteks sellest, mis saade parajasti televiisorist tuli, millest see rääkis ja mida Õnnepalu selle kohta arvab, või siis teada saada, mida Õnnepalu loetud raamatus kirjutati. Muide, raamatu algusosas tunnustab Õnnepalu jaapani kirjanikke Kawabatat ja Murakamit - nende tüüpidega pole mina veel üldse tutvust teha jõudnud, kavatsen ühe neist lähiajal ette võtta.

Palju leidub raamatu ka elufilosoofiat, mis mulle väga korda läheb, sest minu aju on ka pidevalt seesuguste mõtetega hõivatud. Näiteks:  
"Kõik need esimesed asjad on need, mis inimestel läbi aegade on aidanud edasi elada. Sest nad pole mitte esimesed, vaid kümne ja saja tuhande esimesed. Nad kinnitavad, et kõik kordub, et pole vaja muretseda, kõik pöördub alati tagasi. Kuumus lõpeb ja külm lõpeb, udu hajub ja põua järel tuleb vihm. Elu järel elu. Igal pool on kliima talumatu, aga igal pool on olemas need hetked, kui sa tunned, et elad, ja mitte esimest ega viimast korda. Ja kuskil sa ei taju neid teravamalt ega tunne paremini ette kui kodus, seal, kus sa oled harjunud." (4. okt, lk 128)
Või: "Või kes teab, mis maania see on kõike kogeda. See on vist lapsest peale nii olnud, ilmaski pole mind huvitanud mitte niivõrd asjad ise kuivõrd nende kogemine, neist teada saamine. On kogetud, on teada saadud, ei huvita enam, läheb meelest. Aga ma olen ka kogenud ja teada saanud, et on asju, mille kogemine ja millest teada saamine võtab aastaid, aastakümneid, pool elu." (23. okt, lk 312)

Eks sellist laadi heietusi ole palju kirja pandud, kuid erinevalt nii mõnestki teisest ei olnud Õnnepalu seekordne üllitis minu jaoks sugugi igav. Kuigi ma pole erakutüüp, oman siiski Õnnepaluga teatud mõttes sarnasusi, näiteks hakkavad minugi peas mingeid loodusnähtusi vms nähes keerlema teiste kirjanike või enda luuletused. Näiteks kevadtalviseid pajusid nähes lööb mul alati pähe üks Viivi Luige luuletus.
Mulle meeldis koos Õnnepaluga seal Flandrias käia ja lihtsalt meeleoluga kaasa minna. Väga hästi suutis ta luua silme ette pildi sellest, mis seal kõik on.

Raamatusse päevikutekstide vahele on põimitud ka üks ilukirjanduslik tekst - lugu mungast, kes sajandeid tagasi sattus Õnnepalu kombel Eestist Brabanti. Alguses mõtlesin küll, et mis jama nüüd siia on topitud, aga tegelikult oli see munga tekst huvitav.
Olgugi, et Õnnepalu pidas 40 päeva igavas kirjanikemajas vastu, ihkas ta siiski algusest peale koju tagasi. Ta võttis ta seda aega enda jaoks kui kohustuslikku ülesannet:
"Keegi saeb udus, kettsae hääl. Parem oleks ise saagida kui seda häält kuulata. Olen mõelnud Alexandralt küsida, ega tal puid lõhkuda pole. Aga ma ei hakka. See oleks allaandmine. Siinne harjutus seisneb just selles, et pole midagi teha. Tegevus on alati hea väljapääs." (4. okt, lk 125)
Paistab, et asi tasus ära, sest Õnnepalule omistati selle raamatu eest 2008. aastal koguni Eesti Kultuurkapitali aastapreemia esseistika kategoorias.

Eksemplari, mida mina lugesin, laenasin ma raamatukogust. Raamatus oli hulga teksti hariliku pliiatsiga alla joonitud ja see häiris mind väga, sest jäin tihti lugedes toppama, kuna aju hakkas pidevalt mõtlema, miks küll see minu jaoks tundmatu isik just selle koha alla joonis. Olen ka ise kooliajal raamatutes tähtsamaid kohti alla jooninud ja jooned kustutamata jätnud, arvasin toona, et teen sellega heateo neile, kes ise raamatut läbi lugeda ei viitsi. Tegelikult aga palun ma inimestelt, et ärge kunagi raamatukogu raamatutesse jooni tõmmake, märkmeid tehke või veel vähem midagi maha tõmmake. Andke võimalus igal ühel ise otsustada, mis on tema jaoks oluline. Ausalt öeldes jääb mul mulje, et inimene, kes minu eksemplari "joonestas", oli küll üsna rumal inimene, sest  ta oli näiteks alla tõmmanud, et mesilastele mõjuvad kahjulikult mürgid ja sellisele trafaretsele seisukohale, et "rahvademokraatia järgmine faas on alati türannia" oli koguni mitmekordne rasvane ring ümber tõmmatud. Just seetõttu ei hakanudki ma ise sealt raamatust eriti mingeid kohti märgistama, eks neid oleks ka üsna palju olnud, kuid teisalt mingeid erilisi mõtteid nii väga polnudki.
Kuna on näha, et Õnnepalu fännkond muudkui kasvab ja kasvab, siis võib arvata, et peagi liigub ohtralt ringi tsitaate, mis kõik on sellest raamatust välja nopitud. Targutavaid mõttearendusi leiab siit küll ja küll.

Lõpetuseks üks lühike väljavõte, mis mulle korda läks:
"Täna hommikul ärgates valdas mingi imelik elevus, justkui ootaks elus midagi ees. Midagi enneolematut. Aeg-ajalt tabavad sellised hood, alati nähtava põhjuseta." (10. okt, lk 195)

Teisipäev, 6. aprill 2010

Kes raatsiks ütelda lapsele tere?

Lugesin täna ajakirjast Anne ja Stiil (tuli mingi tellimusega kolmeks kuuks tasuta kaasa) Justin Petrone kolumnist tähelepanekut, et eesti isad ja tütred ei kallista üksteist mitte kunagi. Eks selle tava mitte kallistada saab üleüldiselt eestlastele üle kanda. Kuid mis siin kallistamisest rääkida! Üha rohkem kogen, et isegi tere on väga-väga vaevaline eestlase suust tulema.
Mu äsja kaheseks saanud poeg ja neljane tütar on väga usinad teretajad (loodan, et see hea komme suuremaks kasvades ei kao). Nüüd oleme ilusate ilmadega palju ringi jalutanud, täna näiteks rahvarohkel Tamula rannapromenaadil. Poeg ütles seal väga paljudele inimestele, nii eestlastele kui ka venelastele, tere ja peab kurvastusega nentima, et absoluutselt mitte ükski inimene ei öelnud talle tere vastu! Ka mitte siis, kui ta oma teret mitu korda kordas. Lausa kurb kohe, et inimesed on nii mühkamid. Kas tõesti on see tere siis nii raske huulilt tulema? Kas tõesti on üks lühike neljatäheline sõna liiga palju palutud?
Aga küsimus ei olegi ilmselt selles, et ei raatsita tere öelda või et oldaks väikelapse peale vihased. Eestlased ja siinse kultuuriga kohanenud venelased (eriti just Võru venelased) on lihtsalt niivõrd kinnised inimesed, et tundmatule inimesele tere ütlemine on liigne familiaarsus, midagi sellist, mis nõuab liigset eneseületamist.
Et tõde tunnistada, leidub aeg-ajalt siiski ka inimesi, kes ütlevad lastele tere. Aga olen tähele pannud, et päris paljud inimesed ei vaevu tähelegi panema, mida laps ütleb. Osadel inimestel justkui puuduvad lapse nägemiseks-kuulmiseks silmad-kõrvad.
Lõpetuseks tuletan meelde vana tõsiasja: tere ei maksa midagi. Seega võib seda ütelda ka täiesti võõrale inimesele.