Esmaspäev, 31. detsember 2007

Miks mõni naine ei tee käsitööd?


Käsitöö kallal nikerdamise järgi võib naissoo jagada ilusti kaheks: ühed teevad ja suure rõõmuga, teised ei tee ja mõtlevad heegelnõela või kudumisvarda peale ükskõiksuse või külmajudinatega ihul.
Tegelikult mind huvitab tõesti, et miks mõned naised üldse käsitööd ei tee. Neist ma saan aru, kellel näiteks koolis olid käsitööõpetajaga kehvad suhted ja kes lihtsalt sellepärast ei taha selle paha asja peale enam mõeldagi. Aga kõik ülejäänud? Ja palju neid ülejäänusid tegelikult üldse on?
Kõrvalt jälgides olen tähele pannud, et paljud keskealised, kes varem olid osavad käsitöölised, piirduvad nüüdsel ajal ainult mõne rõivaeseme parajaks õmblemisega, kuid on pööranud selja igasugusele heegeldamisele-kudumisele. Mõni on ka välja öelnud, et enam pole ju mõtet teha, kuna kõik on poes saadaval. Võib-olla just seda tüüpi isendid tegidki varem käsitööd lihtsalt sellepärast, et midagi selga-jalga oleks panna ja nauding puudus. Esimesel võimalusel pöörasid nad sukavarrastele selja.
Mina pean tunnistama, et võtan üht-teist aeg-ajalt ette just sellepärast, et näpud sügelevad ja tekib suur tahtmine millegi kallal nikerdada. (Näiteks telekat ei suuda ma niimoodi vaadata, et mingit teist tegevust samal ajal sinna juurde ei tee.) Muidugi võiks ju oma motoorset rahutust ka koristamisega leevendada, kuid jah, osadele meeldib koristada, osad teevad seda häda sunnil.
Aga eriti ahvatlevad on tänapäeval ju kõikvõimalikud lõngapoed, kust ikka vaatab vastu mõni mõnus lõngarullike, mida kohe ei saa ostmata jätta. Emotsioon loeb. Ka kõikvõimalikke õpetusi on täis kogu internet, nii et hakka aga pihta.

Pühapäev, 30. detsember 2007

Minu lemmik võitis


Ma ei ole "Kahte takti ette" vaadanud algusest peale - igasugu lauluvõistlusi hakkan vaatama alles siis, kui suvalised suuväänajad on juba koju saadetud -, kuid Margus Vaher jäi mulle silma kohe. Hoidsin ka täna just talle pöialt. Mis seal salata, võtsin isegi ühe telefonikõne, mida ma tavaliselt kunagi ei tee. Ja ma olen väga positiivselt üllatunud, et Margus täna võitiski! Tõesti väga mõnus laulja.
Viimaks ometi on ühe laulu- või lauludevõistluse võitnud see, kes on ka minu favoriit olnud. Igasugu Eurovisioonid panevad enamasti kinni need, keda mina üldse ei eelista, ja lemmikud jäävad teiseks-kolmandaks. Aga kuna "Kahte takti ette" ilmselt õnneks need, kelle lemmiklaul on näiteks "Äike-päike" ei vaata, siis saabki teoks see, et võidavad parimad, mitte ... [ei oska sõnadesse panna seda, milles aru ei saa].
Kuid muidugi olid kõik "Kaks takti" finalistid väga head ning häid jätkus veel esikolmikust väljapoolegi. Jääme ootama uute lauljate uusi etteasteid. Tundub, et eelmise ja selle aasta mõõn Eesti heas muusikas hakkab mööduma.

Reede, 28. detsember 2007

Uute suurkujude ootel


Pean tunnistama, et eile Jaan Krossi surmast kuuldes ei tabanud mind ilmatuma suur šokk. On lahkunud üks Eesti suurkuju, pikalt ühiskonnas väga olulist rolli kandnud inimene, kuid paraku tuleb tõdeda, et inimelu sellel kujul siin ilmas ükskord lõpeb ja Jaan Krossile oli antud sisukaid elupäevi rohkem kui paljudele teistele. Võib olla Jumalale tänulik, et ta säilitas oma vaimse erksuse veel kõrges eas.
Jaan Krossi loominguga, pean tunnistama, mul siiani väga sügavat sidet pole olnud. Äkki ta ongi rohkem meeste autor? Koolis tuli läbi lugeda "Keisri hull", omal tahtel telesarjast innustust saanuna lugesin "Wikmani poisse". "Kallid kaasteelised" on mul kodus olemas, raamat on huvitav, kuid millegipärast pooleli jäänud - arvatavasti ikka seetõttu, et mingi aktraktiivsem lugemik parajasti koju ilmus. Ent nüüd plaanin raamatu kindlasti ära lõpetada. Elulood on huvitavad ja neist on alati midagi õppida.
Jaan Krossi viimase ja kõige kauaaegsema abikaasa Ellen Niidu luule on mulle aga väga südamelähedane, täiesti minu stiil. Ja muidugi on igaüks lugenud Niidu "Sipsikut", "Rongisõitu" jne. Jaan Krossi mõju Ellen Niidu loomingus on kahtlemata suur, olgu selleks mõjuks siis kasvõi see, et Ellen ise pidi piirduma lühemate vormidega, et kallis mees saaks end lõppematule romaanide vormimisele pühendada.
Jah, kahju on. Ent iga lahkumisega mõtlen ma alati, et kuna loodus tühja kohta ei salli, siis peavad ju ometi uued suurkujud asemele tulema. Mikk Mikiveri, Kaljo Kiisa, Lennart Meri, Jaan Krossi, Mati Undi jt asemele peab ju ometi keegi tulema. See mõte annab lootust, et varsti on ka noorematest kultuuritegelastest midagi suurt, olulist ja kõikidele rõõmu tegevat sirgumas.