Neljapäev, 13. märts 2008

Mõttetu püüe politseid teavitada

Tegevuskoht: Võru kesklinn, Tamula järve linnapoolne kallas. Järv kuulub Natura 2000 võrgustikku.
Tüüpiline juhtum: rullnokaeast ülekasvanud ärikad arvavad, et neile on kõik lubatud ja sõidavad ATV-dega järve kaldakaitsevööndis, samuti eramaadel. Järele jäävad koletud porised vaod.
Siiani pole ma viitsinud nende vastu midagi ette võtta, sest kui hakata politseid kutsuma, võivad nad selleks ajaks ammu kadunud olla.

Täna aga mõtlesin, et valin siiski numbri 110 ja seda põhjusel, et ATVga kihutas kaldakaitsevööndis kaks 12-13aastast last, kummalgi puudus kiiver. Et sõit oleks ilmselt veelgi lahedam, oli ühel peas päkapikumüts. Enne seda aga oli see lapsuke suisa palja peaga.

Niisiis helistasin politseisse, vastu võttis suhteliselt flegmaatiline onuke kust mujalt kui Tartust. Kõik Lõuna-Eesti kõned jõuavad ju Tartusse ühte kinnisesse Otsalti-Seli rajatud ruumikesse, kus ma isegi käinud olen. Loomulikult oli aru saada, et onuke keset Tartu kivimaju ei tea ööd ega mütsi Võrus toimuvast ega sellest, kus miski asub jne. Pikalt-laialt esitas ta mulle omajagu mõttetuid küsimusi. Ja kui telefonikõne lõppes, siis olid muidugi ka ATV-lapsukesed oma hoovi ära jõudnud sõita.

Oleks korrapidaja Võrus, oleks ta edastanud kohe patrullile, et käige sealt ja sealt läbi. Politsei oleks sama ajaga, mis nüüd telefonikõnele kulus, ilmselt juba poolel teel olnud. Võru politseile poleks olnud vaja seletada, kuhu kohta Tamula kaldale peab minema, nad teavad seda niigi. See ei ole mingi Tallinn oma müstiliste uudisasumaadega. Ühesõnaga arvan ma, et see telefonikõne politseile osutus mul täna küll täiesti mõttetuks ja kas ma edaspidi viitsin ärksa kodanikuna politseid seaduserikkumistest informeerida, on küsitav. Ma ei arva, et politsei oleks pidanud lapsi karistama, aga liiklusreegleid ja seadusi selgitama küll.

See, et igasugu endast heal arvamusel olevad tüübid sõidavad kaldakaitsevööndis eramaal, on siin väga levinud nähtus. Enim kasutatakse sõidukitena maastureid või ATVsid. Kusjuures mingit teed peale jalgraja siin pole.

Reede, 7. märts 2008

Savikäkid

Ahjust on väljunud järjekordne hulk savikäkke. Mõni neist on tõesti käkk, olgem ausad.
See kohviubadega kruus on tehtud kiirustades. Sellegipoolest sai üllatavalt normaalne asi. Sang ja oad on mustast savist. Kogu kruus on käinud läbipaistva glasuuri alt läbi ning glasuur on mustale savile andnud hõbedase helgi.
Vutimunade, trühvlite vms alus. Hästi kiiresti tehtud, oleks saanud paremini.
Kaks kaussi, üks koledam kui teine. Avastasin, et mulle need kolm värvi koos teps mitte ei meeldi. Võtsin need koledused köögis kasutusele, kuid paari päeva pärast hakkas neid vaadates nii vastik, et peitsin kappi ära.
No mis käkk see selline on? Ühe sellise tegemine võtab aega 5 minutit ja eks tulemus ole ka vastav. Ja see must savi, mida siin kasutatud on, määrib hirmsasti. Pealegi avastasin, et see must savi ei meeldi mulle ilma glasuurimata kohe üldse - tegu on üsna suureteralise šamottsaviga. Glasuuri all jääb ta seevastu õnneks efektne.
See kauss on küljelt vaadates isegi kena, kuid kasutada ei taha.
Kell punasest savist, glasuurimata. Tegelikult oleks ma tahtnud siia oliivikarva glasuuri peale, aga no mis teha, ei saanud ise juures olla, kui ahju läks. Teine, mustast savist kell tuli veel kehvem välja, osad numbrid kukkusid ka küljest. Üritan peagi uusi kellasid teha.
Seebialus valgest savist, loodusliku glasuuri all.

Esmaspäev, 3. märts 2008

Alustan Hiina-vältimise eksperimendiga


Loen parajasti ehk endiselt Epp Petrone "Roheliseks kasvamist" ja jõudsin eile Hiina-peatükini. Muidugi pole selles teemas minu jaoks ka varem midagi võõrast olnud, aga kuna raamatus on juttu ameeriklannast nimega Sara Bongiorni, kes üritas aasta aega Made in China tooteid vältida ja selle kohta ka raamatu kirjutas, tekkis mulgi eile õhtul vastupandamatu soov sama eksperiment läbi teha.
Niisiis üritan kuu aega jätta ostmata kõik Hiinas valmistatud asjad ja võimaluse korral üldse kõik Aasias tehtu (ja võimaluse korral üldse kõik väljaspool Euroopat tehtu, kui mitte arvestada kohvi ja teed). Kahjuks ei saa ma alguskuupäevaks nimetada tagantjärele 1. märtsi, sest laupäeval ostsin Hiinas tehtud bambusest lõikelaua.
Tegelikult mulle tundub, et Hiina kaupade vältimine ei pruugigi väga keeruline olla, aga eks paistab. Ameerikas elades oleks see kindlasti oluliselt raskem.
Hiljutistest Made in China ostudest meenuvad Nike plätud ja lapsele Nike allahinnatud (!) tennised. Kui ühed jalanõud hinnatakse alla rohkem kui poole võrra, siis võib vaid ette kujutada, mida nendest vaestest hiinlastest välja pressitakse, sest ega kasumijahtija ju oma kasumist ilma ei jää. Ja võib vaid ette kujutada, millist saastet see kõik maailmale tekitab.
Seega tunnustan oma meest, kes hiljuti ostis Võru kingavabriku Abrise pidulikud kingad ja metsasaapad. Kusjuures ühes saapad, mis ta sealt kunagi varem ostis, on osutunud kõige praktilisemaks vaba aja tööjalanõudeks.