Esmaspäev, 13. september 2010

Veel mõned Tove Janssoni maiuspalad

Minu tänavust lugemissuve võiks nimetada Tove Janssoni suveks, sest lugesin läbi kõik tema täiskasvanutele mõeldud ja eesti keeles ilmunud raamatud ning esimest korda elus sai käidud ka Muumimaal, kuhu kindlasti tagasi minna plaanin. Siinkohal meenub, et täpselt 10 aastat tagasi sügisel lugesin ühes Tartu köögis muumiteemalist "Hilja novembris" ja see täiustas ideaalselt sügist meeleolu. Nüüd peaks selle raamatu taas kord ette võtma.

Aga Tove täiskasvanuraamatutest. Kõigepealt "Kujuri tütar"  - tegu on autobiograafilise lapsepõlvejutustusega, kuid mitte elulooraamatuga. Tõtt öelda ei pea ma seda raamatut just Janssoni kõige paremaks saavutuseks. Paistab, et selle raamatuga harjutas ta alles kätt n-ö täiskasvanukirjanduse kirjutamiseks, sest see 1968. aastal imunud teos on esimene Janssoni mittelasteraamat. Loomulikult avab see raamat taustu ja loob kohati mõnusa sooja tunde, kuid igavalt mõjusid päris paljud kohad, kus pikalt kirjeldati lapse kujutlusi. Enne Janssoni "Suveraamatu" lugemist võiks "Kujuri tütre" läbi lugeda, siis saab aimu, kust on tekkinud kirjaniku piiritu austus oma vanemate ja boheemlike nüanssidega elustiili suhtes. See on raamat inimestest, kes on vaimselt vabad.

"Reis kerge pagasiga" (1987, ek 2005) on novelli- ja lühijutukogu. Raamat algab päris huvitavate kirjadega ühelt Janssoni fännilt, mis annab "ridade vahelt lugedes" aimu sellest, kuidas fännid Janssoni ellu tungisid. See sama motiiv on kirja pandud ka viis aastat varem ilmunud "Ausasse petturisse". Jutud selles raamatus on väga-väga erinevad, kuid kõik omamoodi mõnusad ja leidlikud. Ma ise ei ole eriline novellide austaja, sestap ei sattunud ma sellest raamatust just kõige suuremasse vaimustusse, aga laita pole küll midagi.

Romaan "Aus pettur" (1982, ek 2002) aga kujunes minu jaoks vaat et täiuslikkuse etaloniks. Uskumatult hästi kombineeritud lugu, kus mitte miski pole üleliigne. Igapäevane, kuid samas keerukas ja nüansirikas lugu, nagu "tavaliste" inimeste elu ikka.
Mulle meeldis, et see raamat ei lõppenud dramaatiliselt võimsa puändiga, vaid lõppes nii nagu elus asjad ikka lõppevad - nad ei lõppegi, elu läheb ikka edasi, kuid kogetu jääb inimestesse alles. Jansson on selle raamatuga ja üldse kogu oma loominguga suutnud tabada ja kirja panna seda, mis sünnib inimeste peades. Ta suudab näidata, et igal ühel on oma vaatepunktist  õigus. Seesugune arusaamine aitab mõista paremini endast erinevat. Jansson näitab ilmekalt, et kõige pöörasemad, kuid pöördumatud asjad sünnivadki siin maailmas inimeste sees, mitte aga välises maailmas.
Peale psühholoogilise pingestatuse on Jansson osanud raamatusse ka põnevuse sisse kirjutada, kogu aeg tahad edasi lugeda, et teada saada, kuidas asjad järgmiseks kujunevad.

"Aus pettur" jutustab loo 25aastasest noorest taibukast naisest Katrist, tema 15aastaset vennast Matsist ja kunstnikust vanapreilist Anna Aemelinist.
Anna on maalikunsntik, kes "pani inimesed nägema, nad nägid metsa mõtet ning meenutasid ja neis tekkis viivuks mingi leebe igatsus, mis tundus meeldiv ja lootusrikas. Oli kahju, et Anna rikkus oma pilte, paigutades sinna küülikud - küülikupapa ja -mamma ning -lapsukese. Ka see, et Anna küülikud olid väikeselillelised, võttis sügava metsa müstikast palju ära."
Anna oli kogu oma elu kokku puutunud ainult sõbralikkusega enda suhtes. "Keegi polnud kunagi sundinud teda õelust üles näitama." Kui elu kolm peategelast kokku viis, hakkas ka Anna märkama, kui palju ta on oma elus aega raisanud ja kui paljud inimesed teda tegelikult kõik see aeg on tüssanud. "Anna oli üpris vaikseks ja pahuraks muutunud. Teda oli haaranud kole kahtlus, et teda, toredat ja sõbralikku inimest, on puhtanisti petetud. Esimest korda elus muutus Anna umbusklikuks, ja ei tema ise ega teda ümbritsevad inimesed tundnud ennast seepärast hästi."
Aga kui Katri pööras Anna elu pea peale, siis ei jätnud ka Anna seda vastu tegemata, vaid pani Katri koerale nime, võttes sellega ära temalt metsikuse ja ohtlikkuse. "/.../ Katri nägi ja taipas, et tema loomast on saanud vastane. Ta läks koju, astus Anna juurde ja ütles: Anna, te olete minu koera ära rikkunud. Te tegite seda salaja. Ma ei saa teda enam usaldada."
Katri eesmärk oli jääda lõpuni täiesti ausaks, kuid selleks, et ausaks jääda, pidi ta asjade kulgu vahel ka ebaausalt tagant tõukama - siit ka pealkiri "Aus pettur".
Katrit põlati külas, aga kui nõu oli vaja, eelistati teda advokaadile. "Katri nõuandeid arutati külas avalikult, ja need tundusid õiged ning väga nupukad. Kõige veenvamalt mõjus ilmselt see, et ta lähtus oletusest, et iga majapidamine on oma naabrite suhtes loomulikult vaenulikult meelestatud. Kuid Katri juures käimistele järgnes sageli kummaline kohmetus. Seda oli raske mõista, sest ta oli alati õiglane." (lk 24)
Katril olid samasugused kollased silmad nagu tema koeral. Ta ei kaotanud iialgi umbusklikkust ega kainet kaalutlemist. Pärast ema surma pidi ta hoolitsema oma venna eest ning tema elu eesmärk oli täita oma venna suurim unistus.
Jansson on väga hästi suutnud kirja panna selle, kuidas kaks vastastikku keha üksteist mõjutavad. Ei ole nii, et üks inimene teise tõttu muutub, aga muutja jääb endiseks. Lõpuks tunnistas Katri, et maailm ei olegi Annat petnud. Eks oli Annalgi omamoodi õigus ja oma mätta otsast vaadates oskas ka tema elada ja inimestega ümber käia. "Tähelepanu, lausus Anna, kinkida teisele inimesele oma jagamatu tähelepanu, see on midagi üpris haruldast. /.../ Tõenäoliselt nõuab see üksjagu oskust ja süvenemist, et arusaamisele jõuda, mida keegi - vaikimisi - vajab ja mille järele igatseb. Ja mõnikord teab inimene vaevalt isegi." (lk 54)


Nüüd aga mõningad lõigud, mis ma pean (enda jaoks) vajalikuks välja kirjutada:

(Katri mõtleb:) Mitte miski ei saa olla nii rahulik ja lõputu kui pikk talvine pimedus, see kestab ja kestab, justkui elaksid tunnelis, kus pimedus mõnikord öösel tiheneb ning mõnikord päevaseks hämaruseks muutub; sa oled kõigest eraldatud, kaitstud ja üksildasem kui tavaliselt. Sa ootad ja poed peitu nagu puu. Nad räägivad, et raha haiseb, see pole tõsi. Raha on sama puhas kui arvud. Inimesed on need, kes haisevad, igaühel neist on oma varjatud lehk, ning see muutub tugevamaks, kui nad on vihased või häbenevad, või kui nad on hirmul. Minu koer tunneb seda, ta teab seda silmapilkselt. Kui mina oleksin nagu koer, teaksin liiga palju Ainult Matsil pole mingit lõhna, tema on puhas nagu lumi. Minu koer on suur ja ilus ning kuulab sõna. Ta ei armasta mind. Me peame teineteisest lugu. Mina austan salapärast koeraelu, seda suurte koerte salapära, milles on säilinud midagi loomulikust metsikusest, aga ma ei usalda neid. (lk 9-10)

Anna ootas hetke vastust ning jätkas: Ma tegin natuke kohvi, te ju joote kohvi, eks ole? 
Ei, kostis Katri sõbralikult, ma ei joo harilikult kohvi. 
Anna oli hämmastunud, pigem jahmunud kui haavunud. Kõik inimesed joovad kohvi, kui see on valmis tehtud, see käib asja juurde, seda tehakse lihtsalt perenaise pärast.
/.../
Anna seisis mingis ebamäärases hirmus akna all. Küllap kulunuks praegu tass kohvi marjaks ära... Aga Annal polnud äkki isu. See oli üsna väike, aga kindel teadmine - ta ei armasta kohvi ja tegelikult pole ta seda kunagi armastanud. (lk 17,19)

(Katri mõtleb): Ma ei olnud salakaval, ei olnud ebaaus. Aga ei või iial teada, ei saa kunagi päris kindel, surmkindel olla, et sa pole appi võtnud mingisugust põlastusväärset lipitsemist, meelitamist, katteta omadussõnu, kogu seda jäledat harjumuspärast masinavärki, mis toimib lakkamatult ja kõikjal, tasapisi ja karistamatult selle nimel, et saada, mida tahad, võib-olla üleolekut või isegi seda mitte, ja enamasti vaid selleks, et näidata ennast võimalikult heast küljest - see käib asja juurde ja päästa... Ei, ma ei usu, et ma ennast eriti heast küljest näitasin. See raund on kaotatud. Aga vähemalt oli see aus mäng. (lk 20)

Nii see asi käib, sõnas Liljeberg ja naeratas Katrile. Siin ilmas edasi jõudmine käib ikka suure kärinaga. (lk 57)

Leping, jätkas Katri tõsiselt, leping on tegelikult palju olulisem, kui osatakse arvata. See mitte ainult ei seo, ma olen tähele pannud, et lepingu järgi elades võivad inimesed kergendust tunda. See vabastab nad kõhklustest ja sagadusest, neil pole vaja enam valida. (lk 65)

Enne kambrist väljumist ütles ta [Katri]: Ühte asja pea igal juhul meeles: millegagi leppimine ei pruugi tähendada, et sa järele annad. (lk 87)

Kolmapäev, 1. september 2010

Kartulivõtt - ikka õhinapõhiselt

Täna oli see õnnelik päev, kui sai taas ennast keskmisest rohkem liigutatud ja üle pika aja kartuleid nopitud. Kuna minu esimesed kooliaastad jäid nõukaaega ja minu vanemad on alati olnud väga kartulikasvatuslembesed, on mul tulnud igal sügisel oma lapsepõlves mitmeid päevi kartuleid võtta. See oli üsna hirmus ja kurnav. Mäletan näiteks, kuidas ühel sügisel kraapisime Sõmerul vihmas ja tuules mugulaid mudast välja hommikust kuni pimedani välja.

Nüüd aga tunnen, kuidas kartulivõtt muutub iga aastaga üha õhinapõhisemaks. Kartulivõtt on nauding, kui seda ei pea päevast päeva tegema. Pisut liigutamist värskes õhus teeb head ka vaimule.
Nelja-aastane tütar kamandab oma nõbudele kartulipõllu ääres: me ei tulnud siia mängima, me tulime tööd tegema! Kaheaastane poeg tillerdab vagude vahel ja taks Ronja ajab suure hurraaga traktorit taga. Traktori ees kaevub aga üks mutt end kibekiirelt mulda. Ja oh kui palju toredaid vihmausse võib sõreda mulla sees siplemas näha! Pärast vaatad kartuleid ja mõtled: kes need kõik küll ära koorida jõuab? Aga küll me koorime. Ja sõnniku peal omakasvatatud mürkidevaba maaubin on ikka see kõige parem toit.

Õhinapõhine on üks minu uusi lemmiksõnu. Selle mõtles välja Eesti Kodanikuajakirjanduse Seltsi liige Mikk Sarv ühel seltsi koosolekul. Tulge vaatama ka seltsi asutatud õhinapõhist infoveskit www.kylauudis.ee. Ja läkitage kõik oma kodukandi uudised meiliaadressile info@kylauudis.ee!