Lugesin läbi "Proua Dalloway"

Nädal tagasi ostsin Eesti Päevalehega kaasas oleva raamatu Virgina Woolfi "Proua Dalloway". See oli esimene raamat seekordsest sarjast, mille koju tõin. Ausalt öeldes raamatu pealkiri - "Proua Dalloway" - tundub kuidagi eriti lääge ja ostma ei sunni, ent kuna autoriks oli väga kuulus Virginia Woolf, siis ikkagi haarasin letilt raamatu kaasa. See oli esimene minu läbi loetud Woolfi raamat. Koolis meile seda autorit ei tutvustatud. Kas teda üleüldse mainiti, ei mäleta.

Raamatu kokkuvõttes on kirjas, et see on Woolfi üks paremaid raamatuid. Kui nii, siis ausalt öeldes ma tema teiste teoste järele haarama esialgu vist ei kibele. Lugemisnaudingut kui sellist see raamat mulle otseselt ei pakkunud.Hingeliselt see teos mind ei "riivanud". Samas ei saaks öelda, et see pole loetav. Tasub lugeda küll, kasvõi selleks, et modernistlikust, tolle ajastu romaanist omale pilti saada ehk ennast harida.

"Proua Dalloway" (1925) on eriline selle poolest, et ta algab justkui ei millestki ja lõpeb eikusagil. Kirjeldatud on ühte päeva paljude inimeste elust (selle poolest sarnaneb raamat hiljuti minu poolt läbi loetud Antti Tuuri "Pohjanmaale", aga sellega sarnasus ka piirdub). Kogu aeg hüpeldakse ühelt tegelaselt ootamatult teise peal, seda lausa keset lõiku.

Tegelasi on palju, kuid läbivaks on neist tõepoolest vaid Clarissa Dalloway. Tõesti räägitakse ka härra Septimusest, kes lõpuks enesetapu teeb, kuid ma ei nimetaks teda siiski täiesti läbivaks tegelaseks. Raamatu kokkuvõttes on lause: "Londoni koorekihti kuuluva Clarissa Dalloway päeva täidab peo organiseerimine, samal ajal kui sügavate hingehaavadega töölisest I MS veteran Septimus Warren Smith valmistub enesetapuks" - sellest lausest võib lugeda välja selge hinnangulise vastanduse, romaan ise aga modernismile omaselt hinnanguid ei anna ega vastandusi välja ei joonista. Pigem on eesmärgiks kirjeldada osakesi inimeste loomusest (mitte esitada inimest tervikuna), näidata neid mittemustvalgelt erinevatest valitud aspektidest.

Romaani keel on voolav ja nüansi- ja loetelurikas. ("Ära pelga. ütleb süda, usaldades oma taaga mõnele merele, mis ohkab kõigi kurbuste pärast korraga, ja uueneb, alustab, kogub, langeb. Ja keha üksi kuulab mööduva mesilase suminat; murduva laine laksumist; koera haukumist, kes kaugel eemal muudkui haugub, muudkui haugub.")

Raamatu kujundust tuleb küll kiita. Esiteks mõnus roheline värv ja mustvalge foto. Teiseks normaalse suurusega tekst, mis puudus EPLi esimesel raamatusarjal.

Kas Tivolis sai neljapäeval inimene tõesti surmavalt vigastada?

Viibin endiselt Rakveres. Täna sai külastatud üht inimest, kelle juures oli veel üks inimene. Loomulikult tuli juttu ka Tivoli õnnetusest - kus Rakveres sellest praegu ei räägitaks? Ja siis ütles see viimasena nimetatud inimene, et aga vaadake, see mis toimus neljapäeval Tivolis, on täiesti maha vaikitud.
Tal olevat üks sugulane politseis, kes rääkis, et neljapäeval kukkus Tivolis ühelt karussellilt katkiste kinnitusrihmade tõttu alla üks inimene, kes olevat kohe koomasse langenud. Vigastatu olevat seejärel kiirabiga Tallinnasse viidud ja seal olevat ta esmaspäeval (võin päevaga eksida) surnud.
Ma ei tea, kas uskuda seda juttu või mitte. See inimene aga kinnitas, et see on kindlasti tõsi. Et hukkunute omaksed olevat korralikult kinnimakstud ja nad ei teinud lihtsalt politseile avaldust. Eesti on ju selline riik, et kui avaldust ei esita, siis polegi nagu midagi toimunud (välja arvatud teatud rängad juhud).
See inimene rääkis veel, et tal üks tuttav eelmisel aastal töötas Tivolis. Ja pärast seda, kui ta nägi, kui ebaturvaline seal kõik on, ei lähe ta sinna ise enam kunagi ega luba ka oma lapsi.
Uskuda või mitte, ei teagi. Tahaks rohkem selgust. Kui see asi on tõsi, siis loodetavasti uurib meie ajakirjandus selle siiski välja. Kuulsin ka, et Tivoli tuur on praeguseks peatatud tehnilise järelevalve inspektsiooni poolt.

Vaikimises seisis tema hingejõud...

Lugesin kunagi Knut Hamsuni raamatut "Maa õnnistus", see raamat meeldis mulle väga. See võis olla 8-9 aastat tagasi. Praegu loeksin sealt enda jaoks välja kindlasti hoopis muud.
Leidsin, et olen sellest raamatust kirjutanud toona välja kaks lõiku:

"Iisak köhatas paar korda, nagu mõista andes, et kohe hakkab ta kõnelema. Aga ta vaikis. Vaikimises seisis tema hingejõud."


"Maal on igal aastaajal oma imed, kuid alati püsib muutumatul kujul taeva ja maa raske ja määratu helin, igast kandist sissepiiratus, metsapimedus, puude sõbralikkus. Kõik on raske ja mahe, ükski mõte pole siin võimatu. Kaugemaast põhja pool on tibatilluke järv, pigem lomp, ainult akvaariumi suurune. Seal ujub mõni pisike kalamaim, kes ei kasvagi suuremaks, nad elavad ja surevad seal ja neist pole mingit kasu, heldene taevas, ei, mitte kõige vähematki. Kord õhtul seisis Inger seal, kuulatades lehmakelli; ta ei kuulnud midagi muud, sest kõik oli elutu, ent akvaariumist kuulis ta otsekui laulu. See oli nii tasane, rohkem eemal kui lähedal. See oli nende väikeste kalade laul."

Traagiline õhtu Rakveres

Tavaliselt ma õhtuti kella 23 paiku Rakvere linna tänavatel ei jaluta, aga kuna eile oli ilm niivõrd suurepärane, siis sai asjaolude tõttu ringi uidatud. Kuid kogu seda mõnusust segas üks faktor - Tivolist kostuv rõve tümps. Mõtlesin, kui hea oleks, kui see muusika (kui seda üldse muusikaks võib nimetada) vait jääks. Ja ühtlasi mõtlesin, et kas olen tõesti nii vana, et mind see lärm häirib. Linn oli igasugu imelikku rahvast täis. Ja siis äkki ei läinud kümmet minutitki, kui see muusika oligi vait, sireenid undasid, linna kohal hõljus suits... Kui ma tahtsin, et see koletu muusika vait jääks, siis ei soovinud ma ometi, et inimesed tulekahjus vigastada saaksid.
Tõtt öelda tuli suitsu Tivoli suunast - arvasin siiski, et põleb mõni puukuur - vähemalt viis minutit enne muusika vaikimist. Jalutasin ümber maja ja vaatasin, et Seminari tänava majast tulid kaks meest välja ja vaatasid suitsu sellise ilmega, justkui oleks see suits midagi mittetavapärast. Peagi aga kuulsingi sireene ning kui natuke linna poole suitsu suunas jalutasin, kõndisid minu taga kaks naist, kellest üks kuhugi helistas ja nendelt sain teada minagi, et Tivoli põleb. Kusjuures väga ruttu pärast sireene see suits kadus, nii et kustutati ruttu.
Saatsin ka oma õele SMSi, kes viibis parajasti Virma pubis ja ta ei tahtnud kuidagi mu juttu põlengust uskuda. Hiljem selgus, et tal olevat samuti olnud plaanis koos sõbrannaga selle sama atraktsiooni Enterprise peale minna, kuid nad ei viitsinud järjekorras seista ja läksid pubisse. See oli ainus atraktsioon, mille peal mu õde üldse seekordse Tivolituuri ajal käis. Üks tema sõbranna selle peal ainult muudkui käiski.
Kui õde tuli koju, siis oli tal palju juba rääkida. Ta nägi, kuidas Tallinna poolt tulid kiirabid ja sõitsid Tivoli poole. Kohale tuli kuus kiirabi ja nagu ma oma päästekorraldajana töötavalt sõbralt teada sain (ta oli õnnelik, et eile öösel tööl polnud), siis kuut kiirabi pole kogu maakonnaski. Üks tuligi järelikult Harjumaalt. Jumal tänatud, et ükski inimene siiski eluaegset vigastust ei saanud, hingelise trauma aga võisid saada väga paljud. Õde rääkis, et ta sõbranna olevat nutnud, seda kaks tema sõbrannat olevat just kõige hullemate leekide sisse jäänud, kui karussell seisati. Vaat sellest ei saa mina küll aru, miks ei pandud seda seisma kohe pärast esimeste tuleleekide ilmnemist, miks ometi lasti leekidel nii kõrgeks kasvada?
Täna jalutasime kella 12 ajal sealt Tivolist mööda. Näha oli Lauri Viiknat ringi kõndimas, eriti murelik nägu tal ees ei olnud. Osad inimesed käisid ümber Tivoli ja küsisid imestunult, kas sisse ei saagi. Väga paljud inimesed vist üldse uudiseid ei loe-vaata-kuula. Atraktsioone sätiti juba kokku. Pisikeste laste loomad, millele täna oleksime oma lapsega esimest korda elus sõitma minna tahtnud, olid juba kenasti masinale asetatud. Ringi sebisid kaameramehed. Tõsiselt pani mind imestama, et venekeelne AK tegi Rakverest otsereportaaži. Tundub, et pärast Pronksööd on ajakirjanikud palju usinamaks muutunud ja ka uudised operatiivsemaks. Nagu ma aru sain, kahtlustab Viikna, et tegu oli venelastest süütajatega, Pronksöö järellainetusena. Hästi ma seda muidugi uskuda ei tahaks, aga ma mõistan, miks Viikna sellise versiooniga lagedale tuli.

Teisel pool põlenud atraktsiooni juures aia taga seisis posu lapsi, kes teadsid rääkida, et kuus inimest sai surma - vaat kuidas jutud levivad. Uudistajaid leidus rohkelt. Hiljem kaubanduskettides käies oli kuulda, et inimesed omavahel muust nagu ei jutustanudki. Rakvere-suguse rahuliku linna jaoks oli katastroof ikka väga suur, millesarnast ei mäleta 2000. aasta keeristormi ajast saati, aga vigastada pole juba vist sõjaajast saati korragi nii palju rahvast saanud.

Atraktsioon Enterprise täna pärast õhtuseid traagilisi sündmusi politseilintidest ümbritsetuna. Atraktsioon väga kahjustatud pole.

Eurovisiooni võidulugu: jõhkralt ebaseksikas keskpärasus

Kindlasti on enamik inimesi blogides ja kõikvõimalikes muudes kohtades jõudnud oma muljed tänavusest Eurovisioonist juba ära pajatada. Mul õnnestus terve nädalavahetus ilma arvutita mööda saata. Ilmselt olen veel viimane, kuid panen minagi oma märkmed siia tallele.

Ma pole mitte ühegi eestlaste kommentaari Eurovisiooni kohta veel lugenud, sestap võib siin mõni mõte mõne teise isiku omaga tahtmatult kattuda. Märkasin siiski ühte blogipealkirja, millest järeldasin, et mina polnud ainus, kes kahtlustab, et Serbia lauljatari puhul oli tegu lesbiga.

Serbia võit ei mahu mulle pähe. Ilmselt ei mahu see pähe ka peaaegu mitte ühelegi teisele kaasmaalasele, sest Eesti ju ei andnud Serbiale mitte ühtegi häält. Kuid ometi suutis võita laul, millest mul ei jäänud midagi meelde isegi pärast seda, kui see võistluse lõpus korduesitusele tuli. Serbia laul on fenomen seepoolest, et võita sai miski nii totaalselt ja jõhkralt ebaseksikas. See laulja ise tundus üks veider kesksoost vanamutt, ei ilus ega - lubagem nõmedalt väljenduda: pandav. Kui kuulsin, et ta on vaid 22, poleks tahtnud seda hästi uskuda. Ja need taustalauljad - jällegi totaalselt ebaseksikad. Eriti räiged olid nende blondide soengud. Ja muidugi ka riietus oli ju täiesti mitte midagi ütlev.

Minu arvates oleks ennemini võinud küll võita Ukraina, sest laul oli iseenesest väga lahe. Üks isik siin andis Ukrainale just seepärast punkte, et põhimõtteliselt lauldi ju "Russia goodbye". Kolmas - Venemaa - igav, igav, väga igav. Aga et Eesti Venemaale maksimumi andis, pole meie rahvuslikku koosseisu arvestades ju miski ime.

Mulle endale meeldisid lauludena Läti, Ungari ja Leedu. Nende kohta võib öelda, et need olid palad, millesuguseid heameelega kuulaks ka vabal ajal makist. Et Läti nii vähe punkte sai, on pauk. Mis kohaga need inimesed küll mõtlevad, kes punkte annavad? Kuuldavasti oli Ungari eurolaval esimest korda - debüüt oli igal juhul veenev. Soovitan osaleda edaspidigi. Selle koletu lärmi keskel peab ju leiduma ka mõni lugu, millel kõrv puhkab, olgugi, et see ei võida.

Iirimaa laulu kuuldes tekis küsimus, kas nad mõne punkti ka saavad. Jah, mõne siiski said - tervelt viis, kuid nagu ma arvasin, jäidki viimaseks. Enne Inglismaa lugu kommenteeris Reikopi Marko, et neile ennustatakse viimast kohta. Aga võta näpust, ei saanudki nad viimas, vaid hoopis eelviimase koha. Mina oleks Inglismaa loo, mis ilma totaka lavashowta oli ju tegelikult hea, paigutanud edetabelis küll Serbiast ettepoole.

Paanitseda Serbia võidu üle siiski ei maksa. Seda vähemalt niikauaks, kuni see võistlus aastateks Balkanile ei jää. Tänavu toimus ju võistlus normaalses riigis ning sel sajandil on see veel olnud ka Eestis ja Lätis. Las siis olla vahepeal ka ebanormaalses. Pealegi pole ju Serbia varem veel võitnud. Minu arvates on igal juhul positiivne, et viimasel ajal on igal aastal võidud läinud erinevatesse riikidesse.

Soomlaste panus Eurovisiole tundus aga suht igav. Eriti igavad olid saatejuhid. Positiivne üllatus oli Krisse, kes ju lõpuks tegi ka kõige raskema töö ehk intervjuud osalejatega ära.

Toetan täna õhtul Lätit

Äsja uurisin välja, et annan sel aastal ehk täna Eurovisiooni poolfinaalis hääle Lätile, täpsemalt ansamblile Bonaparti.lv ja laulule Questa Notte. Laul jäi mu kõrvu juba nädalapäevi varem, kui taustaks oli lahti ETV kanal. Kõik need eurolaulud, eriti igasuguste Sloveeniate ja Serbiate jne laulud on, nagu nad on, eestlase maitsele mittevastavad ja loomulikult ei jää kõrv neil ka pidama, aga kui tuli Läti laul, siis rebis see mind kohe lahti teistelt tegevustelt ja jäin ainiti kuulama. Kusjuures muidugi ei arvanud ma, et see on Läti laul, kuna sõnad on ju (vist) hispaaniakeelsed. Aga kui on juba teada, et tegu on lätlastega, siis on läti aktsent täiesti äratuntav.
See laul vastab täiesti minu maitsele ja on nähtaval siin:


Võimalik, et kõlab ka teisi häid laule, kuid seda on kahjuks raske uskuda.

Gerlile hoian ka täna õhtul kindlasti pöialt. Laul on mõnus ja rütmikas. Üle pika aja üks hea laul pärast Tiisid ja Miki-gööle või seda eelmise aasta ebaoriginaalsust. Loodetavasti viib järjekordne Padar meid vähemalt finaali!

Tänases Ekspressis Pilvre Barbi juba üritab tõstatada ka teemat, miks Eestis ei arutleta selle üle, et Eurovisoon on tegelikult homoüritus. Minu seisukoht on, et mul täiesti ükskõik. Homo ei ole ju kurjategija ja kui nad tõesti tahavad korra aastas eesotsas Marko Reikopiga seal Eurovisioonil kokku tulla, siis lasku aga käia, nad ei trügi ju kaamerate ette nilbitsema. Mis seal vahet on, kes kellega pärast võistlust öö veedab.

Küll nüüd läks alles integratsiooniks

Küll nüüd käib Eestis alles kõva integratsioon! Paari nädalaga üritatakse korda saata ja viimaks ometi ära teha seda, mis on tegemata jäänud pooleteist kümnendiga.
Piisas sellest, kui keegi ütles eestikeelses foorumis, et vaadake, venekeelset telekanalit pole suudetud siin teha, kui juba loodi algatuseks ETV24 Novosti (http://www.etv24.ee/index.php?2). Linnaleht Tallinnas olevat juba paari päeva jooksul pärast pronksööd venekeelse sõsarväljaande saanud, kuigi suure apsakana juhtus, et eestikeelses lehes oli esikaanel pronkssõdur uues asukohas, venekeelses lehes nähtus aga sama asukoht ilma Aljošata (kas tõesti kesikute temp?).
Venekeelset telekanalit nii lihtsalt ei loo, kuid juba teist päeva sai täna hommikul otseülekandena näha ETVst venekeelset foorumit. Tõsi, aru ma sealt küll midagi ei saanud, välja arvatud veidi David Vseviovi jutust, mis oli mõistlik. Aga kui eile õhtul nägin tõlkega eilse venekeelse Foorumi lõppu, siis taipasin, et saade oli huvitav, oleks tahtnud tervet näha. Nii palju aru sain, et Aaviksoo oli saates ülim diplomaat, kuid sellegipoolest üks vene vanamees käis saate lõpus välja lause stiilis, et Aaviksoo seadis ainult hulk tingimusi meile ja niimoodi küll siin elus midagi head ei tule.
Venelased arvavad, et on nüüd olukorras, kus võib Eesti riigilt nõuda mida iganes. Mind isiklikult häirib see, et teatud venelased nõuavad kultuuriautonoomiat. Tahaks küsida, kas Ida-Virumaa umbkeelne venelaskond, kes on elus ehk vaid kümme lauset eesti keeles kuulnud, veel vähem öelnud, ei ela juba praegu täielikus kultuuriautonoomias? Hingeliselt elavad nad Venemaal, saades kogu informatsiooni sealsetest telekanalitest ja ajalehtedest. Ei tea, millist kultuuriautonoomiat nad veel vajavad? Kas see tooks kaasa selle, et lõppeks igasugune püüd integreerida neid Eesti vabariiki, et nad elaksid seal Ida-Virumaal nagu Venemaalgi? Mul on tunne, et tegelikult nad sooviksidki, et Venemaa piir jookseks mitte Narva jõelt, vaid kuskilt Kiviõli tagant, et saaks olla täisväärtuslik Venemaa kodanik. Ja kui neil seal Venemaal kõik nii väga meeldib, siis miks ometi nad sinna unelmate kodumaale ei koli? Aga teadagi, miks nad ei koli. Sellepärast ei koli, et seal ei saa maitsta vaba ühiskonna, demokraatia ja arenenud majanduse hüvesid. Seal on küll palju uhkeid kaubanduskeskuseid kesklinnas, aga suurem osa rahvast loevad kopikaid kuskil äärelinna slummides, hiiglaslikes Õismäedel. Aga vaadakem Narvat või Tallinnat - elad ju nagu Ameerikas, kus on külluses kõike, mida vene rahvas on varem näha saanud vaid klantsajakirjadest.
Aga muidugi tuleb tõdeda ka seda, et kui eestlane tahab venelast integreerida, siis tegelikult tahab ta, et venelasest saaks võimalikult ruttu eestlane, soovitavalt ühe põlvkonna jooksul. Eks tegelikult olegi normaalne arvata, et kui inimene tuleb võõrasse riiki elama, siis kohaneb ta sealse kultuuriga ja õpib ära sealse keele.

Millal algab Eurovisiooni lauluvõistlus?

Täna hakkas Postimehes taas silma Gerli Padari pilt. Tore on. Kui seal juures poleks olnud infokasti teemal, kes täna Soome sõidavad, siis poleks see artikkel minus mingeid emotsioone tekitanud. Nüüd aga tekkis küsimus, et miks ometi nad sinna Soome ronivad, kas on algamas Eurovisoon? Millal see siis toimub? Ise kodus just eile arutasime põgusalt, et vist toimub 12. mail. Aga kui see on 12. mail, miks peaks siis juba 2. mail Soome põrutama?
Igal juhul oskab Eesti meedia ikka omapäraselt infot edastada küll. Igasuguste juramiste keskel jääb kõige olulisem info ikka teada saamata. Eesti rahvast vaevab praegu küll suur mure, kuid see, et Eurovisioon toimub Helsingis, ei ole ju eestlaste jaoks sugugi nii tähtsusetu, nagu selle toimumine näiteks Türgis. Soome ongi ju peaaegu Eesti, vähemalt Helsingi. Hea koht eurolaulult nii meile kui ka venelastele maandaks kindlasti pingeid. Integratsiooni eesmärgil oleks ju tegelikult võinud seekord meid esindama saata Alla Pugatšova või vähemasti Anne Veski.