Millises eesti kirjandusilmas ma elan?

Kulka on täna avalikustanud kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade nominendid 2011. aastal ilmunud parimate raamatute eest. Seda nimekirja vaadates tekib mul küsimus, kus maailmas mina elan?
Ma pole enamikust neist raamatutest mitte midagi kuulnud! Ometi loen ma ju ajalehti (regulaarselt Postimeest ja Eesti Ekspressi), ometi loen kirjandusblogisid, ometi loen raamatuid, sh eesti raamatuid keskmisest eestlasest enam.

Proosa kategooria nominentidest pole ma läbi lugenud ühtegi raamatut. Kuulnud olen vist vaid ühest. Luule kategoorias pole ma lugenud mitte ühtegi, kuulnud vaid Traadi teosest. Suur esseistika lugeja ma üldiselt ei ole, kuid Tõnu Õnnepalu "Ainus armastus. Valik esseid" on siiski sihikul. Vabaauhinna katekoogria raamatutest olen rohkem kuulnud ja Hvostovi "Sillamäe passioon" on ka läbi loetud.

Jah, muidugi võiks mind nahutada selle eest, et ma olen nii rumal, asjatundmatu. võhiklik, ise oma teadmatuses süüdi jne. Kogu hiljutiste raamatukogudiskussioonide taustal (Langi-Cartlandi keiss) tahaks ma ikkagi küsida neilt, kes Eesti kirjanduse ilmumise osas otsuseid teevad (eesotsas kultuurkapitali ja individuaalsete otsustajatega): te annate raha raamatute ilmumisele, aga miks ei jõua need ikkagi tavainimesteni? Vastus on tegelikult lihtne: puuduvad kommunikatsioon ja turundus. Aga kui ärimaailmas kulutatakse turundusele miljoneid (üha enam ka kommunikatsioonijuhtimisele), siis kirjandusmaailmas suudetakse vaid käia kord aastas Helsingi raamatumessil ja tutvustada meie raamatuid välismaalastele.
Tõtt öelda olen küll seda meelt, et kui eesti raamatud nagunii juba antakse välja kultuurkapitali raha eest, siis peaks välja töötama ka süsteemi, kuidas Eesti raamatukogud need raamatud omale tasuta saaksid. (Mitte et nüüd iga raamatukogu peaks tingimata tasuta saama ühe eksemplari kõigist eesti orginaalteostest, aga samas, miks ka mitte). Tavainimene nagunii ei jõua ega ka taha kõiki neid raamatuid omale koju osta, aga lehitseks läbi küll ja kindlasti leiduks ka lugejaid. Millegipärast tundub mulle, et nii mitmestki allolevast raamatust ei ole kuulnud isegi raamatukogude juhatajad. 

Neli  olulisemat kategooriat:

PROOSA* Kai Aareleid, „Vene veri“
* Tiit Aleksejev, „Kindel linn“
* Olle Lauli, „Kodutus“
* Rein Raud, „Hotell Amalfi“
* Peeter Sauter, „Must Peeter“
* Toomas Vint, „Kunstniku elu“
LUULE
* (:)kivisildnik, „Liivlased ja saurused“
* Kalju Kruusa, „Tühhja“
* Kaur Riismaa, „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd“
* Jürgen Rooste, „Kuidas tappa laulurästikut“
* Mats Traat, „Vastsed Harala elulood“
* Mari Vallisoo, „Koidutäht koolivihikus“
ESSEISTIKA * Ülo Mattheus, „Vabanemine kuulmise läbi: mälestusi surmast“
* Arne Merilai, „Õnne tähendus: Kriitilisi emotsioone 1990–2010“ ja „Vokimeister: Kriitilisi konstruktsioone 1990–2011“
* Toomas Raudam, „Essee sõprusest“
* Tarmo Toom, „Sest sinu silmale pole suletud süda kättesaamatu“
* Peeter Torop, „Tõlge ja kultuur“
* Tõnu Õnnepalu, „Ainus armastus. Valik esseid“
VABAAUHIND
* Andrei Hvostov, „Sillamäe passioon“
* Maire Jaanus, „Kirg ja kirjandus. Esseid eesti ja Euroopa kirjandusest ja psühhoanalüüsist“
* Mart Juur, „Teie kallis peaminister“
* Igor Kotjuh (koostaja), „Kius olla julge. Luuletajad luulest. 21 esseed“
* Mihkel Mutt, „Mälestused V“ ja „Mälestused VI“
* Ülar Ploom, Dante „Põrgu“ kommentaarid, järelsõna

Intervjuu Evelin Tammega

Intervjuu: Evelin Tamm: Eesti haridussüsteemi valuprobleemiks on lokkav vägivald - Uudised - Virumaa Teataja

Pärast novembri alguses Võrumaal toimunud Eesti esimest kodanikuajakirjanduse konverentsi jätkus õhtu ühes Võrumaa turismitalus, kuhu said tulla kõik, kes soovisid. Ootamatult üles kerkinud suurte ebameeldivuste tõttu ei organiseeri ma seal talus enam ühtegi üritust ega tõsta sinna ka enam oma jalga (märksõna: väljapressimine). Kuid õhtus oli siiski ka midagi positiivset: tutvusin nii mõnegi huvitava inimesega, teiste seas põneva isiksuse Evelin Tammega, kellest eesti rahvas sai teadlikuks, kui ta algatas Facebookis kampaania "Õpetajale vääriline palk". Kuna avastasin ka, et oleme Eveliniga samast kandist pärit, siis ei läinudki palju aega, et valmiks see intervjuu. Evelini tegemisi tasub jälgida! Ta hoiab hariduse käekäigul silma peal.

Kas mäletad veel koidulat?

Kas mäletad veel koidulat? - Arvamus - Virumaa Teataja

Naabritest, mõistmisega

Kui ma poleks päev enne selle semestri (või eelmise? praegu on vaheaeg) viimase magistrisessiooni Rein Siku seminari saanud kirja, et nüüd on aeg kohustuslikku kirjandust lugeda, poleks ehk Jaanus Piirsalu "Kirjad Venemaalt" (2008) niipea mu näppu sattunud ja kas kunagi üldse. Selge on see, et päevaga kohustuslikku kirjandust, mis kogu semestri seisis küll soovitusliku kirjanduse nimekirjas, läbi lugeda ei jõua. Aga tõin kogu kohustusliku kirjanduse ikkagi raamatukogust ära ja just Piirsalu raamat tekitas huvi seda lõpuni lugeda.

Pean täitsa ausalt üles tunnistama, et ma pole ilmselt varem ühtegi Piirsalu Venemaa-teemalist artiklit lugenud. Ja seda sel lihtsal põhjusel, et Lõuna-Eestis elades oleme Postimehe tellijad. (Oli ju vahepeal Eesti Päevaleht ikka väga Tallinna leht ja just sel ajal kujuneski harjumus tellida koju päevalehtedest just Postimees.)

Kõigepealt olin üllatunud, et Piirsalu oskab väga hästi kirjutada. Seda ei oska sugugi mitte kõik ajakirjanikud, harjuta palju tahad.

Paneks õige koolid üldse kinni!

Kagu-Eestis on taas kord päevakorral kahe kooli (Pikakannu ja Pühajärve põhikoolide) sulgemise teema ning õhus tiirutavad hävitava keeristormina “mõistuse hääled”: kooli pidamine on liiga kallis, kool ei tasu end majanduslikult ära, kool tuleb kinni panna!

Väiksed nõuanded otsustajatele edasimõtlemiseks:

Ka neid koole, mis alles jäävad, on tegelikult kallis üleval pidada. Paneme need ka kinni, kool ei ole ju eluline vajadus, kool ei too midagi sisse. Keda enne kool targaks on teinud, inimene õpib kõige rohkem ikkagi eluülikoolis.

Kus siis seda enne kuuldud on, et üks omavalitsus peaks maksma koolile peale selleks, et keegi saaks haridust omandada või puhtalt sellepärast, et mingi lapsed ei viitsi hommikul tund aega varem ärgata ja päevas kaks tundi koolibussis loksuda. Keda see huvitab, et nad kombinaatkooli lärmis oma närvid kaotavad. Kes ütles, et laps peaks õppima puhta looduse keskel? Haridust ei ole vaja, meil ju endal seda ka ei ole, aga näe, kui hästi hakkama saame ja kui hästi oskame numbreid lugeda. Kulutada nüüd raha kooli jaoks, see pole ju rentaabel. Numbrid räägivad teist keelt. Miks peaks kulutama oma valla raha mingite inimeste laste õpetamise peale? Tehku vähem lapsi. Ega inimesed makse ju ometi selleks maksa, et nende lapsed koolis käidud saaks.

Maailmas on päris palju riike, kes saavad hakkama ilma riigi poolt ülal peetavate koolideta. Seal saavad koolides käia need, kes jaksavad maksta. Katusuge te faktidega tõestada, et inimesed neis riikides oleks rumalamad kui Eestis. Aitab küll sellest vaese vagla elust ja koolidele peale maksmisest!

Loodetavasti said lugejad aru, et tegu on irooniaga.