30. augustil surid kaks võimsat filmirežisööri rootslane Ingmar Bergman ja itaallane Michelangelo Antonioni. Kaks suurt kunstnikku täpselt samal päeval. Hämmastav! Bergman oli Antonionist kuus aastat vanem. Seega jõudsid mõlemad elada pika ja sisuka elu.
Viimasel ajal olen tihti mõelnud, et surija jaoks on kindlasti surm huvitav: ta saab kogeda midagi täiesti uut ja minna kuskile uude kohta. Ei taha ma nimelt kohe mitte uskuda, et füüsilise surmaga lõpeb kõik. See pole lihtsalt võimalik.
Niisiis on mul tekkinud küsimus, et kas kuskil mujal maailmas (kasvõi taevas) pakutakse režissööridele praegu põnevat tööd? Kas kuskil mujal on algamas filmide kuldajastud?
Ühtlasi jääb vaevama mure, et kas siinses maailmas ka veel kunagi häid filme tegema hakatakse? Pole näinud ühtegi uut head filmi viimastel aastatel. Kinod on enamjaolt täis sama kõntsa mis telekaski.
Muide, Ingmar Bergman maetakse Fårö saarele. Svenska Dagbladet andis eile välja lausa Bergmani erilehe, mida võib näha siit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar