Tund aega tagasi saabus esmakordselt minu elus SMS vabariigi valitsuselt.
"Jääge koju, ärge alluge provokatsioonidele! EV Valitsus".
Et ükski kolmest inimesest, kellega rääkisin, sellist sõnumit ei saanud, tekib küsimus, kas ma kvalifitseerun kuidagi ohtlike isikute hulka.
Mis see siis nüüd on?
Mis hakkab juhtuma? Või ei juhtu siiski mitte midagi? Mis peakski juhtuma?
Möödunud ööpäeva jooksul toimunu on niivõrd kohutav, et eile hilisõhtul uudiseid vaadates tuli lausa pisar silma. Kuidas võivad olla inimesed niivõrd jubedad? Kus kohas ja kelle poolt on sellised jõledikud sigitatud? Kahe käega kirjutan alla presidendi keskpäevasele kõnele ja katsun edaspidistest kommentaaridest hoiduda.
Jumal tänatud, et Tallinnas ei ela. Tänasel päeval sinna linna küll nägu näidata ei julgeks. Aga kui Vene väed peaksid sisse tungima (mingi tõenäosus on ju ometi olemas, egas muidu kaitseväge ei peetaks), siis elame Vene piirile ohtlikult lähedal. Ei tea, kas tuleks Läände põgeneda? Loodetavasti ei saa selliseid asju iial toimuma, kuigi Vene valitsuse absurdne käitumine võib kaasa tuua ei tea mida. Venelane on etteaimamatu.
Samas ei tohiks kindlasti venelaste vastu viha üles õhutada. Need nõmedikud kurjategijad on vaid ühe rahvuse vähesed harimatutest ebarditest esindajad.
Sildid: Ühiskond
posted by Elina at 16:07
pühapäev, 29. aprill 2007
laupäev, 28. aprill 2007
Mõttekoht
Lugesin läbi ühe raamatu, kiirelt sai otsa ja väga sügavat muljet ei jätnud, aga kirjutan sealt välja ühe loo, mis mind mõtlema pani (see on ümberjutustus Piiblist):
Jumal istub oma taevasel troonil, kui temaga tuleb rääkima saatan. Jumal küsib temalt, kust ta tuleb.
"Maad mööda hulkumast ja rändamast," vastab saatan.
"Kas sa oled pannud tähele mu sulast Iiboit? Kas nägid, kui jumalakartlik ta on ja kuidas ta mulle ohvreid toob?"
Saatan naerab ja vastab:
"Iiobil on ju kõike, miks ta siis ei peaks Jumalat teenima ja ohvreid tooma? Võta temalt kõik hea, mis sa oled talle andnud, ja vaatame, kas ta ikka oma Issandat teenib," õhutab ta.
Jumal võtab väljakutse vastu. Aastaid karistab ta meest, kes teda üle kõige armastas. Iiob on sellise jõu meelevallas, mida ta ei suuda mõista; ta oli pidanud Jumalat Ülimaks Kohtumõistjaks, nüüd aga hävitab Ta tema kariloomi, tapab tema lapsi ning nuhtleb teda paisetega. Kuni Iiob paljude kannatuste järel mässu tõsta ja oma Jumalat neab. Alles siis annab Jumal selle tagasi, mis Ta temalt ära oli võtnud.
Loo esimene moraal seisneb selles, et me ei tohi kõike elus pakutut nurisemata vastu võtta. Ei maksa kõigega kinnisilmi leppida.
Teine moraal aga on see, et ei tasu ennast pidada paremaks, kui me päriselt oleme. Jumal üritaski Iiobile selgeks teha, et ka tema pole üdini hea ja patuta, vaid temas peitub ka halba, sest lõpuks ta needis oma Jumalat.
Lõik raamatust: "Ning Iiobi sai oma õppetunni, sest nagu meiegi, oli ka tema patuks uhkus uskuda, et ta on hea inimene."
Vimaseid päevade ja tegelikult kogu elu peale mõeldes tuleb tahes tahtmata jõuda järeldusele, et inimesed ootavad meilt (vähemalt minult küll), et meie oleksime vigadeta nagu inglid, samal ajal, kui nad ise seda ei ole. Nad on varmad kritiseerima teiste inimeste iga väiksemat viga ja neid süüdi mõistma. Ei maksa uskuda kellelgi, et me oleme paremad, kui keegi teised.
Kes ütleb ära, mis raamatust on ülal toodu pärit, saab kingituseks šokolaadi.
Jumal istub oma taevasel troonil, kui temaga tuleb rääkima saatan. Jumal küsib temalt, kust ta tuleb.
"Maad mööda hulkumast ja rändamast," vastab saatan.
"Kas sa oled pannud tähele mu sulast Iiboit? Kas nägid, kui jumalakartlik ta on ja kuidas ta mulle ohvreid toob?"
Saatan naerab ja vastab:
"Iiobil on ju kõike, miks ta siis ei peaks Jumalat teenima ja ohvreid tooma? Võta temalt kõik hea, mis sa oled talle andnud, ja vaatame, kas ta ikka oma Issandat teenib," õhutab ta.
Jumal võtab väljakutse vastu. Aastaid karistab ta meest, kes teda üle kõige armastas. Iiob on sellise jõu meelevallas, mida ta ei suuda mõista; ta oli pidanud Jumalat Ülimaks Kohtumõistjaks, nüüd aga hävitab Ta tema kariloomi, tapab tema lapsi ning nuhtleb teda paisetega. Kuni Iiob paljude kannatuste järel mässu tõsta ja oma Jumalat neab. Alles siis annab Jumal selle tagasi, mis Ta temalt ära oli võtnud.
Loo esimene moraal seisneb selles, et me ei tohi kõike elus pakutut nurisemata vastu võtta. Ei maksa kõigega kinnisilmi leppida.
Teine moraal aga on see, et ei tasu ennast pidada paremaks, kui me päriselt oleme. Jumal üritaski Iiobile selgeks teha, et ka tema pole üdini hea ja patuta, vaid temas peitub ka halba, sest lõpuks ta needis oma Jumalat.
Lõik raamatust: "Ning Iiobi sai oma õppetunni, sest nagu meiegi, oli ka tema patuks uhkus uskuda, et ta on hea inimene."
Vimaseid päevade ja tegelikult kogu elu peale mõeldes tuleb tahes tahtmata jõuda järeldusele, et inimesed ootavad meilt (vähemalt minult küll), et meie oleksime vigadeta nagu inglid, samal ajal, kui nad ise seda ei ole. Nad on varmad kritiseerima teiste inimeste iga väiksemat viga ja neid süüdi mõistma. Ei maksa uskuda kellelgi, et me oleme paremad, kui keegi teised.
Kes ütleb ära, mis raamatust on ülal toodu pärit, saab kingituseks šokolaadi.
Esimene sissekanne
Tere!
See siin on minu uus blog. Blog "Annabel, mina ja teised" on nüüdsest privaatblog, kuhu pääseb sisse kutsega. Kui soovite privaatblogi lugeda, palun andke sellest teada minu meiliaadressil elina@vorumaateatja.ee. Kõik muud vihjed ja pretensioonid on samuti oodatud sellele aadressile.
Pidage vastu!
See siin on minu uus blog. Blog "Annabel, mina ja teised" on nüüdsest privaatblog, kuhu pääseb sisse kutsega. Kui soovite privaatblogi lugeda, palun andke sellest teada minu meiliaadressil elina@vorumaateatja.ee. Kõik muud vihjed ja pretensioonid on samuti oodatud sellele aadressile.
Pidage vastu!
Tellimine:
Postitused (Atom)