Kolmapäev, 28. jaanuar 2009

Stetson ja nääripidu Luunja kultuurimajas

Millise järelduse peaks tegema tõsiasjast, et viimasel 500 korral on siinsesse blogisse sisenetud muuhulgas järgmiste märksõnade kaudu?

musta pori näkku - 9
stetson kaabu - 5
stetson-kaabuga mees - 3
stetson raud - 2
stetson mihkel raud - 2
peeter volkonski musta pori näkku
musta pori näkku, stetson
singer vinger luunja volkonski
volkonski luunja kultuurimaja
anne veskit keppimas
peeter oja volkonski luunja anne veski
stetson kaabu mihkel raud
mihkel raud musta pori
isikud musta pori näkku
stetson kaabuga
mihkel raua raamat

Näib nii, et stetson-kaabuga mees ja Peeter Volkonski esinemine Luunjas on jätnud eestlastesse ootamatu ja lisainfo järele januneva jälje.

Palun hääletage teie ka!

Nagu näete, on mu blogi paremas servas üks poll. Palun vastake teie ka sellele, olete te siis siia juhuslikult sattunud või blogi pidev lugeja! Oleksin väga tänulik!
Need on nimelt raamatud, mida mina eelmisel aastal juhtusin lugema, ning ma olen väga huvitatud teada saama, kui palju teised inimesed neid samu teoseid läbi lugenud on.

Kolmapäev, 14. jaanuar 2009

Maire Aunaste ja tema maskott

Juhtusin täna ühe silma ja ühe kõrvaga kuulma-nägema ETV uut saadet "Head uudised". Saatejuhtidena olid välja reklaamitud Maire Aunaste ja Emil Rutiku. Tõepoolest, mõlemad persoonid olid stuudios kenasti kohal, ent mis oli saates Rutiku roll, mina küll aru ei saanud. Aunaste plärises vahetpidamata, juhatas saate sisse ja välja, tegi tänavaintervjuud. Kuna esimene saatekülaline oli igav, siis ei lülitunud ma saate lainele, kuid pikapeale üritasin saadet siiski nii palju jälgida, et aru saada, mida see Rutiku seal üldse teeb. Lõpus üritaski Rutiku endale ka pisut sõna haarata, kuid muidugi astus Aunaste poolelt sõnalt vahele ja jätkas oma intensiivset mulinat.
Tõtt-öelda ei näe ma uue saate ning eelmise "Meie" vahel mingit olulist erinevust. Ainus erinevus on see, et enam ei laiuta ühel diivanil Aunaste üksinda, vaid tema kõrval istub üks elus maskott, kelle peale Aunaste paaril korral saate jooksul saab viidata: "Meie Emiliga..." Oleks siis võtnud kaassaatejuhiks Tarmo Leinatamme, oleks ehk ühel jäänud maskoti roll kandmata.
Ka ei saanud ma sellest aru, miks on saatele pandud nii lääge ja samas niivõrd eksiteele juhatav pealkiri. Seda enam, et saate üks külaline ütles, et ega tal eriti mingeid häid uudiseid küll ei ole. Oleks võinud ju pealkirjaks panna kasvõi "Toredad inimesed". 

Reede, 2. jaanuar 2009

Ulis Guth "Pärlid sigadele"

Endine Võrumaa Teataja sporditoimetaja Ulis Guth on isiksusena kahtlemata üks väga harukordne eksemplar. Oma raamatuesitluselgi 17. detsembril Võrumaa keskraamatukogus nentis ta, et temasugust inimest teist vist ei leidu. Ulise parimaks omaduseks pean tema jäägitut siirust.
Ulis ei sündinud sugugi mitte perekonnanimega Guth, vaid hoopis eestipärase nimega Kuut. Ent saanud teada fakti oma viiendat (või oli see kuuendat?) põlve inglaseks olemise kohta, tuli vahetada ka nimi. Jalgpalliski kuulub tema süda juba veerandsada aastat Inglise koondisele, nagu saame lugeda raamatu esimesest kirjatükist. Hoopis põnevam on aga samas leiduv fakt, et sama palju aastaid on Ulis olnud abielus kahe toreda naisega ja saanud nendelt kolm veel toredamat last. Ei kohta just palju mehi, kes oma raamatus kiidaksid nii eksi kui ka praegust. 
Kui Ulis pisut rohkem kui aasta tagasi otsustas spordireporteri karjääri mõneks ajaks sinnapaika jätta, asus ta kohe aastate jooksul kirjutatud artiklitest oma raamatut koostama. Tõtt öelda kartsin, et raamatust vaatavad vastu vaid igavusele ja tulemuste üleslugemisele kalduvad spordiartiklid ja sugugi mitte Ulise jõulupeokõnedele sarnanevad vaimukused, kuid kartus osutus asjatuks. Raamatust selgub, et peale kuiva spordilehekülje täitmise on mees päris palju ka 1. aprillil lehte segadusse ajavat paisanud. Neist õnnestunumaks looks võib kahtlemata pidada artiklit selle kohta, kuidas tennisist Andre Agassi Võru külastas. Pean tunnistama, et kui ma enne lugema asumist raamatu fotosid sirvisin, siis uskusingi, et Ulis ongi Agassit intervjueerinud, sest fotol olev mees on tõesti Agassi koopia.
Ma ei tea, kui palju huvi võib see raamat pakkuda inimesele, kes Võrust ega Ulisest suurt midagi ei tea. Mina, kes ma Võrus pole kuigi kaua elanud, sain sellest raamatust igal juhul palju huvitavat teada. Kasvõi sedagi, et praeguse mõttetu kivipargi asemel oli kunagi ikka tõesti puudega park ning pargis ilutses purskkaev koos jääkaruskupltuuriga. Ulis tabab naelapea pihta, kui ütleb foto allkirjas, et halastamatu pole mitte niivõrd aeg, kuivõrd inimese tegevus.
Haruldane on kindlasti ka foto Ulise 30. sünnipäeva peolt, kus teda õnnitleb toonane Võru linnapea Jaak Ott. Järgmisel päeval jäi Ott koos oma abikaasa ja paljude teiste võrulastega Estonia huku tagajärjel igaveseks merepõhja. Paljude Võru inimeste sõnul oli see viimane normaalne linnavalitsus Võrus. Ulis aga oli toona ainus ajakirjanik, keda siseministeeriumisse sisse lasti ja kes tänu sellele kõige kiiremini värsket infot sai.
Teada sain raamatust veel näiteks sellisegi kriminaalse tõiga, et kunagi asus praeguse Semu kaubamaja asemel mingi hamburgeriputka, kus toimunud pommiplahvatuses sai vigastada neli inimest. Nii et isegi pommid on siin Võrus kunagi plahvatanud.
Ja ega sporditeemalised artiklidki väga igavad ole. Näiteks ei teadnud ma Avo Leokist (sellest, kes kaotas pärast üht õnnetust kõndimisvõime) tegelikult mitte midagi. Nüüd siis sain teada, et polnud Avo elu meelakkumine ka enne õnnetust. Kogu seda Leokite epopöad lugedes soovitaks sel perekonnal motospordiga lõpp teha, sest õnne pole see ala neile paraku mitte mingilgi määral toonud.