Kes õhutab viha, kes külvab armastust?

Kooseluseadusest või esialgu veel selle eelnõust kõneldes on üsna raske jääda emotsioonituks. Kired selle teema ümber möllavad ja ehk ei olegi see nii halb, sest eestlasi on ju ikka süüdistatud kiretuses, emotsioonituses, tundetuses, külmuses jne. Nüüd on eestlased üheskoos vähemalt tõestanud seda, et kirg nendes ei puudu. Kes aga oleks osanud ennustada, et just kooseluseaduse teema toob ühiskonnas kaasa sedavõrd üleskütetud (pseudo)poleemika, et inimesed, kes selles vaidluses on, tihti ei mõtle enam, mis on faktid ja mis fabritseeritud vandenõuteooriad.

Kogu selles temaatikas ei sooviks ma hakata praegu kedagi sildistama, sest seda on tehtud juba piisavalt ja tihti ebaõnnestunult, vaid jaotaksin inimesed kolmeks: 1) kooseluseaduse pooldajad, 2) kooseluseaduse vastased ja 3) ükskõiksed. Pakun, et ka viimased klassifitseeruvad statistikas just kooseluseaduse vastasteks, kuna teemale mõtlemata on neil mugavam midagi keelata selle asemel, et uuega kaasa minna.

Nii mõnedki kooseluseaduse vastased, kelle puhul kahtlustan, et nende mõtted ei tule mitte iseenese südametarkusest, vaid oskuslikust ajupesust, on küsinud, et miks ometi just neid viha külvamises kahtlustatakse. Muidugi ei saa kogu seda massi võtta kui ühtselt mõtlevat ja hingavat kogumit, küll aga tuleb paraku tõdeda, et kooseluseaduse vastased ehk enda arvates traditsioonilise perekonna pooldajad kiusavad vähemusi verbaalselt, kirjutavad kommentaariumides ja sotsiaalmeedias tekste, mis kubisevad vihast, laimust, ebatsensuursetest ja roppudest sõnadest. Osa on neist jõudnud isegi nii kaugele, et teinud kooseluseaduse pooldajatele tapmisähvardusi. Samasugust verbaalset julmust aga ei leia kooseluseaduse pooldajate kirjutistest. Eesti keelt ülikoolis õppinuna peab kahjuks ka nentima, et just seaduse vastaste keel reedab nende vähese harituse.

Toon mõningaid näiteid, kuigi tõsi, õigem oleks selliseid asju mitte tsiteerida, kõik kommentaarid on pärit ühe artikli juurest (Delfi 8.10.2014) (kirjaviis muutmata):

Üha enam inimesi saab aru,(isegi mõni teiesugune) ,et tegelete vägistamisega! te vägistate nii lapsi kui vanainimesi ,noori ja vanu -räägite ,et pederasm pole h'lve??

sellised hälbed tuleks taas kriminaliseerida, et hoida ära nn homode aktiivsed rünnakud ühiskonnale. Rebasesugused ongi ohuks ja vaenuks kogu ühiskondlikule korrale ning traditsioonilisele eluviisile. 

Ohh , tuligi lõpuks see mida ma ammu juba ootasin - ühele urruaugus urgitsejale tehti lausa isiklikult tapmisähvardus!?! /.../ Ja Teie , urruaugu tuuritajad , kohe kaebama. 

Uuruaugupoisina peaks ta ju ikkag oma kahtlaseid väiteid kuidagi ka tõestama, sest vastasel juhul tundub see kakatolmu üleskeerutamisena. 

Kui see tsiteeritu siin ei ole hirmus ja kole, siis mis see on? Kas tõesti Varro Vooglaid ja väga paljud usuinimesed on nüüd rahul, et inimestest on selline koletis välja lastud? Kas tõesti veavad sellise meelelaadiga inimesi eest muuhulgas ka kirikuinimesed, kes räägivad armastuse jumala nimel? Minuni jõudis jutt, et osad kirikuinimesed on veendunud, et homoseksuaalidesse on sisse pugenud kurat ja nad palvetavad nende eest. Kas ei oleks aeg avada silmad ja näha, kelle eest tegelikult palvetada tuleks.

Kordan klassiku sõnu: mul on valus ja häbi.

Ühte tõde ei ole siin maailmas olemas nagunii, aga usun, et ehk oleks lihtsam elada, kui igaüks talitaks oma südametarkuse järgi. Oma elus olen alati järginud põhimõtet, et ela ise ja lase teistel elada. See on tegelikult mõnes mõttes egoistlik põhimõte, sest tõepoolest, mina tahan elada nii, nagu mina elan ja just seetõttu on loomulik, et võimaldan seda ka teistele. Täiesti võimalik, et tõepoolest, need inimesed, kes on agarad (vähemalt mõttes) teiste inimeste eludesse piire panema, teevadki seda sellepärast, et nad ei ela oma elu nii, nagu nad seda tahaksid. 

Need, kes kõnelevad Kristuse nimel, peaksid teadma, et kristlik Jumal on armastuse Jumal ja Jeesus on olnud maailma ajaloos üks silmapaistvamaid inimõiguslasi.

Emased ja isased

Kui olin laps, siis teadsin täpselt,
et hiir on emane ja rott on isane,
et kana on emane ja kukk on isane,
et tiiger on emane ja lõvi on isane,
et lehm on emane ja hobune on isane,
et kass on emane ja koer on isane.

Et värvid valge, kollane, oranž ja punane on emased
ja roheline, sinine, lilla, hall, pruun ja must on isased.
Täpselt selles järjekorras olid vildikad või pliiatsid alati pakki ka laotud.

Asjadel selgus ja kord olid kord.

Ülim tõde Kivisildnikust mõrus Runneli-maitselises kastmes

Kauksi Ülle "Ülim tõde", Jumalikud Ilmutused 2014

Küllap just Kivisildniku 50 aasta juubeliks avaldas Kauksi Ülle raamatukese Eesti kirjanduse pahast poisist Kivisildnikust, teose väljaandjaks ei keegi muu kui Tuhandete Lemmiku omaenda kirjastus.

Raamatu algus on paljutõotav, kirja pandud kunstiliselt kõrgel tasemel ja sunnib Facebookis esimese hooga hõiskama: "Juhuslik leid - tõeliselt mõnus lugemine!" Üks mahlakas ja lugejale detailitäpse sõnastusena tunduv kirjeldus järgneb teisele ja see lubab Kauksi Üllet kui kirjanikku näha värske ja rõõmustava nurga alt. Ent paraku üsna ruttu laskub raamat vaat et triviaalsustesse, rohkem sigineb heietusi Kauksi Üllest endast, etnofutu konverentsidest ja reisidest ning teose läbivaks negatiivseks tegelaseks saab Hando Runnel.

Nagu juba mainitud, on raamatu algus nauditav ja eriline maiuspala just Rakverest pärit inimestele nagu näiteks mulle. Nii leiab muuhulgas äramärkimist ka mu klassiõe isa ja nende bernhardiin Barri - Kivisildniku koera vend - kelle pilti sai koolis pidevalt vaadatud. Kõrvu paitavad ka laused: "Rakvere - Faehlanni, Kreutzwaldi ja Kivisildniku koolimaa on täiuslik ja isepäine maailm. Kõik ajastud koonduvad ühte jalutuskäiku, terve Eestimaa ajalugu. Kõigepealt tohutud tammikud. Kiusakad, keskmise jämedusega kõverdunud visad puud üksteise kõrval, välgu sisselöömise jälg kõverdumas ümber puu. Tammikud on alles. Mujal on hiied ja tammede aeg Eestise möödas, aga mitte Rakveres." (lk 19) Rakveres on siiski vaid üks tammik - müstiline, muinasjutuline ja ajaloo jooksul palju näinud maharaiutud hiiemetsa kohale ise kasvanud jändrike tammedega mets, kus on kerge hingata.
Õigesti teeb ka Kivisildnik, kui ütleb: "Keelan rääkida Rakverest kui provintsist ja maakohast. See jutt on alusetu. Pigem on see Tolkieni maailm, kus on kõrgete puude ja iseäralike koobaste varjus põnevaid olendeid oma seaduste järgi elamas." (lk 22)

Tunnustan Kauksi Üllet enne raamatu kirjutamist omale Rakvere selgeks tegemise eest, kuigi mastaapset orduehitist Vallimäel nimetatakse linnuseks, mitte lossiks.

Olen pärit Rakverest ja elan Võrus, vahepeale on jäänud aastad Tartus ja parallelselt kestavad need siiani. Umbes samu trajektoore pidi liigub ka raamatu tegevus. Tõsi, Kivisildnik on nüüdseks kolinud Pärnumaale. Rakverlaste, võrulaste ja ülejäänute kirjandusliku rühmituse loomise kulgu kirjeldab Kauksi Ülle nii: "/.../ rühmituses on olnud ikka mõni võrulane, kes seltskondlikku lepitavat rida ajab, ja kiusakas Rakvere mees, kes radikaalse idee teostab". (lk 41)

On isegi kurb, et nii paljutõotava algusega raamatust saab mingil hetkel raamatu lõpuni ulatuv tagantjärele arvete õiendamine Hando Runneliga, sest just temast saab loo läbiv negatiivne persoon, intrigeeriv ja inimesi nende ametist kukutada sooviv paha päkapikk, kes muuhulgas palub alustada ka Kivisildniku suhtes kriminaalasja, mille tulemusel konfiskeeritakse viimaselt tükiks ajaks arvuti, et ta rohkem laimu mõningate eesti kirjanike kohta internetti ei paiskaks. Raamatut võib võtta kui Hando Runnelile ärategemist või kui tema tegeliku pale paljastamist - kumb lähenemine on õigem, eks see sõltu ka lugeja positsioonist.

Eks Kivisildnik ole Runnelit üsna palju õrritanud ka, peale luuletuse "Eesti Nõukogude Kirjanike Liit 1981. aasta seisuga, olulist" koostab ta koos Indrek Särjega loengu Runnelist kui gay-luuletajast, mille puhul tuuakse välja, et Runnel tegeles eelkõige sellega, et selgitada kõigile, et ta pole gay. Samuti joonistatakse välja Runneli seksistlikkus ja naistepõlgus (-viha?). "Väljaajamist on Runneli kõnedes ikka esinenud. Näiteks koosolekul 1994. aasta kevadel Tartu kirjanike liidus soovitas ta ka mitmel inimesel liidust välja astuda. "Mis need naised tulevad siia koosolekule, rikuvad ilusa koosoleku ära," kurjustas ta minu [Kauksi Ülle] ja Ene Mihkelsoniga." (lk 107)

Väga sageli jääb raamatus Kivisildnik ise üleüldse tagaplaanile ning rohkem ongi juttu Ülle enda tegemistest - kuhu läks ja mida selga pani. Samal ajal on Ülle võtnud endale ilmselgelt Kivisildniku mentori, kaitsva ja toetava emakuju ning kaitseingli rolli, sest tema on tabanud ära Kivisildniku talendi. Ridade vahelt aimub, et Üllel on justkui ka Kivisildniku kui omavanuse mehe vastu olnud teatud romantilisi tundeid.

Huvitaval kombel leiab raamatust tõesti küllalt palju arveteõiendamist, kuid nii mõneski kohas jääb K. Ülle üldsõnaliseks. Näiteks lk 80: "Kivisildnik on nii rumal: ta ei uskunud sedagi, et Runnel ja Lõhmus Marustele kirja kirjutasid, et [ajaleht] Post suletaks. Kirjanike majas töötatud aastatel ei rääkinud oma sõpradele absurdsusest, mis seal toimus. /.../ Aga delikaatsuse tulemus oli Tartu kirjanikele jäle."

Kivisildnikust teeb K. Ülle selles raamatus üdini positiivse kangelase, kelle miinused saavad voorusteks. Defineerimata ja iseloomustamata ei jää Kivisildniku loomus ega looming. Nii näiteks kirjutab ta SK luuletekstide kohta: "Kivisildniku tekstid on niisugune anarhia, mis lõhub aju hullemini kui keemia, kuigi nad on loodud pigem kärbseseene vaimust." (lk 124) Või SK maailmakäsitlusest: "Mis puutub läbi nõelasilma jumalaks saamisesse, siis see on üks tema piiblitõlgendusi. Ta arvab, et läbi nõelasilma jumalaks saamine on õndsaks saamine tööstuse arengu kaudu ja seenevaimu läbi. Nii et industriaal-seenekirik on etnofuturismi vaste usumaailmas." (lk 92)
Ja muidugi leiab ka raamatust mingisuguse ajalehe väljalõike repro 29. augustist 1996, kus Kivisildnikku tutvustades on välja toodud selline fenomenaalne lause: "Esimene eesti kirjanik, kel on Internetis oma kodulehekülg." (Jah, internet on kirjutatud aastal 1996 suure algustähega ja kursiivis.)

On kahju, et see raamat on ebaühtlane. Et ilus algus vajub ära ja põhimõtteliselt lõpeb ka tekst ei kuhugi. Autor ütleb teose järelsõnas ka ise, et romaan on jäänud pooleli. Ma loodan, et Ülle leiab ükskord aega ja kirjutab selle raamatu tervikuks - võib-olla näiteks SK 60. sünnipäevaks. Ja ehk leitakse raamatule ka toimetaja ja keeletoimetaja, sest puhtalt keelelisi vigu on kahjuks liiga palju ja isegi kui see on taotluslik, siis oleks võinud vähemalt kellatootja Swatch nimetus, mida on raamatus mainitud korduvalt, olla õigesti kirjutatud (raamatus räägitakse Swachist).

Julgen öelda, et selle raamatu lugemine ei ole ajaraiskamine. Kivisildniku kui peategelase kohta saab siit päris palju teada, kasvõi näiteks seda, et ta on abielus Mart Juure naise kaksikõega. Puhtjuhuslikult saab ka Juur sel kuul 50.

Kuidas käib luuletamine

Kuidas käib luuletamine,
on trafaretne küsimus,
vastata oskavad kõige paremini amatöörluuletajad,
õigemini diletandid.
Luuletamine on lihtne teraapia
seista vastamisi oma rumalusega,
Tühjendada kulunud mõtted paberile.
Luuletamine on kättevõtmise asi,
võib ka lamada, kükitada, kügeleda, sügeleda, rabeleda.
Käsi peab olema vaba, mõte ei pea.
Peaasi, et kuidagi kirja saaks.
Luuletajal ei pea olema midagi öelda,
peaasi, et ta oskab kuidagi öelda
midagi luulest, mis väidetavalt ei tule tuulest.