reede, 21. november 2008

Kriminaalne naistekas


Andres Anvelt "Punane elavhõbe", 2007

2007. aasta jõulude eel paiskusid meediasse kiidulaulud peagi ilmuva Andres Anvelti, kunagise keskkriminaalpolitsei direktori, osaliselt tõsielust maha kirjutatud raamatu kohta. Kui juba Mihkel Kärmas sellest võttis rääkida, siis pidi see midagi head olema. Ostsin selle raamatu minagi ning poetasin meessoo esindaja jõulukingipakki. Meessooesindaja luges mingi osa raamatust läbi ja teatas siis, et see on jura ning jättis raamatu kui lugemiskõlbmatu pooleli. 
Mina aga sellest ei heitunud ja võtsin õige pea raamatu ise käsile ning pean tunnistama, et mulle meeldis see teos algusest lõpuni. Lugeda on seda igal juhul huvitav. Mõnus meelelahutus. Seetõttu liigitangi väga meelevaldselt raamatu kriminaalseks naistekaks. 
Raamat on kirjutatud oskuslikult ja konkreetselt minul arendas see ka silmaringi, sest kuritegelikust ja vanglamaailmast ei ole ma siiani kuigi palju teadnud. Meeldiv oli tutvust teha ka selle kontigendi slängiga, kuid meelde see muidugi ei jäänud (välja arvatud sõna kent) ega ole vajagi, ent on hea, et seda sorti sõnavara on pisut ka kirjasõnasse, ilukirjandusse talletatud.
Millegipärast ei ole lugenud ma ühtegi retsensiooni "Punase elavhõbeda" kohta. Kuna ma pole kõrgtasemel kirjandust õppinud, siis ei oska ka hinnata, mis teeb selle raamatu konservatiivse kirjanduskriitiku jaoks sobimatuks lahata. Karakterid on aga raamatus täitsa hästi välja kirjutatud, süžee olemas, põnevust jagub, ka huumorit ja emotsioone on sisse pikitud jne. Karta on, et raamatut on aitanud kõvasti lihvida ka Anvelti ajakirjanikust abikaasa Kärt.
See raamat esitab kujuka näite sellest, kuidas tegelikult ei ole kurjategijad ja korrakaitsjad sugugi erinevate maailmade esindajad, vaid moodustavad tegelikult ühtse, kuigi bipolaarse maailma. Nad tegutsevad koos, nende kõnepruuk on ühesugune, nad võivad kergelt sattuda sattuda teisele poole piirjoont. Nii näiteks leiab peategelane Sander end ühel päeval kainerist. Ning ega ka pättide suurim kinninabija Ekskavaator (väidetavalt Koit Pikaro prototüüp) oma käitumismaneeridega tavainimeste sekks sobiks.
Julgen raamatut soovitada, esmajoones naistele. Meeste koha pealt garantiid ei anna.
 

neljapäev, 20. november 2008

Mihkel Raud "Musta pori näkku"


Pean ütlema kohe alguses, et Eestis juba legendaarse kuulsuse omandanud autobiograafiline üllitis "Musta pori näkku" ei šokeerinud mind peaaegu et millegagi. Peab olema naiivne, kui ei märka, kui palju teatud inimesed meie ümber alkoholi tarvitavad. Teatavate inimeste suguelu stseenid mõjusid aga eelkõige rõvedalt, kuid mitte uudislikult.
Häbiga tuleb tunnistada, et siiani ma ei teadnud Mihkel Rauast kui Singer Vingeri liikmest mitte midagi. Singer Vingeriga seostus mulle üksnes ja ainult Hardi Volmer. Ega ma Hardist nüüd halvemini arva, kui olen lugenud, et ta on laval peaaegu alati maani täis. Mihkel Raud sai minu jaoks tuntuks eelkõige oma bändiga Mr Lawrence, mille surematu Annabelist jutustava hiti järgi ka minu tütar oma nime sai, ning saate "Seitse vaprat" saatejuhina.
Raud on kahtlemata kirjanike poeg. Ta kirjutab hästi ja suudab oma rämelopsaka stiili säilitada kuni raamatu lõpuni. Respekt! Muidugi tekib küsimus, et milleks oli neid lugusid kirja pannes vaja nii palju ropendada. Kas Mihkel mõtleb ka selliste sõnadega ning räägib niimoodi oma lapse, naise, emaga? Või oli tema eesmärk anda stiilipuhtalt edasi kohalike rokkmuusikute kõnepruuki? Nagu sissejuhatusest võis lugeda, toimetasid raamatu teksti umbes sada inimest. Ma oleks soovitanud selle kallale lasta siiski ainult ühe väga professionaalse keeletoimetaja, sest vigu oli ikka sees ja tekst kohati konarlik.
Kuni raamatu eelviimase peatükini jäi mulje, et Mihkel oli ise enam-vähem hea poiss, kuid teised tema ümber tegid rõvetsesid. Siis tegi ka Mihkel ühe rõveduse, kuid viimases Paulo Coehlo stiilis peatükis saab Mihklist ikkagi ja igaveseks hea poiss, juba 20aastaselt lõpetab ta viinavõtmise. Edasi tuleb igav vanainimeseelu ja kommertskanalite lastelaulusaadete žüriides istumine...
Mis seal salata, teatud persoonidest jäi raamatut lugedes ikka väga halb mulje. Näiteks Kojamehest, kes algul kepib Mihkli vanemate voodis klassiekskursioonile minema pidanud koolitüdruk Moonikat ning lõpus kasutab julmalt ära arengupeetusega tütarlast, keda ta nimetab Änimaliks. Aga isegi looma ei tohiks nii jultunult kohelda. Sellest tüdrukust hakkas tõsimeeli kahju. Mõnigate muude tüdrukute kohta selles raamatus (ja mujal) aga tekkis küsimus, et kust sellised tulevad, kus on nende eneseväärikus? Ma saan aru, kui naine prostituudiks läheb - ta tahab hõlpsalt raha teenida. Aga kui naine ilma mõtlemata ükskõik millisel joomaril (tasuta) suhu võtma jookseb, siis sellest ma aru saada ei suuda. Ma annan omale aru, et Koit Raudsepp võib baari sisenedes kahe minuti jooksul naise pehmeks rääkida, aga ma ei mõista, kes on see naine, kes kahe minuti eest sisenenud mehel laua alla palle lakkuma ronib.
Ja kui ma vaatan pärast lk 256 trükitud fotot, kus on allkirjaks: "Selliste ingliolemisega tütarlaste ees seisin ma harkisjalu igal kuradi nädalavahetusel. Nende avatud suid vaadates ma mõtlesin teadagi, millele", siis ei saa ma ka sellest aru. Kui ma oleks mees, siis selliste peale mul küll ei tõuseks.
Noori poisse ära kasutanud Stetson-kaabuga mehe taust ei tule uudisena. Väga halva mulje jättis raamatus ka Peeter Volkonski, kes näärivanana koguperepeol Luunja kultuurimajas hakkas lastele jutustama sellest, kuidas ta Oja Petsi naist ja Anne Veskit keppimas käis. Vot see on juba ülim nõmedus, mida andestada ei saa.
Peale rokkarite jooma- ja hooraelu võis raamatust lugeda ka üht-teist tõeliselt silmaringi laiendavat. Väga huvitav oli peatükk Raua hullumajas viibimise kohta. Ausalt öeldes ma arvasin, et isegi hullumajas on elu rahulikum. Ka mõned isikud, näiteks Lennart Meri, olid väga nutikalt raamatusse põimitud.
Raamat on hea ja huvitav, kuid tegelikult ei midagi erilist. Järjekordes kordustrükis soovitaks ma igavat ja venivat peatükki, kus üht fotot kirjeldatakse, kõvasti lühemaks kärpida. Kuna selle raamatu põhjal pole raamatu autorit põhjust hukka mõista, siis ootaks avameelset raamatut tulevikus teisteltki, ent oma kõvaksminemisi katsuge veidi lühemalt edasi anda.

kolmapäev, 19. november 2008

Maire Aunaste "Viis aastat peidus"



Maire Aunaste autobiograafilist uudisteost soovitan soojalt lugeda. Kui keegi arvab, et need on lihtsalt ühe keskealise tuntud daami reisiheietused, siis ta eksib. Mairel on oskust märgata ühtaegu olulist, teisalt aga ka ebaolulist, kuid see-eest kõnekat ja huvitavat. 
Mulle on nagu meelde jäänud, et kui Maire USAst tagasi tuli, siis ta mainis kuskil intervjuus, et jah, sai seal Ameerikas ka musta tööd tehtud, lausa nõudepesija oldud. Kui me nüüd raamatut loeme, siis saame teada, et meie kuulus telestaar ainult räpaseid ja ebameeldivaid töid tegema, urgastes elama ja sente lugema seal suure lombi taga pidigi. No American Dream at all! Lõppkokkuvõttes jäi ta ka oma mehest ilma, saades endiselt abikaasalt päranduseks rängad võlad. Ameerika pakkus talle küll ohtralt elukogemust, ennenägematuid inimesi ja vaatepilte, kuid õnne see talle ei toonud. 
Sel hooajal ETV ekraanil näidatav Aunaste saatesari "Meie Euroopas" presenteerib inimesi, kel välismaal võis küll alguses raske olla, aga pärast tabas neid lilleline saatus või vähemalt said nad normaalse elu peale. Paneb imestama, kuidas Mairel endal välismaal küll nii halvasti kõik läks. Pärast selle raamatu läbi lugemist Ameerikasse küll ei kipuks. Samas on mul tuttavaid, kes on Ameerikas hästi hakkama saanud ning osad on sinna jäänudki. Selliseid tuttavaid on muidugi meil kõigil. 
Raamat on huvitavalt kirjutatud, ei midagi üleliigset. Mis puutub sõnade ritta seadmisesse, siis seda Maire oskab. Ka (autori isikliku) ajaloo seisukohalt leiab raamatust mõndagi huvitavat, näiteks seda, et maailma muutnud 9-11 terrorirünnaku ajal oli Maire varisevatest pilvelõhkujatest vaid paarisaja meetri kaugusel. 
Ainus, mille kohta rohkem sellest raamatust lugeda oleks tahtnud, on Maire USA sõbrad. Jutu sisse imbub nii mõnegi sõbra nimi, ent kus ja kuidas ta nendega tuttavaks sai, jäi avalikustamata. Mingiks egotripiks ma seda raamatut ei pea. Kellel enesest avalikult või ausalt rääkimisega probleeme on, tõmmake kardinad ette ja lugege küünlavalgel Kroonikat või käige salaja oma naabrite blogides, et siis pärast igavuses intriige punuda.

laupäev, 1. november 2008

Raud läheb kuumaks

Kõmpisin eile Rakvere turuplatsil asuvasse Tammeri pisikesse raamatuärisse, et osta kolleegile sünnipäevaks Mihkel Raua uudisteos "Musta pori näkku". Enne oli plaanis see sama eksemplar veel endal ettevaatlikult läbi lugeda. Lootsin, et kuna raamatu publitseerinud kirjastuse ja raamatuäri omanik on sama isik, siis selle raamatu ma sellest poest ka leian.  Paraku raamatut ei saanud - juba otsas. Küll aga olin üllatunud, et suisa kolm inimest järjest oli tulnud poodi just seda sama raamatut nõutama.

kolmapäev, 8. oktoober 2008

Kas lehtede kolletamine sügiseti on õigustatud?

Puulehtede kolletamine sügiseti on õigustatud, ent kui juba Eesti ajakirjanduse lipulaev Postimees kolletama kipub, siis seda kahjuks enam nii suure rõõmuga pealt vaadata ei taha. Tänase Postimehe esikaas peaks ju tegelikult olema Kroonika esikaas. Sportlase üllatuspulm ei saa olla kvaliteetlehe päevateema number üks. Keda peaks see Gerd Kanteri pulm nii väga üldse huvitama, on ta ju elanud noorikuga koos juba 11 aastat ja mis seal vahet on, kas ta nüüd on ametlikult ära registreeritud või mitte. Suurem uudis oleks, et Kanter saab lõpuks ometi isaks, kuid ka see oleks Kroonika, elu24.ee või naisteajakirjade teema.

Muidugi võiks Postimeest pikemalt arvustada, kuid praegu ei hakka seda tegema. Lisan siiski veel seda, et Arter on nii alla käinud, et sealt pole enam absoluutselt mitte midagi lugeda. Teiseks ei saa ma aru, miks ometi topivad nad seda mõttetud telekava igal reedel lehe vahele, kui ometi on iga päev lehes telekava olemas. Juhul, kui inimesel käib kodus näiteks nii Postimees kui ka Virumaa Teataja, saab ta neid nõmedusi lausa kaks tükki igal nädalal. Need telekavad oleksid võinud puudeks edasi jääda. Kui nii väga tahavad seda telekava veel eraldi trükkida, siis võiks see endiselt Arteriga koos olla. 

teisipäev, 7. oktoober 2008

Kuidas Võrumaalt pärit inimest ära tunda

Kui Võrumaale saabud, hakkad peagi tähele panema, et ka n-ö kirjakeelt räägivad siinkandi inimesed pisut teistmoodi kui muu kandi eestlased. Kui kohtad kuskil eestlasi, kes kasutavad selliseid sõnu või väljendeid, nagu ma allpool välja toon, siis tea, et nad on kindlasti pärit Võrumaalt, äärmisel juhul Põlva- või Valgamaalt (ehk ajalooliselt Võrumaalt), kusjuures Võru murdega pole alltoodul otseselt mingit pistmist.
  1. Ämbri asemel kasutavad nad sõna pang ning käänavad seda pang-pangi, mitte pang-pange. Alguses põrkavad pangid väga valusasti kõrvade pihta, aga hiljem harjud ära.
  2. Varrukate asemel ütlevad nad käised.
  3. Kui neil on palav, siis ütlevad nad, et neil on kuum.
  4. Lapse lutti nimetavad osad soskuks.
  5. Lapse käe kohta ütleb enamik neist kännu asemel kätu. Olen aga kohanud ka põliseid võrumaalasi, kes kasutavad sõna kännu. (Mina olen sündinud-kasvanud Rakveres ja kõik minu sugulased kasutavad kännut.)
  6. Taskulampi kutsuvad nad patareiks. Seega, kui keegi ütleb, et lähme keldrisse, aga enne peab patarei tooma, siis tegelikult ei lähe ta tooma patareid, mida saaks taskulambi sisse panna, vaid taskulampi ennast.
  7. Kaane kohta ütlevad nad kaan, mitte kaas.
  8. Kui nad kuskilt midagi ära tooma lähevad, siis teatavad: ma lähen otsin selle asja ära.
  9. Kui nad kartuleid sorteerivad, siis nad väidavad, et nad korjavad kartuleid.
  10. Ka sõna hani ei oska nad õigesti käänata, ütlevad haned asemel hanid.
  11. Kui nad räägivad kannust, siis käänavad nad ka seda i-lõpulisena: kann - kanni. Kusjuures nad hääldavad seda sõna, nagu tavaline eestlane hääldab pepukanni.
  12. See, selle, seda asemel ütlevad too, tolle, toda.
  13. Perekonnanime Sikk käänavad: Sikk-Sika, mitte Sikk-Siku.
  14. Ja veel üks tähelepanek: kui inimese nimi on Aigar või Innar (mehenimi), siis on ta raudselt Võrumaa kandist pärit. Kui Tallinnas kohtate mõnda Aigarit, siis ei tasu teil tema päritolu üle pead murda.
[Üritan seda loetelu veel jätkata.]

Nii et jah, eesti filoloogid, hoidke alt. Tähenärijatel pole siinkandis kerge elu.

kolmapäev, 17. september 2008

Rakupõletatud piaal "Paabulind" (raku pottery)

Ühel kenal laupäeval (vihma ladistas muidugi jubedalt) mõned nädalad tagasi sain osa pesuehtsast keraamika rakupõletusest keraamika Aivar Rumvolti juures Võrus Kubijal. Täpsemalt võib selle ürituse kohta lugeda siit.
Fotol on näha minu päev enne põletust glasuuritud piaal. Treis selle Aivar ise. Glasuuri puhul on huvitav see, et esiteks muidugi ei tea kunagi, milline tuleb tulemus, kuid teiseks on erinevad glasuurid kõik peaaegu ühte hallikat tooni, mistõttu peab olema väga hea ettekujutus loodetavast lõpptulemusest.
Oma piaalile panin nimeks "Paabulind", sest seda ta mulle tõepoolest kõige rohkem meenutab - päriselus meenutab rohkem paabulinnu sabasulestikku.


teisipäev, 9. september 2008

Käbi Laretei "Kuhu kadus kõik see armastus?"


Olen läbi lugenud kõik Käbi Laretei eesti keeles ilmunud raamatud. Uskumatu, kuivõrd nüansirikkalt ja huvitavalt suudab oma elu kirjasõnasse panna üks pianist. Enim on mulle meeldinud "Peotäis mulda, lapike maad" ja "Otsekui tõlkes: teema variatsioonidega". Viimane raamat "Kuhu kadus kõik see armastus?" on aga kirjutatud ju tegelikult Ingmar Bergmaniga, ühe minu lemmikrežisööriga, kahasse, sest pool raamatut sisaldab Ingmari (Immi) kirju Käbile. Teine osa raamatust hõlmab Käbi 1962. aasta päeviku sissekandeid ja taskukalendri märkmeid. Kahju, et raamat juba paari tunniga läbi sai.
Nendest ammustest isiklikest tekstidest paiskuvad lugejale sooja tuulehoona näkku väga kirkad tunded ja rikas armastus. Ja lõpuks küsib lugejagi: aga kuhu see armastus siis kadus? Kuidas saab niivõrd suur armastus üldse ära kaduda? Ma usun, et see armastus tegelikult ei kadunudki, vaid argipäev, inimeste egod ja suur kunst tulid vahele. Selline armastus ei saa ära kaduda ega igaveseks vihkamisega asenduda.
Ent kuna see raamat ei ole ilukirjandus, ei ole õigust hakata pikemalt arutlema, mis oli ja mis oleks võinud olla. See on ikkagi teiste inimeste isiklik elu.
Kuigi Käbi elu on olnud kahtlemata vägagi põnev alates juba lapsepõlvest, saame tema raamatust teada, et ta on pidanud ka palju kannatama. Õõvastav oli lugeda, kuidas ta last oodates ei saanud kuid järjest üldse uinuda ja kuidas teda siis haiglas püüti magama uinutada ning lõpuks päästis Ingmar teda sealt haiglast ja viis imelisele maikellukestest valendavale Ornö saarele, kuid laps sündis keisrilõikega siiski kuu aega ettenähtust varem, kuna Käbi vaevles juba hallutsinatsioonide käes. 
Oma 46 aasta taguses päevikutekstis ütleb ka Käbi seda, mida minagi olen alati uskunud, et inimese tõeline anne on midagi sellist, mis on kuskilt (taevast või kosmosest) antud ja see elab ka ilma temata, on temast sõltumatu. Teise osa loojate anne on aga eelkõige väga ränk töö. Käbi kirjutab: "TEMA [Ingmari] kunst on jõud iseeneses, mis eksisteerib peaaegu ilma temata. MINU kunst olen mina, Käbi, mitte miski, mis on minust lahus või minust kõrgemal. Minu jõud on üks, temal on neid mitu."
Kuuldavasti pole praegu 86aastane, kuid väga elujõuline ja energiline Käbi veel sulge nurka visanud. Jään huviga ootama tema järgmisi raamatuid. Kuulsin ka, et Rootsis on välja antud mahukas Ingmar Bergmani biograafia. Loodetavasti ilmub see peagi ka eesti keeles.

esmaspäev, 8. september 2008

Kuidas pensioniametis inimest mõnitatakse

Täna on see kaua oodatud päev, kui pidin kätte saama oma esimese vanemahüvitise summa 20 päeva eest. Annab seda emapalka ikka oodata - peaaegu pool aastat. Poeg on juba 5,5kuune. Ootasin hommikul piisavalt kaua, enne kui internetipanka järele vaatama siirdusin, palju mulle siis laekunud on. Pangaarvelt aga vaatas vastu sama summake, mis seal juba ennegi oli olnud. Kiiresti käisin ära X-tees, kus oli kirjas, et vanemahüvitise taotlus on menetluses ja ühtegi lisadokumenti esitama ei pea.
Seejärel helistasin kohe pensioniametisse pärimaks, kuhu minu emapalk on jäänud. Ja mis selgus: vanemahüvitist pole mulle üle kantud sellepärast, et neil seal puudub minu lapsehoolduspuhkuse käskkiri! Nemad nimelt ei tea, kas ma pärast vanemahüvitise lõppu lähen tööle või ei! Ei saa tegelikult aru, mis peaks see asjasse puutuma.
Olgu öeldud, et käisin suvel pensioniametis kaks korda füüsiliselt kohal vanemahüvitise taotlust esitamas ning seal mulle ei öeldud, et üks paber on puudu! Terve suve pidin n-ö sente lugema ja mehe käest raha küsima. Nüüd mõtlesin, et lõpuks ometi on see aeg käes, kui saab jälle normaalselt elama hakata, aga võta näpust. Nüüd pidin puuduva paberi töö juurest kiiruga ära tooma, sest kui see kolmapäevaks pensioniametisse kohale ei jõua, saan ma oma hüvitise kätte alles järgmise nädala neljapäeval ehk 10 päeva ette nähtust hiljem. Ülekandeid pidid nad sealt nimelt ainult neljapäeviti tegema.
Kaks korda käisin pensioniametis suvel kohal aga sellepärast, et esimesel korral ei teavitatud mind sellest, et kui saad kaks last järjest vähem kui kahe ja poole aastase vahega, siis hüvitatakse sulle ka sünnitushüvitise (ehk dekreetraha) ja vanemahüvitise vahe. Mainiti küll midagi sellisest asjast, aga kui küsisin, et mis asi see on, siis vastatati vaid: teil on siin nii suured summad, paistab, et te seda ei saa. Kodus aga hakkasin seadust uurima ning arvutasin välja, et see vahe, mida ma nende meelest ei saaks, on tegelikult kõvasti üle 10 000 krooni. 
Võin öelda, et pensioniamet on mind korralikult mõnitanud, sest mis muu see on, kui sulle lihtsalt jäetakse välja maksmata see, mis on seadusega ette nähtud nii sulle kui ka kõigile teistele. Ma ei käinud ju ometi mingit raha kuskilt välja kerjamas. Ei kujuta ette veel, kuidas nad seal pensionäridega käituda võivad. Eesti e-riigist ja X-teest aga ei saa ma üldse aru. Mis kasu sellest on, kui see tegelikult ei funktsioneeri? Kogu süsteem toimib X-tee peal, aga seal on kirjas, et mul on kõik paberid esitatud. 
Mingit kaebuskirja ma esitama ei hakka, sest sellega ei saavuta ilmselt muud kui vaid omale vaenlasi. Teisi aga hoiatan: riigiasutustega suheldes tuleb olla ülimalt ettevaatlik ja ise seadusi uurida!

Lisatud hiljem:
Justkui sellest kõigest veel vähe oleks, helistati mulle õhtul kell 17.45 pensioniametist. Mina rumaluke arvasin muidugi esiti, et nüüd tuldi vabandama, aga kus sa sellega. Kõigepealt küsiti minult, et kas ma üldse olen lapsepuhkusel ja siis hakati seda kõne all olnud paberit nõudma. Sain justkui aru, et kui mul oleks sissekirjutus Võrru, siis Võru pensioniametis mul sellist paberit vaja ei läheks, Rakveres aga küll. Küsisin otse, et aga miks te mulle helistate, helistasin ju ise juba hommikul pensioniametisse. Tuli välja, et see ninakas tädike ei teadnud sellest muidugi midagi, kuigi ma sain aru, et hommikul suunati mind just selle inimese juurde, kes konkreetselt minu keisiga tegeleb. Ma ei saa üldse aru, kust see tädike niimoodi õhtul, oletan et pärast tööpäeva välja kargas. Äkki oleks ta tegelikult pidanud inimesega kontakteeruma juba päeva ajal? Talle mainisin ka seda, et jah, saatsin paberi ära, see peaks kolmapäevaks kohale jõudma ja neljapäeval peaksin hüvitise kätte saama, nagu mulle hommikul lubati. Selle peale põrutas tädi, et sellist asja küll lubada ei saa, nii kiirelt need raamatupidamise asjad küll ei käi! Vaat siis. Aga mis siis, kui ma oleks üksikema või mu mees oleks töötu, millest ma siis kogu selle aja ise elaksin ja lapsi toidaksin? Kas peaksin võtma SMS-laenu, minema vargile või kusagile supiköögi järjekorda? Nutt tuleb peale mõeldes, kui alatud ja ükskõiksed ametnikud ikka inimeste vastu on, kuigi neile makstakse selle eest, et seadusega nõutu saaks täidetud, kuigi see ongi kogu nende töö.

laupäev, 6. september 2008

Jaan Kaplinski "Seesama jõgi"


Augustis torkas mulle raamatukogu uudiskirjanduse riiulilt silma Jaan Kaplinski mullu ilmunud romaan "Seesama jõgi". Eelmisel aastal jätsin selle teose omale poest ostmata väga põhimõttelisel põhjusel - taaskord on välja antud (kirjastus Vagabund!) üllitis, mille lugemiseks tuleb võtta kätte luup. Kui veel tehnilisest poolest rääkida, siis pahandab mind ka toimetamata keel, mitte murdesõnad ja muud kirjanikule iseloomulikud sõnavormid, vaid näiteks see, kui sõna järel asemel on järgi jne.
Mis mind selle teose puhul veel häirib, on peategelase nimetamine 3. isikus. See tekitab üksjagu segadust. Kui raamatus on järjestikku kaks lauset: "Peeter tegi lahti teise pudeli. Ta tundis, et tahab suitsetada"( lk 314) , siis loed ju kohe välja, et Peeter tahtis suitsetada. Tegelikult aga oli suitsunälg hoopis peategelasel.
Raamat on loetav, kuigi vahepeal kipub igavaks kätte minema - seda eriti nendel kümnetel lehekülgedel, kui peategelane, noor filoloogiatudeng ja luuletajahakatis Võrumaa sugulastele jalgrattaga külla sõidab. Tegevust leidub ses raamatus vähe, alles lõpus hakkavad asjad juhtuma ja lõpp ongi see, mis selle raamatu loetavaks muudab. Nii et kui olete selle raamatu vahepeal pooleli jätnud, katsuge lõpuni ikkagi välja venitada.
See raamat on väga realistlik. Kui hakata mõtlema, siis ongi enamike inimeste elu ju nii igav ja argine kui selle raamatu peategelasel, mõtteid aga on inimesel rohkem kui küllalt. Ainult vahel juhtub elus midagi erilist, näiteks peab teda kinni KGB Marie Underi luuletuste levitamise pärast ja saadab Leningradi India keeli õppima.
Kaplinski on tuntud suure filosofeerijana, noore inimese filosofeerimist leiab siit raamatust palju. Selle kõrvale aga on toodud peategelase ühe iidoli, Õpetaja mõtteterad ja maailmavaade. Õpetaja kuju tekitab silmapilkselt arvamuse, et tegu võib olla Uku Masinguga. Internetist arvustusi uurides selgus, et ka kõikidele teistele lugejatele kangastus Õpeatajas kohe Masing. Teisest küljest aga võib Õpetaja olla Jaan Kaplinski ise vanemas eas või vähemalt on Õpetaja mõtted tegelikult Kaplinski enda omad. Kui Õpetaja prototüübiks oleks tõesti Masing, ei ole Õpetaja tekst kindlasti mitte Masingu oma. Ja kas Masingul oli päriselus suhe ühe pastori noore ja kepsaka tütrega, ma ka ei tea. Ja kui oligi, mis siis sellest.
Tegelikult on mul tunne, et seda raamatu tasub võtta siiski kui ilukirjandust, mitte aga kui autobiograafiat. Kindlasti leidub siin nii mõndagi reaalselt toimunut, kuid see ei muuda raamatut veel elulooks.
Hindan selle raamatu puhul oskust põimida teosesse ühtaegu nii noore inimese arengukriisi ja mõtteid (sugutung, surmatung, jumala ja tõe otsingud jne), Eesti ajaloos toimunut, Nõukogude Eesti 1960ndate reaalsuse kirjeldamist jms. Ta puudutab palju olulisi teemasid. Väga huvitavad on näiteks leheküljed, kus partorg jutustab nii veenvalt sellest, kuidas nemad peavad vastutama, et elu paremaks läheks.
Mulle meeldib väga peategelase (kirjaniku) tõdemus, et vaevalt vabas läänemaailmas luulel niisugust mõju sai olla nagu Nõukogude "demokraatias". "Imelik on elada riigis, kus luuletusi ja luuletajaid kardeti, imetleti, taga kiusati, ahistati ja ülistati." (lk 307) Isegi mina, kes ma elasin Nõukogude Liidus vaid 10 aastat, mäletan (või tean teiste mälestustest), millist võimu ja võimsust kandis luule. Nüüd on luule mõjuvõim kadunud. Ma julgeks isegi ütelda, et head luulet enam ei kirjutata. Kui kõike võib vabalt öelda, siis öeldakse kiiresti kõik oluline ära ja hiljem tuleb suuremas osas vaid saast. Võrrelgem näiteks Hando Runneli luulet varem ja hiljem. Ja Juhan Viiding ilmselt ei luuletaks nüüdsel ajal enam üldse. Minu jaoks on praegu proosaajastu. Ma pole paaril viimasel aastal uuemat luulet enam üldse lugenud (välja arvatud Doris Kareva ja mõned veel), sest see ei kõneta mind.
"Sessamas jões" kõnetas mind aga vägagi religiooniteema. Olen ka ise endast targematega niimoodi vestelnud ja huviga teadmisi ja seisukohti ahminud, nagu see toimus Õpetaja ja peategelase dialoogis. Teose arenedes jõuab ka peategelane jumalani, jumaliku valgustuseni. Sellega seostub ka minu arvamus, et atesim on rumalus, lõpp või paus mõtlemises, kuigi paradoksaalselt peab jumalikkust tundma ja (välja)mõtlemisest ei ole siin suurt kasu. Jumal ei pruugi küll olla selline, nagu kirikud meile jutlustavad, kuid midagi kusagil on siiski olemas, seda olen tundnud nii mina kui ka miljonid teised, tundis peategelane ja tundis Õpetaja.
Romaani üks olulisi teemasid on peategelase soov vabaneda viimaks ometi oma seksuaalsest süütusest. Kahte tüdrukut, Mallet ja Estrit, ei õnnestu tal mitte kuidagi voodisse meelitada ja just siinkohal tekibki mul mõte, et Jaan Kaplinski autobiograafia see küll olla ei saa, sest nii palju kui ma tean, on mees vägagi naistelembene. (Aga võib-olla oligi nii, et algul ei saanud vedama, pärast ei saanud pidama.) Ent teose lõpus peategelane seksuaalselt siiski rehabiliteeritakse, peategelane on väga õnnelik ning rahulolev lätlanna Aija imestab, miks Eesti naised pole peategelast tahtnud.
Seksuaalsuse teemat ei nimetaks ma kindlasti mitte eraldiseisvaks teemaliiniks raamatus, sest selle teemaga öeldakse ju ära inimkonna tegelik olemus - me võime küll mõelda üllaid mõtteid, arendada ühiskonda, kirjutada suurepäraseid luuletusi, ent tegelikult on eesmärk, miks me siia maailma loodud oleme, ainult üks - et vedada edasi teatepulka, et anda elu omakorda järgmistele. Samal ajal aga ei ole inimese roll siin maailmas ka nii lihtsustatud, sest millegipärast on talle antud mõistus ja mõistusega tuleb midagi ette võtta või sellest kuidagi jagu saada.

teisipäev, 26. august 2008

Anna Gavalda "Koos, see on kõik"


See kirjastuse Pegasus poolt tänavu välja antud raamat on mahu poolest üks paksemaid, mida viimastel aegadel lugenud olen. Paradoksaalselt pole ma aga ammu ühtegi raamatut nii kiiresti läbi lugenud ja mitte kunagi nii kopsaka teosega mõne päevaga ühele poole saanud.
Mis sellest raamatust ikka rääkida, sisu ei hakka ju ümber jutustama. Tuleb lihtsalt tõdeda, et pole ammu nii head raamatut lugenud. Raamatu esimene pool ei pakkunud veel kõige mõnusamat elamust, aga mida edasi, seda paremaks läks ja pinge muudkui kasvas. Kui raamat poleks lõppenud nii, nagu ta lõppes, siis ma oleksin olnud väga pettunud ega soovitaks seda kellelegu. Kirjanik tõesti oskab lugeja tunnetel mängida, eriti ärevaks kisub finaalis. Olin pärast raamatu lõpetamist terve päeva intensiivsetest tunnetest nii tulvil, mis ju ometi polnud minu tunded, aga mis andsid kogu päevale oma värvi ja mitteargise nägemise.
Franck, üks romaani peategelastest, muutus raamatu jooksul minu jaoks nii kompuks, et oleksin temasse ka ise ilmtingitama ära armunud. Tüdruku peale olin lugemise jooksul pidevalt vihane, et ta nii jäärapäine oli, aga õnneks ta lõpuks siiski "murdus".
Soovitan soojalt seda raamatut, see on mõnusalt meelelahutuslik, mingi igava ja jukerdava filosofeerimisega siin rinda pista ei tule.

neljapäev, 21. august 2008

Leelo Tungal "Seltsimees laps ja suured inimesed"


Et olin "Seltsimees lapsest" nii mõndagi head kuulnud, ei jõudnud ma ära oodata, millal selle raamatu omale saan ja millal lugema võin hakata. Leelo Tungal on jätnud mulle ülimalt sümpaatse, mõnusa ja sooja mulje. Luuletab imeliselt ning tema raamat "Kristiina, see keskmine" meeldis mulle lapsepõlves väga. 
Seltsimehe raamatu tiitellehel on kirjas, et tegu on veel ühe jutustusega õnnelikust lapsepõlvest. Kui aga raamat läbi sai, mõtlesin - oot-oot - kas ma mitte ei lugenud valesti. Äkki lugesin õnnetu asemel õnnelik? Ent ei, lugu, mis lõpeb Leelo emale Helmesele 25+5 aastase vanglakaristuse määramisega, nimetab Leelo Tungal õnnelikuks. Lugedes olin muidugi täiesti kindel, et ema saabub raamatu lõpus koju. Ma ei tunne Leelo Tungla elulugu, kas tema ema ka viidi tõepoolest vanglasse ja kas ta sai sealt varem välja, küll aga tuleb nentida, et lapsepõlv oma kordumatuses on peaaegu alati õnnelik, olgu see elatud millisel ajastul tahes. Räägivad ju paljud Siberis sündinud või koos vanematega Siberisse saadetud lapsed, kui tore neil seal tegelikult oli. Loodan, et Leelo kirjutab raamatule ka teise osa, kus valgustab oma ema saatust.
Raamat iseenesest on parajalt humoorikas, kuid resoluutselt kurb lõpp näitab, et Nõukogude ajas ja eriti selle algusaastates polnud tegelikult midagi naljakat. Laps võis küll raadiost kuuldu järgi laulda: "Suure tamme oksal halja aasa kohal kaks nii kaunist kotkast vestles omavaa-ahel. Üks neist kotkaist Lenin, teine kotkas Stalin...", soovida omale venda nimega Engels ja tunda uhkust, kui teda seltsimees lapseks nimetatakse, kuid tegelikkus oli karm. Naer läbi pisarate. Siin raamatus näeme, kuidas tajus laps Leelo Nõukogude õudusi ja rõõme, võttes traagikana pisiasju ja tõelist traagikat tüütute täiskasvanute juttudena. Huvitav oleks teada, mismoodi sellest raamatust saavad aru need tänapäeva lapsed, kellel puuduvad teadmised selle ajastu kohta. 
Olgem ausad, mida tean sellest ajast nii väga minagi, 1981. aastal sündinu. Siit ka põhjus, miks seda raamatut tasub lugeda: et oma silmaringi laiendada. 
Ma pole kindlasti ainus, kelle jaoks "Seltsimees laps" seostub kohe Viivi Luige "Seitsmenda rahukevadega", viimase olen läbi lugenud kaks korda. Mõlemad jutustavad raskest sõjajärgsest ajast lapse suu läbi. Kui Luige raamat on pigem aimduslik, siis Tungla raamat räägib asjadest vägagi otse. Viivi oli teistmoodi laps kui Leelo.
Imestan, kui osavalt on Leelo Tungal kogu selle stalinismiaja jaburuse, ühiskonnas liikunud mõtted, müüdid ja traagilised lood terviklikuks jutustuseks põiminud. Selliseid lihtsa elu tähelepanekuid me ajalooraamatutest ei leia. Lugu on jutustatud küll lapsesuu läbi, kuid tegelikult ei ole see jutt just eriti lapsepärane. 
Raamatu illustratsioonid ajavad segadusse. Kuskil oleks võinud märkida, kas tegu on Leelo lapsepõlvefotodega või mitte. Arvatavasti siiski ei ole. Ka seda ma ei mõista, miks on tekst trükitud nii peenikese kirjas. Siinkohal meenub, kuidas ühe kirjastuse juht kord kritiseeris EPLi odavraamatuid, sest need on liiga peenikese tekstiga. "Seltsimees laps" on hinna poolest kallis, ent teksti suuruse koha pealt on koonerdatud nagu odavraamatute puhul.
Loodan, et tulevikus palgatakse selliste raamatute juurde ka korralikud (keele)toimetajad. See ei lähe mitte, kui peame lugema väärt raamatutest selliseid keeleväärastusi, nagu silmnähtavalt või kevadeti (õige on silmanähtavalt, kevaditi).  

pühapäev, 6. juuli 2008

Veidi inspiratsiooni: tordid

Leidsin täna sellise huvitava blogi, kuhu üks soomlanna on üles riputanud omatehtud tortide pildid.
Hakka või ise ka kohe tegema!

Põnevad tordid

pühapäev, 22. juuni 2008

Venemaa aasta?

Minul kui kaugeltki mitte jalgpallispetsialistil, vaid lihtsalt profaansel huvilisel tekkis juba nädalapäevad tagasi kahtlus, et EMi finaalis katsuvad omavahel rammu Saksamaa ja Venemaa. Kui eile veel võis arvata, et üks potsentsiaalne finalist on ka Holland (kelle poolt minagi otseloomulikult olin, sest mul on Hollandis häid sõpru), siis täna me juba teame, et oranžid pidid pillid kotti panema.
Mul on kahtlane tunne, et sel aastal võib võita Venemaa. Poolfinaalis Türgit võita pole Saksamaale kindlasti mingi probleem. Tundub, et nii kui Medvedjev "võimule" sai, on hakanud sellel riigil hästi minema. Kõigepealt võitsid nad esmakordselt elus Eurovisiooni ja nüüd on tänu hollandlasest kuldsõrmele neil jalgpalliski hästi hakanud minema. On vist Venemaa aasta. Kui Eesti võitis Eurovisiooni, hakkas ka ju kohe riburada olümpiavõite tulema.

kolmapäev, 18. juuni 2008

Contrast, Ess-soost ja suukorvistamisest


Hiljuti võisime mitmest lehest ja Contra (Margus Konnula) enda e-kirjast lugeda, et Urvaste Valla Leht on temaga lõpetanud vallalehe väljaandmise lepingu. Ka mulle tuli see uudis suure üllatusena, sest tegu on olnud kahtlemata parima vallalehega Võru maakonnas. Sellest lehest oli alati midagi huvitavat lugeda isegi sellel, kel polnud Urvaste vallaga midagi pistmist.
Paraku tuleb tõdeda, et lepingu lõpetamine viitab tõepoolest katsele meediat (siinkohal kodanike algatust) suukorvistada. See, et Contra kärpis ära ühe lause  - ühe lause! - vallavolinike artiklist, ei saa ju ometi olla toimetajale kinga andmise põhjuseks. Kõik, kes on töötanud reporteri või toimetajana, on vigu teinud. Seda ikka juhtub. Ent mitte kunagi ei anta pärast esimest apsakat töötajale kinga. Lepingu lõpetamisega on paratamatult sülitatud kõige selle peale, mis inimene seda lehte kokku pannes tegi. Tema nelja aasta tubli töö nullis ühe lause välja jätmine! 
Nn artiklit, mida Contra kärpis, saime hiljem lugeda Urvaste blogist originaalkujul, see oli kirjutatud 6. klassi tasemel. On paratamatu, et seda tuli toimetada. Pealegi saime ju ka kärbitud kujul ilmunud artiklist kogu informatsiooni ja ühe huvigrupi ehk pundi vallavolinike seisukoha teada.
Teatavasti puudutas Contrale saatuslikuks saanud kärbitud artikkel Ess-soo problemaatikat. Lühidalt on asi selles, et üks ärimees tahab ühe kauni Urvaste valla raba - Ess-soo - peenrahaks teha. AS Ketal Võru emafirma sai kunagi Urvaste vallalt loa Ess-soo turbamaardla  taaskasutusele võtta, kuid luba andes pidas vald silmas seda, et kaevandama hakataks alalt, kus on juba varem kaevandatud. Firma tahab nüüd aga üles võtta hoopis praegu veel puutumatu raba, et selle pealmisest kihist kasvuturvast toota ja see välismaale maha ärida. Teisisõnu tahetakse Ess-soo toppida Hollandi, Itaalia jm lillepottidesse. Olen ise käinud Ess-soos ja mulle tundub uskumatu, et leidub inimesi, kes võivad looduse suhtes nii julmalt käituda.

Hulk Urvaste valla inimesi eesotsas ajakirjanik Airi Hallik-Konnula ja bioloog Helina Kärgenbergiga on nüüdseks juba mitu aastat teinud kõikvõimalikke jõupingutusi, et Ess-soo võiks alles jääda. Selleks loodi lausa seltsing Roheline Urvaste ja kodanikuühiskonna propageerijate innustusel kandideeriti kohalikku volikokku ning saadi sinnagi mitu kohta. Paraku ei ole neil volikogus siiski veel piisavalt palju hääli, mis rohelise maailmavaate eest kõneleda saaksid.
Kõige hämmastavam, et suurimat võitlust on tulnud pidada kohaliku keskkkonnateenistusega, kellega koos on kaua kohtupinki nühitud. Seltsinglased on väga palju oma vaba aega ja bensiini kulutanud selleks, et raba võiks alles jääda. Appi on tulnud ka Eestimaa Looduse Fond koos oma juristiga. Ei saa ju ometi öelda, et need inimesed, kes looduse säilimise nimel on võidelnud, on seda teinud kuidagi oma huvides. Reaalselt ei võida nad ju sellest midagi. Kui Urvaste Valla Lehes ilmub artikkel Ess-soost, ei saa ju seda ometi kallutatuks pidada. Kahjuks aga tuleb tõdeda, et on inimesi, kes isegi selle teema üles võtmist kallutatuks peavad. Nüüd tuleb välja, et Ess-soo nimel võidelnud inimesed on valla vaenlased nr 1 ning raba allesjäämine tähendaks kaldumist suunas, mis pole vallale kasulik. Rohelise Urvaste seltskond ja nende toetajad on kindlasti sügavalt üllatunud, et kaikaid kodaratesse loobivad hoopis oma valla inimesed. Rohelise Urvaste tegi ettepaneku võtta Ess-soo kohaliku kaitse alla, see oleks vähim, mis vald Ess-soo kaitseks teha saaks, kuid sellega ei ole vallavolikogu enamus nõus. 
On arusaadav, et ärimees tahab saada iga hinna eest ja ükskõik mis meetoditel ainult raha, raha, raha, ent mis huvi peaks olema vallavolikogu liikmetel Ess-sood hävitada, jääb selgusetuks. Ning nagu võime lugeda siit, on Ess-soo vastu võitlevad vallavolinikud lähtunud vaid faktidest, mis neile meeldivad ning näiteks Aivar Pilve advokaadibüroo juriidiline arvamus ei oma mingit tähtsust. 
Imestan, et Airil, Helinal ja teistel jätkub veel jõudu seda protsessi jätkata. Loodan, et nad ei murdu. 

neljapäev, 12. juuni 2008

Kõrini avalikest kusikutest

Mul on kõrini, tõesti sügavalt kõrini sellest, et pean oma koduaknast vahetpidamata urineerivaid ja ekskrementeerivaid inimesi vaatama. Täna mõni aeg tagasi pidin seda jäledat vaatepilti taas nägema: kaks meest kõnnivad ja üks lihtsalt jääb seisma ja laseb. Eile aga kõndisime järel ühel perekonnal, äkki hüppas mees tee pealt kõrvale ja hakkas kusema. Ja oleks, et need avalikud kusikud läheksid siis põõsasse või kuskile mujale varjula, kus neid ei nähta, aga kus sa sellega. 
Päevast päeva aina näen, kuidas inimesed avalikult välja heidavad. Ükspäev näiteks kõndisin lastega, eemal peatus üks buss ning bussijuht marssis tipa-tapa bussi taha pissile, ise vahtis samal ajal mulle suurte silmadega näkku. Aga kuhu pidin ma peitma oma lapse silmad? 
Selle toa aknast, kus ma praegu istun, paistab üks maja. Ei möödu päevagi, kui keegi selle seinale ei laseks. Alati, kui ma arvuti taha istun, olen sunnitud kusikuid vahtima. Isegi avalikus väljakäigus töötav inimene ei ole oma elus nii palju inimesi kusemas-sittumas näinud kui mina. Ja muide, ma elan linna kõige olulisema puhkepaiga kõrval. 
Lasku põõsasse, kui häda nii suur, aga ei, nemad lasevad ikka vastu valget seina. Kusjuures ühe korra olin isegi tunnistajaks, kuida üks noormees kõne all olevat maja usinalt nii eest kui tagant  fotografeeris ja ,pildid valmis, läks lasi selle maja täis. Lihtsalt südame ajab pahaks.
Aga paraku ei ole selliste inimestega midagi ette võtta. Ega nende puhul kindlasti avalikud käimladki aitaks. See ongi meie rahva kultuuriline tase. Millegipärast tundub mulle, et need, kes avalikult oma häda teevad, on need samad inimesed, kes oma sodi igale poole avalikesse kohtadesse loobivad ja kelle järelt kogu Eesti peab hiljem kampaaniate korras koristama. Need on need inimesed, kes lihtsalt ei vaevu ära ootama, millal koju jõuavad, et oma kodust WCd ja prügikasti kasutada. 

kolmapäev, 21. mai 2008

Kole kole Eurovisioon


Avastasime täna õhtul üllatusega, et Eurovisioon on juba täna, teisipäeval, ja isegi Eesti esineb. Tuli ennast kokku võtta ja see jama kuidagi silmist-kõrvust läbi lasta. Ilmselt ei ole mul slobodanidega sama maitse, aga kogu see värk tundus tõesti täitsa jama, õhtujuhid ja eeskavad igavad jne.
Seda, et Eesti edasi ei pääse, kahtlustasin juba pärast esimest 30 sekundit "Leto sveti". Kuhu oli kadunud pauer, mis selles loos ilmselgelt Eestis veel olemas oli? Meeldejääv meloodia on sellel lool ju täiesti olemas, aga energia oli kaduma läinud. Ei mingit kreisiraadiot. Suur häda seisnes kindlasti ka selles, et meie kolmiku puhul polnud tegu lauljatega, vokaal jäi kahtlemata liiga nõrgaks. 
Samas kreisiraadiot ennast ma aga milleski ei süüdista. Polnud ju Eesti eelvoorus ju ühtegi paremat lugu võtta. Iris Vesiku lumememme laul kõlas küll ju võimsalt, aga nii magedaid sõnu kui selles laulus, annab ikka välja mõelda ("Hei, härra lumememm, kas sa abiellud minuga" jne).
Mina ise andsin hääle Moldovale - suurepärane lugu, väga mõnus kuulata. Aga oh üllatust, sellised koletised nagu Poola või mis need kõik seal veel olid, pääsesid edasi, Moldova aga mitte. Kole kole.
Soome laul meeldis mulle ka ja hakkas kohe kummitama. Hea, et vähemalt Soomegi edasi pääses ja tubli, et Soome kommertsi haledale teele ei laskunud. Eesti oleks võinud ka ju tegelikult hoopis Jaagup Kreemi sinna saata.
Et Venemaa edasi pääseb, oli ennustatav. Venemaa oli võimsalt panustanud, tuues lavale oma praeguse esipopstaari, kuulsa iluuisutaja, kunstjää ja Stradivariuse viiuli. Kuhu aga jäi laul, tahaks küsida. Miks sellele ei panustatud? See on ju ometi laululahing. Kas tõesti ei saa siis niivõrd suur riik nagu Venemaa mitte ühtegi head laulu välja mõelda? Uskumatu.
Eurovisiooni tase on paraku ludinal alla käinud. Selliseid võimsaid hitte, nagu näiteks omal ajal "Tänav, pink ja puu" enam kahjuks ei sünni. 
Kas ma neljapäevast poolfinaali vaatama hakkan, on küsitav. Finaali vaatamata jätta ilmselt siiski ei saa. Vähemalt kaks head laulu on seal ees ootamas: Soome ja Prantsusmaa.

esmaspäev, 19. mai 2008

Andke nõu, kuidas teha hautist

Plaanisin täna teha hautist lambaliha, kaalikate, porgandite, sibulate ja kartulitega, kuid tõtt öelda ei tea, kust otsast alustada, et teha just nimelt hautist. Väga huvitav sõna, muide. 
Kuidas käib õige hautamine? Surfasin veidi netis ja see ajas ainult segadusse. Mõne jaoks on pannil tasasel tulel praadimine hautamine, mõne jaoks aga hoopis ahjus tund või paar küpsetamine nii, et vesi on ainult põhjas. Mõne jaoks tähendab hautamine tasasel tulel keetmist. Mina tahaks teha pliidi peal potis ja võimalikult kiiresti valmis saada.

pühapäev, 18. mai 2008

Ükskord veel võidame kaotused,
ükskord veel naerame pisaraid.
Ükskord kõik tähtis saab tühiseks,
ükskord kõik pikk paistab lühike.

Mõttest saab siis ümbermõtestus,
paljust jääb väikene vähemus.
Pimedus piseneb valguse ees,
mure mureneb rõõmude keest.

neljapäev, 15. mai 2008

Oska õigel ajal lõpetada.
Ka luuletust.
Kui ei ole midagi öelda, 
siis seda enam.
Mina ei ole Jürgen Rooste,
mina ei ole Igor Kotjuh,
mina ei ole Contra või Wimberg,
ammugi mitte (:)Kivisildnik,
kahjuks ka mitte Veiko Märka
(kuigi ju võiks).
Mina ei ole noor eesti meesluuletaja.
Mind ei arvusta keegi,
ma ei esine ühelgi festivalil, 
ma ei võida ühtegi luuleauhinda,
isegi mitte kohalikku Kangro preemiat,
keegi ei sea mind isegi kandidaadiks.
Luuletajana ümmargune null.
Elan ja säran
iseenda rõõmuks,
iseenda taskust.
Kirjutan, mida tahan.
Kirjutan, palju tahan.
Kirjutan, kuidas tahan.
Harukordne tasuta pakkumine jääda iseendaks.

kolmapäev, 14. mai 2008

Kas tuumaenergiat tõesti ei tulegi?

Mina kui tuumaenergia vastane ja selle vastu ka oma allkirja andnu leidsin tänasest Postimehest suurepärase uudise: AS Eesti Energia plaanib aastatel 2015-2025 rajada Eesti rannikumerre tuulepargid koguvõimsusega 1 GW, see peaks katma kogu Eesti energiavajaduse. Ent kui sellest kogusest ei piisa, võetakse kasutusele endiselt põlevkivi. 
Mis saab olla parem uudis? Ja kas see võib tõesti olla tõsi? Kas rohelistel piisaski vaid üks aasta ja vähese esindatusega parlamendis olekust, et otsutajatele mõistus pähe panna? Väga tahaks kuulda Marek Strandbergi arvamust Eesti Energia plaanide kohta. 
Postimehe artiklist aga ei selgunud, kas Eesti siiski plaanib osaleda mõne tuumajaama rajamises või mitte. Ning nagu võis lugeda Postimehe juhtkirjast, siis vaevab ka Postimeest ennast sama küsimus. Kas on tõesti lootust, et Eesti saabki rohelise energia maaks? Hoiame igal juhul pöialt!

pühapäev, 4. mai 2008

Hiinat boikoteerida on raske, kuid siiski võimalik

Mäletatavasti alustasin märtsi alguses Made in China boikoteerimise eksperimendiga. Teadliku tarbijana osutus boikott kergeks, ent niipea, kui toote päritolumaa sildi pealt järele vaatamata jäi, lipsasid koju ka Hiina tooted. Tegelikult jõudsin märtsikuu vältel poodi vähem kui tavaliselt, sest kõigepealt olin peaaegu kaks nädalat röögatus gripiviiruses ning märtsi lõpus jõudis kätte aeg oma teine laps ilmale tuua.
Juba minu eksperimendi esimene päev 3. märts osutus totaalselt ebaõnnestunuks. Nimelt olin pikalt pidanud plaani omale üks korralik saumikser osta ja seda ka tegin. Poes aga hakkas silma, et müügile on tulnud viimaks ka soodsa hinnaga digitaalkaalud. Läti firma Aurum kaal maksis 185 krooni ja selle ma ka ostsin, sest kööki on sellist kaalu ammu vaja läinud. Koju tulles värisesin hirmust, et ega saumikser ometi Hiinas toodetud polnud. Õnneks osutus see Prantsusmaal tehtuks ja eks seetõttu küsiti ka selle eest krõbedat hinda. Aga kaal - no muidugi! - see oli ju Made in China. Miks ta muidu nii odav oleks olnud! Nüüd siis olen targem, et kui karbile on kirjutatud läti keeles tootjariigiks KTR, on tegu Hiinaga.
Järgmistel päevadel õnnestus nii poeskäiku kui ka Hiina värki vältida. Ent siis sattusin lapsega Säästumarketisse ja kuna lihavõtted olid tulemas, ostsin lapsele kui paadunud munafännile notsuga munatopsi hinnaga kuus krooni. Kodus tegin avastuse, et tops on pärit Hiinast. Kogu selle asja juures lohutas mind vaid teadmine, et järgmisel päeval nägin Selveris samasugust müügil ja seal maksis see koguni 15 krooni! Siit ka vastus küsimusele, et miks meile ikkagi just Hiinast kaupa taritakse. Aga muidugi üksnes ja ainult sellepärast, et vahendaja saab niiviisi kõige suuremat kasu. Ülejäänud ei võida sellest midagi.
Edasi kulges boikott edukalt. Seda kindlasti ka tänu sellele, et koju sai ostetud peamiselt toidukaupu. Minu eesmärk on nii või naa võimalikult vähe mittesöödavat oma koju tuua, sest asjade kuhjas ei jaksa elada. 
Hiina otsa sattusin paraku taas siis, kui beebipoiss juba sündinud oli. Kõigepealt ostsin Tartu Kaubamajast titale ühe vastsündinute komplekti, mis ei maksnud sugugi mitte vähe. Poleks osanud kahtlustadagi, et see on Hiinas õmmeldud, paraku aga oli. Üldse avastasin enda pahameeleks sugulase käest saadud beebiriiete silte inventeerides, et üha rohkem tuuakse titepesu Hiinast. Õnneks on meie poisul ülekaalus siiski veel Eestis õmmeldud beebirõivad. 
Paraku on aga vanema lapse puhul raske Hiina riideid vältida. Eile ostsin tütrele Maratis õmmeldud pulloveri, kuid paraku ka Hiinas valmistatud retuusid. Tootjamaad ma poes järele ei tšekanud. Eriti hirmus on aga see, et kõigi laste lemmiku Lottega rõivaid toodetakse ei tea kus kaugel maal. Aasta lõpus ostsime lapsele Mosaicist Lotte pluusi ja olin sunnitud ebameeldivalt tõdema, et see kehva kvaliteediga väga õhukesest trikotaažist pluus oli õmmeldud kusagil kaugel maal, minu mälu järgi Türgis. Kõik riided, mis me tol päeval Mosaici poest ostsime, olid toodetud erinevates Aasia riikides. 
Hiina tooteid boikoteerima asudes ei maksa juhinduda ainult sildil seisvast kirjast "Made in China". Ka tootele märgitud valmistajakohad ROC (Pepublic of China) või PRC (People's Republic on China) tähendavad Hiinat. Made in Hong Kong ja Made in Macau viitavad samuti Hiinale.
Aga miks peaks üldse Hiina tooteid vältima?
Põhjus ei ole kindlasti enam ammu mitte nende toodete kvaliteedis. Põhjus on eelkõige püüdes säilitada õhku, merd, universumi... Sel ajal kui meie oleme õnnelikud mõne odavalt saadud eseme üle, laostuvad nii maailmameri kui ka eelkõige Hiina loodus ise. Kõige selle kohta saab eestikeelne lugeja kõige lihtsamini info kätte Epp Petrone raamatust "Roheliseks kasvamine"*. 
Paar raamatus välja toodud fakti:
  • Hiina on viimase 25 aasta jooksul tohutult reostunud. Näiteks 2005. aastal lasi üks tehas kogemata üle 100 tonni mürgist vähkitekitavat benseeni Songhua jõkke, sealt jõudis see edasi Venemaale. 
  • Vabrikutes kasutatakse röövitud laste tööjõudu. Kui töölistega töökohal õnnetus juhtub, siis ei aita neid edaspidises elus enam mitte keegi. Haiglate kohta käiv info on salastatud.
  • Maailma 20st reostatuima õhuga suurlinnast asub 16 Hiinas. Reostus jõuab ka Euroopasse, kus põhjustab igal aastal vähemalt 100 000 inimese varajast surma.
  • Iial ei või teada, kui räpased tooted tegelikult on. Osades tehastes pakivad naistepesu nahahaigustes vangid. Väga paljudes Hiina vabrikutes pole lubatud isegi oma keha kergendada, seega urineerivad töölised otse töökohal. Üks näide: "Töölised seisavad suures vedelikku ja ube täis ruumis ning töökäigus tühjendavad sinna samma oma põit."
Jälk. Seda kuuldes viskasin esimese asjana ära Hiinas purgistatud marineeritud seened. Ostetud said need muidugi põhjusel, et olid soodsa hinnaga, kusjuures silt purgil oli üleüldse venekeelne. 
Minu Hiina vältimise eksperiment oli kõigest katse ehk proovikivi edaspidi poemaastikul liiklemiseks. Paraku on aga nii, et kuigi oled enda meelst teadlik tarbija, siis ikkagi niipea, kui valvsuse kaotad, satub midagi maailma lagastamisele kaasa aidanut sinu koju. Eelkõige tuleb tähelepanelik olla siis, kui õnnestub osta midagi soodsa hinnaga. Näiteks eile ostsin omale soodusmüügist Adidase ülimugavad vaba aja jalanõud. Kui poes müüjalt toote päritolumaa kohta pärisin, ajas ta jura mingist Poolast või Tšehhist ja lubas minna järele vaatama. Paraku aga saabus ta minu juurde tagasi üha uute toodetega, mitte aga info kohta päritolumaast. Piisast mul hiljem vaid pilgu heitmisest karbile vaadata ja tõdeda, et need adid on ju otseloomulikult Made in China. Rõõm uutest jalatsitest on paraku haihtunud.
Herr Contra Urvastest küsis, et kas väldin ka Hiina olümpiat. Vastus on, et olemuslikult olen ma pigem sportlane kui tugitoolisportlane ehk et tugitoolispordi huvi on veel väiksem kui spordihuvi (viimane enam väga väike ei olegi). Teine vastus on, et loomulikult olen ühes paadis nendega, kes seisavad rõhutud tiibetlaste huvide eest. Pekingi paleekoertega puudub mul aga igasugune kokkupuude. Tõsi, minu vanaemal oli kord sellisest tõust tuust, aga paraku on see juba uutele jahimaadele siirdunud. Isiklik koer on mul saksa soost, kuid sündinud siin samas Võrumaal.

*Soovitan igal ühel seda raamatut kohe kindlasti lugeda! Ja loodan, et edaspidi ilmub selliseid teoseid eesti keelde veel, sest inimestel puuduvad selle kohta peaaegu et igasugused teadmised. Ja siis ehk on lootust, et ka Eesti üks olulisemaid ajalehti Äripäev ei kiida oma esiküljel AS Baltikat (Mosaici brändi tootja) oma tootmise viimise eest Aasiasse.

neljapäev, 13. märts 2008

Mõttetu püüe politseid teavitada

Tegevuskoht: Võru kesklinn, Tamula järve linnapoolne kallas. Järv kuulub Natura 2000 võrgustikku.
Tüüpiline juhtum: rullnokaeast ülekasvanud ärikad arvavad, et neile on kõik lubatud ja sõidavad ATV-dega järve kaldakaitsevööndis, samuti eramaadel. Järele jäävad koletud porised vaod.
Siiani pole ma viitsinud nende vastu midagi ette võtta, sest kui hakata politseid kutsuma, võivad nad selleks ajaks ammu kadunud olla.

Täna aga mõtlesin, et valin siiski numbri 110 ja seda põhjusel, et ATVga kihutas kaldakaitsevööndis kaks 12-13aastast last, kummalgi puudus kiiver. Et sõit oleks ilmselt veelgi lahedam, oli ühel peas päkapikumüts. Enne seda aga oli see lapsuke suisa palja peaga.

Niisiis helistasin politseisse, vastu võttis suhteliselt flegmaatiline onuke kust mujalt kui Tartust. Kõik Lõuna-Eesti kõned jõuavad ju Tartusse ühte kinnisesse Otsalti-Seli rajatud ruumikesse, kus ma isegi käinud olen. Loomulikult oli aru saada, et onuke keset Tartu kivimaju ei tea ööd ega mütsi Võrus toimuvast ega sellest, kus miski asub jne. Pikalt-laialt esitas ta mulle omajagu mõttetuid küsimusi. Ja kui telefonikõne lõppes, siis olid muidugi ka ATV-lapsukesed oma hoovi ära jõudnud sõita.

Oleks korrapidaja Võrus, oleks ta edastanud kohe patrullile, et käige sealt ja sealt läbi. Politsei oleks sama ajaga, mis nüüd telefonikõnele kulus, ilmselt juba poolel teel olnud. Võru politseile poleks olnud vaja seletada, kuhu kohta Tamula kaldale peab minema, nad teavad seda niigi. See ei ole mingi Tallinn oma müstiliste uudisasumaadega. Ühesõnaga arvan ma, et see telefonikõne politseile osutus mul täna küll täiesti mõttetuks ja kas ma edaspidi viitsin ärksa kodanikuna politseid seaduserikkumistest informeerida, on küsitav. Ma ei arva, et politsei oleks pidanud lapsi karistama, aga liiklusreegleid ja seadusi selgitama küll.

See, et igasugu endast heal arvamusel olevad tüübid sõidavad kaldakaitsevööndis eramaal, on siin väga levinud nähtus. Enim kasutatakse sõidukitena maastureid või ATVsid. Kusjuures mingit teed peale jalgraja siin pole.

reede, 7. märts 2008

Savikäkid

Ahjust on väljunud järjekordne hulk savikäkke. Mõni neist on tõesti käkk, olgem ausad.
See kohviubadega kruus on tehtud kiirustades. Sellegipoolest sai üllatavalt normaalne asi. Sang ja oad on mustast savist. Kogu kruus on käinud läbipaistva glasuuri alt läbi ning glasuur on mustale savile andnud hõbedase helgi.
Vutimunade, trühvlite vms alus. Hästi kiiresti tehtud, oleks saanud paremini.
Kaks kaussi, üks koledam kui teine. Avastasin, et mulle need kolm värvi koos teps mitte ei meeldi. Võtsin need koledused köögis kasutusele, kuid paari päeva pärast hakkas neid vaadates nii vastik, et peitsin kappi ära.
No mis käkk see selline on? Ühe sellise tegemine võtab aega 5 minutit ja eks tulemus ole ka vastav. Ja see must savi, mida siin kasutatud on, määrib hirmsasti. Pealegi avastasin, et see must savi ei meeldi mulle ilma glasuurimata kohe üldse - tegu on üsna suureteralise šamottsaviga. Glasuuri all jääb ta seevastu õnneks efektne.
See kauss on küljelt vaadates isegi kena, kuid kasutada ei taha.
Kell punasest savist, glasuurimata. Tegelikult oleks ma tahtnud siia oliivikarva glasuuri peale, aga no mis teha, ei saanud ise juures olla, kui ahju läks. Teine, mustast savist kell tuli veel kehvem välja, osad numbrid kukkusid ka küljest. Üritan peagi uusi kellasid teha.
Seebialus valgest savist, loodusliku glasuuri all.

esmaspäev, 3. märts 2008

Alustan Hiina-vältimise eksperimendiga


Loen parajasti ehk endiselt Epp Petrone "Roheliseks kasvamist" ja jõudsin eile Hiina-peatükini. Muidugi pole selles teemas minu jaoks ka varem midagi võõrast olnud, aga kuna raamatus on juttu ameeriklannast nimega Sara Bongiorni, kes üritas aasta aega Made in China tooteid vältida ja selle kohta ka raamatu kirjutas, tekkis mulgi eile õhtul vastupandamatu soov sama eksperiment läbi teha.
Niisiis üritan kuu aega jätta ostmata kõik Hiinas valmistatud asjad ja võimaluse korral üldse kõik Aasias tehtu (ja võimaluse korral üldse kõik väljaspool Euroopat tehtu, kui mitte arvestada kohvi ja teed). Kahjuks ei saa ma alguskuupäevaks nimetada tagantjärele 1. märtsi, sest laupäeval ostsin Hiinas tehtud bambusest lõikelaua.
Tegelikult mulle tundub, et Hiina kaupade vältimine ei pruugigi väga keeruline olla, aga eks paistab. Ameerikas elades oleks see kindlasti oluliselt raskem.
Hiljutistest Made in China ostudest meenuvad Nike plätud ja lapsele Nike allahinnatud (!) tennised. Kui ühed jalanõud hinnatakse alla rohkem kui poole võrra, siis võib vaid ette kujutada, mida nendest vaestest hiinlastest välja pressitakse, sest ega kasumijahtija ju oma kasumist ilma ei jää. Ja võib vaid ette kujutada, millist saastet see kõik maailmale tekitab.
Seega tunnustan oma meest, kes hiljuti ostis Võru kingavabriku Abrise pidulikud kingad ja metsasaapad. Kusjuures ühes saapad, mis ta sealt kunagi varem ostis, on osutunud kõige praktilisemaks vaba aja tööjalanõudeks.

kolmapäev, 27. veebruar 2008

Punasest ja mustast savist

Siin on näha tulemused minu esimesest kokkupuutest musta saviga. Just mina olin see, kes Aivarile (keraamikaringi õpetaja) pidevalt mõista andis, et tahaks musta savi proovida - olin seda näinud Aivari näitusel. Valge ja punane olid juba üksjagu tüdimust tekitanud. Must savi on aga väga efektne. Ühel päeval ilmuski Aivar musta saviga kohale. Toorena on see porikarva, mitte just eriti voolima kutsuv. Mõistatuslikul kombel aga ei värvunudki see savi ahjus mustaks, vaid jäi pruuniks. Pärast seda hankis Aivar ühe uue musta savi paki. Kas selle tööd tulevad tõesti mustad nagu söetabletid, saame juba hiljem näha.

Mustast savist taldrik. Kahjuks on ta üsna lame, sest kaotas ahjus oma kumeruse. Muster on sisse vajutatud heegeldatud äärepitsiga. Midagi lihtsamat on raske välja mõelda.

Mustast savist vaagen valge savi puudutusega kolmel jalal. See vaagen on tõesti väga efektne, kuigi fotolt see välja ei paistagi. Valge savi on siin igati omal kohal.



Tüüpiline ussimeetodil valmistatud punasest savist glasuuritud kauss. Fotol isegi parem kui päris elus.


Sama kauss seestpoolt.

esmaspäev, 25. veebruar 2008

Sinimustvalge villapärlikee


Head vabariigi aastapäeva!

Palun vastake ka paremas servas olevale raamatuküsitlusele!

pühapäev, 17. veebruar 2008

Koolimajja siseneb süüdlane nr 1

Maakonnalehe reporterina sain nädala esimesel poolel ülesande kajastada ühes Võrumaa koolis suurematelt väiksematele tehtud "kummituba" nõudega kohe järgmise päeva hommikul koolis kohal käia.
Taipasin kohe, et ülesanne ei saa meeldiv olema. Ka fotograafi kui moraalset tuge ei saanud parajasti kaasa võtta. Ise peitsin fotoaparaadi juba eos oma suurde kotti ning ega pildistamisvõimalust ei tekkinudki.
Alguses olid kooli töötajad väga sõbralikud, ent niipea, kui direktoriga juttu tegin ja see korra teises kabinetis ära käis, hakkasin tundma end tõelise vaenlasena, justkui mina oleks kõik need lapsed ässitanud kummituba ja kes teab mida veel tegema. Direktor oli näost punane ega olnud nõus midagi rääkima, väites, et tema teiste asju edasi ei räägi. Come on, kes siis veel organisatsiooni asjadest teadma peab kui mitte selle juht.
Eks ole ka mõistetav, et kool ei taha oma nime leheveergudel halvas valguses näidata. Mulle soovitati, et kirjutagu ma hoopis nende valentinipäevast. Aitäh.
Sain kohe aru, et ei ole mõtet kirjutada artiklit lähtudes uudisest, et kuskil koolis tehti kummituba, sest füüsilist vägivalda esineb tõesti peaaegu igas koolis, vaid hoopis sellest, et sedakorda kirjutas õpetaja õpilaste taltsutamise lootuses politseile avalduse.
Kartus leheveergudele jõuda oli muidugi põhjendatud. Juba artikli ilmumise päeval oli see enne lõunat üles riputatud Postimehe ja SLÕL-i onlaini, olgugi, et kool jäi anonüümseks. Postimehesse oli lõunaks tekitatud juba ka samal teemal gallup. Eilses Postimehes aga ilmus kogu krempli kohta anonüümne arvamuslugu (nii ma juhtkirju defineerin, ei maksa luua omale illusiooni, et juhtkiri on kogu toimetuse ühine arvamus) pealkirjaga "Õpetajale õpetaja õigused". Loost võib leida muuhulgas lause: Siin on aga palju ära teha vanemate ja õpetajate suhtlemisel. Ja mitte süüdistava-süüdistatava, ründaja-rünnatava positsioonilt, vaid vastastikuse teadmisega ühisest eesmärgist.
Tuleb aga nentida, et kogu see asi ongi koolides üles ehitatud süüdistamise ja ründamise peale. Sedakorda langesin rünnaku ohvriks hoopis mina. Pärast direktoriga kahe lause vahetamist üritasin koridoris õpilasi küsitleda. Selle peale tormas mulle ründavalt ligi üks tüse tädike ja hakkas õiendama. Küsisin pärast minu pihta tulistatud süüdistusterahet, et kes ta on. Nimetas end õppealajuhatajaks ning sellele järgnes tema poolt veel kord süüdistuste laviin stiilis, et nüüd on ajakirjanikel pidu ja teie tahate vägivalda müüa jne. Jumala eest, ajakirjanikud teevad ka koolivägivalda kajastades lihtsalt oma igapäevast tööd ning pidutsevad väljaspool tööaega mitte mingit suvalist artiklit tehes. Kokkuvõtlikult jäi mulje, et kõiges ongi süüdi ajakirjandus. Ja lugu olekski olematu, kui sellest kusagil ei kirjutataks.

Kõige hullem ongi see, et kogu selle koolivägivalla puhul ei taheta otsida lahendust, vaid tegelda süüdlaste otsijatega ja vastutuse veeretamisega potentsiaalse "kurjategija" peale. Kogu seda õppealajuhataja rünnakut ja direktori pea liiva alla peitmist kogedes tuleb paraku tõdeda, et sellise õhkkonnaga koolis ei saagi midagi paremuse poole muutuda. Kusjuures õppealajuhataja mainis, et vägivalda on koolides esinenud juba aegade alguses peale ning ka tema ise oli kooliajal see, kes teisi kiusas. Viimane fakt ei tekitanud minus kahtlust.

Hiljuti tegin juubeliloo ühest kauaaegsest Võru kooliõpetajast Elmar Susist ja tema ütles sellise lause: „Väimelas panin terve kooli varvastel kõndima, aga mine sa praegu – oled kohe vangis.” Elmar oli karm õpetaja, aga tohutu respektiga mäletatakse teda siiani, see tuli välja ka netikommentaaridest artiklile.

Praeguse peaaegu et olemat karistussüsteemi juures on põhihäda see, et õpilane ei tunne ennst karistatuna. Saab mingi käskkirja, no mis see talle ikka teeb. Karistus peab olema ikka selline, mida on õpilasel ebamugav taluda ja mida ta uuesti kogeda ei tahaks. Miks mitte näiteks kolm päeva aresti või nädalavahetustel ühiskondlikult kasuliku töö sundkorras tegemine. Ja suuri tugevaid meesõpetajaid peaks ka koolis rohkem olema. Naistekari kukekarja juhtimas ei tõota head.
Ma olen veendunud, et koolivägivallast tuleb igal juhul avalikult kirjutada. Muidu arvavad paljud, et koolide nõrkuseks ongi üksnes madalalt motiveeritud õpetajad, kehvad ainekavad ja ebasõbralik vaimne õhkkond. Koolivägivalda on pikalt suudetud varjata ja see on teinud asjad üksnes hullemaks. Mina ise pole koolivägivalda mitte kunagi kogenud ei ühelt ega teiselt poolt.

kolmapäev, 13. veebruar 2008

Sõbrapäevaluuletus

Nii kui kokku saavad kaks,
ei siis kolmas tulemata jää.
Sõprus on see vahva laps,
kes kahe vahel tõstab pääd.

(Kirjutasin selle eelmisel aastal. Võite julgelt kasutada, kui paremat ei leia.)

reede, 8. veebruar 2008

Punasest savist kann


Valminud on punasest savist kann. Mahutab 1,2 liitrit. Jälle parajalt vildakas, aga laivis täitsa kobe.
Tegelikult oleks mulle meeldinud, kui glasuuri poleks osaliselt maha lihvitud, aga kahjuks ei saanud ise selle juures kaasa rääkida. Muster on tehtud teokarbi otsaga. See triip ka veidi häirib.

Eestvaade

Vaade küljepealt

Tagantvaade

neljapäev, 31. jaanuar 2008

Oskar Bin Laden, Kumaarik, Gucci ja teised


Istusin täna ühel vabama õhkkonnaga seminaril, kuid parajasti sel ajal, kui rääkis väga tähtis mees, kes lausa Ameerikast kohale oli sõitnud, ei suutnud ma endaga midagi ette võtta, kuna olin naerust lõhkemas. Naabri käes hakkas nimelt silma üks raamatuke - Võro-seto tähtraamat -, kus sees kõikide Võru koerte ja kasside nimed. Ei suutnud kuidagi naeru pidada. Panin mõningad huvitavamad ka kirja, kui kellelgi peaks tekkima mure, mida oma karvasele nimeks sobitada.

Koerad:
Kumaarik, Metsapiiga Rosiine, Bibi-Pitsu, Ceus, Dzek, Muffin, Luud, Baks-Robi, Mõmmibeebi, Poro, Potter, Pärli-Pätsu, Rimi, Ufo, Notorius, Bonjado jt.
Kassid:
Arturo, Barbi, Buss, CD, Digimon, Donnafenna, Gucci, Inno, Juss-Kratt, Kiisu-Liina, Miki-Winni, Mursik, Oskar Bin Laden, Point, Vahur, Aurelius, Aramis jt.
Võib vaid ette kujutada loomakliiniku arsti nägu, kui ta peab loomakaardile kirjutama kassi nimeks Oskar Bin Laden.
Loetelust selgus ka, et meie koeral Ronjal on Võrus või Võrumaal üks koerast ja üks kassist nimekaim. 
Kasside seas on kõige rohkem Miisusid ja Kitisid (mõlemaid 9), järgnes Pätu (5). Nelja isendiga olid esindatud Joosep, Kiisu, Kriimu, Liisi ja Sämmi. Ühe kassi ametlik nimi ongi Kass.
Koeranimede seas juhib Bella (8), järgneb Reks (7). Rockysid ja Kudisid on mõlemaid 5, Donnasid 4. Pontusid, Mukisid, Kutte ja Rekusid 3. 

pühapäev, 27. jaanuar 2008

Minu keraamika vol 2

Nüüdseks olen Aivar Rumvolti - Eesti esikolmikusse kuuluva tarbekeraamiku - juures keraamikaringis käinud 4,5 kuud. Kui kellelgi peaks tekkima küsimus, et Rumvolt, kes see veel on ja kas tõesti üks esikeraamikuid, siis mõelge järele, kui palju keraamikuid te üldse teate. Pean tunnistama, et mina küll tegelikult ei tea. Meenub nimi Piret Veski, aga ma ei hakka praegu internetiavarustes surfama, et kindlaks teha, kas Veski on keraamik või mitte.
Aivar Rumvolt väärib kõikvõimalikke kiidusõnu. Niivõrd tasakaalukat inimest pole varem kohanud, seda just õpetajate ja kunstnike hulgas. Ta on igal hetkel nõus appi tulema, kuid alati laseb inimesel teha, mida ise tahab.
Eks need minu tööd siin ole ikka parajalt lopergused ja saamatud. Päriselus need konarused tegelikult välja ei paistagi, nii et täitsa kasutatavad asjad.

Kalakujuline vaagen. Kolmel jalal, punane savi, glasuuritud. Olgu öeldud, et kõik glasuurid on Rumvoldil ise looduslikest materjalidest valmistatud (üks tähtis komponent glasuuris on tuhk) ja kõik need nõud on nõudepesumasinas pestavad. Seegi kala siin on juba kenasti nõudepesumasinast läbi käinud. Saba juurde on mõra tekkinud põletusahjus.


Kauss ümmargustest lappidest. Punane savi, glasuuritud. See kauss mulle ei meeldi, glasuur on valet värvi.



Punasest savist vaagen. Teistel tulid need ilusamad välja. Oleks pidanud rohkem glasuuri maha hõõruma enne ahju panekut.




Kruus, valgest savist, angoobitud, läbipaistva glasuuriga glasuuritud. Päriselus näeb see kruus väga kihvt välja. Esiosasse moodustunud kohviuba tekkis sinna kruusi lappimise käigus. Kruuse ma väga palju teinud ei olegi, sest nendega ei ole suurt midagi peale hakata, kodukappidesse lihtsalt praegustele uusi juurde ei mahu.


Vaas ussikestest. Punane savi, glasuuritud. Kõik need ussikesed on ükshaaval kokku liimitud. Mulle tuli üllatuseks, et savi ei mätsita niisama kokku, vaid iga detail tuleb külge liimida. Liimiks on väga vedel savi. Ja enne liimimist tuleb kokkupuutuvad pinnad noaga üht- ja teistpidi diagonaalis karestada - see võtab üksjagu aega. Kahjuks selgus, et see vaas laseb läbi ja praod on just allpool. Kuid abi peaks olema sellest, kui lasta mingit superliimi pragudesse.



Vaagen, punane savi, glasuuritud, kolmel jalal. Päriselus näeb stiilne välja.

Kolm punasest savist kruusi. Ei ole mõeldud komplektina, vaid kingituseks kolmele erinevale inimesele.

Purk. Käsitsi pallist voolitud. Kaas ikka eriti hästi peale küll ei sobitu, eks ole.


Teekann valgest savist, glasuuritud. Oh, selle kannuga oli ikka parasjagu tegemist, aga seda ei hakka enam meenutama.

Kauss punasest savist, glasuuritud.
See lill sobib sellesse kaussi väga hästi, päriselus näeb hulka parem välja. Mulle väga meeldib see pruun piparkoogivärvi glasuur.

Antti Tuuri - mõnus soome kirjanik


Hiljaaegu tuli mulle suureks üllatuseks teade, et Eesti draamateatris on Ingomar Vihmar lavastanud Soome kirjaniku Antti Tuuri romaani "Jõgi voolab läbi linna" (Joki virtaa läpi kaupunkin, 1977, eesti keeles 1983) põhjal samanimelise tüki. Just sel ajal oli minul see raamat käsil ja seepärast tundus mulle see ootamatu kokkusattumisena. Ma usun, et mitte eriti palju eestlasi ei lugenud samal ajal Tuurit. Mainisin oma hetkel käsil olevat raamatut ka ühele minust kümmekond aastat vanemale meessoost sõbrale ja ta ütles, et omal ajal oli see raamat väga populaarne tänu sellele, et oli üks väheseid, kust võis seksist lugeda. Tänapäeva mõistes selles raamatus eriti palju seksi küll ei ole, kõigest paar mitteerutavat seksuaalvahekorda. Aga raamat ise on hea.

Tundub, et Tuuri on tegelikult üksjagu unustatud Eestis, olgugi, et kunagi on teda siin loetud. Tegu on mõnusa soome kirjanikuga, kelle raamatutest võib leida väga elulisi karaktereid, just selliseid nagu enamasti soome filmides. Kusjuures olgu öeldud, et minul ei ole veel halba või ebahuvitavat Soome filmi oma elus näha õnnestunud. Peale selle on Tuuri väga põhjalikult uurinud ajalugu, mistõttu tema raamatuis peituv on ka ajalooliselt adekvaatne.
Mina sattusin Tuuri juurde 2006. aasta kevadel, kui Loomingu Raamatukogus ilmus tema memuaariraamatuke "Kuidas ma kirjutan romaani". Raamat osutus minu jaoks väga inspireerivaks. Aasta hiljem leidsin riiulite avarustest selle uuesti üles ja nüüd inspireeris see mind Tuuri raamatuid kätte võtma. Avastasin, et nii "Pohjanmaa" kui ka "Talvesõda" on mul kodus täiesti olemas, kunagi oli võimalus need raamatukogust paari krooni eest osta.

"Pohjanmaa" (1982) on huvitav jutustus tolleaegses nüüdisajas, "Talvesõda" (Talvisota, 1984) aga täielikult ajalool põhinev jutustus soomlaste vabadussõjast. Viimast on kohati päris masendav lugeda, kuid seevastu annab ta üsna hea pildi sellest, mis sõjas tegelikult toimub. Ma pole huvipuudusel kunagi ühtegi sõjaraamatut lugenud ja seetõttu ma ei teadnud näiteks, et võimaluse korral saavad kaevikutes või punkrites sõdijad regulaarselt sooja toitu jne.
Kaks viimati nimetatud raamatut kuuluvad ühte sarja, kolmas sarja raamat on "Ameerika-trett" (Ameriikan raitti, 1986), mullu lugesin läbi sellegi. Raamat on vägagi värvikas ja seda võib julgelt soovitada ka neile, kes tõsist kirjandust kardavad. Raamat viib koos mõneks aastaks Soomest põgenevate maksudest kõrvale hiilijatega Floridasse ja näitab nende värvikat elu, samal ajal toimub ka põige ajalukku (tõsielul põhinev) - peategelane külastab nimelt Kanadas oma vanaisa teist abikaasat, kelle olemasolust peategelase vanaemal ja emal aimugi polnud. Olgugi, et raamat on nimetatud neljast kõige meelelahutuslikum, soovitan just seda oma mitmekihilisuse ja -kesisuse tõttu kõige rohkem lugeda.