Reede, 30. september 2016

Esimese ja teise Eesti õpetajate palk

Lauri Leesi virises täna hommikul Vikerraadios jälle põhjalikult. Ma ei kuulnud küll kogu intervjuud, aga jutuks tuli ka õpetajate palk, mis pidi nii väike olema.

Mina võin öelda ja seda kinnitavad ka teised, et "regioonides" ehk ääremaal ehk väljaspool Tallinnat on õpetajad ühed paremini teenivad keskklassi kodanikud. Seetõttu on väikelinnades õpetajate ametikohtadele ka tohutu tung. Paar minu õpetajaharidusega tuttavat on üritanud jala mõne kooli ukse vahele saada, aga see on täiesti võimatu. Kui sa just pole juba paarkümmend aastat õpetaja olnud, siis pead sellesse ametisse saamiseks tõsiseid tutvusi omama. Palgad on väga head võrreldes paljude muude ametikohtadega. Lisanduvad õpetajate elupõlised sõbrad Juuni, Juuli ja August, sõprusele antakse boonusena kaasa ka palk üheskoos puhkamiseks. Õpetaja töö on raske, aga milline töö ei oleks?

Ma ütlen ausalt, et kui ma ühel päeval hakkaksin saama sama head palka kui õpetajad, siis ma elaksin väga hästi. Mul on magistrikraad, kuid väljaspool Tallinna elades pole mul lootustki lähiajal samaväärset palka saada kui õpetajatel. Ravikindlustusest rääkimata.

Ma saan muidugi aru, et Tallinna õpetajale võib see palk väikseks jääda. Siin joonistuvadki ilmekalt välja esimene ja teine Eesti.

Kolmapäev, 28. september 2016

Presidendivalimiste mõru maik

Kui varem ajas see Eesti ideaalimeinimese otsing südame pahaks, siis nüüd on sellel ebameeldiv mõru maik man.

Presidenti ei saadud laupäeval valitud. Nii mõnelgi läks sellest kergemaks, sest kui ei saa minu lemmik, siis ei tohi ka teiste oma saada. Kogu sellele showle, mis siin kevadest saati kestis, kulutati tohutult maksumaksja raha ja kulutasid kandidaadid ka oma raha. Tegelikult on mul kahju kandidaatidest, kes kogu selle tsirkuse läbi tegid, kulutasid meeletult oma ressursse, panid terve oma suve nahka, aga tulemuseks on null.

Mõru maigu aga jätab see, et olgu see praegune üks presidendikandidaat kes tahes, aga tema justkui tuleb ja saab endale kõik selle, mille eest teised on rabelema pidanud. Olgem ausad, see on ebaõiglane. Keegi tuuakse ropsti Luksemburgist kohale, kelle palk on siiani olnud 19 800 eurot kuus, millest tema pole pidanud sentigi kulutama, et kampaaniat teha. Kas see ei tee mitte viha, võib küsida selle peale rallis osalenud presidendikandidaat.

Praegu jääb mulje, et paari päevaga tahetakse saada paika president, et näidata, et Riigikogu siiski on võimeline koostööd tegema. Kes see president on, polegi nagu enam oluline, peaasi, et ta paika kuidagi saaks. Presidendi vaadetest ei tea me midagi, alles eile hakati meedias tema senist elukäiku tutvustama. Ma leian, et niimoodi pole ikka päris õige presidenti valida. 

Ma ei tea Kaljulaiust mitte midagi. Võib-olla kunagi ammu käis ta meediast läbi, aga see nimi kerkis esile alles siis, kui Parts hakkas tema ametikohta Brüsselis omale himustama. Ilmselt enamikku inimesi aga ei huvitanud ka siis, et kes see inimene on. Ma arvan, et enamik inimesi ei teadnud veel eile tema nime kuuldes, milline nägu seda nime esindab.

Aga eks kõik riigid väärivad oma valitsejaid. Ju siis eestlased sellised ongi. Meil on ametnike riik ja nüüd ongi ilmselt saamas presidendiks üks ontlik ametnik. Võib-olla ta toob positiivseid üllatusi, võib-olla negatiivseid. Me ei tea sellest mitte midagi. Selge on see, et sellist presidenti, kes meeldiks kõigile, ei leia eesti rahvas iial ja võib-olla on see õige ka.

Jään selle juurde, et presidendi peaks valima rahvas. Enamikus riikides, nii nagu ka naaberriigis Soomes, selline valimisssüsteem toimib ja näiteks Soomes toimib see hästi.

Täiendus 29. sept
Eilses "Pealtnägijas" juhtusin kuulma intervjuud Kersti Kaljulaiuga. Jättis meeldiva mulje. Sõnu seada oskab. Maailmavaatest pole veel aru saanud, küllap ta sinna parempoolsusesse kaldub, kui juba kord pangaski on töötanud. Elame-näeme. Kindlasti tuleb talle kasuks see, et välimuselt on ta hästi tavaline, mitte aga mingi kaunitar - saab kindlasti tänu sellele vähem kriitikat. Ma usun, et Eesti meedia on ennast Evelin Ilvese peal 10 aasta jooksul nii pühendunult välja elanud, et enam seda välimuse ja riiete üle ilkumist sellisel määral nagu Evelini puhul ei tule.

Aga igal juhul jõuab Eesti omadega lõpuks 20. sajandi lõppu, kui valib presidendiks naise.

Täiendus 30. sept
Paraku ajab Kaljulaid ikka väga ümmargust juttu. Teps mitte ei saa aru, mida ta tegelikult mõtleb.

Laupäev, 17. september 2016

Magistritöö vaevade päevik

Eelmisel suvel juuli lõpus ja augusti alguses kirjutasin oma magistritöö viimast osa. Kuigi väljas olid eelmise suve päikseliseimaid rannailmad, tuli mul end välja lülitada absoluutselt kõigest. Augustiks sain töö siiski õnneks õigeks kuupäevaks valmis ning ka ilusti kaitstud. Suur kivi langes südamelt. 

MAGISTRITÖÖ KIRJUTAMISE AHASTUSPÄEVIK

Ma lihtsalt ei saa aru. Juhe on täiesti koos. Minu pea töötab hoopis teistmoodi, kui üldse. Mul ei ole akadeemiku aju. Need asjad on minu jaoks ebaloogilised. Kust tulevad siia tegijad ja jälgijad, need on nii laiad mõisted. Siiani on jäänud mulje, et suudan adekvaatselt asjadest aru saada

Olen hullumas, olen rullumas

See magistritöö on selline asi, mille kohta ma olen kaks aastat pidevalt tundnud, kuidas ma seda teha ei taha. Nagu ka praegu. Vähesed asjad on mulle niivõrd vastumeelsed olnud. Aga ma tahan ülikooli lõpuks ära lõpetada. Praegusel hetkel ma kirjutaks ükskõik millist teist raamatut. Rõhk sõnal raamat.

Ma isegi imestan, et ma ei pea kogu oma tööd ümber tegema. Juhendaja on millegagi mu seni tehtust siiski ka rahule jäänud. Ime, ime

Kuidagi ikka läheb ka, miskit saab ikka tehtud ka. Tähtis on järjepidev töö, isegi kui see on aeglane.

Läheb ka kuidagi.

Ohe, ja jälle ei viitsi.

Eile õhtul oli mul üksinda pidu. Üksinda. Koos šampanja, Galliano ja salajuttudega. Oleksin tahtnud nii väga tantsida ja rokkida. Rannast kostus selleks täpselt sobiv muusika, oleksin tahtnud kontserdile minna. Läksin rõdule ja hööritasin puusi - midagi ikka. Täna tunnen end peo järelkajana raskena, kuid suudan siiski süveneda töösse. Hakkab siiski tasapisi looma, kuigi juhendaja eilne kiri, et ta tahab veel kord töö üle lugeda, tekitas nii kerge südame kui ka paanika tunde. Võib arvata, et esmaspäeval tuleb juhendaja kommentaare järgides veel üle mõistuse kõvasti rabeleda, sest tema arusaamad on minu omadest nii erinevad.

Paanika on võtmas kummalist vormi. Paanika enam ei aita. Üks päev on jäänud, kuigi oleks tarvis kahte nädalat. Pinget lisab minu koera Ronja surm, see on valu, mis üha südame sees kerib. Homse lõpuspurdi jaoks peab magada saama. Selge on see, et valmis ma seda tööd korralikult ei saa. Eelkaitsmise ajal arvasin naiivsena, et 2/3 tööd on tehtud. Oh seda püha naiivsust! Tahaks, et see jama juba läbi saaks. Ja Ronjast on nii nii kahju. Ma ei taha tema kaussegi põrandalt ära koristada. Õnneks ta sai vähemalt väärikad matused.

Midagi nüüd ma siin tegin, kuid mis see on, kas teangi. Päike paistab näkku, arvuti kuumutab jalgu. Kas töö hakkab valmis saama? Minu jaoks hakkab küll, mõelgu teised, mida tahavad. Hinnaku minu tööd, kuidas tahavad. Need hinded ja hinnangud jäävad nende südametunnistusele. Mina olen ropppppu vaeva näinud. Paanikaks täna enam energiat ei jätku.

Neljapäev, 15. september 2016

Mina olen eestlane

Mina, eestlane, Võrumaa rahvarõivastes võidupühal, 23. juunil 2016
Kuigi igasugused helmelised ja ekrelised ei pea ei Marina Kaljuranda ega ilmselt ka mind eestlaseks, siis mina teatan, et ma olen eestlane.

Rahvus on enesemääratlemise küsimus. Eestlased on need, kes elavad eesti kultuuriruumis ja räägivad eesti keelt.

Rahvuse tõlgendamisel kasutatakse Eestis nn Kulturnation'i põhimõtteid: ühist keelt ja kultuuriruumi. See erineb rahvuse määratlusest suurriikides nagu Saksamaa ja Prantsusmaa, kus rahvuse liikmeks loetakse kõiki sellel territooriumil elavaid isikuid. (Allikas: Vikipeedia)

Ma küsin, kuidas ma saaksingi olla keegi muu kui eestlane? Kui ma poleks eestlane, siis ma polekski mitte keegi. Ma olen sündinud siin riigis (tõsi, Eesti NSVs tegelikult), minu vanemad rääkisid minuga puhast eesti keelt sünnist saati. Ma käisin eesti lasteaias ja koolis, kaks korda Eesti parimas ülikoolis. Ka minu mõlemad vanemad käisid eesti koolis.

Teisipäev, 13. september 2016

Reformierakonna pink on lühikeseks jäänud

Tuleb välja, et Reformierakonnast ei ole enam ministreid võtta. Reitingute põhjal on küll tegu populaarseima erakonnaga Eestis, aga ministreid neil võtta pole.

Välisministriks polnud neil kedagi panna peale elukutselise ministri Jürgen Ligi, kes nüüd sobis juba neljandasse ministriametisse. Välisministrilt peaks eeldama diplomaatilisust, Ligi puhul pole seda aga kuskilt näha. Kaljurand oli välisministrina erakonnale lotovõit, aga tedagi tuli võtta väljastpoolt erakonda.

Teiseks Maris Lauri: panga majandusanalüütik pannakse ühtäkki haridusministriks. Ja jällegi inimene, kes on alles äsja erakonda värvatud.  Ma ei oska Lauri kohta midagi öelda, ei head ega halba, aga tekib küsimus, kas tõesti pole nii suurest erakonnast võtta ministriks inimest, kellel oleks varem olnud haridusteemadega ka midagi pistmist. Samasugune minister oli Ligi. Kusjuures eile jäi kõrvu, et eks Lauri hakkab vahepeal ka Tartus käima. Selline ütlus võtab pead vangutama. Ministeerium ju siiski töötab Tartus, kõik ametnikud on seal. Kas ometi ei saaks leida haridusministrit, kes elaks ka Tartus kohapeal, kes tõesti pühenduks teemasse? On ju kogu hariduselu keskpunkt meil siiski Tartu. Kas Tartus pole siis enam üldse reformierakondlasi? Ja milline on Lauri juhtimiskogemus? Rahandusminister oli ta vaid viis kuud.

Haridusmaastikul on väga suured probleemid vaja lahendada. Seda peab tulema tegema asjatundlik, korraliku juhtimiskogemusega inimene. Oh ma mõtlen, et kui palju haridusministreid ma olen kasvõi ajakirjanikuna näinud. See on masendav, kui lõdvalt seda teemat valitsuse tasandil ikka võetakse. Ometi on haridus inimese ja riigi elus väga olulise tähtsusega. 

Miks ei ole võtta Reformierakonnast haridusministrit ega välisministrit? Tekib küsimus, kes on need ülejäänud liikmed Reformierakonnas? Kas puhas ballast? Miks pole nende seast ministreid võtta või miks pole neist ministreid kasvatatud? Või miks ei julge reformierakondlastest Riigikogu liikmed vastutust võtta? Neid on seal ju ometi palju.

Kaljurannal vedas, et Reformierakonnast pääses. Jällegi loodeti, et tuleb inimene väljastpoolt ja päästab. Päästiski mõnda aega, aga õnneks oli tal nii palju mõistust, et ta ei sisenenud sellesse süsteemi, kus varsti oleks teda maatasa tehtud. Selles mõttes oli Marina tõesti tubli, et erinevalt Laurist ei teinud ta ministri ametit vastu võttes kohe avaldust erakonda astumiseks.

Laupäev, 10. september 2016

Piimahind, põllumees, regionaalpoliitika - keda see üldse huvitab?

Põllumees läheb esmaspäeval Toompeale protestima. Aasta tagasi käis ka - mina käisin ka, tore oli. Aga põhiliselt oligi tore, sest ilm oli ilus ja meeleolu kõigil laulupidulik. Edasi ei juhtunud õieti midagi. Piima kokkuostuhind tõusis nädal tagasi 20 sendilt 23 sendile, põllumehe jaoks on see naljanumber, ei päästa midagi.

Aga mul on tunne, et ei piimahind ega põllumehe käekäik ei lähe suuremale osale eestlastest üldse korda ja ma pean silmas just tavainimesi. On keegi seal kuskil maal, mis minul sellest, mul on oma elu ja kui tahan, siis joon piima asemel üldse kraanivett. Vahel võib ju sel teemal sõna võtta, näiteks naabrinaise saunas, kuid see on ka kõik, meil on saunas huvitavamaidki teemasid. Ma eelistan üldse õlut.
Teatud ebaselgeid grupeeringuid huvitavad näiteks pagulased märksa enam, nad oskavad isegi madala piimahinna taga näha neid, kuigi pagulased on pseudoteema, mida teatud populistid oma huvides kuumana hoiavad. Tahaks näiteks näha, et vennad Helmed võtaksid sõna maaelu teemadel. Aga kus sa sellega, kasvõi eelminegi aasta, kui ma Toompeal põllumeeste meeleavaldusel kohal käisin, koguti seal hoopis allkirju pagulaste vastu.

Neljapäev, 8. september 2016

Alko1000 Valkas/Valgas - paras lollikeste õngetõmbamine

Eile sattusin üle pika aja Valgasse ja muidugi käisin puhtast uudishimust läbi ka palju kõneainet pakkunud alkoholipoodidest, kus kõik pidi nii imeodav olema ja kus eestlased pidid voorima tuhandete kaupa. Võib öelda, et spetsiaalselt soodsa alkoholi järele poleks sinna küll minna tasunud. Tekitatud on nõme massipsühhoos ja inimesed igavusest jooksevad. 

Teel Valka mängis mul autos Vikerrraadio nagu ikka. Parajasti tuli sealt saade, kus tund aega järjest arutati just Läti alkoralli teemadel. Saates rõhutati korduvalt, et Lätis on alkohol kolmandiku võrra odavam. Tagasi tulles tuli täpselt sama saate kordus. Kui see ei ole reklaam ega hoogusta massipsühhoosi veelgi, siis mis see on? Inimesed lähevadki uudishimust kohale. Iseasi, kas nad alkoholi üldse vajavadki. Mina saan oma veinid Eestist ostetud ja eilne käik tõestas, et Lätti tõesti ei tasu veini järele minna.

Kolmapäev, 7. september 2016

Mükopsühhi õnneaeg

Seened teavad - kitsemamplid.
Oo, see sügis on paadunud seenefännile ehk mükopsühhile imeline aeg! Seeni on metsas, iga nurga ja tee peal rohkem kui varem. Ja esimest korda elus leidsin ma paar päeva tagasi Võrumaalt oma esimesed kollakad kukeseened, mida ei teadnudki siinkandis kasvavat.

"Nii lihtne on õnn," kirjutab Ernst Enno. Metsas ongi põhjamaa inimese õnn. Mets on meie meditatsioon, aeroobika, jooga, raviasutus ja mis kõik veel. Ei ole vaja sõita Tallinnasse tasulistele kursustele: see kõik on olemas siinsamas käeulatuses. Metsavaikuses tekivad vaieldamatult kõige paremad ideed, tasub vaid minna ja olla. Mitte läbi matkata, vaid olla kohal ja lasta metsa endasse.

Aga alates jaanipäevast on metsa puhul see suur boonus, et sealt leiab ka seeni. Mina olen paadunud seenefänn. Korjan kukeseeni, suuri sirmikuid, vahel ka kitsemampleid, harvem riisikaid ja pilvikuid. Kõige rohkem aga armastan puravikke, mis on ideaalsed nii marineerituna kui ka lihtsalt praetuna.

Seened tekitavad narkomaaniat - seenelkäigu sõltuvust. Mõtled, et täna ma seenele ei lähe, aga õhtul avastad end ikka ja jälle metsast. Ja kui lõpuks on sügav sügis, peaaegu talv käes, oled sa ikka veel metsas ja jahid neid viimaseid. Eelmisel aastal käisin seenel 1. jõulupühal 25. detsembril Lahemaal. Lihtsalt ei saanud muidu, pidin minema! Aga sealt leidsin nii kukeseeni kui ka suures koguses kollakaid kukeseeni, oma elu esimesi tookord. 

Seened ei ole lihtsalt niisama toidupalad. Niidistiku abil on seened ühenduses kogu maailmaga. Kui ühes maailma otsas korjatakse üles üks seen, siis on neil see oma "interneti" abil teada kohe teises maailma otsas. Kui õpid seeni kuulama, saad palju teavet Maa kohta. Seened vaikivad tähendusrikkalt, aga neil on palju öelda. Kuulata tuleb silmadega, ninaga, suuga. Seened näevad sind juba kaugelt, tunnevad su ära, kui sa oled nendega kord kontakti saanud. Edastavad üksteisele infot, et siin metsas liigub keegi, kes tahab neid. Nii leiadki sa nad üles ka kõige sügavama sambla seest. Märgates seeni, hakkad märkama palju muudki siin maailmas, mis varem salapäraseks jäi.

Kolmapäev, 31. august 2016

Presidendivalimised ajavad südame pahaks

Presidendivalimiste kolm Riigikogu vooru on lõppenud. Lõppesid nii, nagu arvata oligi ehk et presidenti Riigikogus ära valida ei suudetud, nagu ka varem pole suudetud. Küll aga ilmnes, kui rõvedaks suudavad poliitkarjeristid ka sellise tegevuse ajada ja see ajab südame tõsiselt pahaks, eriti muidugi Kallase ja Rõivase kolmanda vooru järgne käitumine.

Igal juhul on selge, et Riigikogu ei ole võimeline presidenti valima. Ja kus ta siis saabki olla, kui parlamendis on nii palju erinevaid erakondi. Võimalik oleks see vaid siis, kui Riigikogus oleks kaks-kolm parteid. Toetan mõtet, et presidendi peaks valima rahvas. Oodatakse ju presidendilt rahva ühendamist ja mida kõike veel, seda enam peaks rahvas saama ise presidendi valida ja suures osas riikides on see valik ka usaldatud rahva kätte. Meil on ikkagi demokraatlik riik ja las rahvas siis ise valib täpselt sellise presidendi, nagu rahvas väärt on, sest selles olen ma kindel, et iga rahvas on tõepoolest oma valitsejaid väärt. Mida tähendab, et põhiseadus näeb ette, et presidendi valib Riigikogu? Põhiseadust on võimalik muuta. Praegu on lihtsalt kulutatud järjekordselt haledalt palju maksumaksja raha selle läbikukkumise peale.

Aga mis saab nüüd edasi, kui valimiskoguni on veel üksjagu aega? Kindel on see, et mina enam Eesti vabariigi presidendina Siim Kallast mitte kuidagi ei näe. Esiteks on debattidest selgunud, et Kallas ei jaga Eesti elust ööd ega mütsi. (Mõtlen, et kas Kallas on üldse Võrumaal käinud ennast tutvustamas? Kõik teised kandidaadid on käinud). Tallinnale kaugest väikelinnast vaadates ei tooks Kallase presidendiks olek pealinnakaugetele piirkondadele isegi mentaalses mõttes midagi head kaasa. Kallas näeb kõike vaid Brüsseli-keskselt. Ta peab ennast mingiks eliidiks, ta on karjerist, kes arvab, et peab nui neljaks nüüd oma karjääriredelil ka presidendi ametikoha saama. Pühapäevases ETV debatis tuli teemaks eestlaste väljaränne välismaale tööle. Selle teema peale vastas Kallas, et aga inimesed ei saa tagasi tulla seepärast, et neil pole koole, kuhu oma lapsi panna. Tule taevas appi! Võib-olla mõni Brüsseli tõusikust ametnik tõesti ei leia oma lapsele supereliitkooli, aga Eesti koolid on ikka väga heal tasemel. Teiseks kindlasti neil sadadel tuhandetel eestlastel, kes on läinud Soome või Norrasse tööle, ei ole naasmise põhjuseks see, et nad ei leia oma lastele Eestis sobivat kooli. Ent muidugi viimaseks piisaks oma lamestamisel sai Kallase jaoks see, kui ta hakkas pärast kolmandat Riigikogu vooru kindlalt väitma, et temast peab saama Reformierakonna kandidaat valimiskogus, andes mõista, et Kaljurand peab jalust kaduma.

Eks näis, kas valimiskogus seatakse nüüd üles veel mõni uus kandidaat ehk must hobune. Praegu on teada, et valimiskogusse lähevad Kallas, Reps, Jõks ja Helme. Repsil pole mingeid šansse ja kahjuks suutis ta ETV pühapäevases debatis ka selgeks teha, et Eesti presidendiks ta praegu ei sobi. Helme suudab ennast jätkuvalt müüa, kuigi teda ostavad kotis need inimesed, kes ei saa üldse aru, mida Helme, kes ennast eliidiks nimetab, neile tegelikult müüb. Helme on puhas populist ehk suurim valetaja üldse. Õnneks aga ei tohiks ka Helmel mitte mingeid šansse olla, sest volikogudes on meil siiani veel üsna mõistlikud inimesed.

Nii et mis meil siis üle jääb? Huvitav on oodata, mis saab Kaljurannast, kas teda esitab keegi presidendikandidaadiks? Vaja on ju selleks vaid 21 esitajat. Küll aga on selge, et kui Reformierakonnast (Kaljurand pole küll õnneks selle erakonna liige ja ehk jätkub ka mõistust sinna mitte astuda) käiakse välja kaks kandidaati, siis suureneb sellega Helme võimalus presidendiks saada, seda aga tuleb igal juhul vältida. Õnneks siiski on Helme valijaid valijakogus oluliselt vähem kui seda oleks tavaliste valijate seas.
Olen vestelnud mõne omavalitsustegelasega, kes ei ole Reformierakonnast, ja nemad on pärast mõistlikku kaalumist leidnud, et Kaljurand oleks Eestile siiski parim valik. Ka mina leian jätkuvalt, et nii see on, sest Marina oleks pädev nii välis- kui ka sisepoliitikas ja ta oskab rahvaga suhelda, ta käib ringi avatud silmadega, tal on süda õiges kohas.

Ent kui Kaljuranda kandidaadiks ei esitada, siis jääbki üle vaid Allar Jõks. Suhtusin Jõksi siiani skeptiliselt, kuid enam mitte. Muidugi tahaks temaga näost näkku kohtuda, et saada adekvaatne pilt. Eelkõige muidugi on häirinud see, et ta on IRLi kandidaat, nüüd aga on selgunud, et IRLi rumalkonservatiivset maailmavaadet ta ei jaga. Ja kuigi Jõks on öelnud, et tema maailmavaade on põhiseadus, on nüüd selgunud, et tal on maailmavaade siiski olemas ja minu jaoks on see täiesti vastuvõetav.

Kõige huvitavam on aga praeguses situatsioonis teada saada, mida teevad sotsid. Reformierakond ei andnud sotside kandidaadile Nestorile esimeses voorus lubatud hääli. Näen ka, et Reformierakonnaga ühes paadis istumine Riigikogu voorudes oli viga, sest oli ette teada, et presidenti Riigikogu valitud ei saa. Sotsid said reformilt järjekordselt vastu näppe, nagu nad on saanud kogu koalitsioonis oleku aja. Kõik, mis hästi on tehtud, on Ref kirjutanud oma arvele, kõik, mis on riigi tulevikuks vajalik, aga mis tekitab konservatiivsemates ja ajale jalgu jäänud inimestes pahameelt, on aga määritud sotside kraesse. Aeg oleks sotsidel sellest koalitsioonist välja astuda, kuigi nad on saanud muidugi nii mõndagi olulist ära teha, võtame kasvõi lastetoetuse tõstmise. Ossinovski, aeg oleks ennast kokku võtta. Tagantjärele ju Facebookis iroonitseda Refi üle võib, aga aeg oleks seda ka tegudes näidata.

Laupäev, 13. august 2016

Vabakutselise elu plussid ja miinused

Niisiis olen juba viis aastat olnud vabakutseline. Selle ajal jooksul olen ka käinud ja lõpetanud magistrantuuri. Vabakutselise elu suurim pluss on vabadus, suurim miinus aga sotsiaalsete garantiide puudumine.

Kõigepealt plussidest. Nagu juba ütlesin, on suurimaks plussiks vabadus. Mina olen ajakirjanik ja see tähendab seda, et ma võin valida, milliseid teemasid ma võtan tegemisele ja milliseid mitte. Ma ei pea kirjutama näiteks teemadel, mis lähevad minu sisemise eetikaga vastuollu. Mitte keegi ei saa minult midagi nõuda.

Teine vabaduse aspekt on see, et ma saan valida, millal ma teen tööd. Ma ei pea istuma kaheksast viieni kuskil kontoris ja lihtsalt seal kohal olema ehk tagumikutunde tegema. Ma ei pea kellelegi aru andma, kus ma parajasti olen. Tähtis on vaid tähtaeg, mis ajaks pean oma lood valmis saama.
Vabakutselise elu minu puhul oleks väga raske, kui mul poleks oma autot. Auto annab nii-nii palju vabadust juurde nii töö- kui ka eraelus.

Ka puhkust saan ma alati võtta siis, kui ma tahan. Näiteks kui keegi kutsub mingisse kohta mõneks päevaks kaasa, ei pea ma puhkepäevi küsima. Kui poole aasta pärast plaanin sõpradega reisile minna, siis võin piletid kohe ära osta, sest ei pea puhkuse saamise pärast muretsema. 
Mis puutub intervjuude tegemisse ja inimestega kohtumisse, siis nendeks saan ma võtta aega. Sõidan näiteks Viljandisse intervjuud tegema ja võin seal olla nii kaua, kui tahan. Ja kuna pole piiri mu töö- ja vabal ajal, siis võin näiteks pärast intervjuud midagi veel ette võtta.

Hoolimata sellest, et olen vabakutseline, olen ikkagi ajakirjanik. See tähendab, et ma kohtun pidevalt väga-väga huvitavate või tarkade inimestega ja see tuleb kasuks eelkõige just minu enda enesearengule ja tihti saan inimestega nii hea jutu peale, et jääme edasi suhtlema.
Nüüd tean, et selleks, et päev läbi hommikust õhtuni kuskil toimetuses või kontoris istuda, selleks peab töö ka huvi pakkuma. Kellast kellani ma igavat tööd enam tegema ei läheks.

Kodus töötada ma nüüd juba oskan - selleni jõudmiseks kulus mitu aastat. Aga positiivne on veel see, et ma ei pea tööd tegema ainult kodus, vaid ma võin seda teha ka igal pool mujal.
Nii kui silmad lahti teen, võin kohe tööle asuda, ma ei pea kulutama tervet tundi selleks, et ennast korda teha, korralikud riided selga otsida ja töökohta tööd tegema minna. Need korrad, kui saan ennast korda sättida ja mõne põneva inimese kohtuma sõita, on aga seda enam erilised.

Üks plusse on ka see, et kord aastas on mul n-ö õnnepäev. See on päev, kui saan maksuametilt tuludeklaratsiooniga suurema summa raha tagasi, sest kuna töötan erinevatele väljaannetele ja kõik nad maksavad minu töö pealt tulumaksu ära, saan kord aastas tagasi tulumaksuvaba miinimumi  - tavaline töökohta omav inimene saab selle raha kohe kätte.
Nii huvitav kui see ka ei ole, aga vabakutselise elu annab võimaluse osaleda ka igasugustes žüriides, komisjonides, seltsitegevustes jne, mis on omakorda toonud palju uusi häid tuttavaid ja lisanud elule värvi. 

Miinused
Suurim miinus on muidugi ravikindlustuse puudumine. Kui sa teed tööd, mitte ei käi tööl, siis maksad küll tulumaksu ära, aga tööandja sinu eest sotsiaalmaksu ei maksa. Vabakutselisel on oluliselt vähem sotsiaalseid garantiisid kui inimesel, kes üldse ei tööta ja tulumaksuga ei panusta.

Teine probleem on see, et kogu aeg on töö ja kogu aeg on puhkus segamini. Mul ei ole sellist võimalust, et nüüd ma puhkan näiteks kuu aega järjest ja mulle makstakse see veel kinni ka. Ma pean aastas iga kuu tööd tegema ja puhkust saan võtta ehk vaid nädalaks, kuid see annab mu rahakotile kohe tunda. Kui ma sõidan kodust ära, näiteks vanemate poole, siis ma pean ka seal ikkagi kellelegi helistama ja lugusid kirjutama.
Ja kui töökohta omav inimene puhkab ühe kuu aastas nii, et talle makstakse ka selle eest raha, siis mina pean puhkama oma raha eest ehk et siis kui midagi ei tee, siis mulle mitte keegi ka midagi ei maksa. Asjasse puutuvate isikute rahakotile on see muidugi väga suur kergendus.

Miinuseks on ka see, et kõik kulud, mis töötegemiseks lähevad, pean kandma ise. Mitte keegi ei anna mulle töö jaoks arvutit, mitte keegi teine ei maksa telefoni, interneti või elektri eest. Bensiini pean ostma ise. Kohvi pean omale tegema ise, mitte ei saa tuua kontori automaadist.
Kindlasti on miinuseks ka see, et mul ei ole ümber kolleege. Õnneks on mind ikka kutsutud nende firmade, kelle jaoks töötan, erinevatele pidudele ja seltskondlikele üritustele. See on suur asi.
Ja kõige viimaseks - loomulikult pole vabakutselisena sissetulek nii suur, et sellest võiks ära elada. Selle raha eest ma üksi koos oma kahe lapsega ära ei elaks. Ja kuigi ma üksi ei ela, käib mul ikkagi kogu aeg mingi sentide veeretamine.

Veel kord haigekassast ehk ravikindlustusest

Olen nüüd üle poole aasta olnud juba ravikindlustuseta isik ehk põhimõtteliselt asotsiaal, kes pole ühiskonna üks osa ehk olen ühiskondlikust solidaarsusringist välja jäetud. Ma pääseks sinna ringi sisse, kui ma ei teeks mitte mingit tööd. Aga ma teen tööd (mitte ei käi tööl) ja iga mu teenitud summa pealt läheb maha ka tulumaks, nii et ühiskonda ma panustan. Aga paraku panustan ma tulumaksuga sinna valdkonda, kus ise tervisega hätta jäädes ma midagi vastu ei saa.

Kuidas siis kulgeb ravikindlustuseta inimese elu?

Laupäev, 6. august 2016

Kes võiks saada Eesti presidendiks?

Minu õe püüdis mõned päevad tagasi tänaval kinni üks pooltuntud telesaade ja küsis, et mida ta arvab Siim Kallase presidendiks saamise kohta. Kuidas vastaksin sellele küsimusele mina? Tuleb tunnistada, et ma ei oskagi vastata. Mul ei ole poolt- ega vastuargumente. Kallas jätab mind suhteliselt külmaks. Kui olin laps, siis tundus Siim selline hästi mõnus vunts ja ilmselt meeldis ta mulle ka sellepärast, et ta oli väga minu isa moodi. Nüüd aga ma ei oska temast midagi arvata. Komprat tema kohta leidub, kas uskuda või mitte, ei tea.

Mõtlen, et kas president üldse peaks tulema Reformierakonnast. Kas reformarid ise seda tahavad, sest ilmselge on ju see, et valitsuses (ja ka Riigikogus) tahavad reformarid nui neljaks juhtpositsiooni hoida nii kaua kui võimalik, aga kui president on nende erakonnast, siis ei pruugi see mõjuda neile kui valitsejatele hästi. Järgmiselt presidendilt oodatakse väga palju. Ükskõik, keda valitakse, rahul ei olda ikka, sest ootused presidendile on nii suured, aga samas jällegi erinevate sotsiaalsete gruppide poolt väga erinevad. Selge on vaid see, et Ilvese aeg on nüüd läbi. Ilvest ei paista Eesti elu ega inimesed enam üldse huvitavat.

Võib öelda, et kõik praegused presidendikandidaadid täidaksid täiesti normaalselt presidendi rolli. Välja arvatud muidugi Mart Helme. Kirjutasin juba Facebookis mõni aeg tagasi, et kui Helme peaks valitama presidendiks, siis ma tahan Eestist ära kolida. Ega ma muidugi ei koliks, aga tahaksin. Aga eks see tähendaks lihtsalt presidendi institutsiooni suhtes siseemigratsiooni minekut nii minul kui ka paljudel teistel. Samas mõtlen, et kui palju jääks näiteks vabariigi aastapäeva eel rätsepatel raha teenimata, sest usutavasti väga paljud keelduksid Helme kui presidendi vastuvõtule minemast.

Aga muidugi tõenäosus, et Helme saaks presidendiks, on väga väike. Nii et rahuneme maha. Hullem oleks see, kui Helme saaks peaministriks. Samas ehk oleks see ka hea või isegi vajalik. Paljude inimeste silmad avaneksid, sest peaministrina ei saaks enam rassismiratsuga kuigi kaugele jõuda. EKRE juht ja isegi president võib ju rassismiratsuga ilulevaid tiire teha, aga valitsuses tuleb reaalselt riiki juhtida, reaalsete Eesti elu küsimustega tegeleda ja kõike määrab ikkagi see, kui palju jõuab riigi rahakotti maksumaksjatelt ja ettevõtjatelt raha. Ma ei ole näiteks üldse kuulnud, et Helme oleks sõna võtnud majanduse arengu kohta... Ühesõnaga, kui Helme saaks peaministriks või isegi mõneks ministriks, oleks see EKRE kiire lõpp.

Aga tagasi presidendivalimiste juurde. Keda mina näeksin Eesti presidendina? Eiki Nestor on sümpaatne ja sugugi mitte nii hall kuju, kui tahetakse arvata. Mailis Reps võiks isegi olla hea tasakaalukas president, aga ma ei kujuta ette, kuidas ta viie lapse kõrvalt jõuaks seda rolli täita. Mina eelistaksin presidendina Marina Kaljuranda, kuigi poliitringkondadest on väidetud, et tema šansid presidendiks saada on väga väikesed. Aga miks Marina? Esiteks seepärast, et ta on naine - Eestil oleks ilmselgelt juba aeg saada naispresident või -peaminister. See oleks märgilise tähendusega samm. Naistele annaks see sõnumi, et ka neil on võimalik läbi klaaslae tungida. Teiseks on oluline just see, et Marina ei ole geneetiliselt puhas eestlane, küll aga on saanud täiesti eestlaseks. See annaks omakorda sõnumi paljudele siinsetele muulastele või eestlastele, kes ei ole ka 100% geneetiliselt eestlased, et ka neil on võimalik kuhugi jõuda. Ning see jutt, et Marina ei suudaks eesti ja vene kogukonda ühendada, on jabur. Ta kindlasti suudaks. Ja mis puutub presidendi enda rolli täitmisele, siis on Marinal kõik kogemused ja oskused selleks, et olla nii hea president Eestis kui ka samal ajal esindada Eestit välispoliitilisel rindel.

Mina olen kohtunud Marinaga juba kunagi varem, kui ta oli veel lihtne ametnik. Neli aastat tagasi ühe programmi raames USAs Washington DC-s viibides sain kutse tema kui Eesti suursaadiku USAs vastuvõtule. Juba seal nägin ma ära, milline inimene ta on, sest ta tuli koos oma abikaasaga ka minu, lihtsa ja tundmatu plikaga vestlema. Ja sel aastal olen teda kaks korda kohanud ja temaga rääkinud. Ta on tõesti hea suhtleja ja tunneb inimeste vastu huvi. Inimest peab näost näkku nägema ja temaga natuke rääkima, et saada aru, kes ta on.

Näis siis, kes järgmiseks presidendiks saab. Kui Helme ei saa, on tegelikult kõik hästi.

Neljapäev, 14. jaanuar 2016

Valge mees, su päevad on läbi!

Pealkiri on puhas iroonia, mitte üleskutse. Kuid siinse teksti pealkirjas on väljendatud see, mida ilmselt tunneb praeguses Euroopa ja Lähis-Ida pingelises olukorras valge mees. 

Valge mees on valitsenud maailma ja nüüd talle tundub, et talt võetakse võim käest. Rõhutan juba kohe, et ma ei tee üldistusi, ma räägin vaid teatud osast valgetest heteroseksuaalsetest meestest, kes peavad end sisimas valitsejateks, millest aga ei taha teised aru saada.

Valged mehed jagunevad laias laastus kaheks: esimesed on need, kes saavad nende enda arvates elus hakkama (oluline ongi see, mida nad ise oma hakkamasaamisest arvavad). Kas nimetada neid just alfaisasteks, aga neil meestel läheb hästi ja nad tunnevad, et olukord on nende kontrolli all, neile ei tehta liiga, sest nad teavad, et nende õnn on nende enda teha. Nad on võidelnud ja võitnud. 

Ja siis on need teised mehed, võib-olla et beetaisased. Need on need, kellest me siin igal pool kõige rohkem kuuleme. Ma nimetan neid ärplejateks. Need on need mehed, kes arvavad, et nende õnne eest on vasutav aboluutselt kogu maailm, kõige vähem aga nad ise. Need on need n-ö valged mehed, kes on sündinud õigesse kohta, neile on antud õige rass ja õiged geenid, nad on väljavalitud. Nüüd aga liigub maailmas ringi mingi mass, kes tahab neid väljavalitu troonilt kukutada. Mingi selline mass on ajaloo vältel kogu aeg ringi liikunud. Loomulikult jaguneb neid mehi veel omakorda mitmesugustesse kategooriatesse, kuid kategoriseerimisega siin praegu süvitsi ei lähe.

Naistega on teema teine. Naised on nagunii kogu aeg kannatanud, kogu aeg pidanud oma õigusi tõestama ja tõestavad jätkuvalt edasi. Sel ajal kui mehed oma võimumänge mängivad, kasvatavad naised oma lapsed üles nagunii. Naiste seas on igasuguseid, nii lõputuid hädaldajaid kui ka paadunud optimiste, aga nad on enam-vähem samasuguste probleemidega silmitsi seisnud kogu ajaloo vältel.

Mis häda on siis sellel B-kategooria valgel mehel? Esiteks, nagu kirjutab ka Raili Marling Feministeeriumis, ei ole tegelikult kõik valged mehed nagunii mitte kunagi võitjad olnud. Alati on nad liigitunud võitjateks ja kaotajateks. Siiani olid nende kannatustes süüdi ristisõdalased, mõisnikud, kommunistid, liberaalid, halva iseloomuga või "halbade elukommetega" naised jne. 
See, et ristiusk pole just nagu meie usk, on ka ju olnud meie riigis osade meeste probleem ehk tegelikult võimu küsimus  - ei ole kohanud naisi sel teemal ohkimas.

Jätkuvalt on osad valged heteroseksuaalsed mehed jäämas kaotajateks või tunnevad nad end juba kaotajatena. Nüüd on hea võtta ette järgmised süüdlased  - homoseksuaalsed mehed (vähem homoseskuaalsed naised, sest nad on ju nagunii ümberpööratavad ja nagunii meeste võimu all) ja müütilised pagulased (kelle hulka kuuluvad absoluutselt kõik vähegi tumedama nahavärviga ja väljastpoolt Euroopast, sh Venemaalt pärit inimesed). Loomulikult ka Taavi Rõivas ja Toomas Hendrik Ilves. Savisaares mehed ohtu ei tunneta - ta on vana, väsinud ja ülekaaluline mees. Ja nagu nüüd tuleb välja, on omakorda homoseksuaalsetele meestele ohuks samuti need pagulased.

Võtame erakonna EKRE, lisame siia ka SAPTKi. Väidetavalt tegelevad nad Eesti riigi ja eesti rahva kaitsmisega. Kogu nende agenda on üles ehitatud vaid kahele teemale: pagulased ja homoseksuaalid. Tõsi, viimasel ajal ka vabariigi president. Mis meile sealt vastu vaatab? Vastu vaatavad ainult mehed (jätame selle Malle Pärna välja). Tegu on meestega, kes näevad, et nad võivad jääda ses maailmapoliitilises olukorras kaotajaks, paljuski on juba ka jäänud. Tegelikult kardavad nad vaid iseenda pärast. Ja loomulikult toovad neile selle hävingu kõik teised, mitte nad ise. Millegipärast on "traditsioonilise väärtuste" kaitsjad just mehed, kusjuures ei oma tähtsust, kui palju nad ise oma elus neid "traditsioonilisi väärtusi" rakendavad, neile endale on nagunii rohkem lubatud kui teistele.

Millegipärast on just mehed need, kes muudkui hoiatavad pagulaste kui kindlate vägistajate eest. Seda juttu on viimase aasta jooksul liiga palju kõlanud, aga just meeste suust. Mees arvab, et tema omab ka naiste üle võimu ja võib öelda, millise mehega tohib naine "sugu teha", millisega mitte. Ja loomulikult ei suuda valge mees kuidagi andestada naisele, kes ise jookseb "ahviga" lapsi tegema.

Naised on viimastel aastakümnetel võidelnud seksismi vastu. Nende jaoks pole vahet, kas seksuaalne ahistamine tuleb kodunt, meesülemuselt või immigrantidelt.

Enamik neist ärplevatest meestest räägib müütilise Eesti riigi kaitsmisest, mitte kedagi neist ei huvita näiteks eesti kultuuri kaitsmine - see on nende jaoks üks mõttetu pehme kategooria. Kusjuures osad neist on läinud ka nii nihkesse juba, et ei saa aru, et tegelik oht võib tulla meile ainult idast.

Kui me võtame ette nüüd need B-kategooria eesti mehed ja näiteks need samad Kölni ahistajad, siis me näeme, et neil meestel on tegelikult kõigil samad probleemid. Nende meeste baasvajadused on rahuldamata, lühidalt öeldes on neil lihtsalt igav ja seetõttu on nad väga plahvatusohtlikud. Paraku peab ühiskond tegelema neile rakenduse otsimisega, sest nad ise seda ei tee või kui teevad, siis nii nagu seda teevad EKRE või SAPTK ehk tegelevad oma probleemide kanaliseerimesega süüdlaste otsimise vormi. Midagi ei ole parata, need mehed on ühiskondlik probleem.

Ühte sellist valget meest saab näha siit: http://rahvahaal.tumblr.com/post/118431241704/erik-vabam%C3%A4gi-kivikantsli-jutud-19042015. Nagu näeme, siis peab see mees vajalikuks küll tulla välja suurte loosungitega, aga varjata oma nägu.

Valdur Mikita tõdeb oma värskeimas raamatus "Lindkvistika": "Eesti naine näib olevat muutuvas maailmas märksa paremini kohanenud kui eesti mees. Üldiselt on teada, et suured ühiskondlikud muutused rõhuvad mehi rängemalt kui naisi. Tundub, et see euroopaliku ja soomeurgiliku maailma põrkumine, mis istub nii sügavasti sees meie kultuurigeneetilises koodis, avaldub nähtavasti sugude lõikes."

Tõsi, silma jäävad ka mõningad naised, kes käituvad sarnaselt ülalpool kirjeldatud meestega. Kui ma võtan oma teadmisväljalt need naised, kes on kõige ägedamad pagulaste vastu võitlejad, siis iseloomustab neid üks - nad on jõudnud teatud vanusesse ja neil pole lapsi. Hea näide on Ojuland. Kas on võimalik, et nad tunnevad alateadlikku ohtu, et siia tuleb veelgi rohkem mehi, kelle seast nemad oma järglase isa valikut teha ei saa? Või tuleb siia veelgi rohkem naisi, kes parimad mehed ära võtavad? See on üsna põnev teema, millele mul vastust pole, aga mille peale hakkan nüüd mõtlema. Või tunnevad nemad kompenseerimaks oma puudumatut emarolli end kogu eesti rahva emadena? Või on nad lihtsalt väga kergesti manipuleeritavad? Inimesi on ju viimasel palju lollitatud, manipuleeritud, sõidetud selga populismi ja "kindlate faktidega". Millegipärast kiputakse kergesti uskuma seda, mida igasugused Objektiivid ja Uued Uudised kirjutavad. Suur puudus on Eestis meediapädevusest. Näiteks Facebookis jagatakse mida iganes, vaatamata, kas allikas on üldse usaldusväärne. Mõni jagab mitu aastat vana ning aegunud teksti ja see võib levida kulutulena.