Neljapäev, 20. november 2008

Mihkel Raud "Musta pori näkku"


Pean ütlema kohe alguses, et Eestis juba legendaarse kuulsuse omandanud autobiograafiline üllitis "Musta pori näkku" ei šokeerinud mind peaaegu et millegagi. Peab olema naiivne, kui ei märka, kui palju teatud inimesed meie ümber alkoholi tarvitavad. Teatavate inimeste suguelu stseenid mõjusid aga eelkõige rõvedalt, kuid mitte uudislikult.
Häbiga tuleb tunnistada, et siiani ma ei teadnud Mihkel Rauast kui Singer Vingeri liikmest mitte midagi. Singer Vingeriga seostus mulle üksnes ja ainult Hardi Volmer. Ega ma Hardist nüüd halvemini arva, kui olen lugenud, et ta on laval peaaegu alati maani täis. Mihkel Raud sai minu jaoks tuntuks eelkõige oma bändiga Mr Lawrence, mille surematu Annabelist jutustava hiti järgi ka minu tütar oma nime sai, ning saate "Seitse vaprat" saatejuhina.
Raud on kahtlemata kirjanike poeg. Ta kirjutab hästi ja suudab oma rämelopsaka stiili säilitada kuni raamatu lõpuni. Respekt! Muidugi tekib küsimus, et milleks oli neid lugusid kirja pannes vaja nii palju ropendada. Kas Mihkel mõtleb ka selliste sõnadega ning räägib niimoodi oma lapse, naise, emaga? Või oli tema eesmärk anda stiilipuhtalt edasi kohalike rokkmuusikute kõnepruuki? Nagu sissejuhatusest võis lugeda, toimetasid raamatu teksti umbes sada inimest. Ma oleks soovitanud selle kallale lasta siiski ainult ühe väga professionaalse keeletoimetaja, sest vigu oli ikka sees ja tekst kohati konarlik.
Kuni raamatu eelviimase peatükini jäi mulje, et Mihkel oli ise enam-vähem hea poiss, kuid teised tema ümber tegid rõvetsesid. Siis tegi ka Mihkel ühe rõveduse, kuid viimases Paulo Coehlo stiilis peatükis saab Mihklist ikkagi ja igaveseks hea poiss, juba 20aastaselt lõpetab ta viinavõtmise. Edasi tuleb igav vanainimeseelu ja kommertskanalite lastelaulusaadete žüriides istumine...
Mis seal salata, teatud persoonidest jäi raamatut lugedes ikka väga halb mulje. Näiteks Kojamehest, kes algul kepib Mihkli vanemate voodis klassiekskursioonile minema pidanud koolitüdruk Moonikat ning lõpus kasutab julmalt ära arengupeetusega tütarlast, keda ta nimetab Änimaliks. Aga isegi looma ei tohiks nii jultunult kohelda. Sellest tüdrukust hakkas tõsimeeli kahju. Mõnigate muude tüdrukute kohta selles raamatus (ja mujal) aga tekkis küsimus, et kust sellised tulevad, kus on nende eneseväärikus? Ma saan aru, kui naine prostituudiks läheb - ta tahab hõlpsalt raha teenida. Aga kui naine ilma mõtlemata ükskõik millisel joomaril (tasuta) suhu võtma jookseb, siis sellest ma aru saada ei suuda. Ma annan omale aru, et Koit Raudsepp võib baari sisenedes kahe minuti jooksul naise pehmeks rääkida, aga ma ei mõista, kes on see naine, kes kahe minuti eest sisenenud mehel laua alla palle lakkuma ronib.
Ja kui ma vaatan pärast lk 256 trükitud fotot, kus on allkirjaks: "Selliste ingliolemisega tütarlaste ees seisin ma harkisjalu igal kuradi nädalavahetusel. Nende avatud suid vaadates ma mõtlesin teadagi, millele", siis ei saa ma ka sellest aru. Kui ma oleks mees, siis selliste peale mul küll ei tõuseks.
Noori poisse ära kasutanud Stetson-kaabuga mehe taust ei tule uudisena. Väga halva mulje jättis raamatus ka Peeter Volkonski, kes näärivanana koguperepeol Luunja kultuurimajas hakkas lastele jutustama sellest, kuidas ta Oja Petsi naist ja Anne Veskit keppimas käis. Vot see on juba ülim nõmedus, mida andestada ei saa.
Peale rokkarite jooma- ja hooraelu võis raamatust lugeda ka üht-teist tõeliselt silmaringi laiendavat. Väga huvitav oli peatükk Raua hullumajas viibimise kohta. Ausalt öeldes ma arvasin, et isegi hullumajas on elu rahulikum. Ka mõned isikud, näiteks Lennart Meri, olid väga nutikalt raamatusse põimitud.
Raamat on hea ja huvitav, kuid tegelikult ei midagi erilist. Järjekordes kordustrükis soovitaks ma igavat ja venivat peatükki, kus üht fotot kirjeldatakse, kõvasti lühemaks kärpida. Kuna selle raamatu põhjal pole raamatu autorit põhjust hukka mõista, siis ootaks avameelset raamatut tulevikus teisteltki, ent oma kõvaksminemisi katsuge veidi lühemalt edasi anda.

Kommentaare ei ole: