Väike kodune lugu emadepäeva puhul

Ühel sügisõhtul ei tahtnud mu nelja-aastane poeg Laur magama minna ja puges mulle diivanile kaissu. Talle oli väga vastumeelt mõte uuesti püsti tõusta ja vannituppa oma nägu kohupiimast puhtaks pesema minna. Selle asemel putkas ta kõrvaltuppa ja tuli tagasi möirates, lõvimask ees. Nüüd teatas ta, et ei saa nägu pesta, sest muidu saab mask märjaks. Lõvitsemine jätkus, lõvi üritas ema ja õde rünnata.
"Annabel, mine ja too telefon," pöördusin tütre poole. "Üks lõvi on loomaaiast põgenenud. Helistame loomaaeda, et nad lõvi ära viiks!"
"Eiiii!" karjus selle peale Laur. "Ma olen sinu poeg!"
"Meie näeme siin küll ainult lõvi. Helistame loomaaeda!"
Selle peale kadus mask ruttu eest ja poiss siirdus vannituppa nägu pesema.
Varsti saabus isa suurde tuppa ja soovitas pojale: "Loomaaed on juba puuriga teel. Aga sa pane homme lasteaias Tianelile mask ette ja nad viivad hoopis Tianeli minema."

Kivirähk mis Kivirähk

Andrus Kivirähki "Maailma otsas" liigitub nende raamatute hulka, mille plaanisin omale kindlalt ära osta kohe, kui sellest kuulsin. Kui ma raamatu müügiletuleku nädala reedel seda Lõunakeskuse Apollosse otsima läksin, ei leidnud ma seda üheltki riiulilt, kuigi kammisin poe kaks korda ringiratast läbi. Lõpuks läksin küsima müüjalt ja ta tõmbas leti alt välja viimase eksemplari. Järgmine kord pidavat see raamat alles siis poodi jõudma, kui tuleb kordustrükk.

Tegelikult ma ei mõista kirjastajat, miks ometi trükiti raamatut nii väike kogus, et osades poodides oli see juba sama nädala lõpuks otsas? Kivirähki müügimenu on ju täiesti ette ennustatav (nagu Oksanenil). Kurioosum on ka see, et praegu on "Maailma otsas" Rahva Raamatu edetabelis esimesel kohal, Apollo edetabeli kümne müüdavaima seast aga puudub.

Kui küsida, kas raamatut tasub lugeda, siis mina vastaks, et tasub. Samas need, kes otsivad siit midagi sama jõulist kui oli "Mees, kes teadis ussisõnus" või "Rehepapis", siis neid tasub ette hoiatada, et siin seda ei ole. Erinevalt kahest eespool nimetatust ei ole seekord ilmselt tegu eesti kirjanduse tüvitekstiga. Siin ei vägistata, varastata ega meisterdata kratte, see raamat jutustab heade inimeste (eestlaste) elust, nagu on kirjas ka raamatu kaanel. Kusjuures mitte üksnes heade, vaid lihtsalt tavaliste inimeste elust ja tavalised inimesed on teatavasti kohati väga veidrad. Eks siin raamatus keerab Kivirähk endalikult kõigile tegelastele vindi peale, kuid tegelikult ongi just tavalised inimesed sedamoodi veidrad.

Imeline raamat

Kui ma nägin reklaami, et ilmumas on Kristiina Ehini autobiograafiline "Paleontoloogi päevaraamat"(Petrone Print 2013), siis teadsin kohe, et niipea, kui seda poes näen, ostan ära. Nii sai ka tehtud ja koju jõudes kiirustasin seda kohe lugema. Ühe päevaga see läbi loetud saigi, sest tegu on väga hea raamatuga.

Kristiina avab end oma raamatus uskumatult ja ebaeestlaslikult sügavuti, eemaldades ka kaitsekihid. Raamatust endastki võib lugeda, et kui ta veel lõplikult valmimata raamatust ühes väikelinna raamatukogus katkendeid ette luges, küsis üks kooliõpetaja temalt rünnakuna tundunud küsimuse: Miks te oma kooliaega nii süngetes värvides näete?

Kristiina isa Andres Ehinit kui luuletajat olen alati imetlenud. Selle raamatuga lisandus nii Andresele kui ka Kristiina emale Lyle imetlust veelgi. Millised vanemad! Nii mõneski kohas tuli lugemise ajal pisar silma. Üks neid kohti oli Andres Ehiniga hüvasti jätmine, teine aga Kristiina meenutus kooliajast, kus ema oma kolme last ennetavalt kaitses koolis vohanud vägivalla eest:

"Ema ütles meile veel: Pidage alati meeles, et me isaga armastame teid, mis ka ei juhtuks. Isegi siis, kui teid peaks vangi pandama või juhtub midagi veel hullemat. Te ei pea meie armastust ära teenima. See on teil olemas." (lk 87)

Ma ei ole Kristiinast küll väga palju noorem, kuid mina sellist koolivägivalda omal ajal ei kogenud ka mitte kõrvaltvaatajana, nagu Kristiina oma Rapla koolist meenutab. See, et selle raamatuga jõuab minuni kirjasõnas esimest korda Rapla (toona alev, nüüd linn), on mu enda jaoks võib-olla et märgilise tähtsusega. Kunagi hilisteismelisena tegin avastuse, et minu sisemiselt Eesti kaardilt puudub Rapla maakond - oli Tallinn, oli Järvamaa ja Järvamaalt kohe läänepoole Läänemaa. Mu jalg ei ole kunagi Raplasse sattunud ja ma pole varem teadnud ka kedagi, kes oleks Raplast pärit. Kristiina Ehin on veetnud oma lapsepõlve Raplas vanaisa ehitatud majas, Rapla on nagu mingi oluline koht, aga ei ole ka. Korduvalt tõstatub juurte ja juurtetuse teema. Sellele teemale olen palju minagi enda suguvõsa kirjut minevikku vaadates mõelnud ja jõudnud järeldusele, et meie juured on ikkagi meie esivanemates, nende kultuuris, nendelt saadud pärandis. Konkreetne maatükk, kus oleks mitusada aastat järjest elatud, ei ole kõige tähtsam. Vanasti tähendas maatüki omamine leiba, tänapäeval enam mitte. Verd on ikka kasulik segada, aga selleks peab keegi paratamatult kolima.

Ent koolivägivald pole kindlasti selle raamatu kõige olulisem osa. Selles raamatus on väga-väga palju veel. Aga ma ei näe mõtet seda ümber jutustada. Mul oli hea meel kohata raamatu lehtede vahel inimest, kes on mulle sarnaste väärtushinnangutega. 

Selles raamatus on tõesti väga palju kihte, on rõõmsat ja kurba, valusat ja paitavat. Nii nagu Kristiina ise näib olevat õhuline ja helge, kuid samas sügav ja kohati kurvameelnegi, nii on ka see raamat. Kaks väga vahvat ja sisukat tegelast on selles raamatus peale kõigi teiste veel ka Kristiina mees Silver ja poeg Hannes. Silverit puudutavast jutust jääb meelde nii tema kosjasõit, sääsemeditatsioon kui ka hilinemisõpiku kirjutamine: "Mida sa seal siis õpetad? küsin huviga. - Noh, et kui juba hilineda, siis ikka stiilselt ja heatujuliselt, vastab tema."

Soovitan soojalt!

Tallinna mees Kaus

Aasta algupoole sai minust kuueks nädalaks tallinlane - või õigemini tegutsesin kuus nädalat Tallinnas. Just sel ajal sattus pihku Jan Kausi suhteliselt uus raamat "Koju".
Ma ei kujuta ette, kas ma ennast kunagi tegelikult tallinlaseks pidama hakkaksin, isegi siis, kui ma selles linnas pidevalt elaksin. Ma arvan, et kui ma tulevikus peaksin juhtumisi ka 20 aastat Tallinnas elama, siis ikkagi ma end tallinlaseks ei peaks (ja see võõristus ei ole kindlasti tingitud Savisaarest või muust päevapoliitilisest.) Huvitav, kui palju elab Tallinnas üldse inimesi, kes peavad ennast tallinlasteks? Ilmselt on neid inimesi siiski rohkem, kui ma oma mätta otsast vaadates arvata oskan.

Nii pikk sissejuhatus sai sellepärast, et lugesin kuskilt, et Kausi romaan on kirjutatud tallinlastest ja tallinlastele. Seega, kas mina olen üldse selle raamatu sihtgrupp? Arvestades, kui väike on eestikeelne lugejaskond, siis ei tahaks siiski uskuda, et see raamat on kirjutatud vaid tallinlastele.