Neljapäev, 14. oktoober 2010

Aidake! Apua! Help!

Leidsin blogist Never Not Knitting sellise fantastilise bareti. Just sellist baretti tahaksin omale praegu kududa, samasugust punast, see sobiks ideaalselt kokku mu uhiuute punaste läikivate kummikutega.
Kas keegi oskaks nõu anda, kust sellise või sarnase bareti kudumise õpetust leida võiks?
Olen igavesti tänulik!

Reede, 1. oktoober 2010

"Puhastus" Vanemuises - mõttetu lavatükk

Olen küll kaua hoogu võtnud, aga lõpuks teen otsa lahti ka teatrimuljetamisega, sest teater on samuti üks minu suurimaid armastusi.
Niisiis käisime kolmapäeval Vanemuise väikeses majas Sofi Oksaneni romaani ainetel lavale toodud "Puhastust" vaatamas. Et raamat mulle väga meeldis, tahtsin seda tükki kindasti vaatama minna. Aga nagu väga heade raamatute puhul ikka, on neist valminud filmid ja lavastused tavaliselt igavad.
Ja Vanemuise "Puhastus" oli tõesti mõttetu lavateos. Igav ja segane lugu. Lavastaja nime ma siinkohal nimetama ei hakka, sest üldiselt usun, et tegu on tegelikult toreda inimesega.

Paraku oli selles lavastuses ainult üks võimas misanstseen ja see oli lõpp - tulekahi koos sobiva muusikalise taustaga ja sellele eelnenud Aliide Truu (Marje Metsur) kiri oma õde Inglile Vladivostokki. Kusjuures mulle ei meenu, et raamatus ta sellise kirja oleks kirjutanud, aga see pole ka oluline. Marje Metsur oli aga kindlasti see, kes selles tükis parima rolli tegi. Liisa Pulk ei sobinud Zara ossa kohe üldse mitte ja Maarja Mitt noore Aliide Truu rollis polnud ka kõige parem valik. Pigem oleks teda Inglina ette kujutanud. Karol Kuntsel Hans Pekina mõjus märksa paremini ja täiesti veenvalt. Tore, et ka meie linna näitleja Tarmo Tagamets punti oli võetud.

Kõik muu selles lavastuses oli aga mittemidagiütlev. Ei meenu näiteks ühtegi lavastuslikku leidu. Lavakujundus püsis staatilisena kogu etenduse ajal.
Kui küsida, kas tasub vaatama minna, siis vähemalt neile, kellele raamat väga meeldis, ütlen, et pigem ei tasu. Lavastus ei anna kahjuks edasi seda, mis oli kirjas raamatus. Minu kaaslasele etendus meeldis, kuid tema luges sealt välja hoopis midagi muud kui autentset lugu. Minu arvates oleks noor Ingel pidanud kindlasti olema ka lavale toodud, sest Hansu ja Ingli armastuslugu oli ju tegelikult "Puhastuse" keskne lugu. Jah, nii triviaalne kui see pealtnäha ka ei tundu, jätab armastus elus tõesti kõige sügavama jälje.
Tahaksin kindlasti "Puhastust" näha ka mõne teise teatri lavastusena, soovitavalt Soomes. Ehk kunagi õnnestub.

Austusest esiteatriblogija Danzumehe vastu panen ka etendusele hinde ning selleks on 2- (põhjendus: nii mõttetu see siiski polnud, et tahtnuks saalist lahkuda. Haigutama ka ei ajanud.)