Kolmapäev, 31. august 2016

Presidendivalimised ajavad südame pahaks

Presidendivalimiste kolm Riigikogu vooru on lõppenud. Lõppesid nii, nagu arvata oligi ehk et presidenti Riigikogus ära valida ei suudetud, nagu ka varem pole suudetud. Küll aga ilmnes, kui rõvedaks suudavad poliitkarjeristid ka sellise tegevuse ajada ja see ajab südame tõsiselt pahaks, eriti muidugi Kallase ja Rõivase kolmanda vooru järgne käitumine.

Igal juhul on selge, et Riigikogu ei ole võimeline presidenti valima. Ja kus ta siis saabki olla, kui parlamendis on nii palju erinevaid erakondi. Võimalik oleks see vaid siis, kui Riigikogus oleks kaks-kolm parteid. Toetan mõtet, et presidendi peaks valima rahvas. Oodatakse ju presidendilt rahva ühendamist ja mida kõike veel, seda enam peaks rahvas saama ise presidendi valida ja suures osas riikides on see valik ka usaldatud rahva kätte. Meil on ikkagi demokraatlik riik ja las rahvas siis ise valib täpselt sellise presidendi, nagu rahvas väärt on, sest selles olen ma kindel, et iga rahvas on tõepoolest oma valitsejaid väärt. Mida tähendab, et põhiseadus näeb ette, et presidendi valib Riigikogu? Põhiseadust on võimalik muuta. Praegu on lihtsalt kulutatud järjekordselt haledalt palju maksumaksja raha selle läbikukkumise peale.

Aga mis saab nüüd edasi, kui valimiskoguni on veel üksjagu aega? Kindel on see, et mina enam Eesti vabariigi presidendina Siim Kallast mitte kuidagi ei näe. Esiteks on debattidest selgunud, et Kallas ei jaga Eesti elust ööd ega mütsi. (Mõtlen, et kas Kallas on üldse Võrumaal käinud ennast tutvustamas? Kõik teised kandidaadid on käinud). Tallinnale kaugest väikelinnast vaadates ei tooks Kallase presidendiks olek pealinnakaugetele piirkondadele isegi mentaalses mõttes midagi head kaasa. Kallas näeb kõike vaid Brüsseli-keskselt. Ta peab ennast mingiks eliidiks, ta on karjerist, kes arvab, et peab nui neljaks nüüd oma karjääriredelil ka presidendi ametikoha saama. Pühapäevases ETV debatis tuli teemaks eestlaste väljaränne välismaale tööle. Selle teema peale vastas Kallas, et aga inimesed ei saa tagasi tulla seepärast, et neil pole koole, kuhu oma lapsi panna. Tule taevas appi! Võib-olla mõni Brüsseli tõusikust ametnik tõesti ei leia oma lapsele supereliitkooli, aga Eesti koolid on ikka väga heal tasemel. Teiseks kindlasti neil sadadel tuhandetel eestlastel, kes on läinud Soome või Norrasse tööle, ei ole naasmise põhjuseks see, et nad ei leia oma lastele Eestis sobivat kooli. Ent muidugi viimaseks piisaks oma lamestamisel sai Kallase jaoks see, kui ta hakkas pärast kolmandat Riigikogu vooru kindlalt väitma, et temast peab saama Reformierakonna kandidaat valimiskogus, andes mõista, et Kaljurand peab jalust kaduma.

Eks näis, kas valimiskogus seatakse nüüd üles veel mõni uus kandidaat ehk must hobune. Praegu on teada, et valimiskogusse lähevad Kallas, Reps, Jõks ja Helme. Repsil pole mingeid šansse ja kahjuks suutis ta ETV pühapäevases debatis ka selgeks teha, et Eesti presidendiks ta praegu ei sobi. Helme suudab ennast jätkuvalt müüa, kuigi teda ostavad kotis need inimesed, kes ei saa üldse aru, mida Helme, kes ennast eliidiks nimetab, neile tegelikult müüb. Helme on puhas populist ehk suurim valetaja üldse. Õnneks aga ei tohiks ka Helmel mitte mingeid šansse olla, sest volikogudes on meil siiani veel üsna mõistlikud inimesed.

Nii et mis meil siis üle jääb? Huvitav on oodata, mis saab Kaljurannast, kas teda esitab keegi presidendikandidaadiks? Vaja on ju selleks vaid 21 esitajat. Küll aga on selge, et kui Reformierakonnast (Kaljurand pole küll õnneks selle erakonna liige ja ehk jätkub ka mõistust sinna mitte astuda) käiakse välja kaks kandidaati, siis suureneb sellega Helme võimalus presidendiks saada, seda aga tuleb igal juhul vältida. Õnneks siiski on Helme valijaid valijakogus oluliselt vähem kui seda oleks tavaliste valijate seas.
Olen vestelnud mõne omavalitsustegelasega, kes ei ole Reformierakonnast, ja nemad on pärast mõistlikku kaalumist leidnud, et Kaljurand oleks Eestile siiski parim valik. Ka mina leian jätkuvalt, et nii see on, sest Marina oleks pädev nii välis- kui ka sisepoliitikas ja ta oskab rahvaga suhelda, ta käib ringi avatud silmadega, tal on süda õiges kohas.

Ent kui Kaljuranda kandidaadiks ei esitada, siis jääbki üle vaid Allar Jõks. Suhtusin Jõksi siiani skeptiliselt, kuid enam mitte. Muidugi tahaks temaga näost näkku kohtuda, et saada adekvaatne pilt. Eelkõige muidugi on häirinud see, et ta on IRLi kandidaat, nüüd aga on selgunud, et IRLi rumalkonservatiivset maailmavaadet ta ei jaga. Ja kuigi Jõks on öelnud, et tema maailmavaade on põhiseadus, on nüüd selgunud, et tal on maailmavaade siiski olemas ja minu jaoks on see täiesti vastuvõetav.

Kõige huvitavam on aga praeguses situatsioonis teada saada, mida teevad sotsid. Reformierakond ei andnud sotside kandidaadile Nestorile esimeses voorus lubatud hääli. Näen ka, et Reformierakonnaga ühes paadis istumine Riigikogu voorudes oli viga, sest oli ette teada, et presidenti Riigikogu valitud ei saa. Sotsid said reformilt järjekordselt vastu näppe, nagu nad on saanud kogu koalitsioonis oleku aja. Kõik, mis hästi on tehtud, on Ref kirjutanud oma arvele, kõik, mis on riigi tulevikuks vajalik, aga mis tekitab konservatiivsemates ja ajale jalgu jäänud inimestes pahameelt, on aga määritud sotside kraesse. Aeg oleks sotsidel sellest koalitsioonist välja astuda, kuigi nad on saanud muidugi nii mõndagi olulist ära teha, võtame kasvõi lastetoetuse tõstmise. Ossinovski, aeg oleks ennast kokku võtta. Tagantjärele ju Facebookis iroonitseda Refi üle võib, aga aeg oleks seda ka tegudes näidata.

Kommentaare ei ole: