Laupäev, 6. august 2016

Kes võiks saada Eesti presidendiks?

Minu õe püüdis mõned päevad tagasi tänaval kinni üks pooltuntud telesaade ja küsis, et mida ta arvab Siim Kallase presidendiks saamise kohta. Kuidas vastaksin sellele küsimusele mina? Tuleb tunnistada, et ma ei oskagi vastata. Mul ei ole poolt- ega vastuargumente. Kallas jätab mind suhteliselt külmaks. Kui olin laps, siis tundus Siim selline hästi mõnus vunts ja ilmselt meeldis ta mulle ka sellepärast, et ta oli väga minu isa moodi. Nüüd aga ma ei oska temast midagi arvata. Komprat tema kohta leidub, kas uskuda või mitte, ei tea.

Mõtlen, et kas president üldse peaks tulema Reformierakonnast. Kas reformarid ise seda tahavad, sest ilmselge on ju see, et valitsuses (ja ka Riigikogus) tahavad reformarid nui neljaks juhtpositsiooni hoida nii kaua kui võimalik, aga kui president on nende erakonnast, siis ei pruugi see mõjuda neile kui valitsejatele hästi. Järgmiselt presidendilt oodatakse väga palju. Ükskõik, keda valitakse, rahul ei olda ikka, sest ootused presidendile on nii suured, aga samas jällegi erinevate sotsiaalsete gruppide poolt väga erinevad. Selge on vaid see, et Ilvese aeg on nüüd läbi. Ilvest ei paista Eesti elu ega inimesed enam üldse huvitavat.

Võib öelda, et kõik praegused presidendikandidaadid täidaksid täiesti normaalselt presidendi rolli. Välja arvatud muidugi Mart Helme. Kirjutasin juba Facebookis mõni aeg tagasi, et kui Helme peaks valitama presidendiks, siis ma tahan Eestist ära kolida. Ega ma muidugi ei koliks, aga tahaksin. Aga eks see tähendaks lihtsalt presidendi institutsiooni suhtes siseemigratsiooni minekut nii minul kui ka paljudel teistel. Samas mõtlen, et kui palju jääks näiteks vabariigi aastapäeva eel rätsepatel raha teenimata, sest usutavasti väga paljud keelduksid Helme kui presidendi vastuvõtule minemast.

Aga muidugi tõenäosus, et Helme saaks presidendiks, on väga väike. Nii et rahuneme maha. Hullem oleks see, kui Helme saaks peaministriks. Samas ehk oleks see ka hea või isegi vajalik. Paljude inimeste silmad avaneksid, sest peaministrina ei saaks enam rassismiratsuga kuigi kaugele jõuda. EKRE juht ja isegi president võib ju rassismiratsuga ilulevaid tiire teha, aga valitsuses tuleb reaalselt riiki juhtida, reaalsete Eesti elu küsimustega tegeleda ja kõike määrab ikkagi see, kui palju jõuab riigi rahakotti maksumaksjatelt ja ettevõtjatelt raha. Ma ei ole näiteks üldse kuulnud, et Helme oleks sõna võtnud majanduse arengu kohta... Ühesõnaga, kui Helme saaks peaministriks või isegi mõneks ministriks, oleks see EKRE kiire lõpp.

Aga tagasi presidendivalimiste juurde. Keda mina näeksin Eesti presidendina? Eiki Nestor on sümpaatne ja sugugi mitte nii hall kuju, kui tahetakse arvata. Mailis Reps võiks isegi olla hea tasakaalukas president, aga ma ei kujuta ette, kuidas ta viie lapse kõrvalt jõuaks seda rolli täita. Mina eelistaksin presidendina Marina Kaljuranda, kuigi poliitringkondadest on väidetud, et tema šansid presidendiks saada on väga väikesed. Aga miks Marina? Esiteks seepärast, et ta on naine - Eestil oleks ilmselgelt juba aeg saada naispresident või -peaminister. See oleks märgilise tähendusega samm. Naistele annaks see sõnumi, et ka neil on võimalik läbi klaaslae tungida. Teiseks on oluline just see, et Marina ei ole geneetiliselt puhas eestlane, küll aga on saanud täiesti eestlaseks. See annaks omakorda sõnumi paljudele siinsetele muulastele või eestlastele, kes ei ole ka 100% geneetiliselt eestlased, et ka neil on võimalik kuhugi jõuda. Ning see jutt, et Marina ei suudaks eesti ja vene kogukonda ühendada, on jabur. Ta kindlasti suudaks. Ja mis puutub presidendi enda rolli täitmisele, siis on Marinal kõik kogemused ja oskused selleks, et olla nii hea president Eestis kui ka samal ajal esindada Eestit välispoliitilisel rindel.

Mina olen kohtunud Marinaga juba kunagi varem, kui ta oli veel lihtne ametnik. Neli aastat tagasi ühe programmi raames USAs Washington DC-s viibides sain kutse tema kui Eesti suursaadiku USAs vastuvõtule. Juba seal nägin ma ära, milline inimene ta on, sest ta tuli koos oma abikaasaga ka minu, lihtsa ja tundmatu plikaga vestlema. Ja sel aastal olen teda kaks korda kohanud ja temaga rääkinud. Ta on tõesti hea suhtleja ja tunneb inimeste vastu huvi. Inimest peab näost näkku nägema ja temaga natuke rääkima, et saada aru, kes ta on.

Näis siis, kes järgmiseks presidendiks saab. Kui Helme ei saa, on tegelikult kõik hästi.

Kommentaare ei ole: