Kolmapäev, 27. veebruar 2008

Punasest ja mustast savist

Siin on näha tulemused minu esimesest kokkupuutest musta saviga. Just mina olin see, kes Aivarile (keraamikaringi õpetaja) pidevalt mõista andis, et tahaks musta savi proovida - olin seda näinud Aivari näitusel. Valge ja punane olid juba üksjagu tüdimust tekitanud. Must savi on aga väga efektne. Ühel päeval ilmuski Aivar musta saviga kohale. Toorena on see porikarva, mitte just eriti voolima kutsuv. Mõistatuslikul kombel aga ei värvunudki see savi ahjus mustaks, vaid jäi pruuniks. Pärast seda hankis Aivar ühe uue musta savi paki. Kas selle tööd tulevad tõesti mustad nagu söetabletid, saame juba hiljem näha.

Mustast savist taldrik. Kahjuks on ta üsna lame, sest kaotas ahjus oma kumeruse. Muster on sisse vajutatud heegeldatud äärepitsiga. Midagi lihtsamat on raske välja mõelda.

Mustast savist vaagen valge savi puudutusega kolmel jalal. See vaagen on tõesti väga efektne, kuigi fotolt see välja ei paistagi. Valge savi on siin igati omal kohal.



Tüüpiline ussimeetodil valmistatud punasest savist glasuuritud kauss. Fotol isegi parem kui päris elus.


Sama kauss seestpoolt.

Esmaspäev, 25. veebruar 2008

Sinimustvalge villapärlikee


Head vabariigi aastapäeva!

Palun vastake ka paremas servas olevale raamatuküsitlusele!

Pühapäev, 17. veebruar 2008

Koolimajja siseneb süüdlane nr 1

Maakonnalehe reporterina sain nädala esimesel poolel ülesande kajastada ühes Võrumaa koolis suurematelt väiksematele tehtud "kummituba" nõudega kohe järgmise päeva hommikul koolis kohal käia.
Taipasin kohe, et ülesanne ei saa meeldiv olema. Ka fotograafi kui moraalset tuge ei saanud parajasti kaasa võtta. Ise peitsin fotoaparaadi juba eos oma suurde kotti ning ega pildistamisvõimalust ei tekkinudki.
Alguses olid kooli töötajad väga sõbralikud, ent niipea, kui direktoriga juttu tegin ja see korra teises kabinetis ära käis, hakkasin tundma end tõelise vaenlasena, justkui mina oleks kõik need lapsed ässitanud kummituba ja kes teab mida veel tegema. Direktor oli näost punane ega olnud nõus midagi rääkima, väites, et tema teiste asju edasi ei räägi. Come on, kes siis veel organisatsiooni asjadest teadma peab kui mitte selle juht.
Eks ole ka mõistetav, et kool ei taha oma nime leheveergudel halvas valguses näidata. Mulle soovitati, et kirjutagu ma hoopis nende valentinipäevast. Aitäh.
Sain kohe aru, et ei ole mõtet kirjutada artiklit lähtudes uudisest, et kuskil koolis tehti kummituba, sest füüsilist vägivalda esineb tõesti peaaegu igas koolis, vaid hoopis sellest, et sedakorda kirjutas õpetaja õpilaste taltsutamise lootuses politseile avalduse.
Kartus leheveergudele jõuda oli muidugi põhjendatud. Juba artikli ilmumise päeval oli see enne lõunat üles riputatud Postimehe ja SLÕL-i onlaini, olgugi, et kool jäi anonüümseks. Postimehesse oli lõunaks tekitatud juba ka samal teemal gallup. Eilses Postimehes aga ilmus kogu krempli kohta anonüümne arvamuslugu (nii ma juhtkirju defineerin, ei maksa luua omale illusiooni, et juhtkiri on kogu toimetuse ühine arvamus) pealkirjaga "Õpetajale õpetaja õigused". Loost võib leida muuhulgas lause: Siin on aga palju ära teha vanemate ja õpetajate suhtlemisel. Ja mitte süüdistava-süüdistatava, ründaja-rünnatava positsioonilt, vaid vastastikuse teadmisega ühisest eesmärgist.
Tuleb aga nentida, et kogu see asi ongi koolides üles ehitatud süüdistamise ja ründamise peale. Sedakorda langesin rünnaku ohvriks hoopis mina. Pärast direktoriga kahe lause vahetamist üritasin koridoris õpilasi küsitleda. Selle peale tormas mulle ründavalt ligi üks tüse tädike ja hakkas õiendama. Küsisin pärast minu pihta tulistatud süüdistusterahet, et kes ta on. Nimetas end õppealajuhatajaks ning sellele järgnes tema poolt veel kord süüdistuste laviin stiilis, et nüüd on ajakirjanikel pidu ja teie tahate vägivalda müüa jne. Jumala eest, ajakirjanikud teevad ka koolivägivalda kajastades lihtsalt oma igapäevast tööd ning pidutsevad väljaspool tööaega mitte mingit suvalist artiklit tehes. Kokkuvõtlikult jäi mulje, et kõiges ongi süüdi ajakirjandus. Ja lugu olekski olematu, kui sellest kusagil ei kirjutataks.

Kõige hullem ongi see, et kogu selle koolivägivalla puhul ei taheta otsida lahendust, vaid tegelda süüdlaste otsijatega ja vastutuse veeretamisega potentsiaalse "kurjategija" peale. Kogu seda õppealajuhataja rünnakut ja direktori pea liiva alla peitmist kogedes tuleb paraku tõdeda, et sellise õhkkonnaga koolis ei saagi midagi paremuse poole muutuda. Kusjuures õppealajuhataja mainis, et vägivalda on koolides esinenud juba aegade alguses peale ning ka tema ise oli kooliajal see, kes teisi kiusas. Viimane fakt ei tekitanud minus kahtlust.

Hiljuti tegin juubeliloo ühest kauaaegsest Võru kooliõpetajast Elmar Susist ja tema ütles sellise lause: „Väimelas panin terve kooli varvastel kõndima, aga mine sa praegu – oled kohe vangis.” Elmar oli karm õpetaja, aga tohutu respektiga mäletatakse teda siiani, see tuli välja ka netikommentaaridest artiklile.

Praeguse peaaegu et olemat karistussüsteemi juures on põhihäda see, et õpilane ei tunne ennst karistatuna. Saab mingi käskkirja, no mis see talle ikka teeb. Karistus peab olema ikka selline, mida on õpilasel ebamugav taluda ja mida ta uuesti kogeda ei tahaks. Miks mitte näiteks kolm päeva aresti või nädalavahetustel ühiskondlikult kasuliku töö sundkorras tegemine. Ja suuri tugevaid meesõpetajaid peaks ka koolis rohkem olema. Naistekari kukekarja juhtimas ei tõota head.
Ma olen veendunud, et koolivägivallast tuleb igal juhul avalikult kirjutada. Muidu arvavad paljud, et koolide nõrkuseks ongi üksnes madalalt motiveeritud õpetajad, kehvad ainekavad ja ebasõbralik vaimne õhkkond. Koolivägivalda on pikalt suudetud varjata ja see on teinud asjad üksnes hullemaks. Mina ise pole koolivägivalda mitte kunagi kogenud ei ühelt ega teiselt poolt.

Kolmapäev, 13. veebruar 2008

Sõbrapäevaluuletus

Nii kui kokku saavad kaks,
ei siis kolmas tulemata jää.
Sõprus on see vahva laps,
kes kahe vahel tõstab pääd.

(Kirjutasin selle eelmisel aastal. Võite julgelt kasutada, kui paremat ei leia.)

Reede, 8. veebruar 2008

Punasest savist kann


Valminud on punasest savist kann. Mahutab 1,2 liitrit. Jälle parajalt vildakas, aga laivis täitsa kobe.
Tegelikult oleks mulle meeldinud, kui glasuuri poleks osaliselt maha lihvitud, aga kahjuks ei saanud ise selle juures kaasa rääkida. Muster on tehtud teokarbi otsaga. See triip ka veidi häirib.

Eestvaade

Vaade küljepealt

Tagantvaade