Laupäev, 29. september 2007

Puhvetikontsert


Eile käisime Tartus, et siis ühtlasi läbi põigata ka Neeme Plutuse ja co kontserdilt. Tartus on alati mingeid asju ajada, aga lõpuks ei jõudnud me ei haigekassasse ega tapeedipoodi. Hullud Lõuna-Eesti metsadest satuvad suurde linna jõudes teadagi kuhu.

Helistasin Neemele, et pane meile kohad Hagari kohvikus kinni. Kohvik asub Zeppelini keskuses otse Maxima vastas. Neeme oli sinna juba kohale jõudnud ja üsna nördinud koha suhtelise ebahubasuse üle, nimetades seda puhvetiks. Kohti polnudki kinni vaja panna, sest rahvast oli kontserdil paraku väga vähe ja Neeme oli üsna täis, kuigi tema purjusolekust saab aru vaid see, kes teda hästi tunneb. Vähese publiku tõttu oli Neeme üsna endast välja. Miski ei mõju ühele artistile kohutavamalt kui vähe publikut. Päris palju inimesi käis ukse vahelt sisse kiikamas, kuid sisse ei tulnud. Ja paljud Maxima kliendid hõljutasid end muusika taktis poeväravatest sisse.
Tundmatu artist ei meelita paraku rahvast tasuta kontserdile. Bonzo kontserdil seal samas kohvikus olevat olnud palju kuulajaid, aga eks Bonzo pidi ka aastaid Tallinna baarides laulma, enne kui kuulsaks sai. Kui aga Neeme oleks Wildes esinenud, küll siis seal oleks rahvast olnud niisamagi ja kuuldud ja kiidetud. Mõni kontsert lihtsalt juhtub olema ilma publikuta, kuid seda ei tohi artist isiklikult võtta.

Aga muidu kiidan Hagari (Halliku) poliitikat igal sammul kultuuri toetada ja oma kohvikutes tasuta kontserte korraldada. Muidugi Tartu kohvik jääb hubasuse poolest Rakvere omale kaugelt alla. Samas on aga tänu kaubanduskeskuses asumisele seal palju külastajaid. Ka Rakvere kohvik on nii õhtuti kui ka päeviti, töö- kui ka puhkepäeviti alatasa rahvast täis. Eile kontserdil tuli mul istuda nii, et taamal nägin kogu aeg inimesi suurpoest ostmas ja kaubahunnikuga lahkumas. Ausalt öeldes on see parim teraapia neile, kes liiga palju poodidesse kipuvad. Vastik oli ikka vaadata küll.

Kontsert oli hea, kuigi jah, uus laul "Maarjamaa maatriks" läkski mul kõrvust mööda. Ehk on lootust seda nüüd raadiost kuulda, sest salvestus olevat just mõningatesse raadiojaamadesse jõudnud.


Kontserdi vaheajal loosis tore onu (arvatavasti juhataja) üle 100kroonise ostu teinute vahel jalgratta välja. Suure üllatusena tegi kohvik ka kõigile kontserdikuulajatele kingituse - kõik said kotitäie Halliku tooteid - küll pirukaid, saiu, leibu ja kooke. Väga meeldiv. Nüüd ei pea terve nädalavahetuse saia-leiva järele minema.

Kolmapäev, 26. september 2007

Igor Kotjuh "Teises keeles"


„Tuleb olla lihtsalt inimene“

Sel suvel väljus trükikojast Võrus elava eesti-vene luuletaja Igor Kotjuhi esimene eestikeelne raamat „Teises keeles“. Et Kotjuh on loonud oma esseed, luuletused ja esseemid kõigepealt vene keeles, on aidanud luuletusi eesti keelde ümber panna Tartu literaat Aare Pilv, osad värsiread on tõlkinud Kotjuh ise.

Luulekogude avaldajad peidavad oma reaalse isiku sageli varjunime taha. Igor Kotjuh seevastu paljastab end kohe raamatu esimestel lehekülgedel. Juba varem avalikkuses ilmunud tekstis „Ühe eesti venelase lugu“ avab autor end täielikult. Teksti nöol on tegu omamoodi identiteediinventuuriga, kus noormees harutab lahti oma tausta. Ühtlasi selgub, et kõik oma elu 29 aastat Eestis elanud ja vabalt eesti keelt kõneleva sulesepa soontes tuksleb ka eesti verd: tema isapoolne vanaema oli pooleldi eestlane.
Kotjuh identifitseerib ennast kui piiriäärset kirjandustegelast. Ehk sobiks paremini teda nimetada hoopis piiripealseks, sest oma kirjandustegevusega ei jää ta sugugi kõigest piiri äärde toppama, vaid ka ületab selle nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Aastas külastab ta mitmeid kordi Venemaa erinevaid paiku ja vahendab nii eesti kui ka vene kirjandust (ja ka näiteks rahvatantsu) üle piiri siia- ja sinnapoole.

Raamatut „Teises keeles“ süvenenumalt lugedes hakkab lugeja tahes tahtmata otsima, kui palju on siis Kotjuhi luules vene, kui palju eesti jooni ja mõjutusi. Tõstkem ausalt käsi, kes teab midagi tänapäeva vene luulest. Allakirjutanu jätab oma käe esialgu lauale lebama, sest tõepoolest, kui läänepoolt tulevaga ehk veel kuidagi kokku on puututud, siis idapoolsega sugugi mitte. Seepärast on ka raske tuvastada Kotjuhi sisemist piiripealsust ja nüüdisaegset venepärasust.

Ent midagi mitte-eestipärast võib tuvastada küll. Näiteks luuletuse „Läbipaistev“ 3. osas leiduvad read: „lähen magama-/ ärgata ei taha/ ei viitsi ning juba niigi tark“. Mis mõttes tark, küsib eestlane. Eestlane ju teab, et kes vara voodist tõusta ei viitsi, jääb vaeseks, mitte rumalaks. Või kas eestlane on võimeline mediteerima setu leelode saatel („Valiku probleem“)? Raske uskuda. Ja kui eestlane satub oma mõtetega puntrasse, ei ütle ta: „mine lolliks“ vaid läheb hoopis hulluks („Esseem juhustest“).

Üldise sisu ja teemadekäsitluse poolest aga sarnaneb Kotjuhi luule teiste eesti noorte meesluuletajate omaga.
Aga kui palju on tarvis Igor Kotjuhi puhul üldse rääkida kahe rahvuse vahel pendeldamisest? Tegelikult on eestlasliku ja venelasliku järel herculepoirotlik nuhkimine ju üksnes libedale teele laskumine ja liiatigi ajab inetu võõrsõna integratsioon juba tükimat aega iiveldama. Ka luuletaja ise jõuab luuletuses „Enesemääratlemise katse“ järeldusele: „Tuleb olla lihtsalt inimene“.

Teisalt aga on just praeguses Eesti rahvuspoliitilises status quos Kotjuhil võimalik edukas Eesti ellu sulandumine oma kaubamärgiks kujundada ja nagu kuulda on olnud, on selleteemalisi artikleid temalt tellinud juba mitmed väljaanded. Las autor olla, millisest rahvusest tahes, märksa olulisem on, mida on tal tegelikult öelda.

Stiililt on Igor Kotjuhi luuletused minimalistlikud. Ei kohta me siin erilisi metafoore, külluslikke kujundeid, rütmi, riimi ega ülevoolavat sõnavara. Tõsi, võrdlusi on üksjagu. Ometi üritab ta kirjutada siiski luulet, mitte proosat. Ju siis saab ta vähesega eesmärgi täidetud. Teemasid leidub aga seinast seina: küll võib lugeda mammi Klava murelikust argipäevast, küll Norra madalast taevast, küll pilvedest ja vesiroosidest, küll iseenese loomuse analüüsist. Ei puudu ka armastuseteema.
Raamatust saab lugeda ka žanri ‚esseem‘ nelja esimest pääsukest. Esseemid on Kotjuhi isiklikud leiutised, poeemide ja esseede sümbioosid. Ühtlasi on need raamatu kõige tihedamad tekstid, neid võib julgelt korduvalt üle lugeda.

Omaette terviku moodustab tsükkel „Viikingi õhtusöök. Norra“, mis kannab edasi põhjamaise riigi olemust. Ka ei jää raamatust välja Eesti- ja suisa Võru-teemalised olustikukirjeldused. Küllalt palju käsitleb autor luulet iseeneses, nimetades luuletaja suurte kirjatähtedega alati vallaliseks ja kirjanduse lõbutüdrukuks, kes on „vaene ja alandatud, solvunud oma saatuse peale kolm põlvkonda ette“ (pealkirjata luuletus lk 42). Ta nendib, et „kaasaegne teadus tunnistab/ luule kehtetuks“ ning õhutab: „Elagu loominguline lähenemine teaduses! Elagu dokumentaalne kirjandus!“ („Provotseeriv“)
Ei saa ka keelest Igor Kotjuh üle ega ümber. Ta kirjutab, et teist keelt võib inimene vallata kasvõi sünnist saadik, kuid see teine keel jääb alati teiseks. On kiiduväärt, et luulet loob literaat just oma esimeses, emakeeles. Originaali loomine „teises“ keeles kindlasti vaesestaks lõpptulemust.

Raamatus „Teises keeles“ sisalduv on paratamatult tõlkeluule ja on isikliku suhtumise küsimus, mida tõlkeluulest arvata. Kuigi ei tasu absoluutselt kahelda tõlkija Aare Pilve professionaalsuses, tuleb siiski tõdeda, et tõlkes on kindlasti mingid määravad nüansid kaduma läinud. Iga sõna igas keeles on semantiliselt niivõrd kordumatu, et tõlkes kaotab ta midagi endast jäädavalt. Eesti keel on võrratult ilus ja meloodiline, venekeel mõnusalt suupäraselt susisev. Raamatus aga jääb kohati tunne, et mõlemate keelte suurepärasus, hääleta laul, on tõlkes kaotsi läinud ja puisusega asendunud. Loodame, et Eestisse integreeruv venelane samamoodi veidi paindumatuks ei muutu.

Teisipäev, 11. september 2007

Igaühe oma 11. september?


Epp Petrone raamatus "Minu Ameerika" leidub jutuke "Igaühel on oma 11. september". Tõtt öelda tekitas selle jutukese lugema asumine minus teatavat kõhklust. Kas tõesti oli tegu iseenesest nii olulise õnnetusega maailma ajaloos, et igaüks peab seda mäletama? Newyorklastele on see loomulikult igavesti meenutatav tragöödia, aga kas ka eestlase, poolaka või peruulase jaoks? Puhuti tundub, et meedia on selle katastroofi teistest oluliselt suuremaks paisutanud. Juhtub ju maailmas igal aastal õnnetusi, kus korraga hukub üle 1000 inimese, aga kes neist enam räägib.

Kas minul on oma 11. september? Tegelikult vist mitte. Kuna kaks päeva pärast seda tutvusin oma praeguse mehega, siis on selle järgi lihtsalt lihtne arvutada, kui kaua oleme tuttavad olnud. Aga tähtsast kuupäevast endast mäletan niipalju, et tulin loengust, korteriomanikul oli telekas lahti ja ta ütles, et vaata, mis juhtus. Mina ei reageerinudki sellele õieti kuidagi. Alateadvusest libises läbi umbes seesugune mõte, et Ameerikas ikka ju juhtub selliseid asju. Ohvrite ja terroristide peale mõte ei jõudnudki. Hiljem muidugi laekus selle kõige kohta kõikvõimalikku infot uksest, aknast, keldri- ja korstnaaugust.

No muidugi on see sündmus just poliitilises mõttes maailma väga mõjutanud. USA reaktsioon ei ole maailma üldsust puudutamata jätnud. Kuid võitluses terroristidega on surma saanud rohkem inimesi kui tornide purustamise käigus ja suurem osa inimestest leiab, et USA võiks oma väed juba "terroristide" juurest välja tuua. Bin Ladenit nad nagunii kätte ei saa. Loomulikult oli katastroof väga-väga kohutav ja ebaaus tavaliste inimeste suhtes, kuid tundub, et USA on kahtlemata võitluses terroristidega üle reageerinud. See, et isegi Euroopas reisides ei saa lennukisse joogipudelit kaasa võtta, tundub liialdatuna.

Pühapäev, 2. september 2007

"Minu Ameerika" - täiesti loetav raamat


Sel nädalal sattusin Rakvere uude raamatupoodi - Tammeri raamatuäri - (eelmine turuplatsil asunud raamatupood pandi kevadel teatavasti kinni, kuna sinna tuli asemele pank!) ja mul oli kindel soov omale uus raamat osta. Tahtsin Tammerile näidata sellega sügavat poolehoidu.
Kõigepealt sai ühe raamatu omale laps, siis võtsin veel kenasti kujundatud Marie Underi "Laternaks mu enda süda" (avastasin hiljaaegu, et palju parem on lugeda õhukesi luulekogusid, kus on tehtud valik paremikust, kui et lapata läbi hiiglaslikke koondkogusid ja otsida rosinaid).
Lõpuks oli mul kindel veendumus valida veel üks teos Eesti autoritelt? Aga mida võtta? Millegipärast ei haara minu käsi näiteks Kerttu Rakke "Küpsiseparadiisi" järele, vähemalt ei taha ma omale seda koduriiulile igaveseks seisma. (Kui keegi seda siin loeb, siis palun soovitage mõnda head viimasel ajal välja tulnud eesti raamatut!) Olin varem mõelnud, et Epp Petrone "Minu Ameerikat" ma omale ka koju ostma ei hakka, sest olen olnud kaua tema blogi igapäevane lugeja. Kuid eneselegi ootamatult ostsin Epu raamatukese siiski ära. Sellega soovisin ühtlasi avaldada poolehoidu temale kui usinale ja avameelsele blogijale.
Juba järgmiseks õhtuks oli mul raamat läbi loetud. See läks tõesti kiiresti. Algus oli igavavõitu: esimest korda neid tekste blogist lugedes olid nad huvitavamad. Aga lõpupoole muutus raamat paeluvamaks. Eriti köitsid mind lood "Mis juhtub, kui eksida tuletõrje-eeskirjade vastu", "Nemad olid seal... Eestlased ja 9-11" ja "Teekond tagasi Ameerikasse". Ma oleksin oodanud, et raamatusse oleks olnud kätketud ka Epu roheliseks kasvamise lugu, just USA taustal oleks tahtnud seda lugeda. Raamat on igal juhul täiesti loetav. Nii et kes tahab, võib minult laenata. Küll aga tundus mulle mõnes kohas, et tekst on toimetamata, olgugi et keelt on kohendanud Helju Vals.