Teisipäev, 2. aprill 2019

Ma tahan hoolida ja sallida, kuid kas enam julgen?

Praegu Eesti ühiskonnas toimuv on ületanud minu jaoks igasugused piirid. See on enamiku normide, tõekspidamiste ja väärtushinnangute vastu, mida olen elu jooksul oma naha alla teadlikult või alateadlikult kogunud. Ma ei saa aru, kus ma enam viibin, kuhu on kadunud suur osa üllaid aateid, üksmeel, tahe areneda ja end harida - nende ideaalide saatel läbisin oma koolitee just ajal, kui Eesti oli vabaks saamas ja hiljem selleks saanud. Meil olid koolis õpetajad, kes olid tõeliselt innustunud jagamaks meile nii kõikvõimalikke teadmisi kui ka nende kaudu väärtusi.

Ma pean tõdema, et ma olen siirdunud siseemigratsiooni. Eestist ei taha ma lahkuda ja kuhu mul üldse minnagi on? Aga kui aus olla, siis ma ei julge enam suure osa asjade üle sõna võtta, sest iga sõna märgatakse ja interpreteeritakse väga üllataval moel. Ja ometi pole ma avaliku elu tegelane ega osale poliitikas, mind tunnevad ainult sõbrad ja tuttavad. Ma ei talu konflikte, pole praegusel ajal valmis võitlema ega taha saada kividega loobitud. Loopige asja eest, kuid mitte selle eest, et ma olen viha õhutamise vastu ja inimõiguste poolt. Tahan rahulikult elada ja seda eelkõige vaimses mõttes. Aga ma olen liiga tundlik elamaks praegu siin ühiskonnas. Niisiis on käes sisepaguluse aeg.

Mis on lahti? Aeg liigestest on lahti, nagu ütles juba üle 400 aasta tagasi Shakespeare Hamleti suu kaudu. Me paljud arvasime siin Eestis, et me suudame liigesed kokku liimida, me panustasime sellesse igaüks oma rindel. Ent nüüd on lood taas kurvad.