Pühapäev, 27. september 2009

Esimene kohtumine Juha Vuorineniga


Ühel päeval hakkas mulle raamatukogu uudiskirjanduse riiulil silma Juha Vuorineni (s 1967) raamat "Kristiani noorusaastad". Ausalt öeldes oli mul juba ammu plaanis tutvust teha kirjanikuga, kellele Soomes suisa kultuskirjaniku tiitel on omistatud.
"Kristiani nooruaastad" on Vuorise eesti keeles ilmunud teostest viies ja viimane. Kronoloogiast lähtudes tulekski seda ehk esimesena lugeda, sest nagu ma aru saan, räägivad ka ülejäänud raamatud seksi- ja napsuhuvilisest Kristianist, kuigi seal ei ole Kristian enam peategelane. Noorusaastate raamatus on ülekaalus huvi seksi järele, kangema kraami kõrist alla laskmisega näeb seal vaeva hoopis Kristiani isa.
Mõnes mõtte on raamat üsna vaimukas ja kirjeldab üsna hästi teatud tüüpi soomlasi. Nii nagu käitub Kristiani isa Otto Pesonen Kanaari saarel, nii peab stereotüübi kohaselt end Eestis üleval palju ülekaalulisi soomlasi, kuid ega paljude eestlastegi puhul rämedusest, roppustest ja ebaviisakustest puudu tule. Pool raamatust, mis jutustab Kanaaride reisist, kõnelebki ju pigem Kristiani isast kui noormehest ise ja see teeb selle raamatu üpris hüplikuks. Algus ja lõpp on aga hoopis teisest vallast. Kui muidu on raamatus küllalt palju elulist (need teavad omast käest, kes noored poisid on olnud), siis lõpuosa on küll ausalt öeldes absurdne: ei usu ikka küll, et süütuse kaotamise ööl on üks noormees võimeline tütarlapse rinnad nii ära imema, et ta vajab järgmisel päeval arstiabi. Muidu aga meeldib mulle just selle raamatu ajaline taust. Huvitav on lugeda, milline oli tollal noortemood ja lemmikmuusika. Lahti sinisest õlust lugedes kangastus silme ette pilt Eesti noormeeste 80ndate lõpu õllepurkide kollektsioonidest jne.
Kas raamat meeldib või ei meeldi, selle otsustab lõppkokkuvõttes lugeja taluvusetase. Roppusearmastajatele on see kindlasti maiuspala, siivsamad ilmselt tahaksid nii mõneski kohas öökida ja jätaksid raamatu pooleli. Kaur Kender on minu meelest igal juhul hullem.
Kuna Soome kirjanikud mulle üldiselt sümpatiseerivad, siis ilmselt loen tulevikus ka mõne muu Vuorineni teose läbi, kuid koju ma neid ostma kindlasti ei hakka.

Muide, Juha Vuorinenil on olemas ka blogi: http://www.metrolive.fi/blogit/eldictador/ ja seal saab tutvuda mehe sündsama poolega.

Kolmapäev, 16. september 2009

Majoneesi-, hapukoore- ja kastme-eestlased


Kui suur osa maailmast ei kujuta ette peaaegu ühtegi rooga ilma oliiviõlita (või poslamaslata), siis eestlased jagunevad laias laastus kaheks: külma kastme eestlasteks ja sooja kastme eestlasteks.
Külma kastme eestlased jaotuvad omakorda kahte lehte: majoneesisõbrad ja hapukooretarbijad.
Suur hulk eestlasi ei näe hapukoorevabadel söögiaktidel mingit mõtet. Hapukoort pannakse kõikvõimalikesse salatitesse (eriti aga tomati-kurgisalatisse) ning pigistatakse keedetud kartuli peale. Muidugi ei puudu hapukoor ka ahjus küpsevalt kapsarullilt või pannil särisevalt praekanalt.
Hapukooreinimesed ei mõista, kuidas on võimalik, et osad inimesed suskavad hapukoore asemel toitudesse sellist e-ainetest kubisevat jälkust nagu majonees. Aga majoneesiinimesed teavad, et majonees sobib absoluutselt iga toidu sisse, näiteks salatisse või peedisalatisse ja muidugi ka keedu- või praekartuli peale, sest majoneesil on ikka maitset. Majonees rikastab iga toitu, sellel on iseloomu, see muudab roa nüansirikkamaks. Majonees ei ole selline lääge, hapu ja ääretult kaloririkas möks nagu hapukoor.
Kolmas osa eestlasi - kastme-eestlased ehk mõnes kõnepruugis ka soustieestlased - ei mõista üldse inimesi, kes söövad kartulit hapukoorega ja on nii ebakorralikud ehk siis teisisõnu, olgem ausad, ütelgem otse välja - nii laisad, et ei valmistagi kastet ehk sooja jahukastet. Soe jahukaste on ainus asi, millega keedukartulit süüa sobib. Majoneesi olemasolust ei tea kastme-eestlased üleüldse midagi ja ärge palun minge neid sellise õudusega ka hirmutama. Et lõpuni tõele truuks jääda, tuleb tunnistada, et erinevalt majoneesist kasutavad kastme-eestlased siiski ka hapukoort, sest tomati-kurgisalat ilma hapukooreta ei tuleks kõne allagi. Vastasel juhul poleks see lihtsalt piisavalt rammus ja võib tekkida oht, et kõtuke ei saagi täis ja mis siis saab, kui kõht tühjaks jääb, selle peale ei taha mitte mõeldagi. Igasse päeva kuulugu soe toit ja küllaldane kaloraaž!

Majoneesi-Jaani tõeline kokkuhoid
Et majoneesiteemadele juba kord laskusime, ei saa jätta valeloori ka selliste inimeste peale, nagu seda on meie austatud rahvaesindaja Jaan Kundla, Riigikogu liige, endine keskerakondlane. Eesti ajakirjanduses on palju lõõbitud Kundla üle, kes ostis bensukast riigi raha eest majoneesi ning hiljem märkis, et seda läks tarvis kohtumisel valijatega. Tõde on see, et Jaan tõesti ostis majoneesi ja tõesti ka võttis selle kohtumisele valijatega kaasa. Nimelt läks ta kohtuma naispensionäridega ühele pensionäride peole. Tädikesed olid hakkinud oma materjalist juba kartulisalati valmis, puudu jäi veel majonees ning seda Jaan Kundla ostiski selle asemel, et kulutada Paide Maksimarketis riigi raha mitmele kilole kallile ja ebausaldusväärse maitsega poekartulisalatile.