Teisipäev, 15. detsember 2015

Elu õppetunnid, I osa

Argielus juhtuvad sageli asjad, mis peaks vähemalt mõneks ajaks andma õppetunni ja vähendama tormakust.

Nii nagu enamik Võru- ja Põlvamaal (ilmselt ka Ida-Virus) elavaid inimesi, käin minagi aeg-ajalt piiri taga Venemaal - Võrust on Luhamaa piiripunkti vaid poole tunni sõit ja Luhamaalt omakorda pole kahe Tartu linna suurune Pihkva enam kuigi kaugel. Üksinda ma seal kunagi ei käi. Eile tegime jõulueelse visiidi Venemaale, et osta veel puuduolevad jõulukingitused. Pärast pikka ja tüütut piiriläbimist jätsin oma auto Venemaa poole tanklasse. Veidi hiljem juba teises autos kõrvalistmel istudes oma dokumente üle vaadates avastasin, et passi vahelt on puudu roheline autodokument. Otsisin kõik oma paberid läbi, aga mida polnud, see oli roheline, kuid väga oluline paberike, ilma milleta ma oma autot enam Eesti poole tagasi viia ei saa.

Esimesena hakkasin kahtlustama, et paber jäi Venemaa-poolsesse viimasesse kontrollpunkti ehk Venemaa tolli. Sealsel töötajal kulus millegipärast väga palju aega, sehkendas seal igatpidi igasuguste paberitega ja ju siis unustas mulle autodokumendi tagasi anda, arvasin ma. Kujutasin juba ette, kuidas olen täiesti süütuma sattumas bürokraatia hammasrataste vahele, sest kindlasti keeldutakse mulle sealt putkast seda paberit tagasi andmast. Seda enam, et vene keele oskus on ka hädine.

Kerge paanika süvenes tagasiteel Pihkvast Luhamaale. Kujutasin juba ette, et esiteks pean jätma oma auto Venemaale, teiseks ei saa võtta Venemaalt bensiini ka siis, kui autole hiljem järele tulen (sest teist korda kuu jooksul minnes seda teha ei saa), kolmandaks tuleb kes teab mis raha välja käia, et ARKist uus autodokument saada jne. Neljandaks võis olla küllaltki kindel, et Venemaale jääv auto kas varastatakse või vähemalt lõhutakse ära (nii nagu on tehtud Koidula piiripunkti jäetud autodega). Silme ees terendas kujutluspilt mustast detsembrist, kus ma auto puudumise tõttu mitte kusagile ei pääse, kaasa arvatud mitte tööobjektidele. Sai tehtud juba mõni kõne, et paluda abi venekeelse jutu sõnastamisel. Inglise keelt piiripunkti Vene osas ei räägita (isegi kui osatakse), eesti keelt ammugi mitte. Mingi lootus oli, et ehk kukkus autodokument mul autosse, aga ikkagi olin juba valmis suure gorje'ga nõudmas piiripunkti natšalnikut. Korralikult jõudsin kiruda muidugi ka sabistavat Vene tolliametnikku. Kui tavaliselt on Venemaalt tulles hea tuju, sest kotti on saanud mõni põnev šampoon, mida tahaks kodus kohe kasutama hakata, ning mõned head salatid Pihkva Imperialist (kõik Eesti salatitegijad võiks sinna koolitusele saata), siis isu ei olnud seekord millegi vastu.

Kui siis lõpuks piirpunkti jõudsime ja joostes oma autosse sisenesin, märkasin, et roheline papper on kukkunud kahe istme vahele. Jumal tänatud! Kergendus oli väga suur! Ma ikkagi ei jää oma 21 vanast, kuid minusse väga kiindunud* autost ilma. Ei pea ma jõuluajal vangi jääma. Aga õppetund see oli.

1. Jälgi alati, et sul oleks kõik dokumendid ja muud vajalikud paberid kindlas kohas, et vältida ärevust ja paanikat. 
2. Kontrolli pärast asjaajamisi, et oled ametnikelt tagasi saanud kõik dokumendid.
3. Ära kiirusta igas asjas süüdistama ametnikke. 

* Ah et mis mõttes on auto minusse kiindunud? Sel kevadel tekkis mõte

Teisipäev, 8. detsember 2015

Mul ei ole enam ravikindlustust, aga arsti juures peaksin maksma ka siis, kui oleks

Eelmisel nädalal saabus mulle haigekassast kiri, et mul ei ole enam ravikindlustust. Juhuslikult pidin just järgmisel päeval arstile minema ja selleks, et oma probleemiga arstile pääseda mitte veebruaris, vaid lähipäevil, tuli mul arstilkäigu eest maksta olenemata selles, kas mul on ravikindlustus või mitte. Siin Eesti riigis on paljud asjad ikka väga nihkes.

Ma ei ole töötu. Ma töötan. Aga sellegipoolest pole mul enam ravikindlustust. Ma sain eelmisel kuul sissetulekut kolmest kohast. Summad ei olnud küll suured ja üksikemana ma selle raha eest oma kahte last ära ei toidaks. Kahjuks sotsiaalmaksu minu töö pealt ei maksta. Töötasu pealt tulumaksu muidugi maksan ja sellega ka ühiskonda panustan, nähes samal ajal linnapeal igasuguste uhkete autodega ringi sõitmas kohalikke tüüpe, kes ei panusta ühiskonda mitte millegagi ja kel on jultumust omale isegi omavalitsustelt hüvesid nõudmas käia.

Olen aru saanud, et saaksin haigekassalt ravikindlustuse siis, kui oleksin töötu. See tähendab, et vaid sel juhul, kui ma mitte midagi ei teeks, kui ma mitte millegagi ühiskonda ei panustaks. Kas Eesti ühiskonnale ja riigile oleks parem, kui ma mitte midagi ei tee? Kas Eesti riik võimaldas mul kaks korda maksumaksja raha eest ülikoolis käia ja magistrikraad saada selleks, et ma ka kopikate eest oma tööd ei teeks? Siis saaksin ravi, siis saaksid sotsiaaltöötajad minu kallal tegutseda. Meiesuguseid ravikindlustuseta inimesi ju muudkui kuhjub.

Täiesti juhuslikult päev pärast seda, kui olin haigekassalt saanud kirja ravikindlustuse lõppemise kohta, läksin arstile - Tartu ülikooli kliinikumile kuuluvasse Võru ehk Lõuna-Eesti haiglasse. Mul tekkis paar päeva varem probleem näonahaga, nahk sügeles ja oli korpas, täiesti võimatu oli olla. Haigla registratuuri helistades öeldi, et nahaarstile saab aja alles veebruariks. Aga muidugi olin ma kuulnud, et on olemas ka tasulised ajad. Tasulise aja, mis maksab 25 eurot, sain juba kahe päeva pärast. Nii et selles mõttes ei olnud üldse vahet, kas mul on ravikindlustus või mitte, sest maksma pidin ikkagi. Kõige kummalisem oli aga see, et kuna mul tuli arstile mineku päeval üks tööasi ette, siis helistasin haiglasse, et äkki saan varasemal kellaajal tulla. Saingi varasema kellaaja ja kui arstile 10 minutit varem läksin, ei näinud ma kedagi arstikabinetist väljumas ega olnud seal ka kedagi ootamas pärast mind. Kui hiljem inimestega rääkisin, siis nii mõnigi rääkis seda, et tegelikult mingit järjekorda ei ole. Ja ma ei saa tõesti aru, kuidas siin väikelinnas Võrus on võimalik nahaarstile saada aeg alles veebruariks, kui nahaarstid võtavad vastu iga päev. Kui palju neid tasuta aegu ravikindlustatuile üldse on?

Seega polegi põhimõtteliselt vahet, kas on ravikindlustus või mitte. Viimase 10 aasta jooksul olen arsti juures käinud ainult raha eest: hambaarstil, naistearstil ja siis veel ühel arstil. Ka siis, kui mul tegelikult oli ravikindlustus olemas. Tõsi, mu lapsed on saanud arstile tasuta, perearstile alati, aga on tulnud ka maksta. Näiteks kui mu pojal oli kevadel putukaallergia kahtlus, siis oleksime aja saanud alles septembriks. Ei jäänud muud üle, kui minna Elite kliinikusse allergoloogi juurde, kuhu sai juba järgmisel nädalal.

Nii et need asjad siin Eesti riigis on väga nihkes. Kuna ma ei ole inimene, kes oma asju ainult endale hoiab, siis viimasel nädalal olen enda lugu rääkides kuulnud, kui paljudel inimestel tegelikult ravikindlustust ei ole. Minu olukorras vabakutselisena ravikindlustust soovides peaksin hakkama võib-olla FIEks. See tähendaks seda, et FIEna maksaksin pool oma kuu jooksul teenitus tulust haigekassale. Praktika aga näitab, et arstile pääsemiseks tuleb ikkagi maksta. Täpselt nii on läinud paljudel FIEdel.

Tahaksin siiski saada omale ravikindlustust tagasi, igaks juhuks. Tahaksin omale saada ka töökohta. Tahaksin teha täiskohaga tööd ja mul pole selle vastu midagi, et mu töö pealt ka sotsiaalmaksu makstakse. Rõhutan, tööd mul on, aga mul on vaja töökohta. Minu häda on muidugi selles, et ma ei ela Tallinnas. See on põhimõtteliselt kõige suurem häda ilmselt üldse, sest töökohad on ainult Tallinnas, heal juhul Tartus. 95% Eesti rahast asub väidetavalt Tallinnas. Meie siin mujal Eestis oleme ainult tüütu kohustus Tallinnas tegutsevatele poliitikutele. Igasugune regionaalpoliitika Eestis puudub. Sportliku huviga jälgin, et kui haldusreform peaks kunagi ära tehtama, kui palju kõrgharidusega inimeste ametikohti veel kaob.

Tegelikult võiks mul Võrus olla täpselt oma erialale vastav töökoht. See oli mul ka olemas. See oleks ka praegu olemas, praegu pole selles töökohas ühtegi sisulist töötajat, sest kõik erialainimesed läksid valeliku ja tohutult firma tagant varastanud firma ühe osaniku juurest lihtsalt minema. Isegi Tähismaad lahkusid sealt lõpuks. Eesti riigi seadused on võimaldanud seda, et pisut üle 50 protsendi aktsiate omanik on saanud "ausalt" varastada teiste osanike tagant ja on samal ajal tohutu summa maksuametile võlgu. Teised osanikud pole saanud kohtust õigust, maksuamet vaatab aga võlgadele läbi sõrmede. Ma ei ole üksinda. Minusuguseid on siin ehmatavalt palju. Me võiksime taas tööle asuda ja Eesti riiki teenida, kui Eesti riigi seadused ei soosiks pätte.

Miks Pärnus elaval Margit Petersonil ravikindlustust ei ole ja kuidas ta ilma selleta hakkama saab, saab lugeda siit: http://margitpeterson.blogspot.com.ee/2015/12/haigus-ei-huua-tulles.html