Hannes Kuusmaa oli ka minu esimene peatoimetaja

Lugesin täna õhtul üllatusega, et praegune Postimehe peatoimetaja, endine Virumaa Teataja peatoimetaja Hannes Kuusmaa on oma 41. eluaastal on surnud. Kui Kuusmaa nime pealkirjas nägin, oleksin küll võinud kahtlustada teda tegemas mida iganes, küll aga mitte suremas.
Lugesin ka Virumaa Teataja veebist selle lehe praeguse peatoimetaja Aarne Mäe hüvastijätukirja ning seoses sellega meenus, et Hannes oli ju ka minu esimene peatoimetaja.
See oli suvi 2001. Mõni aeg varem olin ma äkitselt avastanud, et tahan siiski ajakirjanduses tegutseda, kuigi senised ettepanekud olin tagasi lükanud ja astunud hoopis teist eriala õppima. Õnneks oli aga mul lausa kohustus võtta peaaine kõrvale kõrvalaine ning nii ma ajakirjanduse radadele saingi suunduda, ilma et oleks pidanud sellesse kateedrisse sisseastumiskatseid tegema.
Niisiis tekkis mul pärast ülikooli teist kursust kindel tahtmine minna Virumaa Teatajasse praktikale ja minu üllatuseks võttis Hannes Kuusmaa mind kahel käel vastu. Ma tõesti olin üllatunud, et ta oli nii heatahtlik ja lausa ootas noori kirjutama. Enne mitteametlikule praktikale minekut soovitas ta mul veel Pulleritsu õpiku läbi lugeda. Ega ma Kuusmaast palju muud mäletagi, kui et ta oli rahuliku, vaat et flegmaatilise olemisega, aga samas hoidis kontrolli ikkagi enda käes. Igasugu nõuandeid, näiteks kellelt kommentaare võtta, jagas ta mulle kui algajale tublisti.
Järgmisel suvel, kui läksin samasse lehte juba ametlikule praktikale, istus peatoimetaja kohal uus inimene - Andres Porila. Paljud ilmselt Porilat ei mäletagi, sest mees pidas vist vaid aastakese sel toolil vastu.
Virumaa Teatajast on mul siiani väga head mälestused ja muidugi jätkub ka suhtlus sealsete ajakirjanikega. Tegelikult kirjutan sinna ju üht-teist praegugi, sel kuulgi on kaks lookest ilmunud. Loodan, et toimetuse õhkkond on seal jätkuvalt sama soe, kui oli toona. Igal juhul oli Võrumaa Teatajasse tulek minu jaoks täielik kultuurišokk, sest võrreldes Virumaa Teatajaga oli see nagu öö ja päev. Nüüd on ka Võrumaa Teataja minevik, paraku üsna õudne minevik - kala mädaneb peast. Aga ka Võrumaa Teataja aastaid ma ei kahetse, sest need inimesed, kellest olen kirjutanud, ja need, kellele olen kirjutanud, on andnud kõik positiivsed emotsioonid kuhjaga tagasi.
Jutt läks nüüd Hannes Kuusmaast küll pisut kõrvale. Lõpetuseks avaldan Hannesele teispoolsusse tänu Virumaa ajakirjandusmaastikule olulise panuse andmise eest. Ja kui inimene noorelt sureb, siis on ikkagi parem, kui see juhtub ootamatult, mitte aga kannatades ja oma surma oodates.

Valusmagusat armastust kevadesse

Viimati raamatukogu väisates ja riiulitelt üht raamatut otsides vaatas mulle  kutsuva ilmega vastu Sigrid Undseti armastusromaan "Kevad"(orig 1914, ek Elvi Lumeti tõlkes 2000). Loomulikult võtsin ma selle kohe, sest Undset on mulle alati meeldinud, kuigi ma pole kindlasti isegi mitte pooli tema eesti keelde tõlgitud teoseid lugenud. Küll aga olen läbi lugenud tema elulooraamatu, mis oli samuti huvitav. Ka kevad on minu jaoks niivõrd oluline ja hunnitu sümbol, et kõik, mis selle sõnaga on märgistatud, mõjub ahvatlevalt.
"Kevad" on täpselt selline raamat, millesuguseid aeg-ajalt on tung hädasti lugeda. Raamat on väga huvitav, ei lase end üldse käest panan. Kõik, mis selles raamatus sünnib, pole kaugeltki mitte meeldiv, kuid lõpp on õnnelik. Kurbust ja pettumusi leidub ses loos palju, kusagil raamatu keskpaigas on isegi üks iseäranis valus koht, mida Undset nii põhjalikult kirjeldab, kuid ma ei hakka seda kohta ette rääkima.
Et mitte põnevust rikkuda, siis ütlen vaid lühidalt, et lugu on esitatud raskest lapsepõlvest ja lõhkisest perest pärit noormees Torkildi vaatepunktist. Nii Torkild kui ka tema vend Aksel, kellega nad vanemate lahkumineku tõttu eraldi kasvasid, on armunud samasse naisesse - Rosesse. Igasugu värvikaid ja kummaliste saatustega inimesi leidub siin raamatus palju, lisaks on ka palju psühholoogiat. Huvitavad on ka tolleaegse, peaaegu et sajanditaguse Norra elu-olu kirjeldused. Uskumatult hästi elati Norras juba toona.
Soovitan soojalt seda raamatut lugeda, eriti muidugi naisterahvastel. Ja kellele meeldib armastusest lugeda, siis peaks selle raamatu ka sel kevadel või miks mitte suvel-sügisel kätte võtma.

Hea, kuid mitte vaimustav

Tõnu Õnnepalu "kevad ja suvi ja", Varrak 2009

Nädalapäevad tagasi otsustasin omale viimaks ära osta Õnnepalu viimase n-n luulekogu. Viimaseks piisaks otsustuskarikasse sai kulka aastapreemia võit. Olin seda raamatut poes ka varem sirvinud, kuid ostma end see ei ahvatlenud.
Pean nentima, et "Paradiis" oma sügavusega meeldis mulle märksa enam kui "kevad ja...". "Paradiisist" õhkus ka oluliselt rohkem siirust - võib-olla sellepärast, et inimesed, kellest Õ seal jutustas, on juba surnud, polnud vaja karta, mida nad sellest arvavad. "Kevad ja" raamatust aga ma seesugust avalust ei leidnud. Tegu on ju päevikuga ja seetõttu ehk läkski siirus nihkesse - nii paljudes kohtades oli tunda, kuidas autor on nii mõnegi asja ütlemata jätnud või asendanud info millegi ümmarguse ja filosoofilisega. On tunda, et Õ ei taha avada grammikesevõrdki oma tegelikku eraelu, päevik on aga selline žanr, mis seda tegelikult nõuab. Teisalt võiks muidugi öelda, et heas raamatus ei peagi olema kõik otse ära öeldud, vaid ka ridade vahelt peab saama lugeda.
Mida lõpu- ehk sügisepoole raamat jõudis, seda enam tuli sisse surma teemat ja see pani mind imestama, justkui oleks Õ saanud mingi ränga diagnoosi. 26. august:
Euroopa ja mina. Mul pole
midagi öelda. Olen juba
tegelikult surnud. Tunnen enda juures
lagunemise lehka. Kuhugi pole 
enam minna. Ma olen kõik need kohad
läbi käinud. Ja see pole aidanud.


Palun andeks kõikide "kevad ja suvi ja" vaimustunute käest - mina sellest paraku eriliselt vaimustuda ei suutnud. Tegu on hea raamatuga, mida rohkem loed, seda rohkem sealt avastad - nii nagu luulekogudega enamasti ongi.  Kuid luulekski on mul seda oma piiratuses raske nimetada, kuigi poeesiat leidub küllaga.

Märkisin raamatust ära ka mõned katked, mis mulle midagi olulist ütlesid või millega end samastada sain:

Ja miks ma kõike seda meenutan, kui see on valus?
Sest see valu on magus ja see koorem on kerge.
(8. mai)

Kurbus on nagu katlakivi,
mis ajapikku hinge sadeneb,
ühel päeval on see korp nii paks,
et vaatad: sellest enam lahti ei saa.
Parem see nõu minema visata.

Vihmane ja hall pühapäev. Hea
vaheaeg kohustuses olla õnnelik,
kasvõi natukenegi. Täna ei pidanud.
(18. mai)

Ei tea enam, kuhu enda eest joosta,
igalt poolt saan kohe kätte. /.../
Sest pole midagi tüütumat
kui see endaga kohtumine:
kohtumine millegi väga kulunuga.
(19. mai)

Kui ma ainult teaksin, kuidas
sellest kõigest, mis ma olen,
pääseda.
(9. aug)

Elu peidab ennast ka mõnikord ära
terveks päevaks, teinekord terveks aastaks.
Aga siis tuleb sügis ja elu tuleb jälle välja
ja esitab kavala näoga
selle mõistatuse:
mõista, mõista, kes sa oled?
Aga vastus on jälle meelest läinud.
Aga elul aega on, eriti sügisel.
Ta ootab päris kannatlikult.
(9. sept)

Ega ju polegi midagi vaja.
See, mis raskeks teeb, ongi liigne,
aga raske on tast lahti saada.
(29. okt)

Mõelda ühele. Mõelda ühele. Temale.
Olen vaene. Vaesemast vaene
olen olnud, kuigi mul on olnud raha.
Raha ei tähenda midagi. Ühte
pole olnud. Teda pole olnud. Mõelda,
mulle jäi ja on jäänud ja jääb
mõelda
Temale.
(27. nov)

Osalesin loova kirjutamise õpitoas

Käisin täna, 28. märtsil Sänna kultuurimõisas loova kirjutamise õpitoas. Mõtlesin sellest küll kirjutada oma kinnises blogis, aga kuna midagi varjamisväärset ei leidu, siis miks mitte siin sellest väike ülevaade teha.
Õpituba juhendas soomlane Dharmachari Viddasu. Arvasin eelnevalt, et see on mõni Soome emigreerunud hindu, aga selgus, et tegu on väliste tunnuste järgi kõige tavalisema soomlasega (internetis tuhlates ilmnes, et tema õige nimi on Ari Laaksonen), kes kõneles nii eesti kui ka inglise keelt puhtsoomepärase aktsendiga. Oma mõtteid avaldas mees inglise keeles, kuid kõik eestlased rääkisid eesti keelt ja sellest sai ta kenasti aru. Ta on abielus eestlannaga ja nad elavad Hispaanias.

Kes läks õpituppa erilisi imeoskusi otsima, mis aitaksid tal algust teha romaaniga, mis seni kuidagi õnnestunud pole, siis see pidi ilmselt pettuma. Mina läksin ja vaatasin, mis saab. Peale minu, Ari ja tema naise osales veel seitse inimest ehk kokku 10.
Päeva jooksul tegime kaheksa kirjutamisharjutust, mille põhireegliks oli, et kirjutad 10 minuti jooksul, mis pähe tuleb, ja kirjutama peab kogu aeg ilma pausideta, kätt paberilt tõstmata. Sänna kultuurimõisa perenaine Kadi Noor tõstatas küsimuse, kas tegelikult ongi tegu üldse loova kirjutamise õpitoaga, äkki näiteks hoopis vabastava kirjutamise õpitoaga, sest on ju see oma mõtete üleskirjutamine enese vabastamine mõtetest - kirjutamisteraapia. Jah, võib-olla olekski tulnud õpitoa nimeks panna metsiku kirjutamise õpituba, seda enam, et Ari jagas mõningaid nõuandeid Natalie Goldbergi raamatust "Wild Mind".

Nõuanded ehk reeglid kirjutamiseks olid näiteks sellised: ära suru maha metsikut mõtlemist, mis võib olla ebakohane; kaota kontroll enda üle, ära muretse tulemuse pärast; kuigi kirjutad vabalt, püsi teemas; kirjuta tekst välja pigem oma kehast kui peast; ära muretse grammatika pärast; oled vaba kirjutama maailma suurimat rämpsu jne.
Harjutused ei olnud lihtsalt niisama kirjutamised, need algasid kindlast teemast. Kahe harjutuse puhul pidi kirjutama ette antud postkaardist, neist ühe puhul pidi kujutlema end kaardil olevaks inimeseks. Minule loosiga tulnud kaardil oli näiteks püha Franciscus ja suutsin täitsa hästi temasse sisse elada. Siis tuli veel alustada teksti pärast ühe jõhvikas suhkrus maitsmist, pidada endaga küsimuste-vastuste stiilis kahekõne jms. Kõige viimast harjutust aga soovitaksin viie minuti jooksul kõigil proovida - kirjutada enda kohta väga kiitev jutt, ülistuslaul. Ja uskuge mind, see osutub kõige suuremaks loominguks, sest ilmselt on meist paljud kirjutanud üles pähetulevaid mõtteid ja metsiku kirjutamise käigus tulevadki tihti pähe mõtted, mida ise või teised on varem paberile tähendanud, kuid kiidulaulu enda kohta on meist kirjutanud ilmselt vähesed. Teadaolevalt vähemalt üks sloveeni luuletaja siiski on, nime enam ei mäleta, tema luuletused on ülistuslaulud temale endale. Enese kohta ülima kiidulaulu kirjutamine osutus väga huvitavaks, vabastavaks, poeetiliseks ja teraapiliseks. Oleks justkui loonud ülemlaulu iseendale.

Tegelikult ongi loov kirjutamine ajurünnak - kui palju mõtteid üles kirjutad ja enda seest tulevaid hääli kuulad, siis hakkab ühel hetkel sadama väga häid mõtteid. Teraapia on see kindlasti ka. Mina kirjutasin kaheksa harjutuse ehk 80 minuti jooksul täis kümme A5 formaadis lehekülge. Anti ka võimalus oma tekst ette lugeda, kuid vaid paar korda juleti seda teha. Mina enda omi ei tahtnud ette kanda, sest kirjutasin sinna ka häbiväärsusi. Ari luges ise  ühe oma teksti ette - ta nimelt kirjutas ise kogu aeg soome keeles kaasa -, see sai alguse tänase ilma teemast - ausalt öeldes jäi suu lahti nii sügavat ja filosoofilist juttu kuuldes. 10 minuti jooksul tegi ta Õnnepalu. Tundub nii, et tegelikult lähtubki Õnnepalu kas teadlikult või alateadlikult just loova kirjutamise soovitustest  - kuskilt otsast alustab ja muudkui kirjutab, mis parajasti meenub, mõni nimetab seda heietamiseks.

Suvel tuleb Sännas ilmselt uus loova kirjutamise kursus. Võimaluse korral tahaksin kindlasti osaleda, sest tänane päev mõjus väga lõõgastavalt. Ja siis tuleb veel võib-olla loova rääkimise õpituba - päris huvitav oleks kuulata, kui inimene räägib 10 minuti jooksul vahetpidamata kõike, mis pähe tuleb. :-D

Õnnepalu fännid, mida sellest arvate?

Eilses Eesti Ekspressis ilmus Toomas Vindi arvamus Tõnu Õnnepalu "Paradiisi" ja laiemalt tema loomingu ning stiili kohta. (Kopin selle siia alla ka.)
Tuleb nentida, et eelkõige kunstnikuna tuntud, aga ka mitmeid kirjandusteoseid loonud Toomas Vindi arvamus on intrigeeriv ja senisest erinev. Mind kannustab see suisa huvi tundma, mida Vint ise kirjutanud on ja kuivõrd erinevad tema teosed Õnnepalu omadest.
Mina ei heida Õnnepalule ette, et ta kirjutab vabalt endast kõik välja, mis mõttesse tuleb, ja mida Vint nimetab heietuseks. Vastupidi: vahete-vahel on igasuguste väljamõeldud superfaabulate kõrval mõnus lugeda ka midagi totaalselt siirast ja kõrvutada neid mõtteid enda omadega, ühtlasi leida raamatust mõtteid, mida oled sisemiselt tundnud, aga mida pole veel enda jaoks ära sõnastanud.
Aga igal juhul on väga tervitatav, et keegi julgeb avaldada arvamust, mis ei lähe üldsuse arvamusega kokku. See on igati teretulnud just sellepärast, et minu meelest minnakse Eestis (ja ilmselt ka mujal) liiga palju kaasa üldise arvamusega. Kui keegi juba midagi ees ära ütleb, siis kordavad seda kõik järele, sest vastuvaidlemist ju ei sallita.
Vähesed julgevad näiteks avalikult tunnistada, et neile Tammsaare "Tõe ja õiguse" sari ei meeldi, kuigi eravestluses kinnitavad seda paljud. Mulle ka ei meeldi, julgen tunnistada (kuigi mitte igal pool) ja samal ajal ei saa hukka mõista ka neid, kellele see asi meeldib.

Kirjanik loeb: Tõnu Õnnepalu “Paradiis” (2009)

Autor: Toomas Vint (19.03.2010)

heietus

Kui ma Eesti Kirjanduse Seltsile proosaülevaadet tehes pikemalt peatusin blogitekstidest välja kasvanud raamatutel, siis hakkasin aru saama, et ka “Paradiis” kuulub samasse kirjanduslikku seltskonda, ja et tänaseks järjest tüütumaks muutuva päevikukirjanduse tegelikuks avalöögiks oli paar aastat tagasi pärjatud “Flandria päevik”. Mind hakkas painama mõte, et ehk just toonase päeviku edu innustas teisigi blogijaid oma sündmustevaest elu raamatukaantega õilistama.
Tõnu Õnnepalu on meister, kes oskab suurepäraseid lauseid vormida ja pealtnäha mitte millestki neid esile kutsuda. Samal ajal on ta kui tunnustatud käsitööline, kellelt võib julgelt tellida toodet, mis kindla peale sobib paljudele. Toodet, mis ei ärrita ega ­eruta, mida on mugav tarbida, ning just seetõttu ei olda selle kiitmisega kitsid.
Õnnepalu virtuoosne ja kergesti loetav tekst on nagu pikaks venitatud veste või vanainimeselik heietus, kus pole loomingulist põlemist ega kirge, kus ei intrigeerita ega leiutata mitte midagi. Isegi siis, kui heietus juhib viimaks lugeja mõne lõppmõtte või tõdemuseni, on seegi maestrol oskuslikult sepitsetud küll stereotüüpseks, aga õigeks mõlgutuseks ning seda seedides valdab lugejat arusaamatu rõõmutunne.
Kui sulen raamatu, siis käib mul peast läbi äratundmine, et olen samasugust teksti juba varem lugenud (“Hind”?), aga seejärel hämmastab, et seda heietust on hakatud romaaniks nimetama (kusjuures palju enam romaani matkiv “Flandria päevik” seda toona ei olnud!). Ent mis seal imestada, küllap tänapäeval teisenevad žanripiirid igal uuel aastal, ja eesti kirjanduse fenomen – (novellisuutmatu) Õnnepalu on kord romaanikatkendi eest kummalisel kombel isegi Tuglase novellipreemia pälvinud.

Lugesin omale argipäeva vaikuses kõvasti, vaevu kuuldava häälega ette Tõnu Õnnepalu "kevad ja suvi ja".
Tõstsin silmad valgetelt raamatulehtedelt kevadpäikesest valgustatud lumeväljadele. Äraseletatud õnnestava pilguga.
Tundsin, et olen parem inimene.
Enam ei ole kibestunud.
Aga kui kauaks? Millal saab mina ise jälle mind ennast kätte?

Mõtteid kartulikummardajate järeltulijalt

Ahvatlus lugeda Eesti säravaima semiootiku Valdur Mikita raamatut"Metsik lingvistika" (Grenader 2008) süttis minus Bukahooliku blogist Tiina lugemisaasta kokkuvõtet lugedes. Baashariduse tõttu pakub lingvistika mulle ilmselt rohkem huvi ka kui keskmisele lugejale.
Raamatu esimesest osast läbi murda ei ole nii lihtne, kui mõnda juturaamatut lugedes. Kellele arutlused keele, kirja, kõne ja mõtlemise seoste üle huvi ei paku, soovitaks ma asuda kohe raamatu 2. osa "Sosinaid kartulikummardajate külast" kallale - seal on juba märksa vähem erialatermineid ja rohkem tähelepanekuid elust enesest.

Üks huvitavamaid artikleid selles raamatus on minu jaoks "Kuidas Ameerika kodusõda regilaulu ära lörtsis" - selliste ajalooliste seoste peale pole ma ise varem tulnud ega pakkunud neid ka kool. Mikita on jõudnud järeldusele, et ärkamisaegse kultuurirevolutsiooni "rahastajaks" oli Ameerika kodusõda, sest kodusõja tõttu tõusis maailmas puuvilla hind niivõrd kõrgele, et linakasvatus muutus Eesti talupoegade kullaauguks - lina on teatavasti Lõuna-Eesti väheviljakatel muldadel alati hästi kasvanud. "See, et kõige selle taustal tõusis eesti kirjakeeleks siiski põhjaeesti murdel põhinev grammatika, tundub Lõuna-Eesti ajaloos halva naljana," kirjutab Mikita.

Olles ise nüüd juba mõnda aega Lõuna-Eestis elutsenud, olen tajunud lõunaeestlaste pahameelt selle üle, et nende murded ei saanud põhialuseks Eesti kirjakeelele. See pahameel aimub ka Mikita raamatust, sest miks ta muidu lõunaeestilist pärimust nii ülivõrdeliseks peab. Millegipärast arvab Mikita, et lõunaeesti pärimus on kuidagi võimsam põhjaeesti omast. Mina kui põhjaeestlane sellega nõus ei ole, Põhja-Eestis on seda lihtsalt rohkem hävitatud, aga kõik pärimused on kindlasti võrdselt väga head igas maailma külakeses.

Seoses Ameerika "rahastatud" ärkamisajaga toob Mikita välja veel ühe olulise paradoksi - tegelikult ärkamisajal mitte ei sünnitatud eesti kultuuri, vaid vana pärimuslik kultuur sai hoopis invaliidistava löögi, vana suulise kultuuri selgroog murti ja eesti kultuur hakkas ennast teadlikult ümber kujundama saksa kultuurimudeli järgi. Eesti rahvus ja rahvuslus sündisid vana kultuuri hävimise taustal. (Ja mida meile koolis õpetati?)

Mikita kirjeldab oma lapsepõlve Lõuna-Eestis - väikeses ja omapärases kartulikummardajate maailmas - , kus kultuuri kolm kõige vägevamat sõna olid seakartul, kartuliraud ja seakartulipott. Kogu sellest kartulikummardajate (mis eespool oleks justkui siiski heinakummardajate) kirjelduses leidub ka annus eneseirooniat, aga samas justkui ka eneseupitust. Mikita toob näiteid väljendite kohta, mida nende kodus tarvitati. Näiteks tema isa arvates oli ühe koera nimi oli Džudsik-Peržidsik, mõnikord aga hüüdis pikalt vaikinud isa taeva poole Karaboksarov. Nagu aru saan, peab Mikita sellised inimaju sünnitisi väga olulisteks kultuuri omapäradeks. Mina omalt poolt ütlen, et sellised ütlused sünnivad ka "parimates peredes" ja mitte ainult Lõuna-Eestis.

Raamatu lõpuosas esitab Mikita arvamuse, et inimesele ei ole vaja tegelikult rahvuslikku identiteeti ja enesemääratlus peaks käima emakeele järgi (seega pole vaja isamaad, küll aga emakeelt). Rahvus on tänapäeval vaid üks riigivõimu teostamise vorme. "See, mida me nimetame rahvustundeks, on tegelikult ühiselt jagatud keeletunne, loomulik keeleühtsus." (lk 124)
Mikita ütleb, et loomuliku eesti keele ja riigikeele vahel haigutab tohutu kuristik, kuid ta möönab, et ka vapralt kaitstud riigikeel on parem kui täielik keelesurm, sest "isegi riigikeeles elab mälestus eesti keelest edasi".

Lõpetuseks nendib Valdur Mikita, et tänapäeva inimene on rahutu, kuna igatseb senisest rohkem naasta loomuliku kõne ja loomuliku kirja juurde. Ta julgustab olema oma keeles vabam ja usaldada ennast siin ja praegu: "Usaldades oma keelevaistu ja uskudes keelekodust sündida võivat rahu võiksime aga hoida habrast tasakaalu just nende lihtsate sõnadega, mille kingib hetk." (lk 127)

Mind pani see raamat ühtlasi mõtlema, et millisel ajajärgul kaotas inimene tasakaalu maailmaga, millal ei suutnud ta enam iseendale abi anda enda seest tuleva väega? Eestimaa asukad kaotasid ilmselt tasakaalu  hiljemalt orjaaja alguseks - pärast seda polnud tasakaal enam võimalik, sest inimene pidi kulutama oma rammu teiste teenimisele ja endale enam ei jäänud nii palju kui vaja.


Veel mõningaid mõtteid raamatust:

• Keele arengus on olnud kaks murrangulist ideed: see, et iga nähtuse ja nähtuste klassi jaoks saab luua omaette sõna (kategoriseerimine), ehk maailmast annab teha foneetilise koopia ja niisuguse üldistusjõuga, et keel ei upuks pärisnimede laviini alla; ja see, et seda foneetilist koopiat  - sõna - saab omakorda salvestada mittefoneetiliselt. Tekib kiri. Keele (ja hiljem kirja) ülesandeks on meisterdada maailmast väikesed koopiad ja võimaldada nende tõmmiste vahetamist inimeste vahel. (lk 29)
• Valitseb märgatav vastuolu inimese aja tegeliku võimekuse ja kultuuri semiootilise keerukuse vahel. Inimese semiootiline võimekus on tõenäoliselt märgatavalt suurem, kui seda eluspüsimiseks tegelikult tarvis läheb. Paradoks ongi aga selles, et kultuur ei luba inimesel saada liiga targaks. Varem või hiljem hakkab tööle nivelleerimismehhanism, mis püüab säilitada kollektiivi tuumtekste muutumatuna indiviidi nahutamise abil. (lk 31)
• Usutavasti on müstika ühe mõtteviisi hoidmise traditsioonina kultuuris väga oluline. Alati on kultuuris metsiku mõtlemisega inimesi, kes ei mahu raamidesse. /.../ Müstika on inimeses alati olemas olnud, kuid me ei oska seda endas ära tunda. /.../ Müstika kasvab välja komast ja kirjavahemärkidest, öisest bussisõidust ja seakartulite mullitamisest sauna eeskojas. Ja võimalusest seda kõike enneolematul viisil kirja panna. (lk 35)
• Mõtlemise tulemus saavutatakse "mõtete" absoluutse kombineeritavuse ehk võimalikult suure hulga assotsiatsioonide loomise teel. Mõtlemise tulemuse määrab seega kvantiteet, võimalike assotsiatsioonide koguhulk. Keelepädevuse aluseks on aga kvaliteet, grammatiliselt õigete kombinatsioonide hulk. Keel on selles tähenduses nagu mõtlemise omamoodi filter. (lk 37)
• Keele taandamine süntaksile tundub esmapilgul ahistav, kuid veidi järele mõeldes see nii ei ole. Inimese arengu võti on olnud paradoksaalsel kombel info piiramine ja efektiivsem selektsioon, valikuline unustamine, mitte vastupidi. /.../ salvestades informatsiooni valikuliselt, on inimene suuteline seda mäletama. (lk 37)
• Keele esimene ja olulisim tähendus on maailma kategoriseerimine, keele fonetiseerimine on sekundaarne küsimus. (lk 38)
• Mõte, et keel, kiri ja kõne kuuluvad kuidagi olemuslikult kokku, on üldse võib-olla ekslik lähtekoht. Samas on nende kombinatsioon kahtlemata kultuuri kõige geniaalsem leiutis. Kõne /.../ on keele olemuse seisukohalt kõige ebaolulisem komponent. (lk 39)
• Muistsel inimesel oli vaja teistsugust, sõna maagilisest jõust läbiimbunud enesesuhtlust. Ellu jäid need, kelle sõna maagiline jõud toimis, see hoidis inimest elus piirsituatsioonides. Iseenesele öeldud sõna oli sageli ainus, mille peale oli muiste mõtet loota. /.../ Kui maagiline sõna kadus, hakkas maakera täituma kurbade, elujärje paranedes aga kurbade ja tüsedate inimestega. Tänapäeva inimese võrdkuju on nukker ateist, kes on alatasa segaduses ja vihkab seetõttu oma liigikaaslasi. (lk 41-42).
• Ron ja Suzanne Scollon pakuvad suulise kultuuri sünonüümiks somaatilisuse, viidates sellega inimkehale kui ühele suhtlemise põhialusele. (lk 54)
• Isegi siis, kui meil oleks kirjakeele suhtes ultraortodokslik normeeriv seisukoht, ei ole nüüd enam midagi teha, sest ilmselt esimest ja ainukest korda ajaloos on kirjast kui riigi omandist saanud tegelikult avalik-õiguslik süsteem. (peab silmas tänapäevast internetimaailma, lk 98)
• Kuna inimese kasutuses olevast vaimsest arsenalist on luule kõige rohkem muutnud meie arusaamist keelest, siis usun, et hetkel, mil suudame taastada oma esivanemate võimaliku luuleilma, oleme suutnud paremini mõista ka nende keele olemust. (lk 109)
• On huvitav mõelda, et kui aja jooksul on kirjakultuuris tekkinud hääletult lugemise traditsioon, sisi peaks olema ammu enne seda kujunenud ka hääletult laulmise ja liigutusteta tantsimise traditsioon. (lk 211)
  

Palun avaldage mulle kaastunnet

Valner lahkub Võrumaa Teatajast - Lõuna-Eesti - Tartu Postimees

Võrumaa Teatajas ma tööd ei jätka niikaua, kuni kurjad ja kuritegelikud jõud seal ametis on.

Otsin tööd!

Raamatukogu ootab "Rakvere romansse" - 24tundi - Virumaa

Raamatukogu ootab "Rakvere romansse" - 24tundi - Virumaa