Teisipäev, 30. märts 2010

Hannes Kuusmaa oli ka minu esimene peatoimetaja

Lugesin täna õhtul üllatusega, et praegune Postimehe peatoimetaja, endine Virumaa Teataja peatoimetaja Hannes Kuusmaa on oma 41. eluaastal on surnud. Kui Kuusmaa nime pealkirjas nägin, oleksin küll võinud kahtlustada teda tegemas mida iganes, küll aga mitte suremas.
Lugesin ka Virumaa Teataja veebist selle lehe praeguse peatoimetaja Aarne Mäe hüvastijätukirja ning seoses sellega meenus, et Hannes oli ju ka minu esimene peatoimetaja.
See oli suvi 2001. Mõni aeg varem olin ma äkitselt avastanud, et tahan siiski ajakirjanduses tegutseda, kuigi senised ettepanekud olin tagasi lükanud ja astunud hoopis teist eriala õppima. Õnneks oli aga mul lausa kohustus võtta peaaine kõrvale kõrvalaine ning nii ma ajakirjanduse radadele saingi suunduda, ilma et oleks pidanud sellesse kateedrisse sisseastumiskatseid tegema.
Niisiis tekkis mul pärast ülikooli teist kursust kindel tahtmine minna Virumaa Teatajasse praktikale ja minu üllatuseks võttis Hannes Kuusmaa mind kahel käel vastu. Ma tõesti olin üllatunud, et ta oli nii heatahtlik ja lausa ootas noori kirjutama. Enne mitteametlikule praktikale minekut soovitas ta mul veel Pulleritsu õpiku läbi lugeda. Ega ma Kuusmaast palju muud mäletagi, kui et ta oli rahuliku, vaat et flegmaatilise olemisega, aga samas hoidis kontrolli ikkagi enda käes. Igasugu nõuandeid, näiteks kellelt kommentaare võtta, jagas ta mulle kui algajale tublisti.
Järgmisel suvel, kui läksin samasse lehte juba ametlikule praktikale, istus peatoimetaja kohal uus inimene - Andres Porila. Paljud ilmselt Porilat ei mäletagi, sest mees pidas vist vaid aastakese sel toolil vastu.
Virumaa Teatajast on mul siiani väga head mälestused ja muidugi jätkub ka suhtlus sealsete ajakirjanikega. Tegelikult kirjutan sinna ju üht-teist praegugi, sel kuulgi on kaks lookest ilmunud. Loodan, et toimetuse õhkkond on seal jätkuvalt sama soe, kui oli toona. Igal juhul oli Võrumaa Teatajasse tulek minu jaoks täielik kultuurišokk, sest võrreldes Virumaa Teatajaga oli see nagu öö ja päev. Nüüd on ka Võrumaa Teataja minevik, paraku üsna õudne minevik - kala mädaneb peast. Aga ka Võrumaa Teataja aastaid ma ei kahetse, sest need inimesed, kellest olen kirjutanud, ja need, kellele olen kirjutanud, on andnud kõik positiivsed emotsioonid kuhjaga tagasi.
Jutt läks nüüd Hannes Kuusmaast küll pisut kõrvale. Lõpetuseks avaldan Hannesele teispoolsusse tänu Virumaa ajakirjandusmaastikule olulise panuse andmise eest. Ja kui inimene noorelt sureb, siis on ikkagi parem, kui see juhtub ootamatult, mitte aga kannatades ja oma surma oodates.

Kommentaare ei ole: