Mõtteid kartulikummardajate järeltulijalt

Ahvatlus lugeda Eesti säravaima semiootiku Valdur Mikita raamatut"Metsik lingvistika" (Grenader 2008) süttis minus Bukahooliku blogist Tiina lugemisaasta kokkuvõtet lugedes. Baashariduse tõttu pakub lingvistika mulle ilmselt rohkem huvi ka kui keskmisele lugejale.
Raamatu esimesest osast läbi murda ei ole nii lihtne, kui mõnda juturaamatut lugedes. Kellele arutlused keele, kirja, kõne ja mõtlemise seoste üle huvi ei paku, soovitaks ma asuda kohe raamatu 2. osa "Sosinaid kartulikummardajate külast" kallale - seal on juba märksa vähem erialatermineid ja rohkem tähelepanekuid elust enesest.

Üks huvitavamaid artikleid selles raamatus on minu jaoks "Kuidas Ameerika kodusõda regilaulu ära lörtsis" - selliste ajalooliste seoste peale pole ma ise varem tulnud ega pakkunud neid ka kool. Mikita on jõudnud järeldusele, et ärkamisaegse kultuurirevolutsiooni "rahastajaks" oli Ameerika kodusõda, sest kodusõja tõttu tõusis maailmas puuvilla hind niivõrd kõrgele, et linakasvatus muutus Eesti talupoegade kullaauguks - lina on teatavasti Lõuna-Eesti väheviljakatel muldadel alati hästi kasvanud. "See, et kõige selle taustal tõusis eesti kirjakeeleks siiski põhjaeesti murdel põhinev grammatika, tundub Lõuna-Eesti ajaloos halva naljana," kirjutab Mikita.

Olles ise nüüd juba mõnda aega Lõuna-Eestis elutsenud, olen tajunud lõunaeestlaste pahameelt selle üle, et nende murded ei saanud põhialuseks Eesti kirjakeelele. See pahameel aimub ka Mikita raamatust, sest miks ta muidu lõunaeestilist pärimust nii ülivõrdeliseks peab. Millegipärast arvab Mikita, et lõunaeesti pärimus on kuidagi võimsam põhjaeesti omast. Mina kui põhjaeestlane sellega nõus ei ole, Põhja-Eestis on seda lihtsalt rohkem hävitatud, aga kõik pärimused on kindlasti võrdselt väga head igas maailma külakeses.

Seoses Ameerika "rahastatud" ärkamisajaga toob Mikita välja veel ühe olulise paradoksi - tegelikult ärkamisajal mitte ei sünnitatud eesti kultuuri, vaid vana pärimuslik kultuur sai hoopis invaliidistava löögi, vana suulise kultuuri selgroog murti ja eesti kultuur hakkas ennast teadlikult ümber kujundama saksa kultuurimudeli järgi. Eesti rahvus ja rahvuslus sündisid vana kultuuri hävimise taustal. (Ja mida meile koolis õpetati?)

Mikita kirjeldab oma lapsepõlve Lõuna-Eestis - väikeses ja omapärases kartulikummardajate maailmas - , kus kultuuri kolm kõige vägevamat sõna olid seakartul, kartuliraud ja seakartulipott. Kogu sellest kartulikummardajate (mis eespool oleks justkui siiski heinakummardajate) kirjelduses leidub ka annus eneseirooniat, aga samas justkui ka eneseupitust. Mikita toob näiteid väljendite kohta, mida nende kodus tarvitati. Näiteks tema isa arvates oli ühe koera nimi oli Džudsik-Peržidsik, mõnikord aga hüüdis pikalt vaikinud isa taeva poole Karaboksarov. Nagu aru saan, peab Mikita sellised inimaju sünnitisi väga olulisteks kultuuri omapäradeks. Mina omalt poolt ütlen, et sellised ütlused sünnivad ka "parimates peredes" ja mitte ainult Lõuna-Eestis.

Raamatu lõpuosas esitab Mikita arvamuse, et inimesele ei ole vaja tegelikult rahvuslikku identiteeti ja enesemääratlus peaks käima emakeele järgi (seega pole vaja isamaad, küll aga emakeelt). Rahvus on tänapäeval vaid üks riigivõimu teostamise vorme. "See, mida me nimetame rahvustundeks, on tegelikult ühiselt jagatud keeletunne, loomulik keeleühtsus." (lk 124)
Mikita ütleb, et loomuliku eesti keele ja riigikeele vahel haigutab tohutu kuristik, kuid ta möönab, et ka vapralt kaitstud riigikeel on parem kui täielik keelesurm, sest "isegi riigikeeles elab mälestus eesti keelest edasi".

Lõpetuseks nendib Valdur Mikita, et tänapäeva inimene on rahutu, kuna igatseb senisest rohkem naasta loomuliku kõne ja loomuliku kirja juurde. Ta julgustab olema oma keeles vabam ja usaldada ennast siin ja praegu: "Usaldades oma keelevaistu ja uskudes keelekodust sündida võivat rahu võiksime aga hoida habrast tasakaalu just nende lihtsate sõnadega, mille kingib hetk." (lk 127)

Mind pani see raamat ühtlasi mõtlema, et millisel ajajärgul kaotas inimene tasakaalu maailmaga, millal ei suutnud ta enam iseendale abi anda enda seest tuleva väega? Eestimaa asukad kaotasid ilmselt tasakaalu  hiljemalt orjaaja alguseks - pärast seda polnud tasakaal enam võimalik, sest inimene pidi kulutama oma rammu teiste teenimisele ja endale enam ei jäänud nii palju kui vaja.


Veel mõningaid mõtteid raamatust:

• Keele arengus on olnud kaks murrangulist ideed: see, et iga nähtuse ja nähtuste klassi jaoks saab luua omaette sõna (kategoriseerimine), ehk maailmast annab teha foneetilise koopia ja niisuguse üldistusjõuga, et keel ei upuks pärisnimede laviini alla; ja see, et seda foneetilist koopiat  - sõna - saab omakorda salvestada mittefoneetiliselt. Tekib kiri. Keele (ja hiljem kirja) ülesandeks on meisterdada maailmast väikesed koopiad ja võimaldada nende tõmmiste vahetamist inimeste vahel. (lk 29)
• Valitseb märgatav vastuolu inimese aja tegeliku võimekuse ja kultuuri semiootilise keerukuse vahel. Inimese semiootiline võimekus on tõenäoliselt märgatavalt suurem, kui seda eluspüsimiseks tegelikult tarvis läheb. Paradoks ongi aga selles, et kultuur ei luba inimesel saada liiga targaks. Varem või hiljem hakkab tööle nivelleerimismehhanism, mis püüab säilitada kollektiivi tuumtekste muutumatuna indiviidi nahutamise abil. (lk 31)
• Usutavasti on müstika ühe mõtteviisi hoidmise traditsioonina kultuuris väga oluline. Alati on kultuuris metsiku mõtlemisega inimesi, kes ei mahu raamidesse. /.../ Müstika on inimeses alati olemas olnud, kuid me ei oska seda endas ära tunda. /.../ Müstika kasvab välja komast ja kirjavahemärkidest, öisest bussisõidust ja seakartulite mullitamisest sauna eeskojas. Ja võimalusest seda kõike enneolematul viisil kirja panna. (lk 35)
• Mõtlemise tulemus saavutatakse "mõtete" absoluutse kombineeritavuse ehk võimalikult suure hulga assotsiatsioonide loomise teel. Mõtlemise tulemuse määrab seega kvantiteet, võimalike assotsiatsioonide koguhulk. Keelepädevuse aluseks on aga kvaliteet, grammatiliselt õigete kombinatsioonide hulk. Keel on selles tähenduses nagu mõtlemise omamoodi filter. (lk 37)
• Keele taandamine süntaksile tundub esmapilgul ahistav, kuid veidi järele mõeldes see nii ei ole. Inimese arengu võti on olnud paradoksaalsel kombel info piiramine ja efektiivsem selektsioon, valikuline unustamine, mitte vastupidi. /.../ salvestades informatsiooni valikuliselt, on inimene suuteline seda mäletama. (lk 37)
• Keele esimene ja olulisim tähendus on maailma kategoriseerimine, keele fonetiseerimine on sekundaarne küsimus. (lk 38)
• Mõte, et keel, kiri ja kõne kuuluvad kuidagi olemuslikult kokku, on üldse võib-olla ekslik lähtekoht. Samas on nende kombinatsioon kahtlemata kultuuri kõige geniaalsem leiutis. Kõne /.../ on keele olemuse seisukohalt kõige ebaolulisem komponent. (lk 39)
• Muistsel inimesel oli vaja teistsugust, sõna maagilisest jõust läbiimbunud enesesuhtlust. Ellu jäid need, kelle sõna maagiline jõud toimis, see hoidis inimest elus piirsituatsioonides. Iseenesele öeldud sõna oli sageli ainus, mille peale oli muiste mõtet loota. /.../ Kui maagiline sõna kadus, hakkas maakera täituma kurbade, elujärje paranedes aga kurbade ja tüsedate inimestega. Tänapäeva inimese võrdkuju on nukker ateist, kes on alatasa segaduses ja vihkab seetõttu oma liigikaaslasi. (lk 41-42).
• Ron ja Suzanne Scollon pakuvad suulise kultuuri sünonüümiks somaatilisuse, viidates sellega inimkehale kui ühele suhtlemise põhialusele. (lk 54)
• Isegi siis, kui meil oleks kirjakeele suhtes ultraortodokslik normeeriv seisukoht, ei ole nüüd enam midagi teha, sest ilmselt esimest ja ainukest korda ajaloos on kirjast kui riigi omandist saanud tegelikult avalik-õiguslik süsteem. (peab silmas tänapäevast internetimaailma, lk 98)
• Kuna inimese kasutuses olevast vaimsest arsenalist on luule kõige rohkem muutnud meie arusaamist keelest, siis usun, et hetkel, mil suudame taastada oma esivanemate võimaliku luuleilma, oleme suutnud paremini mõista ka nende keele olemust. (lk 109)
• On huvitav mõelda, et kui aja jooksul on kirjakultuuris tekkinud hääletult lugemise traditsioon, sisi peaks olema ammu enne seda kujunenud ka hääletult laulmise ja liigutusteta tantsimise traditsioon. (lk 211)