Teisipäev, 21. veebruar 2017

Nelja päeva pikkune töönädal?

Nelja päeva pikkune töönädal tundub olevat midagi sellist, mis on kindlasti paljudele (vanematele) inimestele täiesti vastuvõetamatu nähtus. Aga mõelgem asja üle järele.

Ei saa ju olla nii, et inimene pool nädalat laiskleb! Meie omal ajal tulime töölt, pesime käsitsi pesu, lüpsime lehmad... Tänapäeva noored tahavad ainult laiselda ja ongi juba hukka läinud...

Aga kas inimesed olid siis õnnelikumad, kui nad olid sunnitud varem rohkem asju käsitsi tegema kui tänapäeval? Nüüd on enamikul inimestel pesumasinad, kuivatid, nõudepesumasinad. Asjad saavad palju rutem ära tehtud. Kontorites on arvutid, keegi ei pea enam trükimasina taga tekste sisse lööma. Elu on ikka päris meeldivalt edasi arenenud. Me ei taha ju ahviks puu otsa tagasi. Olen veendunud, et meie esivanemad nägid vaeva, käisid sõjas, arendasid teadust just nimelt eesmärgiga, et nende järglastel oleks helgem tulevik. Seda tahame ka meie, praeguse aja inimesed, ju oma lastele ja lastelastele. Aga nüüd kaldusin tegelikult teemapüstitusest juba kõrvale.

Kunagi olid ajad, näiteks 19. sajandi teisel poolel, kui tekkisid tööstused ja tööd tehti lausa seitse päeva nädalas. Töötasid ka paljud alaealised. Nõukogude ajal (siiski enam mitte sel ajal, kui mina 10 aastat Nõukogude Liidus elasin), käidi tööl ka laupäeviti ja näiteks minu vanemad käisid laupäeviti koolis. Hiljem muutus koolinädal viie päeva pikkuseks ja ükski laps ei ole sellest küll rumalamaks jäänud.