Neljapäev, 18. august 2011

Kuidas me elu kõige hämmastavama meistritiitli saime

Mida läheb vaja selleks, et pälvida Võrumaa meistri tiitel grillimises, räägin omadest tänavusuvistest kogemustest.

Algatuseks tuleb nentida, et grillimeistritiitli võitmiseks pole vaja muud kui keldrist üks ufogrill välja kraapida ja lihtsalt kohale sõita. Varem ei pea olema kordagi grillinud. Püstitada tuleb eesmärk mitte mingil juhul võita.
Tõepoolest, meie kolmeliikmelise võistkonna Päevitunud Broiler peamine eesmärk oli mitte mingil juhul võita, sest see oleks tähendanud Võrumaa esindamist üle-eestilisel grillivõistlusel Grillfest, kuhu meist keegi minna ei viitsiks.

Kogu lugu sai alguse aga sellest, et nädala keskel enne võistlust palusid Aliis Vene ja Kristi Vals Piigade Peoagentuurist, et tulge osalema. Kuna tegu on niivõrd suurepäraste inimestega, kellele kohe kuidagi ei taha ei ütelda, otsustasin laupäeval koos ufogrilliga Võrumaale Navile kohale ilmuda. Boonuseks oli see, et nii searibi- kui ka kanalihavooru lihad tulid korraldaja poolt, samuti anti grillimiseks kolm kotitäit sütt ja komplekt Meira maitseaineid. Ise pidi oma grillikraami kaasa võtma vaid ideevooru jaoks – vajaliku materjali kombineerisime kokku oma aiamaadelt ehk siis igaüks haaras kaasa, mis silma jäi. 

Hulga närve kulus keldrist grilli väljaotsimiseks. Aga midagi head leidus asja juures ka – keldriboks sai peaaegu korda ja välja ilmus mitmeid huvitavaid ja vajalikke asju. Ettevalmistust tegime vaid nii palju, et pakkisime kaasa mõned asjad ja tegime päev enne võistlust omavahel paar telefonikõnet.
Olgu öeldud, et mitte ükski meie võistkonnaliige pole varem iseseisvalt grillinud ega sütt süüdanud – tundub, et Võrumaal on see meeste töö. Meie peres näiteks piirdub eesti rahvushobi grillimise harrastamine kord aastas jaanipäeval sašlõki kõrvetamisega. 

Laupäeval, 29. juulil olime oma kodinatega ja kahe grilliga Navi seltsimaja ees hommikul kell 9 kohal. Naerma ajas viit peolooma seltsimajas laudadel reas magamas nähes. Nalja sai ka hiljem kõvasti.
Otsustasime, et võtame vabalt ja lähtume grillfesti motost: „Grillimine on seltskondlik nauding, mis tekitab tugevat sõltuvust.“

Egas midagi, sättisime grillid üles ja alustasime liha marineerimisega. Nii kanale kui ka grillribile – nii suuri ribisid sai küll esimest korda elus käes hoitud – tegime Nopri jogurtist, vähesest soolast ja kuivatatud ürtidest marinaadi. Kuna aega näis olevat rohkem kui küll, sai vahepeal Navi poeski käidud ja sealt väike Vana Tallinn toodud. Hiljem valasime peaaegu kõik toidud Vana Tallinnaga üle, välja arvatud kana. 

Esimene grillile asetatud ribi võttis kiirelt kõrbenud kooriku peale, teisega olime ettevaatlikumad. Kui ribi küps, valasime sellegi Vanakaga üle ja panime teki alla hauduma. Valmis küpsetatud liha oli nimelt soovitatav žüriile esitada vahetult enne hindamise algust. Kõikidele võistkondadele olid jagatud ühesugused karbid, kuhu tuli oma lihatükid žürii erapooletuse tagamiseks asetada. Karpi tohtis liha alla pista vaid ühe salatilehe, need, kes olid midagi muud karpi lisanud, diskvalifitseeriti. Arvatavasti tänu kahele diskvalifitseeritud võistkonnale meid hiljem Võrumaa meistergrillijateks kuulutatigi.

Kanad-ribid karbis, tuli kiirelt asuda fantaasiavooru kallale, selleks jäi aega vaid pool tundi. Hea, et olime varem valmis seganud dipikastme Nopri jogurtist, purustatud mustikatest, suhkrust ja kamast. Grillile läksid poolitatud õunad, peet, porgand, rohelised herned, saialilled ja kõrvitsaõied – suure õhinaga sai enamik neist Vana-Tallinnast läbi kastetud või sellega üle tilgutatud. Lisaks läksid maitseainetena tarvitusele mesi, fariinisuhkur ja kaneel. Põllukraamile lisandusid IKEA loomakujuliste vormidega väljalõigatud leivad – siilid, oravad, lambad, teod jne. Peab mainima, et publik pistis kõige rutem kinni õunad  - soovitan kõigile, hea soodne grillikraam masuajal. 

Fantaasiavoorus enam ühesuguseid karpe ei jagatud. Žürii ootas showd. Nii laulsidki Eesti Pagari poisid ühe loo, Piigade Peoagentuur aga pidas koguni pulmad maha, olid pruut, tort ja puha. Grillitud tort on ju üsna erakordne nähtus ja milline grillitud lillebukett neil veel oli, lausa ahhetama pani. Võistkond Wermo aga oli koguni mööbli valmis grillinud. 

Eestlase toidulaud pärast…
Meie asetasime oma juurikad ja muu kraami igaks juhuks kaasa haaratud laastudele ja asetasime kootud tekile. Juurde läks veel Tõnissoni pildiga klaas ja allikavesi. Imeväel sündis ka roa pealkiri „Eestlase toidulaud pärast PIIGSi toetamist“ ehk siis pärast seda, kui vaene väike Eesti on toetanud Portugali, Iirimaad, Itaaliat, Kreekat ja Hispaaniat. Eestlane saab ju ometi igas olukorras hakkama. Oma laua esitluseks anti aega 7 minutit. Kuna tantsusamme või lauluviisi polnud plaanis üles võtta, sai kohapeal ruttu valmis kirjutatud üks üsna pikk luuletus. Aga vanim žürii liige ütles, et lisapunkti annab ta meile hoopis selle eest, et kokku saime suitsusaunarallil. Loomulikult ei jätnud me eputamata, et risti ei löö me naljalt millegi ees ette.

Kui arvestada seda, et Rakvere searibivoorus tulime 58 punktiga 7. kohale ja Talleggi kanalihavoorus 52 punktiga samuti 7. kohale, siis ei allu meie meistritiitli saamine justkui kuidagi loogikale. Tõsi, fantaasiavoorus saime koguni 2. koha ja edestasime koha võrra isegi Piigade Peoagentuuri.
Kui Võrumaa meistri nime välja kuulutama hakati, oli võidulootus nii väike, et esiti ei pannud tähelegi, et peakohtunik ja päeva juht Auris Rätsep hõikas välja meie võistkonna nime. Võit tundus niivõrd absurdne, et suurest naerust tulid koguni pisarad silma. Auhinnaks anti pudel kodumaist vahuveini, kullast raamis diplom ja klaasist auhind. 
 Olgu lisatud, et üldarvestuses tuli esimesele kohale siiski Türi Grillitrio ja teisele LC Ülenurme, aga nemad ei läinud Võrumaa meistri valimise puhul arvesse.

Nüüd on siis selge, et järgmise aasta 11. juunil oodatakse meid Türile lõppvõistlusele. Meie kõrval grillinud võistkond Paadipiigad võitis eelmisel aastal algajatena täpselt samamoodi nagu meie. Lootust seal võita on väike, hoiatasid Paadipiigad, kuid soovitasid hakata varakult sponsoreid otsima.
Paar korda enne seda tasuks grillimistki proovida, võib-olla talvel, siis maitseb liha paremini. Meenub, kuidas veidi enam kui pool elu tagasi, kui eestlased sõna grill suurt veel ei kasutanud, sai käidud veebruarikuus 30kraadise pakasega keskööl Toolse linnuses piknikku pidamas, sai lõkkel kogunisti saia küpsetatud. Hakkab koitma, kust on grillioskused pärit…Võib-olla polnudki algaja õnn?

Kolmapäev, 13. juuli 2011

Kuidas me suitsusaunarallil 30kraadist jahedust nautisime

Foto: Kätlin Liimets
Niipea kui talvel kuulsin, et suvel on Rõuges tulekul saunamaraton, oli pilt selge, et just sellel tahan igal juhul osaleda. Kui nii meeleolukas üritus tuuakse lausa koju kätte, ei saa jätta võimalust kasutamata.
Talvisele Otepää saunamaratonile jäi mul kui hapral linnainimesel tänavu minemata, ent möödunud laupäeval Rõuge laada- ja kalaralli raames toimunud suitsusaunaralli kinnitas, et talvel oleks see üritus igal juhul lihtsamini läbitav – saaks ka saunamõnusid nautida selle asemel, et sauanapõrandal lebades otsida pragusid, kust ehk raasukegi jahedamat õhku saaks. 

Kuigi suitsusaunarallil pidi võistkonnas olema vaid neli liiget, polnudki rahva kokku saamine nii lihtne. FB-s üles pandud üleskutse peale reageerisid Kätlin ja Taimi. Viimase puudu oleva liikme suutsime pehkmeks rääkida veel reede õhtul. Õnneks meenus, et hõimlane Grete on väga aktiivne inimene ja kuna tal langes üks üritus samal päeval ära, saimegi ta kampa. 

Laupäeval kell 14, pärast mõningaid viperusi Ööbikuorus saime starti mindud ja punusime otsejoones auto poole – kokku läbisime ralli ajal täpselt 100 km.

Loomulikult oli esimese sauna valik strateegiline otsus. Võtsime oma naiskonnaga Tuulerõuged sihi Rõuge valda Tilgu külla Sepa tallu Peeter Reemani juurde. Varasemad startijad olid just kohale jõudnud ning kuna reeglite järgi lasti korraga sauna vaid üks võistkond põhimõttel kes ees see mees, sooritasime meie niikaua lisaülesannet. Õues laua taga õlut trimpavad noormehed irvitasid meid nähes – kes see hull ikka sellise ilmaga sauna läheb! (usutavasti olid temperatuuripügalad 30 plussi ringis)
Sepikojas, kus tuli nael valmis taguda, oli mõnusalt jahe. Kätlini käe all valmis unikaalne naelnagi, kuid kahtlustame, et sepa silmis see siiski armu ei saanud ja jäime oma punktidest ilma. Muidugi lootsime, et mõnes saunas saab ka heegeldada, aga kus sa sellega – enamiku lisaülesannete puhul oli meestel selge eelis.
Olgu öeldud, et lisaülesaneid pidi sooritama iga sauna juures ja 1, 3 või 5 punkti said vaid iga ülesande puhul kolm parimat. Igas saunas tuli olla 10 minutit selleks, et oma 10 punkti kätte saada.
Niipea, kui punetavate nägudega mu kunagine Lõunalehe-aegne ülemus Innar ja juuksur Taso (soovitan soojalt) oma kahe ülejäänud võistkonnaliikmega saunast väljusid, lidusime sauna. Järgmised tüübid olid juba järjekorras.
Paganama kuumaks oli sepp Reeman oma suitsusauna kütnud – saunatermomeeter näitas 100 kraadi. (Kes rääkis, et suitsusaun on mahedam kui soome saun?) Leili viskamise peale ei hakanud me mõtlemagi. Kui üks võistkonnaliikmetest ütles enne võistlust, et võtame ikka mõnuga ja vajadusel oleme saunas kauem, siis nüüd selgus, et 10 minutit kuumal suvepäeval saunas veeta on ikka vägitegu. Natuke leevendust pakkus saunast välja tulles tiik, kuigi viis kalda ääres siputavat kaani sundisid end valvel hoidma.

Edasi võtsime suuna Võru instituudi projektijuhi Triinu Ojari poole Käätsole. Saun alles küdes ja Triinu sõimas meil näo täis, et suitsusaunas ei käida kiirustades. Nonoh. Kui juba hinna sisse kuulub sõim, siis oleks väheke kobedamat lärmi tahtnud kuulda, aga aus oleks seda nõuda kui mitte kutseliselt, siis vähemalt harrastusnäitlejalt.
Õnneks olen ma Triinu sauna juba varem proovida saanud, seega olime isegi õnnelikud, et saunast pääsesime. Seevastu tuli lahendada pikk võrokiilne savvusanna- ehk suidsusannateemaline viktoriin. Enamiku vastused panime õigesti, aga küsimustega „Savvusanna minnen passis üteldä“ ja „Savvusanna astjalõ vastussõs passis üteldä“ jäime tõsiselt jänni. Õigeks osutusid lõpuks kõige ebaloogilisemad „Jummal sekkä!“ ja „Jummal hää miis“. Tõtt öelda poleks osanud arvata, et võrokesed nii usklikud on, iseasi, kui küsimus oleks olnud setode kohta. 

Järgmiseks sihtpunktiks valisime Hämsa. Saunaootel oli enne meid karvamütsi ja madrusesärkidega meeskond On Kah, seetõttu oli meil aega meisterdada kõige kobedam kaseviht – meie oma oli raudselt kõige kenam, iseasi, mida peremees arvas.
Õige pea tuli aga maanduda ka sauna, õigem oleks öelda põrgukatlasse endasse. Lava peale istumine ei tulnud mõttessegi. Lebasime põrandal ja veetsime oma elu ühed pikimad 10 minutit. Paar esimest minutit kulus paanitsemise peale, ega ometi nüüd katkestamiseks ei lähe. Reeglite järgi oli küll ühel võistkonna liikmel võimalus saunast varem väljuda, aga mis siis, kui kellelgi oleks veel halb hakanud? Seda enam, et ukse taga passisid kaameramehed, kelle tõttu oleks katkestaja kindlasti kohe kaamera huviorbiiti ja seeläbi kogu vabariigi ees häbisse sattunud. Ennast veega kastes, pidevalt vett manustades ja uksealusest praost värsket õhku noolides pidasime vastu. Kui tundus, et leili on võetud juba ilmatuma aeg, hõigati ukse tagant: neli minutit veel. Välja tulles nautisime jahedat õhku – kõigest 30 kraadi.

Veidike leevendust pakkus järgmine, Järvekalda talu saun Verijärvel. Kummikuvise keskmiselt edukalt sooritatud, lippasime järelveetavasse soome sauna. Pärast mõningat põrandal istumist ja termomeetrinäidult kõigest numbrit 60 silmamist julgesin isegi lavale ronida. 

Lobisedes läks aeg sedakorda kiiremini ja peagi olimegi Setomaa poole teel, et jõuda Lindorasse Jõeveere tallu. Juba tuttavad näod vajutasid lahkumiseks gaasi, meie saime kohe suitsusauna jaole. Seegi kord üritasime strateegiliselt ennast säästa ja läbisime oma rallit sauna põrandal istudes. Rahu meile muidugi ei antud, sest jutupaunikust kohtunik Roman suurustas, mida eelnevad võistlejad talle kõik pakkunud olid, küll ikka seksi ja abielu, Rõuge naiskond Dusnelda olevat koguni laulu lõõritanud. Oleks me teadnud, et see jääb meie võistluse viimaseks saunaks, oleks vast isegi lavale roninud, korraks ma isegi proovisin. Saunast lahkudes saime infot, kust vajadusel kohtuniku telefoninumbrit küsida ja lisaülesandena nuputasime, milliste vanaaegsete tööriistageda oli tegu.

Viimaseks sihiks võtsime veel läbi käimata Saunamaa ja Ago Pettai Ala-Palu talu, mõlemad Rõuge vallas. Tund aega oli veel jäänud, kell 18 pidi saunauksed kinni löödama. Saunamaale suundudes tegime tüüpilise vea – eesmärgiga teed lõigata jõudsime lõpuks ringiga alguspunkti välja tagasi. Aja sees jõudsime veel Saunamaale (ei olnud üleval ühtegi teeviita ega üldse miski ei viidanud turismikompleksile), ent kuri saunik keelas nii meil kui ka varem kohale jõudnud Dusneldal sauna siseneda. Ametnikutüüpi inimene, mis teha, kommenteeris üks võistkonnaliikmetest. Elu esimesed pähklitega sarapuuvihad said meil siiski välgukiirusel valmis. Kahju, et meile ei antud võimalust isegi sauna sisse kiigata, et teinekord teaks, kas tasub tulla, sest meie võistkonna eesmärk peale võidu ja vähemalt ühe kilo kaalust alla saamise oli ka tutvust teha piirkonna suitsusaunadega. Saunamaa asemel oleks tulnud valida hoopis Ago Pettai saun, sest seal käia jõudnute kinnitusel oli see kõige lõbusam koht, kus muuhulgas günekoloogia- ja sünnituspukidki püsti olevat olnud. 

Seega jäi meil seitsmest saunast koguni kaks läbi käimata – siit moraal – suitsusaunaralli on eelkõige strateegiline võistlus, kus põhiaeg kulub autoorienteerumisele. Kusjuures leidus võistkondi, kes suutsid kõik seitse sauna vähem kui nelja tunni jooksul läbi käia. Meie võistkond seekord esikolmikusse ei tulnud, kuid rahul oleme sellegipoolest – meil oli lõbus seiklus, mis ju ongi asja juures kõige olulisem.
Võistluse lõpus tekkis kõva tahtmine sauna minna – jäi veel väheks - ja niisiis läksime Grete vanemate juurde kasvuhoonesauna. See oli vaieldamatult eksootilisim saun, kus kunagi käinud olen – saunas kasvas kõrvits ja saunalavaks oli aiapink – põrgusaunadest paradiisisauna.

Kolmapäev, 30. märts 2011

Kaks käiku Itaaliasse

Peaaegu järjest juhtusin lugema kahte raamatut, mis kutsuvad endaga kaasa Itaaliasse:
Viivi Luik "Varjuteater" (2011) ja Kristiina Praakli "Minu Itaalia" (2009).

Kõigepealt Kristiina raamatust, mille lugemisest on juba mõningaid aegu möödas ja mõndagi on ehk ununenud. Raamatu algus mulle eriti ei istunud, lugu ei lükkunud justkui käima või õieti tundus igavavõitu ja argine. Ei mingit dramaatikat!

Aga siis ühel hetkel tuli peatükk, mis peletas igasuguse igavuse ehk jutt sellest, kuidas seadusekuulekas Eesti neiu üritab politseiprefektuurist omale elamisluba taotleda. Igal juhul ei jätnud nii see peatükk kui ka paljud teised itaallastest just kõige paremat muljet (usutavasti tahaks seda nii mõnigi ümber lükata). Nad kannavad endas raamatu põhjal selliseid väärtusi, mis eestlasliku arusaamaga ühiskonna normidest kokku ei lähe. Raamatust jääb tõepoolest mulje, et itaallasi köidab kirglikult ainult kaks asja - söömine ja riietumine. Minu jaoks välistab raamatus esitatud itaallaste elulaad ja bürokraatia igasuguse soovi kunagi Itaaliasse elama asuda (no näiteks, kui peaks kunagi õnnestuma varakalt pensioniikka jõuda), küll aga muidugi jätkuvalt läheksin sinna reisima, veel ei ole käinud. Siinkohal toon välja ka selle, et fotolisa oleks võinud raamatust välja jätta - see ei ole just eriti kõnekas ja pildid on kehval tasemel, enamikust raamatus kõne all olevatest inimetest puudub foto jne.

Ausalt öeldes hakkas mul raamatut lugedes kohati itaallastest isegi kahju. Näiteks lugedes sellest, et noortel itaallastel on peaaegu võimatu saada nii palju palka, et vanemate juurest ära kolida või et varsti 40le lähenev abielupaar ei saa materiaalsetel põhjustel mitte mingitel tingimustel endale isegi ühte last lubada.
Kui Kristiina teksti sügavamalt analüüsida, siis tegelikult ma õieti ei saanudki aru, mis Kristiinat ikkagi Itaalias kinni hoiab. Kriitikat itaallaste kohta on selleks liiga palju, söök ei saa ju olla põhipõhjus pikemalt mõnes riigis viibimiseks. Ka ei kannusta Kristiinat paljusid naisi kuskile kolima sundiv ürgtung emaks saada. Ja Kristiina ise jätabki otsad lahtiseks.


Viivi Luik tegeleb "Varjuteatris" (ehk rännakul Rooma ja ka Saksamaale) vähe itaallase hingeelu lahti seletamise-tõlgendamisega. Siin raamatus jätkub viiviluigelik elu mõtte otsing. Tõsi, väärikalt kujundatud teosest leiab ka pikki ja detailseid kirjeldusi mõningatest itaallastest ja põhjalikest üürikorteriotsingutest, enamik neist liigitub rubriiki "kinnisvara ja kommunaal".

Aga Luige proosa ja luule on mulle alati meeldinud, "Seitsmendat rahukevadet" olen vähemalt kaks korda lugenud kui mitte rohkem. Seekordne teos on muutunud kuidagi õnnepalulikumaks (meenutab Õnnepalu "Flandria päevikut", kuigi on märksa komponeeritum) - Viivi võtab kätte ja lihtsalt asub kirjutama ja tema teekonnal Rooma kohtub ta märkimisväärselt palju Berliinis eestlasest kirikuõpetaja härra Atspoliga.

Mis seal salata, väga südamesse kiilus näiteks immigrant Magda lugu, kelle härra Atspol oli kerjusena üles korjanud ja kes oma lapsele hankis murede kurtmiseks rendikana Coco. Olen tänulik, et proua Luik otsustas härra Atspoli siin raamatus Eesti rahva mällu söövitada. Muidu me kindlasti ei teakski sellest väga elutargast mehest, kellel on inimestele nii palju ütelda olnud. Luik ei lobise ühestki asjast niisama, kõik lõpeb tal õpetliku, olgugi et kaugelt didaktilise ivaga. Luik on ammu aru saanud, et üht tõde pole maailmas olemas, kõik ongi väga variatiivne ja valgusega kaasnevad varjud.

Viivi Luigega koos ajas ja maailmas liikudes saab rahulikult aja maha võtta, märgata, et kõigeks on aega - on aega asjade üle järele mõelda, nende vahel seoste avastada. Seekord on kõik seosed juba alates aastast 1949. toodud välja kui olulised sammud teekonnal Rooma. Lugejana mõistad, et kirjanikul peab laskma rahulikult elada ja maailmas ringi käia. Kirjanikul peab laskma olla.

See raamat on tõeline lugemisnauding. Kindlasti võib selle tiheda teksti mõne aja pärast uuesti ette võtta.

Reede, 11. veebruar 2011

Polli kummikud suus sulamas

Nagu näha, on suur veebruar juba käes - kuigi täna ei olnud just väljas-on-veebruar-täna-ilm, vaid üle pika-pika aja säras sinisel taevakaarel kevade terendusele vihjav päike, täna oligi pigem sädeleva lumemartsipani päev  - aga mina ei ole siia blogisse veel ühtegi postitust teinud. Seega otsustasin ära mainida, et täna õnnestus mul taas kord natuke Eestimaad avastada ja silmaringi laiendada. Jätkuvalt on mul nii-nii palju kohti Eestis avastamata (pole ma näiteks kordagi jalga tõstnud Raplasse, Ruhnu, Kihnu, Häädemeestesse, Hiiumaale, Paldiskisse, Võõpsu või Vasknarva). Kuid täna viis esimest korda tee sellistesse kohtadesse Viljandimaal, nagu Olustvere ja Polli.

Olustveres asub teenindus- ja maamajanduskool. Mind üllatas sügavalt, kuivõrd lahedaid koole on Eestimaal olemas ja mida seal kõike ei õpetata - ühesõnaga kõike, mida saab teha piimast, lihast ja teraviljast + kõikvõimalike jookide valmistamine alates limonaadist ja lõpetades likööriga + n-ö tavaline kokandus.
Parajasti oli käimas kokaeriala lõpetajate viimane proov enne lõpueksamit - õpilased askeldasid usinalt igaüks oma pliidi taga ja laudadele oli igaüks valmistanud oma koostatud menüü järgi mitmekäigulise lõuna.

Lisaks kuulub kooli juurde midagi leivamuuseumi sarnast (leivakoda?) ja eriti põnev tundus endise viinavabriku hoonesse rajatud keraamika- ja klaasitöökoda, kus kohapeal sai näha, kuidas klaasikunstnik Eili Soon koos abilisega klaasist esemeid valmistas. Nõudefännina ei suutnud ma vastu panna ja ostsin ühe väikese paksust läbipaistvast klaasist punaste laikudega kausi.
Kui Viljandi kanti satute, soovitan kindlasti Olustverest läbi põigata. Suvel pidi seal eriti ilus olema, kuigi selge on see, et valge lume ja päikse kooslus on samuti imepärased. 

Teiseks sai käidud õunalõhnalises põllumajandusülikooli Polli aiandusuuringute keskuses, see on koht, kus peale puuviljadest toodete arendamise saavad nii eestlased kui ka lätlased (Läti piirini on sealt 20 km) oma väikesest kogusest puuviljast moosi, mahla vms teha. Parajasti oli lahkumas oma pudelitesse-purkidesse villitud mooside ja mahladega üks lätlane. Sai temalt ostetud üks jõhvika-kõrvitsamahl - väga mõnusa maitsega.

Pollis on arendatud üks väga lahe toode, mida soovitan kindlasti osta, kui kuskil peaks neid müügil olema - "Polli kummikud" - kuivatatud puuviljapüreest jõhvikapulbriga üle puistatud ruljad snäkid, mis esmapilgul meenutavad vorstikoori, kuid on väga maitsvad suupisted. Sobivad kindlasti neile, kes on mures oma kehakaalu pärast, kuid armastavad pidevalt midagi näksida. Mugav vitamiiniamps (Hind kohapealt ostes 2 €).

Tuleb korrata vanarahvatarkust, et enne, kui välismaale lähed, käi Nuustakult läbi. Mis Nuustakusse puutub, siis pühapäeval on mul plaanis teatud seltskonnaga tee ka sinnapoole jalge alla võtta - toimumas on saunamaraton. Ma pole päris kindel, kas siiski saunatama lähen, kuid kohapeale plaanin kaasa elama minna küll.