Kolmapäev, 25. aprill 2012

Ameerika servast servani VI

-->
Storrsi ülikooli söökla
Storrs, Connecticut
Ülikoolilinnak oli niivõrd vaikne sellepärast, et just sel nädalal olid tudengid lastud nädalapikkusele kevadisele koolivaheajale. Järgmisel päeval tegime tutvust linnakuga ning avastasin veel ühe husky skulptuuri. Husky on nimelt Storrsi ülikooli maskott ning kõikvõimalikke huskyga logosid leidub igal sammul.

Küsisin tudengineiult, kes meil linnakus giidiks oli, et kui palju sellises ülikoolis hariduse omandamine ka maksab. Selgus, et aastas tuleb maksta 20 000 dollarit ning see pidi olema isegi veel väike summa võrreldes sellega, mida tuleb maksta eraülikoolides. Tüdrukul endal tuleb tasuda vaid pool õppemaksust, sest keskkoolis oli ta väga tubli ja sai tänu sellele stipendiumi.

Ameerika servast servani V

Lõpuks jõudis kätte ka see päev, kui minu jalg astus New Yorgi pinnale. Maandusime just päikeseloojangu ajal ja kuna ilm oli selge, siis saime veel enne kohalejõudmist lennukiaknast väga hea ülevaate linnast tervikuna. Mulle tuli näiteks üllatuseks, et Statue of Liberty asub saare peal. Seekord ma selle samba juures siiski ei käinud, jäägu järgmiseks korraks.
Lennujaamast väikse bussiga maailma pikimal tänaval Broadwayl asuvasse Beaconi hotelli sõites tekkis jällegi küsimus – kas see ongi siis New York, sest tee viis mööda paljudest koledatest viletsas seisus hoonetest.

Ameerika servast servani IV


Tühi suurlinn St. Louis
Esmamulje St. Louis’ist polnud kiita. Kogu kesklinn oli inimtühi, hotelli esimene korrus aga ebameeldivalt kärarikas. Tundus, et kõik, kes selles linnas praegu viibivad, on kogunenud just Hyatti hotelli Missisippi jõe kaldal. Ja hotellituba ise: nii väike, et kahte kohvrit korraga oli võimatu avada, kogu toa ruumi võttis enda alla kuningasuurune voodi. Internetiühenduse eest taheti esiti kasseerida 13 dollarit ööpäevas. Seevastu võis vetsupoti kohalt leida telefoni...
Õhtupoole linna jalutama minnes tekkis ahastus. On justkui linn, aga kus on siis inimesed? Selgus, et kõik inimesed on kolinud linnast välja ja kesklinnas käiakse ainult päevasel ajal. Pole siis ka imestada, et isegi suuremad kaubamajad suletakse juba õhtul kell 18. 

Järgmisel hommikul äratas meid taas elule vabatahtlik töö. Sõitsime linnafarmi umbrohtu kitkuma. Tegu on sellise aiamaalapiga, kus käib köögivilju kasvatamas ning ühtlasi Ameerika ühiskonda tundma õppimas 40 põgenike peret.

Ameerika servast servani III

-->
Beverly Hillsis
Nii kui Los Angelese lennujaamast välja astud, vaatavad kohe palmid vastu. Nendest puudest siin kõrbesse rajatud hiigellinnas ei pääse. Siin tunned, et oled jõudnud puhkusele ja peab väga karm motivatsioon olema, et midagi töist tegema hakata. Aga meid ei toodud siia puhkama.
Los Angeleses ei rääkinud enam õieti keegi presidendivalimistest või Obamast. Oli lausa silmaga näha, et inimesed on siin lülitunud lõõgastusrežiimile. Keegi ei torma. Hunnikuteviisi elusaid lihakehi lamaskleb soojal liival, teised peesitavad basseini ääres või meelisklevad promenaadidel-restoranides. 

Kogu linn oma roheluses ja lilleilus on kaugele näha, sest pilvelõhkujaid siin nende enda jutu järgi tulenevalt pidevast maavärinaohust ei ehitata. Ma siiski nägin ühes piirkonnas ka päris paljusid kõrghooneid, mida liigitaksin pilvelõhkujateks. Meile soovitati maavärina korral laua alla pugeda.

Peatusime paari tänavaploki kaugusel Vaikse ookeani kaldast Santa Monicas, järgmises Hiltoni hotellis.

Neljapäev, 5. aprill 2012

Ameerika servast servani II


Jätkub tegevus Washingtonis.
 
Detail WTC-st (9/11)
Verine ajakirjandus
Käisime ka ennast maailma kõige interaktiivsemaks muuseumiks tituleerinud ajakirjandusmuuseumis Newseum. Jah, tõepoolest, raha oskavad nutikad ameeriklased teha. Kohe uksest sisse astudes ei saanud ma millegipärast aru, miks tahab üks tädike kogu gruppi pildistada. Välja minnes aga selgus, et 10 dollari eest võib selle foto endale kenade kõvade kaante vahel välja osta ja kauba peale saab veel ka tasuta pildi Valgest majast. Üksikisikule on see lõbu poole kallim.

Newseum eksponeerib ajakirjandust eelkõige kui väga verist eriala. Peale originaaltükkide Berliini müürist ja World Trade Centerist võib näha näiteks autot, milles üks ajakirjanik õhku lasti, või pliiatsit, millega kirjutas järgmine tapetud leheneeger, või kostüümi, mida kandis see naisajakirjanik, kes need kurikaelad paljastas ja kes ka mõni aeg hiljem jälle tapetuna leiti.  Ja muidugi selgub muuseumist, et peaaegu kogu maailma parim ajakirjandus on sündinud Ameerikas või kirjutab Ameerikast. Ja selleks, et muuseum oleks veelgi atraktiivsem, ripub aatriumis ka helikopter ning oma edevust saab rahuldada stuudios telesaadet tehes.

Ameerika servast servani I

-->
Käisin kolm nädalat USAs, külastasin viit osariiki ja avastasin, et Ameerikas võib peale burgerite ja disniländi siiski ka üht-teist muud leida. Kus mujal kohtad sa ühte oma Eesti (!) lemmiknäitlejat, avastad keldrist mehe, kes leiutas interneti, või saad võimaluse urbanistlikus aias märtsi alul umbrohtu kitkuda. Nagu igal pool mujal, nii ka USAs on, mida kogeda – eriti õnnelike kokkusattumuste korral.

Alljärgnev tekst tuleb inimeselt, kes külastas Ameerika ühendriike esimest korda elus, seega on tegu täiesti isikliku ja võimalik et ka võhikliku kokkuvõttega esimesest käigust üle Atlandi ookeani.

Kõik sai alguse sellest, et USA suursaatkond Eestis pakkus võimalust osaleda International Visitor Leadership programmis (IVLP). Lühidalt öeldes on tegu programmiga, mida korraldab USA State Department (riigidepartemangu) väga erineva eriala esindajatele.