Kolmapäev, 25. aprill 2012

Ameerika servast servani V

Lõpuks jõudis kätte ka see päev, kui minu jalg astus New Yorgi pinnale. Maandusime just päikeseloojangu ajal ja kuna ilm oli selge, siis saime veel enne kohalejõudmist lennukiaknast väga hea ülevaate linnast tervikuna. Mulle tuli näiteks üllatuseks, et Statue of Liberty asub saare peal. Seekord ma selle samba juures siiski ei käinud, jäägu järgmiseks korraks.
Lennujaamast väikse bussiga maailma pikimal tänaval Broadwayl asuvasse Beaconi hotelli sõites tekkis jällegi küsimus – kas see ongi siis New York, sest tee viis mööda paljudest koledatest viletsas seisus hoonetest.

Esimene täispäev New Yorgis osutus pühapäevaks, seega vabaks päevaks. Kunstinarkomaan nagu olen, siirdusime koos kahe kaaslasega Metropolitani kunstimuuseumisse. Sõitsime muidugi kollase taksoga, sest see on NYs liikumiseks kõige mugavam vahend, ka hind pole sugugi kallis. Kollaseid taksosid sõidab NY peal ringi 13 000. Peaaegu iga teine möödasõitev auto on kollane takso, vähemalt õhtusel ajal. Ja kui parajasti viibid hotellis ning vajad taksot, siis on taksosaamine väga lihtne. Piisab sellest, kui taksosoovi retseptsioonis kellelegi mainid ja juba tormab üks vormis mees õue ja hakkab kaela riputatud vilega vilistades taksosid kinni püüdma.

Maailmakuulus Metropolitani muuseum loodi kodanikualgatuse korras aastal 1870 eesmärgiga Ameerika rahvast harida. Järjekordne muuseum, mis on täis kõikvõimalikku suurepärast kunsti, kõik maailmakuulsad kunstnikud järjest reas, Euroopa kunst ülekaalus. Ent üle kolme tunni sellises muuseumis käia ei jaksa – kogu seda infot on korraga lihtsalt liiga palju.

Lennoni maasikapõllule
Kuna olin muuseumis oma kaaslased lootusetult kaotanud, võtsin taas kollase takso ja siirdusin Manhattani südamesse Central Parki, sest täita tuli üks missioon. Nimelt oli lähisugulane, noore husky tõugu koera omanik mulle südamele pannud, et kui vähegi võimalik, otsiksin Central Parkist üles ühe kelgukoera skulptuuri. 

Aga enne veel, kui missiooni täitma jõudsin, lasin ennast sõidutada 72. tänavale John Lennoni maja juurde. Just selles majas nimega Dakota mõrvati Lennon aastal 1980, tema naine Yoko Ono elab seal tänini. Lennoni mälestuseks põlevad portikuse mõlemas servas igavesed tuled. Maja ümber oli üsna palju sebimist, Lennon ja tema sõnumid lähevad veel tänapäevalgi inimestele korda. Maja lähedal Central Parkis laiub Lennoni vaikne maasikapõld (loodud laulu “Strawberry Fields Forever” ainetel). Märtsi keskel torkasid põllul silma vaid maasikalehed ning silmailu pakkusid hoopis kollased nartsissid. Näha seda sümboolset põldu õitsemas ja vilju kandmas on piisav põhjus, et New Yorki tagasi minna.

Kuna Central Park oli pühapäevasel päeval rahvast täis, ei tekkinud ka probleemi husky kuju ülesleidmisel. Skulptuur on pühendatud Siberi huskyle nimega Balto, kes oli üks neist koertest, kes 1925. aasta talvel vedas Alaskal kelgu koos antibiootikumidega Anchorage’ist 1600 km kaugusele Nenanasse, kui seal valitses difteeriaepideemia ja lennukimootorid ei käivitunud.

Üksinda uitamised New Yorgi vahel jätkusid veel õhtulgi. Nimelt olid pühapäeva õhtul kõik kadunud, väga suur osa grupiliikmeist oli läinud oma sugulastega kohtuma. Meie grupist hämmastavalt paljudel elavad lähisugulased, lausa õed-vennad USAs ja New Yorgis. Keskealisel Iraagi kurdil, mõnusal vuntsil, elab USAs koguni neli venda, ta ise oli Ameerikas esimest korda. Aga kuna minul seal linnas ühtegi sugulast-sõpra ei ole ja hotellis ka passida ei viitsinud, otsustasin võtta tee ette NY ilmselt kõige rahvarikkamasse kohta Times Square’ile, mis asus hotellist 20 minuti jalutuskäigu kaugusel. New Yorgis liikuda on lihtne, sest tänavad ja avenüüd on reeglipäraselt nummerdatud, pikemad tänavad kannavad nimesid.
Kui aga peakski ära eksima, võib peatada kinni esimese ettejuhtuva takso ja küll see siis juba õigesse kohta viib.

“Teie Pavlinaga olete sündinud newyorklased,” tunnustas mind ja tšehhitari meie kõige mõnusam grupijuht Wonda, kes ise julges liikuda vaid Broadwayl.

Maailma risttee
Times Square, mida kutsutakse maailma ristteeks, ei pakkunud oma hiiglaslike värviliste reklaamekraanide ja rahvalärmiga erilist vaimustust. Ma pakun, et eelkõige meelitab inimesi sellistesse kohtadesse massipsühhoos. Võtsin nõuks üles leida see suur õun, mis seostub New Yorgi hüüdnimega. Läksin esimese olemuselt Danny De Vitot meenutava NYPD politseiniku juurde ja küsisin, et vabandage, kus siin see suur õun on. Esiti ei saanud mees aru, mida tahan, aga siis taipas, mida otsin, ja selgitas, et seda õuna võib näha vaid uue aasta saabudes, kui see vot sealt alla kukub, osutas ta ühele kõrghoonele. Minul oli kodune eeltöö tegemata. Hiljem uurisin järele, et uusaastaööl kukub alla siiski pall, mitte õun, ja New York ei ole oma hüüdnime saanud selle palli järgi. Big Apple’iks kutsuti linna juba vähemalt 1909. aastal ja hüüunime päritolu on teadmata.

Aga kui juba politseinikuga jutule sain, siis otsustasin igaks juhuks küsida, kas ma võiksin koos temaga politseiauto taustal foto teha. Mees oli kohe nõus ja pakkus, et paarimees võib pildi teha. Praeguseks võin oma seniste elukogemuste põhjal väita, et maailma kõige sõbralikumad politseinikud on New Yorgis. Iseasi, kas kogu selle asja juures politseil ka oma tööks aega jätkub.
Järgmisel päeval algasid taas loengud ja kohtumised. Turvareeglid NY-s on karmid, igale poole sissepääsemiseks, ka ühte tavalisse viletsas seisus keskkooli, tuli näidata passi, anda oma kott ja välisriided läbivalgustamiseks ning ise kõndida läbi turvaväravate.

NY-s programmi raames külastatud kohtadest avaldas enim muljet sotsiaalettevõte Quirky, ka oma sisekujunduse poolest (koosolekutelaud oli näiteks valmistatud euroalustest ja klaasplaadist). Tegu on ettevõttega, mis üritab inimeste kaasabil toota asju, mida veel olemas ei ole, aga mida hädasti tarvis läheb. Igaüks saab end Quirky veebilehel registreerida ja pakkuda oma leiutise tootmiseks välja. Kui leiutis on läbinud kõik etapid ning veebis inimeste poolt heaks kiidetud, läheb see tootmisesse (kahjuks muidugi Hiinas), pakendile trükitakse leiutaja nimi ja pilt ning kolmandik müügituludest tuleb talle. Kuigi Quirky kontor oli lahe ja nutikas, tundusid mõned tootmises olevad leiutised üsna mõttetud. Näiteks nõudepesukäsnad, mida saab kinnitada köögirätiku külge. Ei saa aru, miks peaks käsna kinnitama rätiku külge, rätik saab sel juhul ju pesemise käigus märjaks.

Eesti lipu all
Tundsin, et Eesti on tähtis riik maailmas, kui just emakeelepäeval, 14. märtsil silmasin keset New Yorki (ÜRO hoone juures) Eesti lippu lehvimas.

Kõik meie grupist olid väga pettunud, et New Yorgis võimaldati meil olla vaid neli päeva. Kõige kummalisem aga oli järgmisesse linna edasiminek. Pidime juba kell 8 hommikul end hotellist välja registreerima, siis sõidutati meid kiiresti koosolekule, kus pidime programmi kohta tagasisidet andma. Pärast koosolekut tuli aja peale joosta poodi lõunasöögi järele, sest söömiseks mõnes toitlustusasutuses aega ei jätkunud, ning seejärel sõitsime kolm tundi Connecticuti osariiki. Väga-väga kiire oli. Ja loomulikult ei saanud me selle kiirustamise mõttest aru, kui selgus, et oleme jõudnud pärastlõunal ülikoolilinnakesse nimega Storrs, kus pole absoluutselt mitte midagi teha, ja konverents, mille pärast olime Storrsi tulnud, on alles ülehomme. Nii mõnigi hakkas plaane tegema, kuidas New Yorki tagasi minna ja üks rahutu hing Kuveidist leidis üles oma sõbrad Bostonist, kelle juurde pages kaheks päevaks, nii et lõpuks ei jõudnud konverentsilegi.

Kommentaare ei ole: