Neljapäev, 5. aprill 2012

Ameerika servast servani I

-->
Käisin kolm nädalat USAs, külastasin viit osariiki ja avastasin, et Ameerikas võib peale burgerite ja disniländi siiski ka üht-teist muud leida. Kus mujal kohtad sa ühte oma Eesti (!) lemmiknäitlejat, avastad keldrist mehe, kes leiutas interneti, või saad võimaluse urbanistlikus aias märtsi alul umbrohtu kitkuda. Nagu igal pool mujal, nii ka USAs on, mida kogeda – eriti õnnelike kokkusattumuste korral.

Alljärgnev tekst tuleb inimeselt, kes külastas Ameerika ühendriike esimest korda elus, seega on tegu täiesti isikliku ja võimalik et ka võhikliku kokkuvõttega esimesest käigust üle Atlandi ookeani.

Kõik sai alguse sellest, et USA suursaatkond Eestis pakkus võimalust osaleda International Visitor Leadership programmis (IVLP). Lühidalt öeldes on tegu programmiga, mida korraldab USA State Department (riigidepartemangu) väga erineva eriala esindajatele.

Seekord koguti kokku 18 ajakirjanikku ja meediaspetsialisti igast maailma nurgast ning üritati neid harida teemal “Media Literacy”. Otsetõlkes tähendab media literacy meedia kirjaoskust ja põhimõtteliselt õpetab see seda, kuidas orienteeruda laial meediamaastikul (sh reklaamid) nii, et ei muutuks manipuleeritavaks, saada aru, millistest allikatest tuleb tõene info, ning osata end ise vajadusel erinevates meediumites välja mängida. Sama ainet õpetatakse USAs nii keskkoolides kui ka ülikoolides, samuti korraldatakse kursusi erinevate erialade inimestele.

See, et programmi grupis oli inimesi Palestiinast, Bagladeshist, Norrast, Nepaalist, Guyanast jne andis kogu reisile suure lisaväärtuse ning lõppkokkuvõttes meenutas midagi isegi inimkatse sarnast, sest väga raske oli lahkuda inimestest, kes kolme nädala jooksul on sulle vaat et perekonnaks saanud, teadmisega, et võib-olla ei näe neid enam mitte kunagi.

Intelligentne Washington DC
KLMi lennuk, mis 25. veebruaril Amsterdamist Washington DC-sse sõidutas, polnud sugugi mitte mugav, jalgu peaaegu et välja sirutada ei saanud ja kuigi pikematel lennureisidel soovitatakse vahepeal lennukis ringi jalutada, siis seal selleks ruumi õieti polnud ja keegi niisama ringi ei kõndinud. Aga 8 tundi üle ookeani on siiski väljakannatatav.

Esimesel hommikul USAs avastasin end äkitsi maailma ühe kuulsaima hoone – Valge Maja eest.  See seal aia taga ongi Valge Maja? Väliselt üks täiesti tavaline maja keset linna, sugugi mitte nii uhke ja luksuslik nagu ülejäänud majad läheduses. Olgugi, et USA lipp lehvis vardas, arvas giid, et presidenti pole siiski täna kodus, sest vastasel korral oleks katusel märgata ka snaipreid. Ma poleks osanud arvata, et presidendi maja ümbrus nii rahulik võib olla. Tänava peal jooksid tervisesportlased, mõni jalutas oma koera, paar politseinikku tegid nägu, et päev on igav. Igal pool mujal võis näha märksa rohkem mundrikandjaid.

Tekkis küsimus, kus siis inimesed on? Tänava ääres seisis üks tühi telk. Selgus, et kõigil teistel protestijatel on keelatud Valge maja juures aktsioone korraldada ning selleks on luba vaid ühel Connie-nimelisel naisel, kes on tuumarelvade vastu võideldes Valge maja ees telgis elanud juba alates 1981. aastast. Külmemate ilmadega viiakse naine kohalikku varjupaika ja sel ajal valvab tema telki politsei.

Luther King made in China
Edasi tehti tuur Washingtoni tähtsaimate ehitiste-monumentide juurde. Muljet avaldas Kapitoolium oma suursusugususes. Kõige rohkem sagimist käis aga surematu kõne “I have a dream...” (1963) autori Martin Luther Kingi memoriaali juures Potomaci jõe sopina rajatud paisjärve kaldal. Võimas Luther Kingi graniitmonument sai valmis alles mullu ja miskipärast ei pannud üllatama fakt, et monument on made in China. Ümbruskonnas veelgi ringi vaadates võis märgata, kui palju on ameeriklased kulutanud raha, et säilitada just nende isikute mälestust, kes on seisnud vabaduse, rahu ja inimõiguste eest. Üleüldse on need põhilised sõnad, mida inimesed ühendriikide eri otstes usinalt kasutavad.
Magnooliad juba õitsesid ja kohe-kohe ootasid linlased, et õide puhkeksid ka tuhanded kirsipuud. Just tänavu möödub 100 aastat sellest, kui jaapanlased Tokyost kinkisid Washingtonile 3000 kirsipuud. Loomulikult on kirsse ka omalt poolt juurde istutatud ning 100 aasta tähistamiseks peetakse suurejoonelist festivali.

Washingtoni iseloomustaksin eelkõige sõnaga intelligentne. Selles linnas on tõepoolest, mida vaadata, ja oma põgusate kogemuste põhjal soovitaksin USA avastamist just sealt. Kusjuures linn on täis suurepäraseid muuseume, enamikusse neist pääseb sisse tasuta.
Väga hinge läks mulle näiteks Ameerika indiaanlaste muuseum – vormilt liivakivi meenutav ilma ühegi nurgata hoone. Indiaanlased uskusid nimelt, et nurgad meelitavad kohale pahasid vaime. Muuseum toob ühtpidi esile selle, kuidas indiaanlasi on ajalooliselt hävitatud, teisalt eksponeerib indiaanlaste ja nende hõimude rikkalikku kultuuri ja maailmavaadet. 

Kommentaare ei ole: