Laupäev, 10. september 2016

Piimahind, põllumees, regionaalpoliitika - keda see üldse huvitab?

Põllumees läheb esmaspäeval Toompeale protestima. Aasta tagasi käis ka - mina käisin ka, tore oli. Aga põhiliselt oligi tore, sest ilm oli ilus ja meeleolu kõigil laulupidulik. Edasi ei juhtunud õieti midagi. Piima kokkuostuhind tõusis nädal tagasi 20 sendilt 23 sendile, põllumehe jaoks on see naljanumber, ei päästa midagi.

Aga mul on tunne, et ei piimahind ega põllumehe käekäik ei lähe suuremale osale eestlastest üldse korda ja ma pean silmas just tavainimesi. On keegi seal kuskil maal, mis minul sellest, mul on oma elu ja kui tahan, siis joon piima asemel üldse kraanivett. Vahel võib ju sel teemal sõna võtta, näiteks naabrinaise saunas, kuid see on ka kõik, meil on saunas huvitavamaidki teemasid. Ma eelistan üldse õlut.
Teatud ebaselgeid grupeeringuid huvitavad näiteks pagulased märksa enam, nad oskavad isegi madala piimahinna taga näha neid, kuigi pagulased on pseudoteema, mida teatud populistid oma huvides kuumana hoiavad. Tahaks näiteks näha, et vennad Helmed võtaksid sõna maaelu teemadel. Aga kus sa sellega, kasvõi eelminegi aasta, kui ma Toompeal põllumeeste meeleavaldusel kohal käisin, koguti seal hoopis allkirju pagulaste vastu.


Vahepeal tundub, et osasid poliitikuid huvitab põllumeeste käekäik isegi rohkem kui tavainimesi. Ei saa päris öelda, et poliitikuid see teema üldse ei huvitaks. Küll aga lasevad poliitikud sündida sellel, et meil jätkuvalt ei ole tegelikult regionaalpoliitikat. Nüüd on regionaalpoliitika tähe all aetud haldusreformi asja, selle viljad alles tulevad. Fakt on see, et maaelu ja üldse elu turgutamiseks väljaspool Tallinnat pole laiemas mõttes mitte midagi ette võetud. Aga ega põllumees ka üksi maapiirkonda elama ei jää, kõik on omavahel seotud.

Kui küsida minult, kas oleksin piima eest nõus maksma rohkem, siis vastan, et ma olen nõus seda tegema ainult siis, kui näeksin, et see raha jõuab ka reaalselt talupidajani. Olen ise käinud lautades, kus perekonnad on investeerinud piimakarja, masinate ja inventari soetamise peale. Paar aastat läks neil hästi, aga siis olid taas lõhkise küna ees. Hea meelega annaksin selle raha neile, aga praegu ma ei tea, kuhu see läheb. Kui see läheb mõne ühistu ebaausal teel üle võtnud pätile, siis tänan ei.

Piimahind võiks vabalt tõsta paarkümmend senti ja need, kes on harjunud piima ostma, ostaksid seda edasi. See paarkümmend senti võiks minna aga otse piimatootjale, mitte poodnikule. Ma ei usu, et eestlased hakkaksid väga haarama poes näiteks paarkümmend senti odavamat Poola piima, sest üldiselt piima tahab eestlane ikkagi Eesti oma.

Tunnistan ausalt, et ma ei osta poest seda Ausat Piima, sest ma ei tea, kuhu see raha tegelikult läheb. Teine asi on muidugi see, et piima ostan nagunii vaid paar pakki nädalas, sest ise panen seda ainult kohvi peale ja ega lapsedki iga päev piima ei joo. Ma ei sunni neid ka, sest ma ei ole eriti rõõskpiima usku. Eriti leian, et see pole täiskasvanud inimeste jook.

Muud piimatooted lähevad aga loosi küll - hapukoor, juustud, jogurtid jne. Aga kui Eesti hapukoorest midagi paremat ei leia, siis Eesti juustud minu puhul valituks ei osutu. Ostan Eesti juustusid peamiselt ainult selleks, et seda sulatada - sulatatult on see küll väga hea, ent näiteks veini kõrvale ei tule need iial arvesse. Ja siin ma näengi ühte arenguvõimalust - Eestis võiks arendada juustutootmist. Miks ei võiks meil teha sama häid juuste nagu Hollandis või Prantsusmaal? Praegu teevad neid vaid väikeettevõtjad, aga mitte suurtootjad. Näiteks juust Atleet - andke andeks, aga olen seda nõus sööma vaid relva ähvardusel. Need Eesti poolkõvad juustud on lihtsalt nii mõttetud ja vastikult kirbe maitsega. Seega, kui Eestis on suudetud välja mõelda maailma parim hapukoor (mäletame kõik veel seda nõukaaegset hapukoorenimelist jubedust, millest nüüd oleme õnneks pääsenud, kuid mida veel näiteks Pihkvas müüakse), siis miks ei võiks Eestis hakata tegema ka maailma parimaid juustusid? Ja neid tegelikult juba tehakse, aga ainult väiketaludes. Sain ühel sünnipäeval superhead mustikatega kitsejuustu, aga külaline tuli oma juustuga Pärnumaalt. Kui Pärnumaale satun, otsin igal juhul kontaktid ja lähen tingimata seda juustu ostma. Ja üldse, võiks meil hakata kitsepiima tootma ja väärindama senisest märksa enam.

Kommentaare ei ole: