Magistritöö vaevade päevik

Eelmisel suvel juuli lõpus ja augusti alguses kirjutasin oma magistritöö viimast osa. Kuigi väljas olid eelmise suve päikseliseimaid rannailmad, tuli mul end välja lülitada absoluutselt kõigest. Augustiks sain töö siiski õnneks õigeks kuupäevaks valmis ning ka ilusti kaitstud. Suur kivi langes südamelt. 

MAGISTRITÖÖ KIRJUTAMISE AHASTUSPÄEVIK

Ma lihtsalt ei saa aru. Juhe on täiesti koos. Minu pea töötab hoopis teistmoodi, kui üldse. Mul ei ole akadeemiku aju. Need asjad on minu jaoks ebaloogilised. Kust tulevad siia tegijad ja jälgijad, need on nii laiad mõisted. Siiani on jäänud mulje, et suudan adekvaatselt asjadest aru saada

Olen hullumas, olen rullumas

See magistritöö on selline asi, mille kohta ma olen kaks aastat pidevalt tundnud, kuidas ma seda teha ei taha. Nagu ka praegu. Vähesed asjad on mulle niivõrd vastumeelsed olnud. Aga ma tahan ülikooli lõpuks ära lõpetada. Praegusel hetkel ma kirjutaks ükskõik millist teist raamatut. Rõhk sõnal raamat.

Ma isegi imestan, et ma ei pea kogu oma tööd ümber tegema. Juhendaja on millegagi mu seni tehtust siiski ka rahule jäänud. Ime, ime

Kuidagi ikka läheb ka, miskit saab ikka tehtud ka. Tähtis on järjepidev töö, isegi kui see on aeglane.

Läheb ka kuidagi.

Ohe, ja jälle ei viitsi.

Eile õhtul oli mul üksinda pidu. Üksinda. Koos šampanja, Galliano ja salajuttudega. Oleksin tahtnud nii väga tantsida ja rokkida. Rannast kostus selleks täpselt sobiv muusika, oleksin tahtnud kontserdile minna. Läksin rõdule ja hööritasin puusi - midagi ikka. Täna tunnen end peo järelkajana raskena, kuid suudan siiski süveneda töösse. Hakkab siiski tasapisi looma, kuigi juhendaja eilne kiri, et ta tahab veel kord töö üle lugeda, tekitas nii kerge südame kui ka paanika tunde. Võib arvata, et esmaspäeval tuleb juhendaja kommentaare järgides veel üle mõistuse kõvasti rabeleda, sest tema arusaamad on minu omadest nii erinevad.

Paanika on võtmas kummalist vormi. Paanika enam ei aita. Üks päev on jäänud, kuigi oleks tarvis kahte nädalat. Pinget lisab minu koera Ronja surm, see on valu, mis üha südame sees kerib. Homse lõpuspurdi jaoks peab magada saama. Selge on see, et valmis ma seda tööd korralikult ei saa. Eelkaitsmise ajal arvasin naiivsena, et 2/3 tööd on tehtud. Oh seda püha naiivsust! Tahaks, et see jama juba läbi saaks. Ja Ronjast on nii nii kahju. Ma ei taha tema kaussegi põrandalt ära koristada. Õnneks ta sai vähemalt väärikad matused.

Midagi nüüd ma siin tegin, kuid mis see on, kas teangi. Päike paistab näkku, arvuti kuumutab jalgu. Kas töö hakkab valmis saama? Minu jaoks hakkab küll, mõelgu teised, mida tahavad. Hinnaku minu tööd, kuidas tahavad. Need hinded ja hinnangud jäävad nende südametunnistusele. Mina olen ropppppu vaeva näinud. Paanikaks täna enam energiat ei jätku.