Reede, 29. märts 2013

Lühijutt "Põrgusse"

Tundub, et see ilukirjanduslik tekst sobib hästi just praegussesse aega, kui päevateemadeks on diskussioonid homoseksuaalide üle ja Kristuse ristilöömise aastapäeva tähistamine.


Põrgusse


“Tere! Ma tahaksin tulla pihile,” ütles neljakümnendates meesterahvas, kes oli just äsja sisenenud kiriku pastoraadi majja ja kloppis oma saapaid lumest puhtaks.
“Jah, muidugi. Kas kohe?” küsis oma töölauga tagant kirikuõpetaja, kes oli parajasti ametis arvete kokkulöömisega.
Pastor tõmbas kabineti seinalt naelast võtmed ja mehed rühkisid, vanem ees, noorem järel, üle künka väiksesse valgesse maakirikusse.
“Ma olen teinud pattu, suurt pattu,” alustas noorem veel enne, kui nad altari ette jõudsid. Ta ei teadnud, kuidas pihtimise protseduur tegelikult käima peaks, ta tahtis lihtsalt kõik oma hingelt ära rääkida just kohe siin samas.

“Me oleme kõik suured patused,” üritas kirikuõpetaja vahele segada, kuid mees jätkas hingeldades: “Ma olen teinud suurt pattu. Ma olen abielumees, mul on naine ja kaks last, aga ma magasin teise mehega. Ma olen teinud seda salaja mitu kuud järjest.  Saate aru, ma olen pederast. Saate aru?”
Kirikuõpetaja ehmatas, kuid jõudis ennast kiiresti koguda: “Jumal andestab teile kindlasti. Jumal andestab teile kindlasti. Uskuge mind, Jumal andestab kõigile. Te peate mind uskuma, te peate mind uskuma. Jumal andestab teile igal juhul.”
Kirikuõpetaja jätkas kohkunult pobisedes oma mantrat. Noorem mees oli samal ajal laskunud kiriku kivipõrandale põlvili ja viibutas rusikas käsi pisarsilmil taeva poole.

“Saate aru, ma olen kunstnik, mind peetakse arvamusliidriks,” ahastas mees. “Ma olen petnud kõigi oma austajate usaldust. Ma olen aastaid kirjutanud oma arvamuslugudes, kuidas traditsioonilisi pereväärtusi tuleb iga hinna eest kaitsta, kuidas ühte õigesse perekonda peavad kuuluma ema, isa ja lapsed. Ma olen siunanud lesbisid ja omasooiharaid ja nüüd langesin ise sellesse lõksu. Ma ei jaksa enam oma pattu kanda. Lõpetasin täna hommikul selle suhte. Ma olen reetnud iseennast ja teisi, ma olen häbistanud oma naist ja lapsi.”
“Nüüd ma tunnen teid ära küll,” pistis vahele kirikuõpetaja, kes märkas, et tegu on ülikoolilinna silmapaitsva kunstniku Mardo Laeksiga.
“Minusugust ei tasu tunda. Ma olen reetur,” halises kunstnik ja nuttis hääletult, kuid ohtrate pisaratega.
Kirikuõpetaja ei osanud meest mitte kuidagi lohutada ja seepärast tegi ettepaneku palvetada. Mehed laskusid kõrvuti altaririnnatise äärde põlvili, palvetasid ja lõpuks lugesid meieisapalve. Märkamatult lõi kirikuõpetaja omale risti ette. Kunstnik oli suutnud rahuneda.
“Tänan teid vastutuleku eest,” sõnas kunstnik ja pühkis pabertaskurätikuga viimaseid pisaraid oma põskedelt. “Tahaksin teiega ühest asjast veel rääkida.”
Pastor kutsus mehe tagasi pastoraati ja pakkus talle leiget kannukohvi koos jõuludest järele jäänud piparkookidega. Mardo jõi tassi tühjaks ühe sõõmuga ja alustas siis: “Ma olen kunstnik, nagu te juba aru olete saanud. Mul on plaanis üks kunstiprojekt, mis aitaks tuua mulle lunastust. Mis siin ikka pikalt rääkida: ühe sõnaga tahan lasta ennast risti lüüa.”
Kirikuõpetaja ei saanud kohe pihta, mida kunstnik silmas peab.
“Ma meisterdan puust risti ja tahan, et mind naelutataks ristile nagu Jeesus Kristus. Ja ma tahan seda teha üksinda metsas.”
“Oot-oot, kas te mõtlete seda tõsiselt?”
“Ma mõtlen seda tõsiselt ja mind ei anna enam ümber veenda.”
“Kas see on ikka kõige parem mõte? Mõelge ometi, te võite seal risti küljes verest tühjaks joosta, ära surra. See oleks ju enesetapp, see on suurem patt kui homoseksualism,” selgitas pastor.
“Ma teen nii, nagu ütlesin. Annan oma elu Jumala kätte. Jumal otsustab, kas ma pean ristil surema või mitte. Ma olen ju lõppkokkuvõttes ikkagi usklik inimene.”
Kirikuõpetaja vaikis taas ja segas enese teadmata kohvi sisse veel kaks teelusikatäit suhkrut.
Äkitselt haaras kunstnik kirikuõpetaja randmest kinni ja anus: “Mul on vaja teie abi selle projekti juures. Ma palun, et teie naelutaksite mind risti külge. Te peate tulema, ma palun teid.”
Kirikuõpetaja mõtles mõne hetke, kuid nõustus Mardolegi ootamatult kiiresti. Hingekarjase nägu ei reetnud, mis mõtted keerlesid tema peas tegelikult. Oli näha, et aastate jooksul oli ta õppinud oma emotsioone ja miimikat kontrollima nii nagu peaminister Andrus Ansip. Miks mõtles Tartu kunstnik sel hetkel just kodulinna kunagisele linnapeale Ansipile, pani teda ennastki imestama. Ta teadis vaid seda, et Ansip ei magaks iialgi mehega.

Nädal hiljem oli Mardol männipuidust rist valmis, kirikuõpetajat võimalikest süüdistustest vabastav kiri valmis kirjutatud, filmikaamera koos statiiviga autosse pakitud, tööriistakast naelte ja haamriga kaasa võetud. Mees käis maal kirikuõpetaja Veinol autoga järel ja koos sõitsid nad Tartu lähistele Emajõe äärde suvalisse metsatukka. Mehed olid vahepeal omavahel telefonitsi suhelnud ja kõnetasid nüüd üksteist eesnimepidi. Mardo oli rääkinud kõik oma hingelt, Veino oli siiani olnud pigem kuulaja rollis. Mardo teadis Veino kohta vaid nii palju, et tema abikaasa suri mõned aastad tagasi ja kolm täiskasvanud last on pesast välja lennanud.
Mardo ei olnud enam sellises ahastuses kui kaks nädalat tagasi. Ometi oli ta veendunud oma patu suuruses ja uskus, et päästa võib teda vaid lunastus ristil. Ühtlasi sobis see hästi tema järgmiseks kunstiprojektiks. Metsa all oli lumi ligi 10 cm sügavune ja maa külmunud. Püüe rist maasse torgata ei osutunudki nii lihtsaks. Õnneks asus lähedal jõe liivakallas ja risti püstitamine liiva sisse õnnestus pärast mõningat rahmeldamist. Veino üritas küll olla abivalmis, aga pigem vahtis ta lihtsalt pealt, kuidas noorem mees risti kallal jändas.
Kirikuõpetaja Veino Kütt oli märganud juba esimesel kohtumisel kirikus, et keskmist kasvu, kuid tugeva kehaehitusega Mardo on kena mees. Miski temas meeldis talle kohe. Mehe tumedad silmad välkusid kirglikult nagu tulesädemed ja Veinol oli hea meel, et sai seda meest aidata. Nüüd hakkas temas vaikselt kasvama ärevus, kui oli näha, et nooremal õnnestuski ligi kahe ja poole meetri kõrgune rist püsti saada. Eemal vedeles tööriistakast roostevabade naelte ja haamriga. Veino ei kujutanud hästi ette, mismoodi see kõik välja nägema hakkab. Ta ise oli viimati naeltega tegelenud umbes 35 aastat tagasi tööõpetuse tunnis, kui ta ehitas oma väikesele õele vineerist lindude söögimaja. Umbes samal ajal nägi ta pealt, kuidas onupoeg lõikus tangidega naeltelt päid maha ja toppis neid koos püssirohuga padrunite sisse. Järgnesid ühe inimese surm ja onupoja vangiminek. Pärast koletut sündmust ei ole tahtnud mees naelte poole vaadatagi. Seda lapsepõlvetraumat ära kasutades on ta pääsenud ka remonditöödest. Õnneks on koguduseliikmete seas leidunud alati neid, kes liikmeannetuse asemel on hea meelega pastoraadis aidanud tapeeti vahetada või seinu pahteldada.
Veino tundis, et ka täna, siin jaanuarikuises lumises metsas, kus suvise linnulaulu asemel oli kuulda vaid uue sõbra rahmeldamist, ei tahaks ta tegelikult naela kättegi võtta. Aga see ei olnud peamine, mis teda rõhus. Üks asi pitsitas tema hinges teravalt, kuigi ta oli lootnud, õigemini ta oli näinud, et Jumal oli talle andeks andnud. Tänu oma rikkalikele elukogemustele teadis ta, milliseid patte on Jumal valmis andestama ja millega läheb raskemalt. Ta lõi igaks juhuks omale risti ette, olgugi et nende kirikus risti ettelöömise kommet tegelikult ei ole.
“Valmis!” hüüdis Mardo. “Kogume veidi julgust ja siis panen kaamera käima. Vaata, sellest punasest nupust lülita see pärast välja.”
Veino seisis täiesti jõe ääres ega tulnud lähemale. Vaikne jõgi ei olnud sooja jaanuari tõttu jääkatet peale saanud. Veino lõi veel kord risti ette ja siis veel kord ja veel kord. Ta pobises midagi omaette, aga see ei olnud palve.
“Ei, ei!” karjatas ta järsku. “Hoopis mind tuleb risti lüüa! Mind, mind! Mina olen homo! Mina olen suurem patune! Mina, mina!”
Kirikuõpetajast, kes oli õppinud perfektselt oma emotsioone varjama, vallandus seda ilusat meest patukahetsejana nähes kogu tunnetevirvarr. See kõik on tema elus juba kord olnud.
Mardo potsatas lumisele liivale istuli. Seda sama tegi ka Veino, kes peitis oma näo kuuevarrukasse.
“Jah, see, mis sa kuulsid on tõsi,” puistas kirikuõpetaja. “Ma ei ole mitte kunagi elus mitte ühegi naisega maganud.”
“Kuidas?” imestas Mardo, kellele polnud veel õieti kohale jõudnud, millise pöörde oli tema kunstiprojekt võtnud. “Sul oli ju naine ja kolm last?”
“Nad on minu lapsed, aga ma ei ole nende bioloogiline isa. Nende isa on tegelikult Paavo, minu parim sõber, muusikust poissmees, kes käis igal aastal maal meie juures suvitamas. See oli kahepoolne kokkulepe minu ja mu naise vahel. Paavo ei tea sellest midagi ja lapsed ka mitte. Kirikuinimesena oli naine nõus loobuma seksist enne abielu, aga pärast see lihtsalt ei õnnestunud, kuigi üritasime igatpidi. Palju aastaid hiljem sattusin ühel maleõhtul kokku ühe mehega ja nii see läks.”
“Aga kuidas? Sa oled ju kirikuõpetaja. Kirikus on ju sellised asjad keelatud. Sa oled hullem patune kui mina.”
“Jah, ma olen patune. Sellepärast tulebki hoopis mind risti lüüa!”
Mardo lõi äkitselt kartma, et midagi planeerimatut võib täna veel juhtuda. Ta kiskus pullijõuga risti liiva seest välja ja viskas selle otse jõkke, kus veevool risti tasapisi eemale kandis.
“Nõndaks, pattudega on siis ühel pool,” ütles ta ja kloppis kindad liivast puhtaks.
Veino istus jätkuvalt liival ja lõi taaskord omale risti ette.
“Kas omasooiharad lähevad taevasse või põrgusse?” küsis Mardo. Rohkemaks tal sõnu ei jätkunud.
“Ma ei tea, ma tõesti ei tea. Võib-olla on see kõik väljamõeldis,” vastas mees nooremale nüüd otse ja sügavalt silma vaadates. Ta tõusis püsti ja kõndis veepiirile lähemale. Mitu minutit seisid mõlemad vaikides. Kumbki ei osanud midagi öelda.
“Põrgusse!” pahvatas kirikuõpetaja ja jooksis kunstniku poole. 

Autor: selle blogi omanik, jaanuar 2013.

Kommentaare ei ole: