teisipäev, 13. november 2012

Lugemissoovitus: Undseti "Hobulahe Olav Audunipoeg"

Sigrid Undseti "Kristiina Lauritsatütar" on ilmselt paljudel läbi loetud juba keskkooli ajal. Kohustulik kirjandus see vist ei olnud, aga mäletan, et koos sõbrannadega sai seda loetud ja selle üle arutletud.
Kui paljud on aga kuulnud Undseti raamatust "Hobulahe Olav Audunipoeg"? Ilmselt on nii mõnigi seda raamatut ehk raamatukogus märganud, aga kõige muu kõrval on see jätnud igava ja ebaseksika mulje.
Aga see on raamat, mida julgen soojalt soovitada! Seda enam, et nagu teada sain, on ka mu mees selle läbi lugenud ja tema ütles ka, et huvitav raamat. See ütleb nii mõndagi, sest enamasti on nii, et mida mina kiidan, seda peab tema viletsaks ja vastupidi. Raamatu headust peaks kinnitama ka fakt, et nii Lauritsatütre triloogia kui ka Audunipoja diloogia eest anti Undsetile Nobeli preemia aastal 1928.

"Olav Audunipojast" leiab väga paljut - detailset keskaegse Norra kirjeldust, armastust, psühholoogilist pinget, keerulisi saatusi jne jne. Raamatu sisu lahti rääkida ei saa, kaoks järgmise lugeja põnevus. Tekst on kirja pandud tihedalt ja pingestatult. Sellised asjad nagu raamatu tegevustiku ajal, ei saaks juhtuda tänapäeval. Mõrvar ei saaks pelgalt turbekirja abil süüst vabaks ja kogemata rasedaks jäänud naine ei peaks selle pärast elu lõpuni kannatama, masenduse vastu aitaksid antidepressandid jne. Selle raamatu põhjal on väga hästi näha, kui drastiliselt on muutunud moraalireeglid ja õigluse käsitlus ning kui palju on edasised sajandid, aga eelkõige just eelmine sajand toonud naiste ellu nii palju kergendust, kasvõi kiriku rolli vähenemise/kadumise ja rastestumisvastaste vahendite leiutamise näol.

pühapäev, 11. november 2012

Jälle see Õnnepalu, seekord koos kassidega

Ma pole ammu siia blogisse kirjutanud loetud raamatutest, aga paistab, et järg on jälle sinnamaani jõudnud. Ja tulen ikka ja jälle Õnnepaluga, sest sel mehel ilmus tänavu raamat nimega "Mandala" (Varrak 2012).
(Kas üldse on vajalik märkida autori eesnime? Õnnepalu on Õnnepalu.)

Niisiis on ilmunud üks kollaste kaantega raamat, mis põhimõtteliselt peaks rääkima kassidest, nagu lubab reklaam. Mina pole kaugeltki mitte kassiinimene. Teatud hetkedel ma tunnen, et ma suisa ei salli kasse. Aga kui ma näiteks maal elaksin, siis üks sõbralik hiiremurdja oleks kindlasti koduloomana kohustuslik. Aga mis ma siin laskun triviaalsustesse...

Kokkuvõtlikult võib öelda, et seekordne Õnnepalu raamat ei pakkunud mulle tohutut vaimustust. Suuremas osas raamatus puudus see seletamatu hingepugev sügavus, mida võib leida näiteks "Paradiisis". See päris tõeline Õnnepalu, keda mina otsin, ilmnes alles raamatu lõpus, kui kirjanik kolis Kesk-Eestist tagasi saarele sügavasse metsa Kärbse majja ja temast sai metsavaht. Vaat sealt oleks selle raamatu kirjutamist võinud alustada ja vahepealse "välja imetu"-hõngulise teksti oleks võinud vabalt ära kustutada. Aga võib-olla polnud minu jaoks lihtsalt see Kesk-Eesti maastik hingelähedane? Võib-olla see Kollane maja lihtsalt ei kõnetanud mind?