Pühapäev, 7. juuni 2015

Miks eestlane ei võitle enda eest, vaid teiste vastu?

Viimastel nädalatel on osad eestlased muutunud hüsteeriliseks, isegi osad need, kes ei ela Eestis ja naudivad Eestist paremal järjel riikides sealseid hüvesid. Neid ei ole muidugi suur protsent, aga nad hakkavad siiski silma, näiteks Facebookis. Nende sõnavõttude põhjal võiks eestlasi pidada rassistlikeks ja viha õhutavateks. Ajendiks on pagulaste teema ja eks Eesti poliitikud lasevad ka igasugustel teooriatel levida, sest millegipärast ei julge poliitikud sel teemal sõna võtta.

Poliitikud on hämmastavalt vaiksed. Pagulased ei ole teema, millest tahetakse rääkida. Pole arutatud pagulaste sissetoomise poolt- ja vastuargumente. Selle pinnalt on aga üha enam levima hakanud igasugused konspiratsiooniteooriad, hoogustunud on rassism, üldistavalt on hakatud mõnitama kõiki moslemeid jne. Poliitikud mäletavad veel väga hästi kooseluseadust ehk robustselt väljendades homoteemat. Mäletatavasti võttis viimasel teemal kõige vähem sõna Reformierakond ja nemad võitsid valimised. Nii avalikult koosoeluseaduse eest seisnud sotsid kui ka avalikult seaduse vastu olnud IRL kaotasid valimistel olulisel määral hääli ja toetust, omakorda andis just see seadus üht- või teistpidi võimaluse parlamenti pääseda kahel uuel erakonnal. Pagulaste teema on veelgi tundlikum teema. Kui samasoolised on meie oma Eesti inimesed, kelle õiguste nimel tõesti tuleks võidelda, siis pagulased on selline teema, mille puhul ei oska keegi prognoosida tagajärgi. Ainus kindel argument pagulaste maale laskmiseks on see, et me peaksime olema muu Euroopaga solidaarsed ja et enne II maailmasõja lõppu võtsid teised riigid vastu tuhandeid pagulasi Eestist.

Kõige rohkem mõtlen aga kogu selle olematu debati pinnalt, et millest tuleb see, et eestlane (vähemalt osa neist) ei võitle mitte enda eest, vaid tingimata kellegi vastu. Väga vähe tulevad eestlased kokku pikettidele, et nõuda omale paremaid tingimusi ükskõik millises valdkonnas. Mõningad ükskikud ametiühingud on korraldanud viimasel aastakümnel mõne demonstratsiooni, tulnud välja avalike nõudmistega. Paljudele on isegi keeruline ülemuselt palka juurde küsida. Kardetakse, et kui küsima minnakse, jäädakse sellestki töökohast ilma. Paar päeva tagasi võis ajakirjandusest lugeda isegi seda, et ühes lasteaias hävitas juhataja allkirjad, mis olid kogutud lasteaiaõpetajate palgatõusu saavutamiseks.

Osa eestlasti kurdab Facebookis, et meil eestlastelgi ei ole tööd, et meil on suur protsent lapsi näljas jne. Selle eest aga, et neid probleeme lahendada, ei võidelda. Isegi lastetoetuse tõusule leidub väga ägedaid vastaseid. Kõige rohkem hääli saab ikka jätkuvalt Reformierakond, kelle puhul ei saa aru, kas neil peale exceli-tabelite ka aated ja maailmavaade on olemas. On gruppe, kes üritavad sotsiaalseid probleeme lahendada, nt Toidupank, heategevuskampaaniate korraldajad, kuid nemad tegutsevad vaikselt ja samal ajal ei hüsteeritse ka kellegi vastu viha õhutades.

Kahtlemata peituvad eestlaste ksenofoobia juured minevikus. Liiga palju on igasugu rahvaid aegade jooksul meid ennast orjama sundinud. Loomulikult tekitab iga võõras eestlases skepsist. 20. sajandil käisid eestlastest üle sakslased ja nõukogudeliitlased (ei hakkaks neid nimetama venelasteks, see oleks ülekohtune). Lisaks tegi 50 aastat Nõukogude "kultuuri" siin oma töö. Lihtamaks muutus kellegi peale kaebamine kui enda eest seismine. Enda eest seismine võis Nõukogude ajal tuua drastilisi tagajärgi. Kuna mäletati veel värskelt Siberisse saatmist või vangi panekut kasvõi pisiasjade eest, siis loomulikult üritati ise olla madalam kui muru. Paljud astusid igaks juhuks kommunistlikusse parteisse, et oma tagala kindlustada, mis ei tähenda, et hingelt oleksid nad kommunistid olnud.

Jah, see pealekaebamiskultuur on Eestis jonnakalt juurdunud. Olen märganud, et paljud eestlased on õnnelikud, kui n-ö naabril läheb halvasti, seda isegi oma suguvõsa sees. Nii kaua ollakse sinuga sõbrad, kuni sa oled vaene, äbarik, haige vms. Kui aga peaksid juba saama sama palju palka (sama palju, mitte rohkem), kui nemad, siis sulle vaadatakse juba viltu.

Näen, et pagulasteemale on praegu üks lahendus. Targad inimesed (ülikoolid on meil täis inimesi, kes teevad aastas lugematul hulgal teadustöid), ühiskonnateadlased ja poliitikud peaksid maha istuma ja selle teema korralikult läbi arutama ning lõpuks otsustama, kui palju pagulasi on Eestile jõukohane vastu võtta, et nad ei kahjustaks majandust, ei tekitaks probleeme ühiskonnas, suudaksid integreeruda jne. Arvestada tuleb ka seda, et Eestis elab juba praegu suur protsent muulasi, mittekodanikke, keda pole siiani suudetud integreerida.

Nahavärvi teema aga tuleks unustada. Äärmiselt inetu on ka üldistav jutt, et pagulased ei viitsi tööd teha. Jah, võib-olla tõesti on värskelt saabunutele  kontoris istumine võõras, kuid nemad peavad igapäevaseks ellujäämiseks oma kodumaades palju rohkem vaeva nägema. Kellel endal pole võimalik kohale minna, see võiks vähemalt lugeda raamatutest, milline on paljudes Aafrika riikides tegelik elu. Näiteks vett tuleb tihti tuua kusagilt kaugelt, kuskilt tuleb kraapida kokku toit kariloomadele, et hiljem piima või liha toiduks saada, need loomad tuleb ise tappa, puhastada, ise söök valmis vaaritada jne. Väga paljudel pole seal elementaarset elektritki. Mõnus on istuda kuskil Euroopas soojas toas Facebookis, supermarketist ostetud valmistoit kõrval,  ja kirjutada, et mustanahalised ei viitsi tööd teha.

Sattusin nüüdseks juba hulk aastaid tagasi Helsingi Itäkeskusesse ja kuna ma ei olnud selleks ajaks peaaegu veel üldse reisinud, pani mind sügavalt imestama, et päise päeva ajal jalutasid kaubanduskeskuses pigem tumedanahalised, mitte aga soomlased. Loomulikult oli vaatepilt esimesel korral ehmatav ja harjumatu, sest Eestis ju toona mustanahalisi ei olnud ega ole tegelikult ka praegu. Ent oli suvi ja kui juba sõitsime edasi lääne poole Turusse ja sealt edasi Naantalisse, läks pilt nahavärvis üha valgemaks ja lõpuks täiesti valgeks. Ehk siis minu arvates oli soomlaste vähesuse põhjus keset sooja suvepäeva Itäkeskuses see, et soomlased olid sõitnud oma suvilatesse, immigrantidel aga ei olegi  väljaspool kodu mujal käia kui pargis või kaubanduskeskuses jalutamas.