Esmaspäev, 18. juuni 2007

Jan Kaus "Tema"


Teadliku valikuna on minu poolt nüüdseks läbi loetud kirjanike liidu endise esimehe Jan Kausi romaan "Tema". Olin sellest teosest kuulnud juba tükk aega tagasi. Ükski tuttav polnud seda maininud, küll aga Jan Kausi enda intervjuudest/esinemistest järeldasin, et tegu on raamatuga, mis tasub enese harimise mõttes läbi lugeda, sest see on läinud nii paljudele inimestele korda, seda on väga kenasti müüdud ja kordustrükkki välja antud.
Ma ei ole mitte ühtegi kommentaari ega retsentsiooni "Tema" kohta lugenud, kuid teen seda pärast selle teksti kirjutamist kindlasti.

Jan Kaus on jäänud mulje kui väga suurepärasest, selgelt mõtlevast ja samas ka hoolivast inimesest. Viimati oli ju temast "Tähelaeva" saade, mille lõpuosa juhtusin nägema ja kust sain aru, et ta elab "nii kõrges vanuses ikka veel" koos oma elu armastuse Külliga ja nüüd on neil kaks armast poega jne. Järelikult normaalne mees. Kui ta Võrus koos mitme teise kirjanikuga tuuril käis, siis tegi ta ülimalt selge ja arusaadava, samas kokkuvõtliku ja ülevaatliku ettekande eesti viimase aja kirjandusest, mistõttu tema hallide ajurakkude töökindluses ei tasunud kahelda.

Kui nüüd võtta raamat "Tema", siis paraku mind see ei puudutanud. Teos oli isegi huvitav, kuid samas ei kiskunud see mind kuidagi loetut edasi jätkama, raamatut jätkuvalt kätte võtma nii nagu seda teen paljude raamatute puhul.
Lõpuks mõistsin, miks see raamat mulle erilist huvi ei pakkunud ja miks sama teema minu jaoks seeditavamaks käsitluseks on hoopis Ingmar Bergmani autobiograafia "Laterna Magica" (kes ei ole lugenud, sel soovitan kindlasti). Nimelt ei läinud mulle korda absoluutselt teose peategelane Sten, kes on minu arvates lihtsalt üks täiesti mõttetu mees, kes arvab endast liiga hästi, kes kohtleb inimesi ilma igasuguse respektita. Ja mul on hea meel, et ta oma Mirjamist lõpuks ilma jäi, sest Mirjam on kindlasti väärt palju paremat meest, eriti arvestades seda, mida Mirjam oma elus läbi oli elanud. Selle nõmeda Steni elu oli olnud aga üksnes üks pidev naudisklemine ja ometi tundis ta ennast tohutu kannatajana (nagu nii mõnigi mees reaalelust). Steni ainsaks üleelamiseks või küsimärgiks oli see, et tema isa oli lennuki tualetis suitsiidi sooritanud.
Hoidku elu meid Stenide eest! Tundub, et see raamat mind siiski mingil määral puudutas. Aga hingele see kahjuks midagi ei pakkunud. Intervjuud Jan Kausiga pakuvad hingele märksa enam! Võib-olla häiriski mind see, et minu arvates oli Jan Kausi kui normaalset inimest selles raamatus väga vähe või üldse mitte, mistõttu ma mõistan nüüd hästi teatud kirjandustoimetajaid, kes soovitavad kirjutada eelkõige endast.
Raamat ise oli tegelikult hästi kirjutatud. Selle kohta pole küll midagi halba kosta. Nüüd võtsin järgmisena käsile Kivirähki uusima teose. Sellest olen juba palju kuulnud. Mõni ütleb, et raamat on rõve, mõni, et väga huvitav, mõni, et väga negatiivne ja jooma ajav. Eks tuleb endalgi usinalt lugema asuda, et kaasa rääkida saaks.

Kommentaare ei ole: