teisipäev, 15. detsember 2009
Vello Vikerkaarel pole ei lühike ega pikk jutt sitt
Läinud nädala lõpus otsisin koduavarustest välja poolelioleva Vello Vikerkaare jutukogu "Pikk jutt, sitt jutt", sest raamatukogu visiteerides manitseti mind see kiiresti tagasi tooma, kuna lugeda soovijaid pidavat olema palju. Pooleli ei jäänud raamat mitte igavuse pärast, vaid seetõttu, et lugesin vahepeal teoseid, mida arvustasin raamatumaailm.ee-le.
Tõtt öelda polnud ma enne selle raamatu lugemist üldse kindel, kas Vello Vikerkaar päriselt eksisteerib. Sama küsimuse juurde on jäänud pidama ka mõni mu tuttav. Ma poleks nagu varem kuulnud, et Eestis kedagi Vikerkaare-nimelist elaks. Ka Ekspress Hotline ühtegi avalikku Vikerkaarest telefoninumbriomanikku välja ei raalinud. Veel meenub mulle kunagi agaralt vaadatud Austraalia telesari "Kodus ja Võõrsil", kus oli tegelane nimega Joey, kes oli üles kasvanud hipikommuunis. Kui selgus, et Joey perekonnanimi on Vikerkaar, siis hirnusid kõik selle peale, sest sellise nime olemasolu oli nende arvates võimatu. Niisiis usun ma, et Vello Vikerkaare näol on tegu pseudonüümiga, kuid mees ise eksisteerib küll. Ilmselt aga ei näe ta küll selline välja, nagu kolumnide juures oleval fotol.
Olen olnud Vikerkaare kolumnide suur austaja siis, kui need Eesti Ekspressis ilmusid. Nüüd, kui need Postimehes avalduvad, ei satu ma neile eriti peale, sest laupäevane leht läheb tavaliselt enne kaduma, kui mina selleni jõuan. Vikerkaare tähelepanekud Eesti elu ja inimeste kohta on paeluvad ja terased, lauseseadmised vahvad. Mulle meeldib, et ta ei tee oma naist Liinat maha, vaid Liina jääb alati arukaks ja tegusaks eesti naiseks. Liinast on jäänud raamatu põhjal väga hea mulje.
Kõige rohkem läksid hinge aga raamatu lõpuosas olevad kaks pikka juttu "Vaikiv mees Prangli saarel" ja "Rännukoer Mundo". Ma rõhutan, need läksid tõesti hinge, mitte ei olnud lihtsalt huvitavad. Lugesin need ühe jutiga lõpuni, kuigi tegelikult oleksin pidanud tol kellaajal juba magama. Ma ütleks isegi, et pikad jutud olid tunduvalt paremad kui lühemad kolumnid, neis oli dünaamikat, kohati poeetilisust ja avarapilgulist maailmavaadet. Just nagu nauditav magustoit pärast argist einet.
neljapäev, 10. detsember 2009
Jamie Magazine
Täna avastasin Võrus müügil Jamie ajakirja "Jamie Magazine" (hind 105 kr) - 140 lehekülge, 170 retsepti. Täitsa ime, et sellised väljaanded on suisa väikelinna toidupoodides müügil.
Alguses olin küll ajakirja suhtes skeptiline, aga olles selle lugemata läbi lapanud, hakkas kohe silma hulk häid ideid - näiteks üks kingituseidee: võta üks ilus purk ja laota sinna kihiti küpsiste tegemiseks vajalikud kuivained, purgisuu ümber kinnitada silt valmistamisõpetusega ja kirjaga "Söö mind". Retsept oli ka muidugi juures.
Ajakirjast võib leida ka üsna leidlikke kujunduselemente. Näiteks saab sealt välja rebida kuu menüü retseptidega igaks päevaks.
Jamiet ennast on muidugi ajakirjas hästi palju, aga las olla. Inimesed ju armastavad teda.
Nii et jah, kui Jamie Oliveri ümber on kommertstööstus, siis miks ka mitte, kui see inimesi inspireerib ja innustab.
Muide, ajakirja saab Eestis omale ka koju tellida siit.
teisipäev, 8. detsember 2009
Rännates Euroopa vaeseimasse riiki
Kui osalesin Petrone Prindi blogikampaanias, otsustasin valida auhinnaks just Minu-sarja Moldova raamatu, sest tegu on riigiga, mis tundub küll põnev, kuid kuhu ma ilmselt mitte kunagi ei satu. Ja nagu raamatust lugeda võis, ei tee Moldova hunnitu bürokraatiasüsteem turistidele oma riiki sisenemist ka kergemaks. Mis seal siis imestada, et riik on vaeseim Euroopas.
Mõnus oli Moldovas ära käia ja selle riigi kohta rohkem teada saada. Moldova alla kuuluvates Gagauusias ja Transnistrias nii mõnus polnud, kuid silmaringi laiendav küll. Siin raamatus oleksin hirmsasti tahtnud näha ka kaarti Moldova ja selle ümber paiknevate riikide kohta, siis oleks olnud pilt selgem kohe lugemise ajal. Nüüd tuleb atlas välja otsida.
Ega ma Moldovast varem suurt muud ei teadnudki, kui et tegu on korraliku veinitootjamaaga ning meeles on ka üks Moldova Eurovisooni laul.
Kurb oli teada saada, et moldovlased ei austa absoluutselt oma riiki, et ligi poolteist miljonit moldovlast on emigreerunud ja ülejäänud kolmest miljonist soovib veel pool kodumaalt lahkuda. Valitsevad endiselt kommunistid ja rahvas elab tohutus vaesuses. Vaesus ei olegi alati emigreerumise põhipõhjus. Üks põhjuseid on ka see, et inimesed armastavad seal üksteisele kaikaid kodaratesse loopida. Isegi lapsekäruga teenindusasutusse sisenemist või rasedal WC kasutamist püütakse iga hinna eest takistada.
Hakkaja Marje pingutab omalt poolt kõvasti, et moldovlaste elu kuidagigi paremaks muuta. Suurim saavutus on pereplaneerijate veebisaidi loomine ja mitmete professionaalide otsimine, kes saidile artikleid kirjutavad. Ent ridade vahelt on tunda ka autori üleolekut Moldova suhtes. Moldovlastest peab ta lugu, Moldovast eriti mitte. Ilmselt annab oma panuse Marje kogemustesse ka tõik, et oma lapsepõlve on ta veetnud praegusele Moldovale väga sarnasel Kohtla-Järvel.
Aga ega seal Moldovas kõik väga kole ka ei ole. Selles mõttes oli hea, et lisatud oli ka fotosid ning sai näha näiteks muinasjutulist talvist Narnia metsa, mosaiikidega kaunistatud bussiootepaviljone või maastikku päevalillede ja hobuvankriga Põhja-Moldovas.
Lõpuks on Marje Aksli õnnelik, et "sitasest, vabandust, Chisinaust" lõpuks minema saab. "...hakkab tunduma, et ühed ja samad inimesed on selle lagu ja pehastumise ohvrid, kuid samas ka selle põhjustajad."
Nüüd kui see raamat läbi on loetud, võib kergemalt ohata ja tsiteerida Ivari Padarit: "Eesti on väga normaalne maa."
Raamatut lugedes on aga tunda, et ajaline distants Moldova-kogemuste ja raamatu kirjutamise vahel on liiga suur - ligi viis aastat. Hetkeemotsioone ja vahetust jääb väheks. Lõpuosas oleksin ka soovitanud kõik poliitikateemalised lood üheks peatükiks koondada, sest inimesele, kes asjas sees pole, jäid need kuivaks.
Kivi tuleb paraku visata seekord toimetaja kapsaaeda, sest jääb mulje, et raamat oleks justkui toimetamata, tekst on vahepeal konarlik, kuigi on aru saada, et tekstiga on kirjutaja palju vaeva näinud. Peale kõige muu leidus ka liiga palju lauseid, kus üks ja sama sõna asus lauses kahes kohas.
pühapäev, 29. november 2009
1. gripiküsimus: kui kaua elab gripiviirus esemetel?
Vastuse leidsin tervisekaitse koduleheküljelt:
- kõvadel pindadel – 24-48 tundi,
- poorsetel materjalidel (riided, paber) – 8-12 tundi,
- niisketel ja märgadel pindadel pikeneb gripiviiruse säilimine kuni 72 tunnini,
- viirusega saastunud kätel – kuni 5 min; massiivsel saastumisel kuni 3 tunnini.
reede, 27. november 2009
Lastekaitsemaailm vajab kaitset oma Herman Simmide eest
Kapo kontrollib vahetpidamata inimesi, kes tegelevad riigisaladuse ja muude oluliste riigi julgeolekut puudutavate teemadega. Kapo ülesanne on valimatult kõiki kõiges kahtlustada.
Kes aga kaitseb laste julgeolekut? Nagu selgub, lastekaitse meie lapsi paraku tegelikkuses 100 protsenti ei kaitse.
Psühholoog Andres Pulver ütleb eilses Eesti Ekspressis, et kui kõiki lasteaia-õpetajaid, lastekaitsetöötajaid jt kahtlustama hakkaks, tähendaks see üleüldise paranoilise maailmapildi tekkimist. Kui see mõte nüüd näiteks kapole üle kanda, siis ongi kapo paranoiaorganisatsioon. On's selles midagi halba? Pigem peaks ka kapo oma tööd tõhustama.
Mina leian, et tuleks siiski rohkem hoida silma peal inimestel, kes tegelevad lastega. Näiteks peaksid põhjaliku taustakontrolli läbima need, kes pakuvad ennast vabatahtlikena laagritesse kasvatajateks. Praegu näikse küll nii olevat, et kõik vabatahtlikud heategijad võetakse kahel käel vastu ega tunta huvi, missuguste inimestega on tegelikult tegu. Heategevus on salasõna, mis avab kõik uksed.
Lapse elu ja psüühika on tõsised asjad ja ühelt inimeselt ei tohi mitte keegi võtta võimalust saada täisväärtuslikuks täiskasvanuks.
kolmapäev, 25. november 2009
Vikerkaar hilja novembris
neljapäev, 5. november 2009
Armsad Neeme Plutuse sõbrad, tuttavad ja austajad!
Neeme luuleraamatu väljaandmise on võtnud oma südameasjaks Neeme sõbrad luuleklubist Eos. Raamatu pealkirja jõudis Neeme juba ise välja mõelda. Selleks on „Päikesepistesonaat“.
Raamatusse on valitud üle 100 Neeme parima luuletuse, valikut on aidanud teha Neeme sõber, toimetaja Meelis Lainvoo ja luuletaja-toimetaja Igor Kotjuh. Raamatu tagaosas meenutavad Neemet tema sõbrad ja kaasteelised ning Igor Kotjuh avaldab ülevaate Neeme luulest.
Raamat on peaaegu kokku pandud. Nüüd on puudu rahast, mis kulub raamatu trükkimiseks.
Kui sa soovid anda panuse Neeme raamatu väljaandmiseks, palun tee omale sobivas suuruses ülekanne Neeme tütre pangakontole:
Maarja Plutus, 4278647232904, Krediidipank.
(Kontot haldab Neeme elukaaslane ja lapse ema Eha.)
Kõik toetajad saavad raamatu ning nende nimed avaldatakse raamatus (välja arvatud juhul, kui toetaja seda ei soovi.)
Kõik raha, mis raamatu müügist tulevikus tuleb, läheb samuti Neeme tütrele.
Ette tänades,
Neeme sõbrad luuleklubist Eos
teisipäev, 3. november 2009
Petrone Printi värskeimad üllitised
Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”
(Minu muljeid selle raamatu kohta loe siit.)
Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”:
(Sellest raamatust kirjutan ma siin.)
Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost:
Nende raamatutega saad tutvuda ja neid osta kirjastuse Petrone Print kodulehelt.
Kui Sul on aga soov saada ühte Petrone Printi raamatut täiesti tasuta, siis osale blogikampaanias. Selleks tuleb Sul postitada oma blogis need samad viis linki, mis minul siin ülal välja on toodud.
Kampaania reeglid:
- Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
- Üks blogi tohib osaleda üks kord.
Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).
Valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:
Minu Ameerika 1 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika.php
Minu Ameerika 2 - http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika_2.php
Minu Hispaania – http://www.petroneprint.ee/minu_hispaania.php
Minu Argentina – http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php
Minu Itaalia – http://www.petroneprint.ee/minu_itaalia.php
Minu Alaska – http://www.petroneprint.ee/minu_alaska.php
Minu Moldova – http://www.petroneprint.ee/minu_moldova.php
Minu Tai – http://www.petroneprint.ee/minu_tai.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud_2.php
Lagerii – http://www.petroneprint.ee/lagerii.php
Tähe tänav – http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.php
daki.elab.siin – http://www.petroneprint.ee/daki_elab_siin.php
Tule, ma jutustan sulle loo – http://www.petroneprint.ee/tule_ma_jutustan_sulle_loo.php
Meestest, lihtsalt – http://www.petroneprint.ee/meestest_lihtsalt.php
Luugiga lehm – http://www.petroneprint.ee/luugiga_lehm.php
Kust tuli pilv – http://www.petroneprint.ee/kust_tuli_pilv.php
NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.
pühapäev, 1. november 2009
Minu keraamika vol 4 - My pottery vol 4
Siit üks huvitav keraamika-netilehekülg: Botbyl Pottery
Minu keraamika vol 3 - My pottery vol 3
reede, 30. oktoober 2009
Halloween
teisipäev, 27. oktoober 2009
Sügisene mürareostus
Küllap pole ma ainus, kes on oma pahameeleks täheldanud, et tänapäeva koristustöölised ei oska käsitseda enam sellist tööriista nagu reha. Selle asemel on välja toodud hirmsasti undavad puhurid, millega üritatakse lehti hunnikutesse puhuda.
Tulin täna lapsega Võru beebikoolist ja kuna ilm oli hea (+9 kraadi), otsustasin lapsega tunnikese või pool kesklinna "pargis" mänguväljakul aega veeta. Samal ajal oli kolm Pesumatit ametis ühelt imepisikeselt murulapikeselt sügislehtede kokku ajamisega. Müra oli nii valju, et lapsega polnud võimalik rääkida, niisamuti ka mänguväljakule tulnud tuttavaga.
Peale puhuri liikus ringi ka mingi masin - ilmselt murutraktor, millele oli kinnitatud taha riidest korv. Sellega üritati samuti lehti kokku saada ja seda kõike ühel väga pisikesel murulapil. Mingi osa lehti suutis masin üles rookida, ülejäänud jäid ikka maha. Meie tulles nad puhusid, meie lahkudes ei paistnud tööle veel kaugeltki mitte lõppu tulevat.
Ma ei saa aru, mis lolli mängimine nüüd siis lahti on läinud? Kas tõesti enam ei püsi inimestel rehagi käes? Selle ajaga, mis nad seal puhuriga jahmerdasid ja naftat kulutasid, oleks ammu kõik lehed kokku riisutud olnud. Kui arvestada, kui suurt müra see puhur tekitab, siis võib ka arvata, millist ebameeldivat vibratsiooni see masin inimese käes tekitab. Kas selline mürareostus väidetavas puhketsoonis on ikka aktsepteeritav?
pühapäev, 4. oktoober 2009
Ausalt alasti

Maire Aunaste "Mitte ainult meestest", 2009
Maire Aunaste on üks väheseid eetlasi, kes on aastate jooksul julgelt ennast rahva ees alasti kiskunud. Seda muidugi ülekantud tähenduses. Mulle sellised inimesed väga meeldivad ja nende inimeste raamatuid tasub lugeda erinevalt näiteks mõnest muust viimastel aastatel ilmunud biograafiast, mida lugedes taipad igal leheküljel, kui palju on tegelikult ütlemata jäetud. Elu on õpetanud mind hindama inimeste siirust.
Maire mulle meeldib, sest ta on väga inimlik inimene. Ta ei salga oma vigu ja oskab olla enesekriitiline. Maire tunnistab ausalt, et läks 1986. aastal Viru hotelli soomlase Jorma tuppa sellepärast, et saada omale ahvatlevaid riidehilpe.
Kirjutada oskab ta hästi ja raamatusse on ta üles tähendanud huvitava ja kõneka valiku oma elu seikadest alates sellest, kuidas ta maal suvesid veetis, Viljandi kultuurikooli läks ning kuidas temasse armus Kreeta mees Andreas - ainus mees, kes Maire arvates temast tõeliselt sisse võetud on olnud. Kogu seda värvikat memuaarimaali raamistab aga vaikse hotelli otsinguteseeria kaugel Tais.
Kindlasti võivad paljudele huvi pakkuda Maire arvukad meessuhted. Mina nende üle seda raamatut kätte võttes ei janunenud. Küll aga tuli mul pärast lugemise lõpetamist veenduda, et vaat meestega küll Mairel elus vedanud ei ole. Võib ka olla, et ta on valinud neid valesti, kuid seda järeldust raamatu põhjal teha ei saa. Kurb oli ka lugeda nende arvukate inimeste saatuse kohta, kellega Mairel elutee on mingit moodi ristunud. Uskumatu, et üks inimene on olnud tunnistajaks nii paljude kurvale saatusele, kuid ise on ta samadest oludest ikkagi võitjana välja tulnud.
Mind hämmastas ka Maire söakus ja kiire otsustusvõime suurte muudatuste tegemisel oma elus. Küll läks ta 16aastaselt Viljandi kultuurikooli, küll sama vanalt Leetu saabaste järele, küll noore tüdrukuna teise ilma otsa Tšeljabinskisse tehasesse kontimurdvale tööle, küll hilisemas eas USAsse. Kui kogu seda süžeed jälgida, jääb mulje, et kodutunne ei ole Mairel eriti välja arenenud. Enamik inimesi ilmselt ei suudaks ühiselamuski elada, eriti kui tuleb olla tunnistajaks sealsetele mõrvadele.
Kui küsida, kas soovitan seda raamatut lugeda, siis mina igal juhul soovitan küll.
pühapäev, 27. september 2009
Esimene kohtumine Juha Vuorineniga

Ühel päeval hakkas mulle raamatukogu uudiskirjanduse riiulil silma Juha Vuorineni (s 1967) raamat "Kristiani noorusaastad". Ausalt öeldes oli mul juba ammu plaanis tutvust teha kirjanikuga, kellele Soomes suisa kultuskirjaniku tiitel on omistatud.
"Kristiani nooruaastad" on Vuorise eesti keeles ilmunud teostest viies ja viimane. Kronoloogiast lähtudes tulekski seda ehk esimesena lugeda, sest nagu ma aru saan, räägivad ka ülejäänud raamatud seksi- ja napsuhuvilisest Kristianist, kuigi seal ei ole Kristian enam peategelane. Noorusaastate raamatus on ülekaalus huvi seksi järele, kangema kraami kõrist alla laskmisega näeb seal vaeva hoopis Kristiani isa.
Mõnes mõtte on raamat üsna vaimukas ja kirjeldab üsna hästi teatud tüüpi soomlasi. Nii nagu käitub Kristiani isa Otto Pesonen Kanaari saarel, nii peab stereotüübi kohaselt end Eestis üleval palju ülekaalulisi soomlasi, kuid ega paljude eestlastegi puhul rämedusest, roppustest ja ebaviisakustest puudu tule. Pool raamatust, mis jutustab Kanaaride reisist, kõnelebki ju pigem Kristiani isast kui noormehest ise ja see teeb selle raamatu üpris hüplikuks. Algus ja lõpp on aga hoopis teisest vallast. Kui muidu on raamatus küllalt palju elulist (need teavad omast käest, kes noored poisid on olnud), siis lõpuosa on küll ausalt öeldes absurdne: ei usu ikka küll, et süütuse kaotamise ööl on üks noormees võimeline tütarlapse rinnad nii ära imema, et ta vajab järgmisel päeval arstiabi. Muidu aga meeldib mulle just selle raamatu ajaline taust. Huvitav on lugeda, milline oli tollal noortemood ja lemmikmuusika. Lahti sinisest õlust lugedes kangastus silme ette pilt Eesti noormeeste 80ndate lõpu õllepurkide kollektsioonidest jne.
Kas raamat meeldib või ei meeldi, selle otsustab lõppkokkuvõttes lugeja taluvusetase. Roppusearmastajatele on see kindlasti maiuspala, siivsamad ilmselt tahaksid nii mõneski kohas öökida ja jätaksid raamatu pooleli. Kaur Kender on minu meelest igal juhul hullem.
Kuna Soome kirjanikud mulle üldiselt sümpatiseerivad, siis ilmselt loen tulevikus ka mõne muu Vuorineni teose läbi, kuid koju ma neid ostma kindlasti ei hakka.
Muide, Juha Vuorinenil on olemas ka blogi: http://www.metrolive.fi/blogit/eldictador/ ja seal saab tutvuda mehe sündsama poolega.
kolmapäev, 16. september 2009
Majoneesi-, hapukoore- ja kastme-eestlased

Kui suur osa maailmast ei kujuta ette peaaegu ühtegi rooga ilma oliiviõlita (või poslamaslata), siis eestlased jagunevad laias laastus kaheks: külma kastme eestlasteks ja sooja kastme eestlasteks.
kolmapäev, 22. juuli 2009
Väga häid eesti raamatuid
Näiteks tuletati mulle meelde Mati Undi "Sügisballi", mida esimest korda lugesin 2000. aastal ülikooli esimesel kursusel valikainena võetud 4 AP-se Rein Veidemanni eesti kirjanduse aine raames. Eelkõige vaimustas mind toona Undi erudeeritus. Nagu selgus, võib seda raamatut julgelt teist kordagi lugeda, veendusin eelmisel nädalal.
Nii et palun jätkake huvitavate ja lõpuni kaasa haaravate raamatute nimekirja. Mina panen siia need, mis kohe hetkel meelde tulid. Kuid palun ärge lisage siia "Tõde ja õigust".
1. Mati Unt "Sügisball"
2. Andrus Kivirähk "Mees, kes teadis ussisõnu"
3. Andrus Kivirähk "Rehepapp ehk november"
4. Jan Beltrán "La mala vida ehk neetud elu"
teisipäev, 14. juuli 2009
Jan Beltránist Võrumaa Teatajas
Klõpsa pildil suuremalt nägemiseks!
reede, 3. juuli 2009
"Puhastuse" ja "La mala vida..." sarnasused
neljapäev, 2. juuli 2009
Boikott ilmajaamale!

Mäletan juba varasest lapsepõlvest, kuidas Urmas Ott õhtul AK-s teatas, et homme sajab lausvihma, kuid järgmine päev oli niivõrd päikseline, et me läksime kogu lasteaiaga Võsu randa.
Rohkem kui 20 aastat hiljem ei ole ilmateate usaldusväärsus mitte grammigi paranenud. Eile ütles AK ilmaneiu veendunult, et homme ehk siis täna tuleb mõnus rannailm. Paraku aga äratas mind hommikul pekslev vihm vastu aknaid ja müristamine. Praegu on sooja kõigest 16 kraadi. Plaan oli minna täna randa, kuid võta näpust.
Nali on veel see, et esmaspäeval sai räägitud, et mõelda vaid, juba reedeks lubas ilmateade vihma. Tegelikult aga tuli tohutu vihm alla juba teisipäeval.
Mööda panevad nii ilmaennustajad kui ka riiklikult doteeritav ilmajaam. Mu äi tegeleb ilmaennustamisega. Hiljuti kordas Kanal 2 tema kuuajatagust kuiva ilma lubanud ennustust ning sinna kõrvale siis seda, mis tegelikult toimus ehk suuri vihmasadusid ja mõningaid üleujutusi. Kõik see kokku paistis vanainimese mõnitamisena. Seda aga küll Kanal 2 tähele ei pane, et nende ilmaneiud kostitavad vaatajaid samuti päevast päeva valeinformatsiooniga. Kui ilmaennustajad ennustavad täiesti tasuta, siis ilmateatajad saavad oma "töö" eest palka.
Lõpetagem ükskord see rahva lollitamine!
laupäev, 27. juuni 2009
Öökullid
neljapäev, 25. juuni 2009
Ja mitte üks tont ei pääse edasi
laupäev, 13. juuni 2009
Eelkiitus "Puhastusele"

Sofi Oksaneni "Puhastus" ei ole mul veel päris lõpuni loetud, kuid kibelen seda raamatut juba soojalt kõigile soovitama. Tegu on erakordselt hea raamatuga, milles on ühendatud nii suurepärane teostus kui ka kaasakiskuv hingestatud lugu. Väga detailitäpne Eesti elu tundmine läbi kogu 20. sajandi ja tubli annus mõtlemisainet. Keskendutud on loo jutustamisele, mitte soovile tõestada oma intelligentsust erinevate kirjandusharjutuste kaudu.
teisipäev, 9. juuni 2009
Miks kurgitaim närtsib?

Kas keegi internetiavarustes oskab vastata, miks toas ettekasvatatud kurgitaim läheb kollaseks ja närtsib kasvuhoones?
esmaspäev, 8. juuni 2009
Valimistulemustega võib rahul olla
Peamine on, et Reformierakond kuskile ei pääseks. Sellega olin siiski juba ette leppinud, et ühe koha nad ikka võtavad ja õnneks nad tõesti kahte häält ei saanud. Isegi Keskerakond pole nii hull kui Reform. Keskerakond on oma trikkidega vähemalt läbinähtav. Mul on väga hea meel, et protestikandidaat Indrek Tarand tohutult hääli kogus. Kui mul poleks kindlat maailmavaadet, oleksin protesti pärast samuti tema kasuks otsustanud. Tarand oskas ennast väga õigel ajal letti panna.
Mina ise Ivarit ei valinud. Minu hääl läks rohelistele, kuigi teadsin, et europarlamenti nad tegelikult ei pääse. Rohelised said küll "ainult" 10 845 häält, aga minu meelest on see ikka väga hästi. Rohelisi ei hääleta ju suvalised inimesed, kes jooksevad ühel hetkel ühtede, teisel hetkel teiste valimislubaduste suunas. Rohelistele pole põhjust ka süsteemivastaseid protestihääli anda. Rohelisi valivad ikkagi väga konkreetse maailmavaatega inimesed ja ma olen õnnelik, et neid on meil Eestis tublisti. Need inimesed on meie riigi tegelik mõistus ja südametunnistus. (Ma ei taha siin kiita ennast, vaid tõelisi tublisid ja hakkajaid inimesi.) Tegelikult on kahju, et rohelised siiski europarlamenti ei pääsenud, sest neil oleks seal koos kogu Euroopa rohelistega ühiselt palju rohkem võimalik ära teha kui siin Eestis meie närikute parlamendis.
pühapäev, 17. mai 2009
Kalamees ja Sandra päästsid Eurovisiooni
Tundub, et olen nagu Veiko Märka, kes mitte kunagi ei suuda vastu panna Eurovisiooni kommenteerimisele.
reede, 13. märts 2009
Mannid
kolmapäev, 25. veebruar 2009
Kui te tahate südamest naerda
kolmapäev, 18. veebruar 2009
Ärge ostke "rahvuslikke" Hiina ketse!
- Kui suur on nende ketside omahind? (Eestis plaanitakse neid müüma hakata 349-399 krooniga.)
- Kui palju üritatakse iga jalatsipaari vahelt teenida?
- Kui palju teenib palka hiinlane, kes neid kaugel Hiina vabrikus valmistab? Kas sellel hiinlasel on tervisekindlustus? Mitu tundi päevas peab see hiinlane rügama? Kas äkki valmistavad seda toodet hoopis lapstöölised?
- Kui palju saastab selliste ketside tootmine Hiina loodust ja kui palju tekib loodussaastet ketside transportimine Eestisse?
- Viimaseks võiks mõelda, kui kaua selline kets vastu peab, mis materjalist see on valmistatud ja milise jälje see jätab jala tervisele.
kolmapäev, 4. veebruar 2009
Kuidas Võrumaalt pärit inimest ära tunda 2. osa
Eelmised eripärad võib leida siit.
1. Umbisikulise tegumoe eitavas vormis ei ütle nad näiteks "nii ei tehta" või "seda ei sööda", vaid ütlevad hoopis "nii ei teha", "seda ei süüa". St kasutavad umbisikulises eituses da-tegevusnime. Selline ütlemine paneb võõral ilmselgelt kohe kõrvu kergitama.
2. Pudistamise asemel ei ütle nad "ta pudistas saia", vaid "ta poodas saia". Sellel sõnal on olemas ka reaalne murdeline taust. Pika otsimise peale leidsin Võru-Eesti sõnaraamatust ka selle sõna ma-tegevusnime ja teised pöördevormid üles: puu:tma, puu:taq, pooda. Seda q tähte sõna lõpus ei hääldata välja, selle asemel tehakse siuke röhitsuse moodi häälitsus. Mina ise ei ole seda häälikut inimeste jutus kunagi õieti välja kuulnud. Eesti keeles nimetatakse seda q-d kõrisulghäälikuks ehk larüngaalklusiiliks.
4. Laialt on siinkandis levinud sõnad sääne (om. säändse) ja määne. Esimene tähendab selline. Teine aga küsisõna milline. Need sõnad on siin niivõrd levinud, et neid kasutavad ka need, kes muidu siivsalt rääkida üritavad.
kolmapäev, 28. jaanuar 2009
Stetson ja nääripidu Luunja kultuurimajas
musta pori näkku - 9
stetson kaabu - 5
stetson-kaabuga mees - 3
stetson raud - 2
stetson mihkel raud - 2
peeter volkonski musta pori näkku
musta pori näkku, stetson
singer vinger luunja volkonski
volkonski luunja kultuurimaja
anne veskit keppimas
peeter oja volkonski luunja anne veski
stetson kaabu mihkel raud
mihkel raud musta pori
isikud musta pori näkku
stetson kaabuga
mihkel raua raamat
Näib nii, et stetson-kaabuga mees ja Peeter Volkonski esinemine Luunjas on jätnud eestlastesse ootamatu ja lisainfo järele januneva jälje.