Esmaspäev, 31. detsember 2007

Miks mõni naine ei tee käsitööd?


Käsitöö kallal nikerdamise järgi võib naissoo jagada ilusti kaheks: ühed teevad ja suure rõõmuga, teised ei tee ja mõtlevad heegelnõela või kudumisvarda peale ükskõiksuse või külmajudinatega ihul.
Tegelikult mind huvitab tõesti, et miks mõned naised üldse käsitööd ei tee. Neist ma saan aru, kellel näiteks koolis olid käsitööõpetajaga kehvad suhted ja kes lihtsalt sellepärast ei taha selle paha asja peale enam mõeldagi. Aga kõik ülejäänud? Ja palju neid ülejäänusid tegelikult üldse on?
Kõrvalt jälgides olen tähele pannud, et paljud keskealised, kes varem olid osavad käsitöölised, piirduvad nüüdsel ajal ainult mõne rõivaeseme parajaks õmblemisega, kuid on pööranud selja igasugusele heegeldamisele-kudumisele. Mõni on ka välja öelnud, et enam pole ju mõtet teha, kuna kõik on poes saadaval. Võib-olla just seda tüüpi isendid tegidki varem käsitööd lihtsalt sellepärast, et midagi selga-jalga oleks panna ja nauding puudus. Esimesel võimalusel pöörasid nad sukavarrastele selja.
Mina pean tunnistama, et võtan üht-teist aeg-ajalt ette just sellepärast, et näpud sügelevad ja tekib suur tahtmine millegi kallal nikerdada. (Näiteks telekat ei suuda ma niimoodi vaadata, et mingit teist tegevust samal ajal sinna juurde ei tee.) Muidugi võiks ju oma motoorset rahutust ka koristamisega leevendada, kuid jah, osadele meeldib koristada, osad teevad seda häda sunnil.
Aga eriti ahvatlevad on tänapäeval ju kõikvõimalikud lõngapoed, kust ikka vaatab vastu mõni mõnus lõngarullike, mida kohe ei saa ostmata jätta. Emotsioon loeb. Ka kõikvõimalikke õpetusi on täis kogu internet, nii et hakka aga pihta.

Pühapäev, 30. detsember 2007

Minu lemmik võitis


Ma ei ole "Kahte takti ette" vaadanud algusest peale - igasugu lauluvõistlusi hakkan vaatama alles siis, kui suvalised suuväänajad on juba koju saadetud -, kuid Margus Vaher jäi mulle silma kohe. Hoidsin ka täna just talle pöialt. Mis seal salata, võtsin isegi ühe telefonikõne, mida ma tavaliselt kunagi ei tee. Ja ma olen väga positiivselt üllatunud, et Margus täna võitiski! Tõesti väga mõnus laulja.
Viimaks ometi on ühe laulu- või lauludevõistluse võitnud see, kes on ka minu favoriit olnud. Igasugu Eurovisioonid panevad enamasti kinni need, keda mina üldse ei eelista, ja lemmikud jäävad teiseks-kolmandaks. Aga kuna "Kahte takti ette" ilmselt õnneks need, kelle lemmiklaul on näiteks "Äike-päike" ei vaata, siis saabki teoks see, et võidavad parimad, mitte ... [ei oska sõnadesse panna seda, milles aru ei saa].
Kuid muidugi olid kõik "Kaks takti" finalistid väga head ning häid jätkus veel esikolmikust väljapoolegi. Jääme ootama uute lauljate uusi etteasteid. Tundub, et eelmise ja selle aasta mõõn Eesti heas muusikas hakkab mööduma.

Reede, 28. detsember 2007

Uute suurkujude ootel


Pean tunnistama, et eile Jaan Krossi surmast kuuldes ei tabanud mind ilmatuma suur šokk. On lahkunud üks Eesti suurkuju, pikalt ühiskonnas väga olulist rolli kandnud inimene, kuid paraku tuleb tõdeda, et inimelu sellel kujul siin ilmas ükskord lõpeb ja Jaan Krossile oli antud sisukaid elupäevi rohkem kui paljudele teistele. Võib olla Jumalale tänulik, et ta säilitas oma vaimse erksuse veel kõrges eas.
Jaan Krossi loominguga, pean tunnistama, mul siiani väga sügavat sidet pole olnud. Äkki ta ongi rohkem meeste autor? Koolis tuli läbi lugeda "Keisri hull", omal tahtel telesarjast innustust saanuna lugesin "Wikmani poisse". "Kallid kaasteelised" on mul kodus olemas, raamat on huvitav, kuid millegipärast pooleli jäänud - arvatavasti ikka seetõttu, et mingi aktraktiivsem lugemik parajasti koju ilmus. Ent nüüd plaanin raamatu kindlasti ära lõpetada. Elulood on huvitavad ja neist on alati midagi õppida.
Jaan Krossi viimase ja kõige kauaaegsema abikaasa Ellen Niidu luule on mulle aga väga südamelähedane, täiesti minu stiil. Ja muidugi on igaüks lugenud Niidu "Sipsikut", "Rongisõitu" jne. Jaan Krossi mõju Ellen Niidu loomingus on kahtlemata suur, olgu selleks mõjuks siis kasvõi see, et Ellen ise pidi piirduma lühemate vormidega, et kallis mees saaks end lõppematule romaanide vormimisele pühendada.
Jah, kahju on. Ent iga lahkumisega mõtlen ma alati, et kuna loodus tühja kohta ei salli, siis peavad ju ometi uued suurkujud asemele tulema. Mikk Mikiveri, Kaljo Kiisa, Lennart Meri, Jaan Krossi, Mati Undi jt asemele peab ju ometi keegi tulema. See mõte annab lootust, et varsti on ka noorematest kultuuritegelastest midagi suurt, olulist ja kõikidele rõõmu tegevat sirgumas.

Teisipäev, 27. november 2007

Kes tunnistab end halliks hiireks?


Eilsetest arvamusavaldustest selgus, et on palju naisi, kes pole oma koju kodustanud ühtegi küünelakipudelit, kuid muuhulgas toonitasid paljud, et hallid ja hiirekesed nad kindlasti pole.
Ometi me kõik teame, et inimesed, keda võib pidada hallideks hiirteks, täiesti eksisteerivad. Kui hästi läbi mõtleme, siis teab igaüks meist mõnda nimetada.
Küsimus on aga selles, kas leidub ka mõnda inimest, kes oleks nõus tunnistama iseennast halliks hiireks või vähemalt halliks.
Kui ma hakkan nüüd täpsemalt mõtlema nende hallide (hiirte) peale, keda mina tean, siis olen täiesti veendunud, et nemad ise küll ennast hallhiirteks ei peaks. Ja kui ka järele mõtlen, siis tõepoolest, on neil vahel seljas olnud üht-teist värvilistki, hoolimata sellest, et näiteks talvemantlid, kotid, saapad jms on neil alati musta värv ning põhiriietus koosneb mustast ja hallist.
Ja siis veel üks küsimus: kas on inimest, kes ise ennast igavaks peab?
Ja kas leidub inimest, kes oleks nõus tunnistama, et ta on ebaintelligentne (siinkohal ei pea ma silmas neid, kes on oma elus juba nii palju tarkusi omandanud, et mõistavad, kui vähe teadmisi neil tegelikult on)?

Esmaspäev, 26. november 2007

Miks mõnel naisel pole ühtegi küünelakki?


Vaat selline küsimus on minus ikka aeg-ajalt tekkinud ja nüüd tõstatus taas seoses selle teemaga blogis Rohesilmne Maailm. Üldiselt on muidugi sellistest naistest, kel ühtegi küünelakki kodus ei ole, harva kuulda. Aga ikkagi ei saa ma aru, kuidas on võimalik naisterahvana mitte ühtegi, isegi mitte läbipaistvat tugevdavat küünelakki omada? Kusjuures ma üldse ei iroonitse ega taha väita, et need naised oleks justkui mingil moel ebanormaalsed. Eelkõige huvitab mind, kas seesuguste naiste ajuaparaat on miskitmoodi teistsugune kui ülejäänutel.
Sellest, miks kõigil naistel geelküüsi pole, saan ma aru küll. Kusjuures olen täiesti veendunud, et meelsasti kannaksid neid palju rohkemad, kui seda tegelikult teevad. Paljudel lihtsalt ei ole aega või viitsimist nii tihti salongides käia.
Nii palju kui ma küünelakipudelituid naisi silmast silma näinud olen, on nad hallid kujud, kannavadki üldjuhul halli ja musta, soeng on alati lühike. Need naised ju ometi on ülejäänutega võrreldes alternatiivsed. Või ei? Aga äkki on nad hoopis überintelligentsed?

Pühapäev, 25. november 2007

Olgu see vabadussammas milline tahes

Juhtusin reede õhtul nägema Rannamäe saadet "Vabariigi kodanikud", kus seekord arutleti vabadussamba üle. Saade on minu meelest väga hea, nii palju kui seda vaadata on olnud võimalust.

Mulle tundub, et selle ühe järjekordse samba üle käib mõttetu vaidlus. Kogu Tallinn on kõikvõimalikke koledusi täis topitud (ilusat on muidugi kapalju), mis siis see üks sammas nüüd? Pealegi asub see tõesti kuskil Tallinnas ning vajadusel võib sinna kohta sattumist lihtsalt vältida.

Mis seal üldse vahet on, milline see sammas on. Pandi näiteks Estonia mälestusmärk püsti? Kas see on siis ilus? Ei ole ju. Pealegi ei usu ma üldse, et neid, kes Vabadussõjas kord võitlesid, see ausammas kuidagi morjendab. Nii nagu ka ükski eesti ema ei tunne tänutunnet selle eest, et üks hull tahab Rõugesse varsti Eesti Ema sammast püstitada.

Ja pealegi küsin ma, et kus olid ilu eest võitlejad siis, kui see peldikuseintega kaubamaja keset Tartu linna püsti panna. Muidugi ma käin seal kaubamajas, aga tegeliklult kujutab see endast tõsist õudust. Ole kui tolerantne tahes, ikka ei taha see kuidagi meeldima hakata. Ja kui keegi tuleb ütlema, et Tartu Vanemuise maja ka kunagi laideti, kuid praegu meeldib kõigile, siis ma ei taha sellist juttu kuulda. Vanemuise maja on ka tõeliselt kole ehitis ning Jumal tänatud, et nad vana ja ilusa maja ikka alles taipasid jätta.

Laupäev, 24. november 2007

Meid ei tahetagi Tallinnasse



Tallinnas oli teatavasti mõnda aega tagasi miskine visioonikonverents. Ekspressi vahendusel (ega ma muidu küll vabatahtlikult Tallinna viljakasse visioonikonverentsi ei süveneks) jõudis minuni seisukoht Tallinna tuleviku kohta:
"Las olla Võru piirini ulatav ilus roheline linn." (Tõnis Palts)
Ja nüüd ma tahaks küsida, et mis on Võrus siis nii halba, et meid Tallinnasse ei taheta? Miks lõpeb jumalik Tallinn otse meie õue taga? Miks Tartu, Elva, Viljandi, Põltsamaa ja Paide sobivad Paltsule, Võru - vähest aega isegi Eesti pealinnana tegutsenu - välja peab jääma?
Aga no hästi, eks meie siis liitume Riiaga, kui kilulinnale ei kõlba. Ongi suurem, soojem ja uhkem linn.

Esmaspäev, 19. november 2007

Kuidas kududa sõrmikuid?

Hakkasin omale triibulisest Seitsmest Vennast juba enam kui kuu aega tagasi sõrmikuid kuduma, kuid valmis pole nad siiani. Labakinnast on ülimalt lihtne teha, kuid sõrmikutega oleks vaja juba lisateadmisi.
Laenasin raamatukogust väljaande "Kindad" (Liivia Kivilo 1992). Peab ütlema, et selle raamatu järgi on võimalik kudutööd teha sellel, kes seda oskab, küll aga mitte sellel, kes kunagi varem seda teinud pole.
Jäin toppama sõrmede tegemise juurde. Kõigele muule sain pihta, kuid mitte sellele, et KUIDAS sõrmede vahel neid lisasilmuseid luua. Sellest pole mitte ühtegi sõna, kuid seda võib ju teha väga mitmel moel. Igal juhul nii nagu mina tegin, nii eriti ilus ei jää. Niisiis, kas keegi oskab nõu anda, kuidas, millest ja täpsemalt kuhu kohta need lisasilmused tuleb luua, kui sõrme tegema hakata?
Ette tänades!

Teisipäev, 30. oktoober 2007

Eestilt maailmale


Mulle laekub iga päev meiliboksi Knitting Daily päevakiri.
Tänases kirjas oli selline üllatus Tallinnast.


A Christmas Stocking to Knit by Nancy Bush

From Nancy Bush: Tallinn, Estonia, is one of the most special cities I have ever experienced. I have been there in spring, in autumn, and in summer, but never at Christmastime. This remains a great dream of mine, to spend Christmas in Tallinn. This stocking brings me closer to the dream. I used traditional Estonian patterning on the leg and included Estonia-inspired designs at the cuff. The nontraditional foot will hold lots of goodies!

Materials
•Dale of Norway Tiur, 60% mohair/40% wool yarn, 126 yards (115 m)/50 g skein, 1 skein each of #0020 Natural, #4136 Red, and #7562 Dark Green •Needles, set of five double pointed, size 3 (3.25 mm) and size 2 (2.75), or size needed to obtain gauge Finished size: About 12 inches (30 cm) around top opening and 12 inches (30 cm) from top of leg to bottom of heel Gauge: 12 sts and 14 rnds = 2 inches (5.1 cm) in circular, patterned stockinette stitch on larger needles before blocking

Õpetuse teise poole saamiseks tuleb vastav ajakiri tellida, aga nobenäpp suudab sellise soki ka ilma juhendita kududa.

Pühapäev, 28. oktoober 2007

Fenomenaalne Lindora laat


Täna õnnestus meie perel esmakordselt elus Lindora laadal käia. Päev oli selleks viimaks ometi ideaalne: tund aega kauem sai magada, nädalavahetusepäev, ilus ilm.
Lindora laat on toimunud juba vähemalt 100 aastat Võru-, Setu- ja Põlvamaa piiril, teede ristumispaigas, igal aastal täpselt 28. oktoobril. Kuna viimastel aastatel on laat olnud tööpäeviti, siis ongi see takistanud kohale minekut, kuigi eelmisel aastal võis see ju olla laupäeval, aga polnud meeles minna. Kusjuures Lindora laada puhul on eriline see, et seda tegelikult pole kunagi mitte keegi korraldanud, vaid inimesed lihtsalt on alati teadnud, et sel kuupäeval kaubitsemine toimub. Viimastel aastatel on vald siiski ka käe külge pannud, et kaubitsejaid natuke taltsutada: turuhilpude müüjad on lükatud omaette tsooni.

Meie asusime laadale teele hommikul kell 8.30. Ausalt öeldes kartsin, et läheme lootusetult hilja kuna vanad kalad teadsid rääkida, et laat algab hommikul väga vara ja kaubad lõppevad ruttu. Tegelikult aga jõudsime kohale täpselt parajal ajal. Ja huvitav on see, et kui ära tulema hakkasime, siis väga paljud alles saabusid. Aga eks oli kell siis ju ka alles 11, muudele laatadele ei minda üldjuhul isegi mitte nii vara.
Ega seal laadal midagi väga erilist ei müüdudki - ikka see sama laadakaup, paljude kaubitsejate näodki juba erinevatelt laatadelt tuttavad. Kõigepealt õnnestus meil hõlma alt osta pudel tõelist setu hansat (puskarit). See on jook, mida isiklikult väga kiidan. Purju juua pole sellest ennast muidugi mõtet, kuigi täisvõtuks palju märjukest ei kuluks. Parim on ta aga külma ja külmetushaiguste peletamiseks ning muuks raviotstarbeks. Sattusin ükskord talve hakatusel pooltõbise ja värisevana ühele peole Setumaal, paar laksu hansat alla ja haigus oli nagu peoga pühitud. Tõeline rariteet.
Veel ostsime kaks suurt lambalihatükki. Osa lihast paneme jääkülma, et oleks vajadusel võtta. Lambaliha on ju samuti tõeline rariteet. Siis sai laps veel ühe väikese korvi ja maavillase kapuutsiga muumitrollidega kampsuni. Üks sõir ka, kuigi sõirasõber ma tegelikult pole. Kuna rahvamass oli nii suur, siis paljudele lettidele lihtsalt ei pääsenudki ligi, aga selle positiivne pool on alati see, et raha jääb alles. Ja näiteks Rohelise Urvaste pannkoogitelki mina ei näinudki.

Kui ma vaatan laatadel kõiki neid käsitsi kootud ja heegeldatud mütside ja kinnaste rivisid, siis tahes tahtmata tekib küsimus, et mis nendest lõpuks saab. On ju selge, et kõik need lugematud kudumid omale ostjat ei leia.
Muidu on aga Lindora laat tõeline fenomen, millest võiks huvitava dokfilmi vändata. Kui juba vaadata neid inimesi, kes ja kuidas sinna tulevad, siis see on ikka väga huvitav.
Ja täna tegin autoderivist mööda vantsides veel ühe avastuse: äärmiselt huvitav on vaadata, mis asjad inimestel autodes on. (Kuigi see ehk pole väga viisakas.) Mõne inimese auto on seestpoolt silmanähtavalt räpane, kuid mitte ühtegi asja istmetel ei vedele. Mõnel on aga terve elamine autosse kaasa võetud.

Ahjaa, auto parkisime me Lindora peatusele eelnevasse Tabina bussipeatusesse ja kõndida tuli meil enne esimeste müügipunktideni jõudmist umbes kilomeeter. Kui tagasi tulime, oli meie seljataha tekkinud veel mitmekilomeetripikkune autoderivi.

NB! Huvitavamaid pilte pole, sest fotokas tuli meelde alles äraminekule asudes.

Reede, 26. oktoober 2007

Otsi pildilt presidenti!


Pühapäeval toimus Võrus miskine tahteväljenduspäev. Tõtt-öelda pole ma lõplikult aru saanud, mida sellega seekord taotleti. Kuna jõudsime nädalavahetuselt Võrru tagasi täpselt enne seda, kui president pidi keskpargis püünele astuma, siis otsustasin, et tahan ka seda presidenti lähedalt näha. Paraku eriti lähedalt näha ei õnnestunud, sest osa inimesi pidas vajalikuks täpselt ette seista. Ka presidendi kõnet kuulsin hädavaevu, sest valjuhääldi oli liiga vaikne, möödavuravad autod aga müristasid liiga kõvasti.

Laupäev, 29. september 2007

Puhvetikontsert


Eile käisime Tartus, et siis ühtlasi läbi põigata ka Neeme Plutuse ja co kontserdilt. Tartus on alati mingeid asju ajada, aga lõpuks ei jõudnud me ei haigekassasse ega tapeedipoodi. Hullud Lõuna-Eesti metsadest satuvad suurde linna jõudes teadagi kuhu.

Helistasin Neemele, et pane meile kohad Hagari kohvikus kinni. Kohvik asub Zeppelini keskuses otse Maxima vastas. Neeme oli sinna juba kohale jõudnud ja üsna nördinud koha suhtelise ebahubasuse üle, nimetades seda puhvetiks. Kohti polnudki kinni vaja panna, sest rahvast oli kontserdil paraku väga vähe ja Neeme oli üsna täis, kuigi tema purjusolekust saab aru vaid see, kes teda hästi tunneb. Vähese publiku tõttu oli Neeme üsna endast välja. Miski ei mõju ühele artistile kohutavamalt kui vähe publikut. Päris palju inimesi käis ukse vahelt sisse kiikamas, kuid sisse ei tulnud. Ja paljud Maxima kliendid hõljutasid end muusika taktis poeväravatest sisse.
Tundmatu artist ei meelita paraku rahvast tasuta kontserdile. Bonzo kontserdil seal samas kohvikus olevat olnud palju kuulajaid, aga eks Bonzo pidi ka aastaid Tallinna baarides laulma, enne kui kuulsaks sai. Kui aga Neeme oleks Wildes esinenud, küll siis seal oleks rahvast olnud niisamagi ja kuuldud ja kiidetud. Mõni kontsert lihtsalt juhtub olema ilma publikuta, kuid seda ei tohi artist isiklikult võtta.

Aga muidu kiidan Hagari (Halliku) poliitikat igal sammul kultuuri toetada ja oma kohvikutes tasuta kontserte korraldada. Muidugi Tartu kohvik jääb hubasuse poolest Rakvere omale kaugelt alla. Samas on aga tänu kaubanduskeskuses asumisele seal palju külastajaid. Ka Rakvere kohvik on nii õhtuti kui ka päeviti, töö- kui ka puhkepäeviti alatasa rahvast täis. Eile kontserdil tuli mul istuda nii, et taamal nägin kogu aeg inimesi suurpoest ostmas ja kaubahunnikuga lahkumas. Ausalt öeldes on see parim teraapia neile, kes liiga palju poodidesse kipuvad. Vastik oli ikka vaadata küll.

Kontsert oli hea, kuigi jah, uus laul "Maarjamaa maatriks" läkski mul kõrvust mööda. Ehk on lootust seda nüüd raadiost kuulda, sest salvestus olevat just mõningatesse raadiojaamadesse jõudnud.


Kontserdi vaheajal loosis tore onu (arvatavasti juhataja) üle 100kroonise ostu teinute vahel jalgratta välja. Suure üllatusena tegi kohvik ka kõigile kontserdikuulajatele kingituse - kõik said kotitäie Halliku tooteid - küll pirukaid, saiu, leibu ja kooke. Väga meeldiv. Nüüd ei pea terve nädalavahetuse saia-leiva järele minema.

Kolmapäev, 26. september 2007

Igor Kotjuh "Teises keeles"


„Tuleb olla lihtsalt inimene“

Sel suvel väljus trükikojast Võrus elava eesti-vene luuletaja Igor Kotjuhi esimene eestikeelne raamat „Teises keeles“. Et Kotjuh on loonud oma esseed, luuletused ja esseemid kõigepealt vene keeles, on aidanud luuletusi eesti keelde ümber panna Tartu literaat Aare Pilv, osad värsiread on tõlkinud Kotjuh ise.

Luulekogude avaldajad peidavad oma reaalse isiku sageli varjunime taha. Igor Kotjuh seevastu paljastab end kohe raamatu esimestel lehekülgedel. Juba varem avalikkuses ilmunud tekstis „Ühe eesti venelase lugu“ avab autor end täielikult. Teksti nöol on tegu omamoodi identiteediinventuuriga, kus noormees harutab lahti oma tausta. Ühtlasi selgub, et kõik oma elu 29 aastat Eestis elanud ja vabalt eesti keelt kõneleva sulesepa soontes tuksleb ka eesti verd: tema isapoolne vanaema oli pooleldi eestlane.
Kotjuh identifitseerib ennast kui piiriäärset kirjandustegelast. Ehk sobiks paremini teda nimetada hoopis piiripealseks, sest oma kirjandustegevusega ei jää ta sugugi kõigest piiri äärde toppama, vaid ka ületab selle nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Aastas külastab ta mitmeid kordi Venemaa erinevaid paiku ja vahendab nii eesti kui ka vene kirjandust (ja ka näiteks rahvatantsu) üle piiri siia- ja sinnapoole.

Raamatut „Teises keeles“ süvenenumalt lugedes hakkab lugeja tahes tahtmata otsima, kui palju on siis Kotjuhi luules vene, kui palju eesti jooni ja mõjutusi. Tõstkem ausalt käsi, kes teab midagi tänapäeva vene luulest. Allakirjutanu jätab oma käe esialgu lauale lebama, sest tõepoolest, kui läänepoolt tulevaga ehk veel kuidagi kokku on puututud, siis idapoolsega sugugi mitte. Seepärast on ka raske tuvastada Kotjuhi sisemist piiripealsust ja nüüdisaegset venepärasust.

Ent midagi mitte-eestipärast võib tuvastada küll. Näiteks luuletuse „Läbipaistev“ 3. osas leiduvad read: „lähen magama-/ ärgata ei taha/ ei viitsi ning juba niigi tark“. Mis mõttes tark, küsib eestlane. Eestlane ju teab, et kes vara voodist tõusta ei viitsi, jääb vaeseks, mitte rumalaks. Või kas eestlane on võimeline mediteerima setu leelode saatel („Valiku probleem“)? Raske uskuda. Ja kui eestlane satub oma mõtetega puntrasse, ei ütle ta: „mine lolliks“ vaid läheb hoopis hulluks („Esseem juhustest“).

Üldise sisu ja teemadekäsitluse poolest aga sarnaneb Kotjuhi luule teiste eesti noorte meesluuletajate omaga.
Aga kui palju on tarvis Igor Kotjuhi puhul üldse rääkida kahe rahvuse vahel pendeldamisest? Tegelikult on eestlasliku ja venelasliku järel herculepoirotlik nuhkimine ju üksnes libedale teele laskumine ja liiatigi ajab inetu võõrsõna integratsioon juba tükimat aega iiveldama. Ka luuletaja ise jõuab luuletuses „Enesemääratlemise katse“ järeldusele: „Tuleb olla lihtsalt inimene“.

Teisalt aga on just praeguses Eesti rahvuspoliitilises status quos Kotjuhil võimalik edukas Eesti ellu sulandumine oma kaubamärgiks kujundada ja nagu kuulda on olnud, on selleteemalisi artikleid temalt tellinud juba mitmed väljaanded. Las autor olla, millisest rahvusest tahes, märksa olulisem on, mida on tal tegelikult öelda.

Stiililt on Igor Kotjuhi luuletused minimalistlikud. Ei kohta me siin erilisi metafoore, külluslikke kujundeid, rütmi, riimi ega ülevoolavat sõnavara. Tõsi, võrdlusi on üksjagu. Ometi üritab ta kirjutada siiski luulet, mitte proosat. Ju siis saab ta vähesega eesmärgi täidetud. Teemasid leidub aga seinast seina: küll võib lugeda mammi Klava murelikust argipäevast, küll Norra madalast taevast, küll pilvedest ja vesiroosidest, küll iseenese loomuse analüüsist. Ei puudu ka armastuseteema.
Raamatust saab lugeda ka žanri ‚esseem‘ nelja esimest pääsukest. Esseemid on Kotjuhi isiklikud leiutised, poeemide ja esseede sümbioosid. Ühtlasi on need raamatu kõige tihedamad tekstid, neid võib julgelt korduvalt üle lugeda.

Omaette terviku moodustab tsükkel „Viikingi õhtusöök. Norra“, mis kannab edasi põhjamaise riigi olemust. Ka ei jää raamatust välja Eesti- ja suisa Võru-teemalised olustikukirjeldused. Küllalt palju käsitleb autor luulet iseeneses, nimetades luuletaja suurte kirjatähtedega alati vallaliseks ja kirjanduse lõbutüdrukuks, kes on „vaene ja alandatud, solvunud oma saatuse peale kolm põlvkonda ette“ (pealkirjata luuletus lk 42). Ta nendib, et „kaasaegne teadus tunnistab/ luule kehtetuks“ ning õhutab: „Elagu loominguline lähenemine teaduses! Elagu dokumentaalne kirjandus!“ („Provotseeriv“)
Ei saa ka keelest Igor Kotjuh üle ega ümber. Ta kirjutab, et teist keelt võib inimene vallata kasvõi sünnist saadik, kuid see teine keel jääb alati teiseks. On kiiduväärt, et luulet loob literaat just oma esimeses, emakeeles. Originaali loomine „teises“ keeles kindlasti vaesestaks lõpptulemust.

Raamatus „Teises keeles“ sisalduv on paratamatult tõlkeluule ja on isikliku suhtumise küsimus, mida tõlkeluulest arvata. Kuigi ei tasu absoluutselt kahelda tõlkija Aare Pilve professionaalsuses, tuleb siiski tõdeda, et tõlkes on kindlasti mingid määravad nüansid kaduma läinud. Iga sõna igas keeles on semantiliselt niivõrd kordumatu, et tõlkes kaotab ta midagi endast jäädavalt. Eesti keel on võrratult ilus ja meloodiline, venekeel mõnusalt suupäraselt susisev. Raamatus aga jääb kohati tunne, et mõlemate keelte suurepärasus, hääleta laul, on tõlkes kaotsi läinud ja puisusega asendunud. Loodame, et Eestisse integreeruv venelane samamoodi veidi paindumatuks ei muutu.

Teisipäev, 11. september 2007

Igaühe oma 11. september?


Epp Petrone raamatus "Minu Ameerika" leidub jutuke "Igaühel on oma 11. september". Tõtt öelda tekitas selle jutukese lugema asumine minus teatavat kõhklust. Kas tõesti oli tegu iseenesest nii olulise õnnetusega maailma ajaloos, et igaüks peab seda mäletama? Newyorklastele on see loomulikult igavesti meenutatav tragöödia, aga kas ka eestlase, poolaka või peruulase jaoks? Puhuti tundub, et meedia on selle katastroofi teistest oluliselt suuremaks paisutanud. Juhtub ju maailmas igal aastal õnnetusi, kus korraga hukub üle 1000 inimese, aga kes neist enam räägib.

Kas minul on oma 11. september? Tegelikult vist mitte. Kuna kaks päeva pärast seda tutvusin oma praeguse mehega, siis on selle järgi lihtsalt lihtne arvutada, kui kaua oleme tuttavad olnud. Aga tähtsast kuupäevast endast mäletan niipalju, et tulin loengust, korteriomanikul oli telekas lahti ja ta ütles, et vaata, mis juhtus. Mina ei reageerinudki sellele õieti kuidagi. Alateadvusest libises läbi umbes seesugune mõte, et Ameerikas ikka ju juhtub selliseid asju. Ohvrite ja terroristide peale mõte ei jõudnudki. Hiljem muidugi laekus selle kõige kohta kõikvõimalikku infot uksest, aknast, keldri- ja korstnaaugust.

No muidugi on see sündmus just poliitilises mõttes maailma väga mõjutanud. USA reaktsioon ei ole maailma üldsust puudutamata jätnud. Kuid võitluses terroristidega on surma saanud rohkem inimesi kui tornide purustamise käigus ja suurem osa inimestest leiab, et USA võiks oma väed juba "terroristide" juurest välja tuua. Bin Ladenit nad nagunii kätte ei saa. Loomulikult oli katastroof väga-väga kohutav ja ebaaus tavaliste inimeste suhtes, kuid tundub, et USA on kahtlemata võitluses terroristidega üle reageerinud. See, et isegi Euroopas reisides ei saa lennukisse joogipudelit kaasa võtta, tundub liialdatuna.

Pühapäev, 2. september 2007

"Minu Ameerika" - täiesti loetav raamat


Sel nädalal sattusin Rakvere uude raamatupoodi - Tammeri raamatuäri - (eelmine turuplatsil asunud raamatupood pandi kevadel teatavasti kinni, kuna sinna tuli asemele pank!) ja mul oli kindel soov omale uus raamat osta. Tahtsin Tammerile näidata sellega sügavat poolehoidu.
Kõigepealt sai ühe raamatu omale laps, siis võtsin veel kenasti kujundatud Marie Underi "Laternaks mu enda süda" (avastasin hiljaaegu, et palju parem on lugeda õhukesi luulekogusid, kus on tehtud valik paremikust, kui et lapata läbi hiiglaslikke koondkogusid ja otsida rosinaid).
Lõpuks oli mul kindel veendumus valida veel üks teos Eesti autoritelt? Aga mida võtta? Millegipärast ei haara minu käsi näiteks Kerttu Rakke "Küpsiseparadiisi" järele, vähemalt ei taha ma omale seda koduriiulile igaveseks seisma. (Kui keegi seda siin loeb, siis palun soovitage mõnda head viimasel ajal välja tulnud eesti raamatut!) Olin varem mõelnud, et Epp Petrone "Minu Ameerikat" ma omale ka koju ostma ei hakka, sest olen olnud kaua tema blogi igapäevane lugeja. Kuid eneselegi ootamatult ostsin Epu raamatukese siiski ära. Sellega soovisin ühtlasi avaldada poolehoidu temale kui usinale ja avameelsele blogijale.
Juba järgmiseks õhtuks oli mul raamat läbi loetud. See läks tõesti kiiresti. Algus oli igavavõitu: esimest korda neid tekste blogist lugedes olid nad huvitavamad. Aga lõpupoole muutus raamat paeluvamaks. Eriti köitsid mind lood "Mis juhtub, kui eksida tuletõrje-eeskirjade vastu", "Nemad olid seal... Eestlased ja 9-11" ja "Teekond tagasi Ameerikasse". Ma oleksin oodanud, et raamatusse oleks olnud kätketud ka Epu roheliseks kasvamise lugu, just USA taustal oleks tahtnud seda lugeda. Raamat on igal juhul täiesti loetav. Nii et kes tahab, võib minult laenata. Küll aga tundus mulle mõnes kohas, et tekst on toimetamata, olgugi et keelt on kohendanud Helju Vals.

Reede, 31. august 2007

NAKi pornotuur Rakveres


NAK esitles täna (kellaaja järgi küll juba eile) oma pisikest, kuid kõvakaanelist "Väikest pornoraamatut" Rakveres Art Cafés. Et paarikest Irjo ja Inna (üks neid nii nimetas) kohal pildistamas polnud, siis tegin ise mõned klõpsud.
Esinemine kujunes lühikeseks, aga siiski huvitavaks. Üles astusid Contra, Wimberg (ei teadnudki, et ta naklane on), Vahur Afanasjev, ühe lühikese luuletusega Andra Teede ja eesti seksikaim meeskirjanik Veiko Märka (pornoraamatus tema asju sees ei ole). Ahjaa, punalakk Aapo Ilves muidugi ka. Ruitlast oleks tahtnud näha, aga tema pidavat olema kalal.
Porno kohta siis sain nii palju teada, et algas see värk sellest, kui Contra "leiutas" lause "Panen tallele". Ühesõnaga, edaspidi tasub vältida lausetes sõna 'panema', sest see viitab seksile.
Publikut palju ei olnud, ent kuna Art Café eriti rahvast ei mahuta, olid kõik lauad kenasti inimesi täis.


Kolmapäev, 1. august 2007

Kuhu need režissöörid lähevad?

30. augustil surid kaks võimsat filmirežisööri rootslane Ingmar Bergman ja itaallane Michelangelo Antonioni. Kaks suurt kunstnikku täpselt samal päeval. Hämmastav! Bergman oli Antonionist kuus aastat vanem. Seega jõudsid mõlemad elada pika ja sisuka elu.

Viimasel ajal olen tihti mõelnud, et surija jaoks on kindlasti surm huvitav: ta saab kogeda midagi täiesti uut ja minna kuskile uude kohta. Ei taha ma nimelt kohe mitte uskuda, et füüsilise surmaga lõpeb kõik. See pole lihtsalt võimalik.

Niisiis on mul tekkinud küsimus, et kas kuskil mujal maailmas (kasvõi taevas) pakutakse režissööridele praegu põnevat tööd? Kas kuskil mujal on algamas filmide kuldajastud?

Ühtlasi jääb vaevama mure, et kas siinses maailmas ka veel kunagi häid filme tegema hakatakse? Pole näinud ühtegi uut head filmi viimastel aastatel. Kinod on enamjaolt täis sama kõntsa mis telekaski.

Muide, Ingmar Bergman maetakse Fårö saarele. Svenska Dagbladet andis eile välja lausa Bergmani erilehe, mida võib näha siit.

Esmaspäev, 30. juuli 2007

Bergmani lahkumine - ühe epohhi lõpp


Ingmar Bergmani lahkumine tuli minu jaoks tähenduslikul ajal. Just praegu loen ma juba järjest kolmandat Ingmari ühe abikaasa eestlanna Käbi Laretei raamatut. Olen lõpusirgel raamatuga "Peotäis mulda, lapike maad", mis on sada protsenti autobiograafiline, uskumatult ennast paljastav ning väga hea. Raamatus on palju juttu surmast ja suremisest. Käbi perekond võtab surma elu loomuliku osana, pika piina asemel eelistavad nad inimväärset lõppu.
Need raamatud on pannud mind mõtlema, et peagi tuleb paratamatult ka Käbi ja Ingmari aeg lahkuda. Käbi sai 14. juulil juba 85. Ingmar sai täpselt samal päeval 89.
Oli teada, et ühel päeval on Ingmaril aeg minna, ta on elanud kirju ja pika elu. Elada peaaegu 90 aastat - see on ju väga hästi.
Tänavust aastat alustasin Ingmar Bergmani autobiograafia "Laterna magica" lugemisega. See on tõesti väga hea raamat, seda on kiitnud isegi minust tunduvalt vanemad meesterahvad, kellega meil sama maitset kindlasti ei ole.
Oma raamatus püüab Bergman fakte loetledes lahata seda, miks tema elu kujunes selliseks, nagu see oli. Ta kirjeldab, kuidas pettis järjepanu oma naisi, keda tal oli elu jooksul - kui palju? Lapsi oli igal juhul 9. Ka Eestis sündinud Käbi ei suutnud Bergmanile vastu panna ning jättis tema tõttu maha oma armastatud abikaasa ning väikese tütre. Loetud aastate pärast aga hülgas järjekordse kire tõttu Ingmar teda. Hiljem said neist Ingmariga lähedased sõbrad ja ka Käbi hakkas oma aega veetma Fårö saarel (tõlkes Lambasaar) Gotlandi põhjaküljel. Muuseas, Ingmar magas peaaegu kõigi oma naistega koos elades eraldi tubades.
Ingmar ise ütles hiljem, et oli kogu oma nooruse rästik, julm inimene, kes kohtles teisi alatult. Ta tülitses ohtralt ka teatri- ja filmitegelastega. Ingmar pidas oma rästiklust oma vanemate süüks. Tema isa oli kirikuõpetaja. Tema vanemate vahel ei valitsenud armastust, ema pettis isa ühe tähtsa kirikutegelasega. Ingmar nägi oma ümber vaid silmakirjalikkust. Kui Ingmar juba suurema poisina kogemata püksi tegi, siis pidi ta kogu ülejäänud päeva ringi käima punases seelikus. See ja teised mõnitamised lõid poisi hinge sügava haava. Leevendust otsis ta filmidest. Kes Ingmari filme on vähegi näinud, see teab, et tegu on sügava inimhingede lahkamisega.
Me kõik süüdistame oma vanemaid milleski, mis nad meiega lapsepõlves valesti tegid. Ingmar küsib oma raamatus, miks ometi käitus tema ema temaga nii alandavalt ja vastus on, et seepärast, et ka temaga käituti nii, et ka tema lapsepõlv oli raske ja sealt edasi, et ka tema ema ema noorus oli keeruline. Tema vanemate suhe luhtus, sest sellele aitas igati kaasa vanaema. Aga oluline on märkida, et Ingmar suutis selle elu õppetunni edukalt läbida. Oma viimase abikaasa Ingridiga (mitte segi ajada Hollywoodi näitleja Ingrid Bergmaniga) elas ta koos kõvasti üle 20 aasta, kuni Ingrid vähki suri. Olen lugenud ka raamatut "Kolm päevikut", kus on Ingmari, Ingridi ja nende tütre Maria päevikulõigud tollest raskest eluetapist.
Ingmar Bergmani surmaga saab minu jaoks mööda üks oluline etapp, mis täielikult lõpeb ükskord Käbi lahkumisega. Minu teadvuses moodustavad nad ühtse terviku, kuhu on segatud filmid, saared ja kajakad, pagulus, Rootsi, 20. sajand, Suur Kunst, süvitsi minevad inimhingede lahkamised jm.
Ka Rootsi filmi ja teatri jaoks lõpes Ingmari minekuga üks oluline epohh. Mis on tänase Svenska Dagbladeti esiuudis? Siin pole mingit küsimustki, tavaliselt verest pulbitseb ajaleht kirjutab loomulikult Bergmanist. Ta oli lihtsalt niivõrd oluline ja ta tegelikult ei kao. Paljud inimesed imestavad, et ta veel siiani elus oli.
Ma ei ole kõiki Bergmani filme näinud, isegi mitte pooli. Aga need, mis vaadatud, on olnud väga head, kaugel igasugusest hollywoodilikust pealiskaudsusest. Loodan, et mõni Eesti telekanal võtab nüüd ja näitab hulga Bergmani filme meile, et me ennast rohkem harida saaksime.
Ma ei ole kunagi kuulnud Käbi Lareteid klaverit mängimas, kui mitte arvestada filmis "Sügissonaat" kõlanud palu. Aga mul on hea meel, et ta on kirjutanud häid raamatuid.
Minu suur unistus oleks kunagi käia Gotlandil ja Fåröl. Saared tõmbavad mind väga. Elan järve ääres, sest tunnen, et siin on meri lähemal.
Tänan, Käbi!
Tänan, Ingmar! Te olete suurepärased!

Siin on väga huvitav graafik Bergmani naistest.

Esmaspäev, 18. juuni 2007

Jan Kaus "Tema"


Teadliku valikuna on minu poolt nüüdseks läbi loetud kirjanike liidu endise esimehe Jan Kausi romaan "Tema". Olin sellest teosest kuulnud juba tükk aega tagasi. Ükski tuttav polnud seda maininud, küll aga Jan Kausi enda intervjuudest/esinemistest järeldasin, et tegu on raamatuga, mis tasub enese harimise mõttes läbi lugeda, sest see on läinud nii paljudele inimestele korda, seda on väga kenasti müüdud ja kordustrükkki välja antud.
Ma ei ole mitte ühtegi kommentaari ega retsentsiooni "Tema" kohta lugenud, kuid teen seda pärast selle teksti kirjutamist kindlasti.

Jan Kaus on jäänud mulje kui väga suurepärasest, selgelt mõtlevast ja samas ka hoolivast inimesest. Viimati oli ju temast "Tähelaeva" saade, mille lõpuosa juhtusin nägema ja kust sain aru, et ta elab "nii kõrges vanuses ikka veel" koos oma elu armastuse Külliga ja nüüd on neil kaks armast poega jne. Järelikult normaalne mees. Kui ta Võrus koos mitme teise kirjanikuga tuuril käis, siis tegi ta ülimalt selge ja arusaadava, samas kokkuvõtliku ja ülevaatliku ettekande eesti viimase aja kirjandusest, mistõttu tema hallide ajurakkude töökindluses ei tasunud kahelda.

Kui nüüd võtta raamat "Tema", siis paraku mind see ei puudutanud. Teos oli isegi huvitav, kuid samas ei kiskunud see mind kuidagi loetut edasi jätkama, raamatut jätkuvalt kätte võtma nii nagu seda teen paljude raamatute puhul.
Lõpuks mõistsin, miks see raamat mulle erilist huvi ei pakkunud ja miks sama teema minu jaoks seeditavamaks käsitluseks on hoopis Ingmar Bergmani autobiograafia "Laterna Magica" (kes ei ole lugenud, sel soovitan kindlasti). Nimelt ei läinud mulle korda absoluutselt teose peategelane Sten, kes on minu arvates lihtsalt üks täiesti mõttetu mees, kes arvab endast liiga hästi, kes kohtleb inimesi ilma igasuguse respektita. Ja mul on hea meel, et ta oma Mirjamist lõpuks ilma jäi, sest Mirjam on kindlasti väärt palju paremat meest, eriti arvestades seda, mida Mirjam oma elus läbi oli elanud. Selle nõmeda Steni elu oli olnud aga üksnes üks pidev naudisklemine ja ometi tundis ta ennast tohutu kannatajana (nagu nii mõnigi mees reaalelust). Steni ainsaks üleelamiseks või küsimärgiks oli see, et tema isa oli lennuki tualetis suitsiidi sooritanud.
Hoidku elu meid Stenide eest! Tundub, et see raamat mind siiski mingil määral puudutas. Aga hingele see kahjuks midagi ei pakkunud. Intervjuud Jan Kausiga pakuvad hingele märksa enam! Võib-olla häiriski mind see, et minu arvates oli Jan Kausi kui normaalset inimest selles raamatus väga vähe või üldse mitte, mistõttu ma mõistan nüüd hästi teatud kirjandustoimetajaid, kes soovitavad kirjutada eelkõige endast.
Raamat ise oli tegelikult hästi kirjutatud. Selle kohta pole küll midagi halba kosta. Nüüd võtsin järgmisena käsile Kivirähki uusima teose. Sellest olen juba palju kuulnud. Mõni ütleb, et raamat on rõve, mõni, et väga huvitav, mõni, et väga negatiivne ja jooma ajav. Eks tuleb endalgi usinalt lugema asuda, et kaasa rääkida saaks.

Ka YouTube võib osutuda ohtlikuks


Tänane Svenska Daglbadet hoiatab, et nüüdsest võib oma arvutisse saada viiruse ka YouTube'ist. See pidi siis juhtuma muidugi nüüd, kui ma ise avastasin selle võimalused enda jaoks. Siiski kirjutatakse, et viirust pole saadud mitte oma filmi üles laadides, vaid mingisugust joonisfilmi alla laadides. Eelmisel nädalal ründas maskviirus YT kaudu mitmeid arvuteid. Maskviirus tähendab seda, nagu ma aru saan, et viirusetõrjevahendid ei tunne viirust ära, viirus ise blokeerib viirusetõrjet.
Sama SvD artikkel toob välja ka fakti, et mullu rünnati interneti teel 300 rootslase pangakontot. Kõige rünnatavamad on olnud Nordea panga kontod ning see on pangale maksma läinud juba üle 10 miljoni Rootsi krooni.
Siinkohal tekib minul küsimus, et kas varsti on kõige ohutum teha pangatehinguid jälle pangakontoris ning rahavarusid säilitada esiemade kombel sukasääres?
Üha raskem on oma arvutit viiruse eest kaitsta, sest viiruste loojad on viirusetõrjeprogrammide väljatöötajatest alati sammu võrra ees.
Enda ja oma arvuti kaitsmiseks soovitatakse oma arvutisse tõmmata vaid usaldusväärseid faile. Samuti soovitatakse muretseda, kel veel pole, selline tõrjeprogramm JA tulemüür, mida uuendad ise pidevalt. Ära ava tundmatuid meile, mis sisaldavad linke. Kõike vajalikku säilita igaks juhuks ka mujal kui üksnes oma arvutis.

Reede, 1. juuni 2007

Kui inimene ei saa õhtul kella 20ks alkoholi ostetud...


... siis tasuks vist pöörduda mingisuguse meditsiiniasutuse poole. Kui inimene pole võimeline 12 tunni jooksul päevas omale alkoholi soetama, siis tuleb tal süüdistada vaid iseennast või otsida tõesti abi psühholoogilt või psühhiaatrilt.
Eks nii nagu teised, nii paistan ka mina taipavat, miks regionaalminister Vallo Reimaa peatas seitsmeks päevaks Harju maavanema Värner Lootsmanni korralduse, mille kohaselt ei tohi Harjumaa kauplused suvel kella 20-8 alkoholi müüa. Surve, surve! Sõitsin just pühapäeval üle pika aja Tartusse sisse Tallinna poolt ja enne EPAt jäi silm pidama A. Le Coqi laol- hiigelkolossil, mille ees oli üle kümne spetsiaalse alkoholi autodelelaadimise ukse. See pilt oli õõvastav. Kui palju siis eestlane jõuab seda alkoholi tarbida, tekib küsimus? Ma saan sellest aru, et mõnele meeldib tõesti naps, aga ma ei saa aru, miks on osad inimesed nõus sellele niivõrd suuri summasid raskelt teenitud raha raiskama. Oma raha eest nõndavõrd ohtralt alkoholi osta on jabur.
Ilmselt ei vali ma mitte kunagi Keskerakonda, Värner Lootsmanni otsust aga tervitan küll. Kes on ehitanud oma äri üles alkoholimüügile, sel soovitaks ümberprofileeruda. Eestis on praegu tööjõupuudus - alkoholimüüjad võiks sujuvalt vabadele töökaohtadele suunata.
Ja muuseas, öisel keelul võib kohati olla hoopis vastupidine efekt: inimesed võivad päeva ajal omale koju rohkem alkoholi varuda, kui nad tegelikult seda õhtul teeksid. Meiegi koju sigines enne aprilli lõpu ja mai alguse alkoholimüügikeeldu säärane kogus õlut, mida me tegelikult eluilmas poleks vajanud, ja mille tarvitamisele seepeale kulus paar nädalat järjest igal õhtul. Kaks pudelit veini seisab siiani kenasti tarvitamata köögikapis.

Pildil kohad ajus, mis on alkoholi poolt kahjustatud.

Laupäev, 26. mai 2007

Lugesin läbi "Proua Dalloway"

Nädal tagasi ostsin Eesti Päevalehega kaasas oleva raamatu Virgina Woolfi "Proua Dalloway". See oli esimene raamat seekordsest sarjast, mille koju tõin. Ausalt öeldes raamatu pealkiri - "Proua Dalloway" - tundub kuidagi eriti lääge ja ostma ei sunni, ent kuna autoriks oli väga kuulus Virginia Woolf, siis ikkagi haarasin letilt raamatu kaasa. See oli esimene minu läbi loetud Woolfi raamat. Koolis meile seda autorit ei tutvustatud. Kas teda üleüldse mainiti, ei mäleta.

Raamatu kokkuvõttes on kirjas, et see on Woolfi üks paremaid raamatuid. Kui nii, siis ausalt öeldes ma tema teiste teoste järele haarama esialgu vist ei kibele. Lugemisnaudingut kui sellist see raamat mulle otseselt ei pakkunud.Hingeliselt see teos mind ei "riivanud". Samas ei saaks öelda, et see pole loetav. Tasub lugeda küll, kasvõi selleks, et modernistlikust, tolle ajastu romaanist omale pilti saada ehk ennast harida.

"Proua Dalloway" (1925) on eriline selle poolest, et ta algab justkui ei millestki ja lõpeb eikusagil. Kirjeldatud on ühte päeva paljude inimeste elust (selle poolest sarnaneb raamat hiljuti minu poolt läbi loetud Antti Tuuri "Pohjanmaale", aga sellega sarnasus ka piirdub). Kogu aeg hüpeldakse ühelt tegelaselt ootamatult teise peal, seda lausa keset lõiku.

Tegelasi on palju, kuid läbivaks on neist tõepoolest vaid Clarissa Dalloway. Tõesti räägitakse ka härra Septimusest, kes lõpuks enesetapu teeb, kuid ma ei nimetaks teda siiski täiesti läbivaks tegelaseks. Raamatu kokkuvõttes on lause: "Londoni koorekihti kuuluva Clarissa Dalloway päeva täidab peo organiseerimine, samal ajal kui sügavate hingehaavadega töölisest I MS veteran Septimus Warren Smith valmistub enesetapuks" - sellest lausest võib lugeda välja selge hinnangulise vastanduse, romaan ise aga modernismile omaselt hinnanguid ei anna ega vastandusi välja ei joonista. Pigem on eesmärgiks kirjeldada osakesi inimeste loomusest (mitte esitada inimest tervikuna), näidata neid mittemustvalgelt erinevatest valitud aspektidest.

Romaani keel on voolav ja nüansi- ja loetelurikas. ("Ära pelga. ütleb süda, usaldades oma taaga mõnele merele, mis ohkab kõigi kurbuste pärast korraga, ja uueneb, alustab, kogub, langeb. Ja keha üksi kuulab mööduva mesilase suminat; murduva laine laksumist; koera haukumist, kes kaugel eemal muudkui haugub, muudkui haugub.")

Raamatu kujundust tuleb küll kiita. Esiteks mõnus roheline värv ja mustvalge foto. Teiseks normaalse suurusega tekst, mis puudus EPLi esimesel raamatusarjal.

Kolmapäev, 23. mai 2007

Kas Tivolis sai neljapäeval inimene tõesti surmavalt vigastada?

Viibin endiselt Rakveres. Täna sai külastatud üht inimest, kelle juures oli veel üks inimene. Loomulikult tuli juttu ka Tivoli õnnetusest - kus Rakveres sellest praegu ei räägitaks? Ja siis ütles see viimasena nimetatud inimene, et aga vaadake, see mis toimus neljapäeval Tivolis, on täiesti maha vaikitud.
Tal olevat üks sugulane politseis, kes rääkis, et neljapäeval kukkus Tivolis ühelt karussellilt katkiste kinnitusrihmade tõttu alla üks inimene, kes olevat kohe koomasse langenud. Vigastatu olevat seejärel kiirabiga Tallinnasse viidud ja seal olevat ta esmaspäeval (võin päevaga eksida) surnud.
Ma ei tea, kas uskuda seda juttu või mitte. See inimene aga kinnitas, et see on kindlasti tõsi. Et hukkunute omaksed olevat korralikult kinnimakstud ja nad ei teinud lihtsalt politseile avaldust. Eesti on ju selline riik, et kui avaldust ei esita, siis polegi nagu midagi toimunud (välja arvatud teatud rängad juhud).
See inimene rääkis veel, et tal üks tuttav eelmisel aastal töötas Tivolis. Ja pärast seda, kui ta nägi, kui ebaturvaline seal kõik on, ei lähe ta sinna ise enam kunagi ega luba ka oma lapsi.
Uskuda või mitte, ei teagi. Tahaks rohkem selgust. Kui see asi on tõsi, siis loodetavasti uurib meie ajakirjandus selle siiski välja. Kuulsin ka, et Tivoli tuur on praeguseks peatatud tehnilise järelevalve inspektsiooni poolt.

Vaikimises seisis tema hingejõud...

Lugesin kunagi Knut Hamsuni raamatut "Maa õnnistus", see raamat meeldis mulle väga. See võis olla 8-9 aastat tagasi. Praegu loeksin sealt enda jaoks välja kindlasti hoopis muud.
Leidsin, et olen sellest raamatust kirjutanud toona välja kaks lõiku:

"Iisak köhatas paar korda, nagu mõista andes, et kohe hakkab ta kõnelema. Aga ta vaikis. Vaikimises seisis tema hingejõud."


"Maal on igal aastaajal oma imed, kuid alati püsib muutumatul kujul taeva ja maa raske ja määratu helin, igast kandist sissepiiratus, metsapimedus, puude sõbralikkus. Kõik on raske ja mahe, ükski mõte pole siin võimatu. Kaugemaast põhja pool on tibatilluke järv, pigem lomp, ainult akvaariumi suurune. Seal ujub mõni pisike kalamaim, kes ei kasvagi suuremaks, nad elavad ja surevad seal ja neist pole mingit kasu, heldene taevas, ei, mitte kõige vähematki. Kord õhtul seisis Inger seal, kuulatades lehmakelli; ta ei kuulnud midagi muud, sest kõik oli elutu, ent akvaariumist kuulis ta otsekui laulu. See oli nii tasane, rohkem eemal kui lähedal. See oli nende väikeste kalade laul."

Laupäev, 19. mai 2007

Traagiline õhtu Rakveres


Tavaliselt ma õhtuti kella 23 paiku Rakvere linna tänavatel ei jaluta, aga kuna eile oli ilm niivõrd suurepärane, siis sai asjaolude tõttu ringi uidatud. Kuid kogu seda mõnusust segas üks faktor - Tivolist kostuv rõve tümps. Mõtlesin, kui hea oleks, kui see muusika (kui seda üldse muusikaks võib nimetada) vait jääks. Ja ühtlasi mõtlesin, et kas olen tõesti nii vana, et mind see lärm häirib. Linn oli igasugu imelikku rahvast täis. Ja siis äkki ei läinud kümmet minutitki, kui see muusika oligi vait, sireenid undasid, linna kohal hõljus suits... Kui ma tahtsin, et see koletu muusika vait jääks, siis ei soovinud ma ometi, et inimesed tulekahjus vigastada saaksid.
Tõtt öelda tuli suitsu Tivoli suunast - arvasin siiski, et põleb mõni puukuur - vähemalt viis minutit enne muusika vaikimist. Jalutasin ümber maja ja vaatasin, et Seminari tänava majast tulid kaks meest välja ja vaatasid suitsu sellise ilmega, justkui oleks see suits midagi mittetavapärast. Peagi aga kuulsingi sireene ning kui natuke linna poole suitsu suunas jalutasin, kõndisid minu taga kaks naist, kellest üks kuhugi helistas ja nendelt sain teada minagi, et Tivoli põleb. Kusjuures väga ruttu pärast sireene see suits kadus, nii et kustutati ruttu.
Saatsin ka oma õele SMSi, kes viibis parajasti Virma pubis ja ta ei tahtnud kuidagi mu juttu põlengust uskuda. Hiljem selgus, et tal olevat samuti olnud plaanis koos sõbrannaga selle sama atraktsiooni Enterprise peale minna, kuid nad ei viitsinud järjekorras seista ja läksid pubisse. See oli ainus atraktsioon, mille peal mu õde üldse seekordse Tivolituuri ajal käis. Üks tema sõbranna selle peal ainult muudkui käiski.
Kui õde tuli koju, siis oli tal palju juba rääkida. Ta nägi, kuidas Tallinna poolt tulid kiirabid ja sõitsid Tivoli poole. Kohale tuli kuus kiirabi ja nagu ma oma päästekorraldajana töötavalt sõbralt teada sain (ta oli õnnelik, et eile öösel tööl polnud), siis kuut kiirabi pole kogu maakonnaski. Üks tuligi järelikult Harjumaalt. Jumal tänatud, et ükski inimene siiski eluaegset vigastust ei saanud, hingelise trauma aga võisid saada väga paljud. Õde rääkis, et ta sõbranna olevat nutnud, seda kaks tema sõbrannat olevat just kõige hullemate leekide sisse jäänud, kui karussell seisati. Vaat sellest ei saa mina küll aru, miks ei pandud seda seisma kohe pärast esimeste tuleleekide ilmnemist, miks ometi lasti leekidel nii kõrgeks kasvada?
Täna jalutasime kella 12 ajal sealt Tivolist mööda. Näha oli Lauri Viiknat ringi kõndimas, eriti murelik nägu tal ees ei olnud. Osad inimesed käisid ümber Tivoli ja küsisid imestunult, kas sisse ei saagi. Väga paljud inimesed vist üldse uudiseid ei loe-vaata-kuula. Atraktsioone sätiti juba kokku. Pisikeste laste loomad, millele täna oleksime oma lapsega esimest korda elus sõitma minna tahtnud, olid juba kenasti masinale asetatud. Ringi sebisid kaameramehed. Tõsiselt pani mind imestama, et venekeelne AK tegi Rakverest otsereportaaži. Tundub, et pärast Pronksööd on ajakirjanikud palju usinamaks muutunud ja ka uudised operatiivsemaks. Nagu ma aru sain, kahtlustab Viikna, et tegu oli venelastest süütajatega, Pronksöö järellainetusena. Hästi ma seda muidugi uskuda ei tahaks, aga ma mõistan, miks Viikna sellise versiooniga lagedale tuli.

Teisel pool põlenud atraktsiooni juures aia taga seisis posu lapsi, kes teadsid rääkida, et kuus inimest sai surma - vaat kuidas jutud levivad. Uudistajaid leidus rohkelt. Hiljem kaubanduskettides käies oli kuulda, et inimesed omavahel muust nagu ei jutustanudki. Rakvere-suguse rahuliku linna jaoks oli katastroof ikka väga suur, millesarnast ei mäleta 2000. aasta keeristormi ajast saati, aga vigastada pole juba vist sõjaajast saati korragi nii palju rahvast saanud.

Atraktsioon Enterprise täna pärast õhtuseid traagilisi sündmusi politseilintidest ümbritsetuna. Atraktsioon väga kahjustatud pole.

Teisipäev, 15. mai 2007

Eurovisiooni võidulugu: jõhkralt ebaseksikas keskpärasus

Kindlasti on enamik inimesi blogides ja kõikvõimalikes muudes kohtades jõudnud oma muljed tänavusest Eurovisioonist juba ära pajatada. Mul õnnestus terve nädalavahetus ilma arvutita mööda saata. Ilmselt olen veel viimane, kuid panen minagi oma märkmed siia tallele.

Ma pole mitte ühegi eestlaste kommentaari Eurovisiooni kohta veel lugenud, sestap võib siin mõni mõte mõne teise isiku omaga tahtmatult kattuda. Märkasin siiski ühte blogipealkirja, millest järeldasin, et mina polnud ainus, kes kahtlustab, et Serbia lauljatari puhul oli tegu lesbiga.

Serbia võit ei mahu mulle pähe. Ilmselt ei mahu see pähe ka peaaegu mitte ühelegi teisele kaasmaalasele, sest Eesti ju ei andnud Serbiale mitte ühtegi häält. Kuid ometi suutis võita laul, millest mul ei jäänud midagi meelde isegi pärast seda, kui see võistluse lõpus korduesitusele tuli. Serbia laul on fenomen seepoolest, et võita sai miski nii totaalselt ja jõhkralt ebaseksikas. See laulja ise tundus üks veider kesksoost vanamutt, ei ilus ega - lubagem nõmedalt väljenduda: pandav. Kui kuulsin, et ta on vaid 22, poleks tahtnud seda hästi uskuda. Ja need taustalauljad - jällegi totaalselt ebaseksikad. Eriti räiged olid nende blondide soengud. Ja muidugi ka riietus oli ju täiesti mitte midagi ütlev.

Minu arvates oleks ennemini võinud küll võita Ukraina, sest laul oli iseenesest väga lahe. Üks isik siin andis Ukrainale just seepärast punkte, et põhimõtteliselt lauldi ju "Russia goodbye". Kolmas - Venemaa - igav, igav, väga igav. Aga et Eesti Venemaale maksimumi andis, pole meie rahvuslikku koosseisu arvestades ju miski ime.

Mulle endale meeldisid lauludena Läti, Ungari ja Leedu. Nende kohta võib öelda, et need olid palad, millesuguseid heameelega kuulaks ka vabal ajal makist. Et Läti nii vähe punkte sai, on pauk. Mis kohaga need inimesed küll mõtlevad, kes punkte annavad? Kuuldavasti oli Ungari eurolaval esimest korda - debüüt oli igal juhul veenev. Soovitan osaleda edaspidigi. Selle koletu lärmi keskel peab ju leiduma ka mõni lugu, millel kõrv puhkab, olgugi, et see ei võida.

Iirimaa laulu kuuldes tekis küsimus, kas nad mõne punkti ka saavad. Jah, mõne siiski said - tervelt viis, kuid nagu ma arvasin, jäidki viimaseks. Enne Inglismaa lugu kommenteeris Reikopi Marko, et neile ennustatakse viimast kohta. Aga võta näpust, ei saanudki nad viimas, vaid hoopis eelviimase koha. Mina oleks Inglismaa loo, mis ilma totaka lavashowta oli ju tegelikult hea, paigutanud edetabelis küll Serbiast ettepoole.

Paanitseda Serbia võidu üle siiski ei maksa. Seda vähemalt niikauaks, kuni see võistlus aastateks Balkanile ei jää. Tänavu toimus ju võistlus normaalses riigis ning sel sajandil on see veel olnud ka Eestis ja Lätis. Las siis olla vahepeal ka ebanormaalses. Pealegi pole ju Serbia varem veel võitnud. Minu arvates on igal juhul positiivne, et viimasel ajal on igal aastal võidud läinud erinevatesse riikidesse.

Soomlaste panus Eurovisiole tundus aga suht igav. Eriti igavad olid saatejuhid. Positiivne üllatus oli Krisse, kes ju lõpuks tegi ka kõige raskema töö ehk intervjuud osalejatega ära.

Neljapäev, 10. mai 2007

Toetan täna õhtul Lätit

Äsja uurisin välja, et annan sel aastal ehk täna Eurovisiooni poolfinaalis hääle Lätile, täpsemalt ansamblile Bonaparti.lv ja laulule Questa Notte. Laul jäi mu kõrvu juba nädalapäevi varem, kui taustaks oli lahti ETV kanal. Kõik need eurolaulud, eriti igasuguste Sloveeniate ja Serbiate jne laulud on, nagu nad on, eestlase maitsele mittevastavad ja loomulikult ei jää kõrv neil ka pidama, aga kui tuli Läti laul, siis rebis see mind kohe lahti teistelt tegevustelt ja jäin ainiti kuulama. Kusjuures muidugi ei arvanud ma, et see on Läti laul, kuna sõnad on ju (vist) hispaaniakeelsed. Aga kui on juba teada, et tegu on lätlastega, siis on läti aktsent täiesti äratuntav.
See laul vastab täiesti minu maitsele ja on nähtaval siin:


Võimalik, et kõlab ka teisi häid laule, kuid seda on kahjuks raske uskuda.

Gerlile hoian ka täna õhtul kindlasti pöialt. Laul on mõnus ja rütmikas. Üle pika aja üks hea laul pärast Tiisid ja Miki-gööle või seda eelmise aasta ebaoriginaalsust. Loodetavasti viib järjekordne Padar meid vähemalt finaali!

Tänases Ekspressis Pilvre Barbi juba üritab tõstatada ka teemat, miks Eestis ei arutleta selle üle, et Eurovisoon on tegelikult homoüritus. Minu seisukoht on, et mul täiesti ükskõik. Homo ei ole ju kurjategija ja kui nad tõesti tahavad korra aastas eesotsas Marko Reikopiga seal Eurovisioonil kokku tulla, siis lasku aga käia, nad ei trügi ju kaamerate ette nilbitsema. Mis seal vahet on, kes kellega pärast võistlust öö veedab.

Teisipäev, 8. mai 2007

Küll nüüd läks alles integratsiooniks

Küll nüüd käib Eestis alles kõva integratsioon! Paari nädalaga üritatakse korda saata ja viimaks ometi ära teha seda, mis on tegemata jäänud pooleteist kümnendiga.
Piisas sellest, kui keegi ütles eestikeelses foorumis, et vaadake, venekeelset telekanalit pole suudetud siin teha, kui juba loodi algatuseks ETV24 Novosti (http://www.etv24.ee/index.php?2). Linnaleht Tallinnas olevat juba paari päeva jooksul pärast pronksööd venekeelse sõsarväljaande saanud, kuigi suure apsakana juhtus, et eestikeelses lehes oli esikaanel pronkssõdur uues asukohas, venekeelses lehes nähtus aga sama asukoht ilma Aljošata (kas tõesti kesikute temp?).
Venekeelset telekanalit nii lihtsalt ei loo, kuid juba teist päeva sai täna hommikul otseülekandena näha ETVst venekeelset foorumit. Tõsi, aru ma sealt küll midagi ei saanud, välja arvatud veidi David Vseviovi jutust, mis oli mõistlik. Aga kui eile õhtul nägin tõlkega eilse venekeelse Foorumi lõppu, siis taipasin, et saade oli huvitav, oleks tahtnud tervet näha. Nii palju aru sain, et Aaviksoo oli saates ülim diplomaat, kuid sellegipoolest üks vene vanamees käis saate lõpus välja lause stiilis, et Aaviksoo seadis ainult hulk tingimusi meile ja niimoodi küll siin elus midagi head ei tule.
Venelased arvavad, et on nüüd olukorras, kus võib Eesti riigilt nõuda mida iganes. Mind isiklikult häirib see, et teatud venelased nõuavad kultuuriautonoomiat. Tahaks küsida, kas Ida-Virumaa umbkeelne venelaskond, kes on elus ehk vaid kümme lauset eesti keeles kuulnud, veel vähem öelnud, ei ela juba praegu täielikus kultuuriautonoomias? Hingeliselt elavad nad Venemaal, saades kogu informatsiooni sealsetest telekanalitest ja ajalehtedest. Ei tea, millist kultuuriautonoomiat nad veel vajavad? Kas see tooks kaasa selle, et lõppeks igasugune püüd integreerida neid Eesti vabariiki, et nad elaksid seal Ida-Virumaal nagu Venemaalgi? Mul on tunne, et tegelikult nad sooviksidki, et Venemaa piir jookseks mitte Narva jõelt, vaid kuskilt Kiviõli tagant, et saaks olla täisväärtuslik Venemaa kodanik. Ja kui neil seal Venemaal kõik nii väga meeldib, siis miks ometi nad sinna unelmate kodumaale ei koli? Aga teadagi, miks nad ei koli. Sellepärast ei koli, et seal ei saa maitsta vaba ühiskonna, demokraatia ja arenenud majanduse hüvesid. Seal on küll palju uhkeid kaubanduskeskuseid kesklinnas, aga suurem osa rahvast loevad kopikaid kuskil äärelinna slummides, hiiglaslikes Õismäedel. Aga vaadakem Narvat või Tallinnat - elad ju nagu Ameerikas, kus on külluses kõike, mida vene rahvas on varem näha saanud vaid klantsajakirjadest.
Aga muidugi tuleb tõdeda ka seda, et kui eestlane tahab venelast integreerida, siis tegelikult tahab ta, et venelasest saaks võimalikult ruttu eestlane, soovitavalt ühe põlvkonna jooksul. Eks tegelikult olegi normaalne arvata, et kui inimene tuleb võõrasse riiki elama, siis kohaneb ta sealse kultuuriga ja õpib ära sealse keele.

Kolmapäev, 2. mai 2007

Millal algab Eurovisiooni lauluvõistlus?


Täna hakkas Postimehes taas silma Gerli Padari pilt. Tore on. Kui seal juures poleks olnud infokasti teemal, kes täna Soome sõidavad, siis poleks see artikkel minus mingeid emotsioone tekitanud. Nüüd aga tekkis küsimus, et miks ometi nad sinna Soome ronivad, kas on algamas Eurovisoon? Millal see siis toimub? Ise kodus just eile arutasime põgusalt, et vist toimub 12. mail. Aga kui see on 12. mail, miks peaks siis juba 2. mail Soome põrutama?
Igal juhul oskab Eesti meedia ikka omapäraselt infot edastada küll. Igasuguste juramiste keskel jääb kõige olulisem info ikka teada saamata. Eesti rahvast vaevab praegu küll suur mure, kuid see, et Eurovisioon toimub Helsingis, ei ole ju eestlaste jaoks sugugi nii tähtsusetu, nagu selle toimumine näiteks Türgis. Soome ongi ju peaaegu Eesti, vähemalt Helsingi. Hea koht eurolaulult nii meile kui ka venelastele maandaks kindlasti pingeid. Integratsiooni eesmärgil oleks ju tegelikult võinud seekord meid esindama saata Alla Pugatšova või vähemasti Anne Veski.

Pühapäev, 29. aprill 2007

Eile kirjutatud

Tund aega tagasi saabus esmakordselt minu elus SMS vabariigi valitsuselt.
"Jääge koju, ärge alluge provokatsioonidele! EV Valitsus".
Et ükski kolmest inimesest, kellega rääkisin, sellist sõnumit ei saanud, tekib küsimus, kas ma kvalifitseerun kuidagi ohtlike isikute hulka.

Mis see siis nüüd on?
Mis hakkab juhtuma? Või ei juhtu siiski mitte midagi? Mis peakski juhtuma?
Möödunud ööpäeva jooksul toimunu on niivõrd kohutav, et eile hilisõhtul uudiseid vaadates tuli lausa pisar silma. Kuidas võivad olla inimesed niivõrd jubedad? Kus kohas ja kelle poolt on sellised jõledikud sigitatud? Kahe käega kirjutan alla presidendi keskpäevasele kõnele ja katsun edaspidistest kommentaaridest hoiduda.
Jumal tänatud, et Tallinnas ei ela. Tänasel päeval sinna linna küll nägu näidata ei julgeks. Aga kui Vene väed peaksid sisse tungima (mingi tõenäosus on ju ometi olemas, egas muidu kaitseväge ei peetaks), siis elame Vene piirile ohtlikult lähedal. Ei tea, kas tuleks Läände põgeneda? Loodetavasti ei saa selliseid asju iial toimuma, kuigi Vene valitsuse absurdne käitumine võib kaasa tuua ei tea mida. Venelane on etteaimamatu.
Samas ei tohiks kindlasti venelaste vastu viha üles õhutada. Need nõmedikud kurjategijad on vaid ühe rahvuse vähesed harimatutest ebarditest esindajad.
Sildid: Ühiskond

posted by Elina at 16:07

Laupäev, 28. aprill 2007

Mõttekoht

Lugesin läbi ühe raamatu, kiirelt sai otsa ja väga sügavat muljet ei jätnud, aga kirjutan sealt välja ühe loo, mis mind mõtlema pani (see on ümberjutustus Piiblist):

Jumal istub oma taevasel troonil, kui temaga tuleb rääkima saatan. Jumal küsib temalt, kust ta tuleb.
"Maad mööda hulkumast ja rändamast," vastab saatan.
"Kas sa oled pannud tähele mu sulast Iiboit? Kas nägid, kui jumalakartlik ta on ja kuidas ta mulle ohvreid toob?"
Saatan naerab ja vastab:
"Iiobil on ju kõike, miks ta siis ei peaks Jumalat teenima ja ohvreid tooma? Võta temalt kõik hea, mis sa oled talle andnud, ja vaatame, kas ta ikka oma Issandat teenib," õhutab ta.
Jumal võtab väljakutse vastu. Aastaid karistab ta meest, kes teda üle kõige armastas. Iiob on sellise jõu meelevallas, mida ta ei suuda mõista; ta oli pidanud Jumalat Ülimaks Kohtumõistjaks, nüüd aga hävitab Ta tema kariloomi, tapab tema lapsi ning nuhtleb teda paisetega. Kuni Iiob paljude kannatuste järel mässu tõsta ja oma Jumalat neab. Alles siis annab Jumal selle tagasi, mis Ta temalt ära oli võtnud.

Loo esimene moraal seisneb selles, et me ei tohi kõike elus pakutut nurisemata vastu võtta. Ei maksa kõigega kinnisilmi leppida.
Teine moraal aga on see, et ei tasu ennast pidada paremaks, kui me päriselt oleme. Jumal üritaski Iiobile selgeks teha, et ka tema pole üdini hea ja patuta, vaid temas peitub ka halba, sest lõpuks ta needis oma Jumalat.
Lõik raamatust: "Ning Iiobi sai oma õppetunni, sest nagu meiegi, oli ka tema patuks uhkus uskuda, et ta on hea inimene."

Vimaseid päevade ja tegelikult kogu elu peale mõeldes tuleb tahes tahtmata jõuda järeldusele, et inimesed ootavad meilt (vähemalt minult küll), et meie oleksime vigadeta nagu inglid, samal ajal, kui nad ise seda ei ole. Nad on varmad kritiseerima teiste inimeste iga väiksemat viga ja neid süüdi mõistma. Ei maksa uskuda kellelgi, et me oleme paremad, kui keegi teised.

Kes ütleb ära, mis raamatust on ülal toodu pärit, saab kingituseks šokolaadi.

Esimene sissekanne

Tere!

See siin on minu uus blog. Blog "Annabel, mina ja teised" on nüüdsest privaatblog, kuhu pääseb sisse kutsega. Kui soovite privaatblogi lugeda, palun andke sellest teada minu meiliaadressil elina@vorumaateatja.ee. Kõik muud vihjed ja pretensioonid on samuti oodatud sellele aadressile.

Pidage vastu!