Neljapäev, 18. august 2011

Kuidas me elu kõige hämmastavama meistritiitli saime

Mida läheb vaja selleks, et pälvida Võrumaa meistri tiitel grillimises, räägin omadest tänavusuvistest kogemustest.

Algatuseks tuleb nentida, et grillimeistritiitli võitmiseks pole vaja muud kui keldrist üks ufogrill välja kraapida ja lihtsalt kohale sõita. Varem ei pea olema kordagi grillinud. Püstitada tuleb eesmärk mitte mingil juhul võita.
Tõepoolest, meie kolmeliikmelise võistkonna Päevitunud Broiler peamine eesmärk oli mitte mingil juhul võita, sest see oleks tähendanud Võrumaa esindamist üle-eestilisel grillivõistlusel Grillfest, kuhu meist keegi minna ei viitsiks.

Kogu lugu sai alguse aga sellest, et nädala keskel enne võistlust palusid Aliis Vene ja Kristi Vals Piigade Peoagentuurist, et tulge osalema. Kuna tegu on niivõrd suurepäraste inimestega, kellele kohe kuidagi ei taha ei ütelda, otsustasin laupäeval koos ufogrilliga Võrumaale Navile kohale ilmuda. Boonuseks oli see, et nii searibi- kui ka kanalihavooru lihad tulid korraldaja poolt, samuti anti grillimiseks kolm kotitäit sütt ja komplekt Meira maitseaineid. Ise pidi oma grillikraami kaasa võtma vaid ideevooru jaoks – vajaliku materjali kombineerisime kokku oma aiamaadelt ehk siis igaüks haaras kaasa, mis silma jäi. 

Hulga närve kulus keldrist grilli väljaotsimiseks. Aga midagi head leidus asja juures ka – keldriboks sai peaaegu korda ja välja ilmus mitmeid huvitavaid ja vajalikke asju. Ettevalmistust tegime vaid nii palju, et pakkisime kaasa mõned asjad ja tegime päev enne võistlust omavahel paar telefonikõnet.
Olgu öeldud, et mitte ükski meie võistkonnaliige pole varem iseseisvalt grillinud ega sütt süüdanud – tundub, et Võrumaal on see meeste töö. Meie peres näiteks piirdub eesti rahvushobi grillimise harrastamine kord aastas jaanipäeval sašlõki kõrvetamisega. 

Laupäeval, 29. juulil olime oma kodinatega ja kahe grilliga Navi seltsimaja ees hommikul kell 9 kohal. Naerma ajas viit peolooma seltsimajas laudadel reas magamas nähes. Nalja sai ka hiljem kõvasti.
Otsustasime, et võtame vabalt ja lähtume grillfesti motost: „Grillimine on seltskondlik nauding, mis tekitab tugevat sõltuvust.“

Egas midagi, sättisime grillid üles ja alustasime liha marineerimisega. Nii kanale kui ka grillribile – nii suuri ribisid sai küll esimest korda elus käes hoitud – tegime Nopri jogurtist, vähesest soolast ja kuivatatud ürtidest marinaadi. Kuna aega näis olevat rohkem kui küll, sai vahepeal Navi poeski käidud ja sealt väike Vana Tallinn toodud. Hiljem valasime peaaegu kõik toidud Vana Tallinnaga üle, välja arvatud kana. 

Esimene grillile asetatud ribi võttis kiirelt kõrbenud kooriku peale, teisega olime ettevaatlikumad. Kui ribi küps, valasime sellegi Vanakaga üle ja panime teki alla hauduma. Valmis küpsetatud liha oli nimelt soovitatav žüriile esitada vahetult enne hindamise algust. Kõikidele võistkondadele olid jagatud ühesugused karbid, kuhu tuli oma lihatükid žürii erapooletuse tagamiseks asetada. Karpi tohtis liha alla pista vaid ühe salatilehe, need, kes olid midagi muud karpi lisanud, diskvalifitseeriti. Arvatavasti tänu kahele diskvalifitseeritud võistkonnale meid hiljem Võrumaa meistergrillijateks kuulutatigi.

Kanad-ribid karbis, tuli kiirelt asuda fantaasiavooru kallale, selleks jäi aega vaid pool tundi. Hea, et olime varem valmis seganud dipikastme Nopri jogurtist, purustatud mustikatest, suhkrust ja kamast. Grillile läksid poolitatud õunad, peet, porgand, rohelised herned, saialilled ja kõrvitsaõied – suure õhinaga sai enamik neist Vana-Tallinnast läbi kastetud või sellega üle tilgutatud. Lisaks läksid maitseainetena tarvitusele mesi, fariinisuhkur ja kaneel. Põllukraamile lisandusid IKEA loomakujuliste vormidega väljalõigatud leivad – siilid, oravad, lambad, teod jne. Peab mainima, et publik pistis kõige rutem kinni õunad  - soovitan kõigile, hea soodne grillikraam masuajal. 

Fantaasiavoorus enam ühesuguseid karpe ei jagatud. Žürii ootas showd. Nii laulsidki Eesti Pagari poisid ühe loo, Piigade Peoagentuur aga pidas koguni pulmad maha, olid pruut, tort ja puha. Grillitud tort on ju üsna erakordne nähtus ja milline grillitud lillebukett neil veel oli, lausa ahhetama pani. Võistkond Wermo aga oli koguni mööbli valmis grillinud. 

Eestlase toidulaud pärast…
Meie asetasime oma juurikad ja muu kraami igaks juhuks kaasa haaratud laastudele ja asetasime kootud tekile. Juurde läks veel Tõnissoni pildiga klaas ja allikavesi. Imeväel sündis ka roa pealkiri „Eestlase toidulaud pärast PIIGSi toetamist“ ehk siis pärast seda, kui vaene väike Eesti on toetanud Portugali, Iirimaad, Itaaliat, Kreekat ja Hispaaniat. Eestlane saab ju ometi igas olukorras hakkama. Oma laua esitluseks anti aega 7 minutit. Kuna tantsusamme või lauluviisi polnud plaanis üles võtta, sai kohapeal ruttu valmis kirjutatud üks üsna pikk luuletus. Aga vanim žürii liige ütles, et lisapunkti annab ta meile hoopis selle eest, et kokku saime suitsusaunarallil. Loomulikult ei jätnud me eputamata, et risti ei löö me naljalt millegi ees ette.

Kui arvestada seda, et Rakvere searibivoorus tulime 58 punktiga 7. kohale ja Talleggi kanalihavoorus 52 punktiga samuti 7. kohale, siis ei allu meie meistritiitli saamine justkui kuidagi loogikale. Tõsi, fantaasiavoorus saime koguni 2. koha ja edestasime koha võrra isegi Piigade Peoagentuuri.
Kui Võrumaa meistri nime välja kuulutama hakati, oli võidulootus nii väike, et esiti ei pannud tähelegi, et peakohtunik ja päeva juht Auris Rätsep hõikas välja meie võistkonna nime. Võit tundus niivõrd absurdne, et suurest naerust tulid koguni pisarad silma. Auhinnaks anti pudel kodumaist vahuveini, kullast raamis diplom ja klaasist auhind. 
 Olgu lisatud, et üldarvestuses tuli esimesele kohale siiski Türi Grillitrio ja teisele LC Ülenurme, aga nemad ei läinud Võrumaa meistri valimise puhul arvesse.

Nüüd on siis selge, et järgmise aasta 11. juunil oodatakse meid Türile lõppvõistlusele. Meie kõrval grillinud võistkond Paadipiigad võitis eelmisel aastal algajatena täpselt samamoodi nagu meie. Lootust seal võita on väike, hoiatasid Paadipiigad, kuid soovitasid hakata varakult sponsoreid otsima.
Paar korda enne seda tasuks grillimistki proovida, võib-olla talvel, siis maitseb liha paremini. Meenub, kuidas veidi enam kui pool elu tagasi, kui eestlased sõna grill suurt veel ei kasutanud, sai käidud veebruarikuus 30kraadise pakasega keskööl Toolse linnuses piknikku pidamas, sai lõkkel kogunisti saia küpsetatud. Hakkab koitma, kust on grillioskused pärit…Võib-olla polnudki algaja õnn?