Pühapäev, 22. juuni 2008

Venemaa aasta?

Minul kui kaugeltki mitte jalgpallispetsialistil, vaid lihtsalt profaansel huvilisel tekkis juba nädalapäevad tagasi kahtlus, et EMi finaalis katsuvad omavahel rammu Saksamaa ja Venemaa. Kui eile veel võis arvata, et üks potsentsiaalne finalist on ka Holland (kelle poolt minagi otseloomulikult olin, sest mul on Hollandis häid sõpru), siis täna me juba teame, et oranžid pidid pillid kotti panema.
Mul on kahtlane tunne, et sel aastal võib võita Venemaa. Poolfinaalis Türgit võita pole Saksamaale kindlasti mingi probleem. Tundub, et nii kui Medvedjev "võimule" sai, on hakanud sellel riigil hästi minema. Kõigepealt võitsid nad esmakordselt elus Eurovisiooni ja nüüd on tänu hollandlasest kuldsõrmele neil jalgpalliski hästi hakanud minema. On vist Venemaa aasta. Kui Eesti võitis Eurovisiooni, hakkas ka ju kohe riburada olümpiavõite tulema.

Kolmapäev, 18. juuni 2008

Contrast, Ess-soost ja suukorvistamisest


Hiljuti võisime mitmest lehest ja Contra (Margus Konnula) enda e-kirjast lugeda, et Urvaste Valla Leht on temaga lõpetanud vallalehe väljaandmise lepingu. Ka mulle tuli see uudis suure üllatusena, sest tegu on olnud kahtlemata parima vallalehega Võru maakonnas. Sellest lehest oli alati midagi huvitavat lugeda isegi sellel, kel polnud Urvaste vallaga midagi pistmist.
Paraku tuleb tõdeda, et lepingu lõpetamine viitab tõepoolest katsele meediat (siinkohal kodanike algatust) suukorvistada. See, et Contra kärpis ära ühe lause  - ühe lause! - vallavolinike artiklist, ei saa ju ometi olla toimetajale kinga andmise põhjuseks. Kõik, kes on töötanud reporteri või toimetajana, on vigu teinud. Seda ikka juhtub. Ent mitte kunagi ei anta pärast esimest apsakat töötajale kinga. Lepingu lõpetamisega on paratamatult sülitatud kõige selle peale, mis inimene seda lehte kokku pannes tegi. Tema nelja aasta tubli töö nullis ühe lause välja jätmine! 
Nn artiklit, mida Contra kärpis, saime hiljem lugeda Urvaste blogist originaalkujul, see oli kirjutatud 6. klassi tasemel. On paratamatu, et seda tuli toimetada. Pealegi saime ju ka kärbitud kujul ilmunud artiklist kogu informatsiooni ja ühe huvigrupi ehk pundi vallavolinike seisukoha teada.
Teatavasti puudutas Contrale saatuslikuks saanud kärbitud artikkel Ess-soo problemaatikat. Lühidalt on asi selles, et üks ärimees tahab ühe kauni Urvaste valla raba - Ess-soo - peenrahaks teha. AS Ketal Võru emafirma sai kunagi Urvaste vallalt loa Ess-soo turbamaardla  taaskasutusele võtta, kuid luba andes pidas vald silmas seda, et kaevandama hakataks alalt, kus on juba varem kaevandatud. Firma tahab nüüd aga üles võtta hoopis praegu veel puutumatu raba, et selle pealmisest kihist kasvuturvast toota ja see välismaale maha ärida. Teisisõnu tahetakse Ess-soo toppida Hollandi, Itaalia jm lillepottidesse. Olen ise käinud Ess-soos ja mulle tundub uskumatu, et leidub inimesi, kes võivad looduse suhtes nii julmalt käituda.

Hulk Urvaste valla inimesi eesotsas ajakirjanik Airi Hallik-Konnula ja bioloog Helina Kärgenbergiga on nüüdseks juba mitu aastat teinud kõikvõimalikke jõupingutusi, et Ess-soo võiks alles jääda. Selleks loodi lausa seltsing Roheline Urvaste ja kodanikuühiskonna propageerijate innustusel kandideeriti kohalikku volikokku ning saadi sinnagi mitu kohta. Paraku ei ole neil volikogus siiski veel piisavalt palju hääli, mis rohelise maailmavaate eest kõneleda saaksid.
Kõige hämmastavam, et suurimat võitlust on tulnud pidada kohaliku keskkkonnateenistusega, kellega koos on kaua kohtupinki nühitud. Seltsinglased on väga palju oma vaba aega ja bensiini kulutanud selleks, et raba võiks alles jääda. Appi on tulnud ka Eestimaa Looduse Fond koos oma juristiga. Ei saa ju ometi öelda, et need inimesed, kes looduse säilimise nimel on võidelnud, on seda teinud kuidagi oma huvides. Reaalselt ei võida nad ju sellest midagi. Kui Urvaste Valla Lehes ilmub artikkel Ess-soost, ei saa ju seda ometi kallutatuks pidada. Kahjuks aga tuleb tõdeda, et on inimesi, kes isegi selle teema üles võtmist kallutatuks peavad. Nüüd tuleb välja, et Ess-soo nimel võidelnud inimesed on valla vaenlased nr 1 ning raba allesjäämine tähendaks kaldumist suunas, mis pole vallale kasulik. Rohelise Urvaste seltskond ja nende toetajad on kindlasti sügavalt üllatunud, et kaikaid kodaratesse loobivad hoopis oma valla inimesed. Rohelise Urvaste tegi ettepaneku võtta Ess-soo kohaliku kaitse alla, see oleks vähim, mis vald Ess-soo kaitseks teha saaks, kuid sellega ei ole vallavolikogu enamus nõus. 
On arusaadav, et ärimees tahab saada iga hinna eest ja ükskõik mis meetoditel ainult raha, raha, raha, ent mis huvi peaks olema vallavolikogu liikmetel Ess-sood hävitada, jääb selgusetuks. Ning nagu võime lugeda siit, on Ess-soo vastu võitlevad vallavolinikud lähtunud vaid faktidest, mis neile meeldivad ning näiteks Aivar Pilve advokaadibüroo juriidiline arvamus ei oma mingit tähtsust. 
Imestan, et Airil, Helinal ja teistel jätkub veel jõudu seda protsessi jätkata. Loodan, et nad ei murdu. 

Neljapäev, 12. juuni 2008

Kõrini avalikest kusikutest

Mul on kõrini, tõesti sügavalt kõrini sellest, et pean oma koduaknast vahetpidamata urineerivaid ja ekskrementeerivaid inimesi vaatama. Täna mõni aeg tagasi pidin seda jäledat vaatepilti taas nägema: kaks meest kõnnivad ja üks lihtsalt jääb seisma ja laseb. Eile aga kõndisime järel ühel perekonnal, äkki hüppas mees tee pealt kõrvale ja hakkas kusema. Ja oleks, et need avalikud kusikud läheksid siis põõsasse või kuskile mujale varjula, kus neid ei nähta, aga kus sa sellega. 
Päevast päeva aina näen, kuidas inimesed avalikult välja heidavad. Ükspäev näiteks kõndisin lastega, eemal peatus üks buss ning bussijuht marssis tipa-tapa bussi taha pissile, ise vahtis samal ajal mulle suurte silmadega näkku. Aga kuhu pidin ma peitma oma lapse silmad? 
Selle toa aknast, kus ma praegu istun, paistab üks maja. Ei möödu päevagi, kui keegi selle seinale ei laseks. Alati, kui ma arvuti taha istun, olen sunnitud kusikuid vahtima. Isegi avalikus väljakäigus töötav inimene ei ole oma elus nii palju inimesi kusemas-sittumas näinud kui mina. Ja muide, ma elan linna kõige olulisema puhkepaiga kõrval. 
Lasku põõsasse, kui häda nii suur, aga ei, nemad lasevad ikka vastu valget seina. Kusjuures ühe korra olin isegi tunnistajaks, kuida üks noormees kõne all olevat maja usinalt nii eest kui tagant  fotografeeris ja ,pildid valmis, läks lasi selle maja täis. Lihtsalt südame ajab pahaks.
Aga paraku ei ole selliste inimestega midagi ette võtta. Ega nende puhul kindlasti avalikud käimladki aitaks. See ongi meie rahva kultuuriline tase. Millegipärast tundub mulle, et need, kes avalikult oma häda teevad, on need samad inimesed, kes oma sodi igale poole avalikesse kohtadesse loobivad ja kelle järelt kogu Eesti peab hiljem kampaaniate korras koristama. Need on need inimesed, kes lihtsalt ei vaevu ära ootama, millal koju jõuavad, et oma kodust WCd ja prügikasti kasutada.