Neljapäev, 12. juuni 2008

Kõrini avalikest kusikutest

Mul on kõrini, tõesti sügavalt kõrini sellest, et pean oma koduaknast vahetpidamata urineerivaid ja ekskrementeerivaid inimesi vaatama. Täna mõni aeg tagasi pidin seda jäledat vaatepilti taas nägema: kaks meest kõnnivad ja üks lihtsalt jääb seisma ja laseb. Eile aga kõndisime järel ühel perekonnal, äkki hüppas mees tee pealt kõrvale ja hakkas kusema. Ja oleks, et need avalikud kusikud läheksid siis põõsasse või kuskile mujale varjula, kus neid ei nähta, aga kus sa sellega. 
Päevast päeva aina näen, kuidas inimesed avalikult välja heidavad. Ükspäev näiteks kõndisin lastega, eemal peatus üks buss ning bussijuht marssis tipa-tapa bussi taha pissile, ise vahtis samal ajal mulle suurte silmadega näkku. Aga kuhu pidin ma peitma oma lapse silmad? 
Selle toa aknast, kus ma praegu istun, paistab üks maja. Ei möödu päevagi, kui keegi selle seinale ei laseks. Alati, kui ma arvuti taha istun, olen sunnitud kusikuid vahtima. Isegi avalikus väljakäigus töötav inimene ei ole oma elus nii palju inimesi kusemas-sittumas näinud kui mina. Ja muide, ma elan linna kõige olulisema puhkepaiga kõrval. 
Lasku põõsasse, kui häda nii suur, aga ei, nemad lasevad ikka vastu valget seina. Kusjuures ühe korra olin isegi tunnistajaks, kuida üks noormees kõne all olevat maja usinalt nii eest kui tagant  fotografeeris ja ,pildid valmis, läks lasi selle maja täis. Lihtsalt südame ajab pahaks.
Aga paraku ei ole selliste inimestega midagi ette võtta. Ega nende puhul kindlasti avalikud käimladki aitaks. See ongi meie rahva kultuuriline tase. Millegipärast tundub mulle, et need, kes avalikult oma häda teevad, on need samad inimesed, kes oma sodi igale poole avalikesse kohtadesse loobivad ja kelle järelt kogu Eesti peab hiljem kampaaniate korras koristama. Need on need inimesed, kes lihtsalt ei vaevu ära ootama, millal koju jõuavad, et oma kodust WCd ja prügikasti kasutada. 

Kommentaare ei ole: