 |
| Bussist pildistatud ehitusjärgus Joan Miro park |
Mida me Barcelonas esmaspäeva õhtul veel tegime, seda ma täpselt enam ei mäleta. Võimalik, et see oli see päev, kui läksime toiduvarude soetamiseks otsima õega Carrefouri poodi. Noh, on tõesti Prantsuse keti pood, aga meile lihtsalt Carrefour väga meeldib. Aga telefoni google maps mul tol hetkel parajasti ei funktsinud ja otse minemise asemel keerasime ära Meridiani avenüüle (nädala teisel poolel avastasime, et suur Carrefour nagu ka C&A asuvad Glories'i kaubanduskeskuses, mis oli meie hotellile tõesti lähedal.)
Olles mõnda aega juba kõndinud, tekkis mõte, et küsiks kelleltki teed. Nii on ju alati kõige lihtsam. Parajasti jalutas mööda üks umbes minuvanune mees lapsekäruga. Ta vastas inglise keeles, et siin lähedal on hoopis üks teine väga hea pood ja saadab meid sinnani ära. Poeks oli Mercadona, mis oli ka tõepoolest soodne. Ja tagasi tulles ma selle
ranunculuse kaasa rabasingi. Mees hakkas teekonnal huvi tundma, kust meie pärit oleme. Saades teada, et Eestist, küsis, kas vene keelt ka oskame. Nemnožka, vastasin ma. Ja siis ta läkski vene keelele üle, kusjuures ma sain peaaegu kõigest aru, mida ta rääkis. Tuli välja, et pärit on tema Ukrainast ja kaks aastat tagasi kolisid nad perega Barcelonasse, kus nüüd elatuvad korterite väljarentimisest. Kärus istuv tütar oli veel sündinud Ukrainas, aga talle oli juba pandud rahvusvaheline nimi. Vist oli Gloria. Mees lisas ka, et mitmed tema tuttavad on põgenenud Eestisse, aga nemad on Barcelona eluga ikka väga rahul. No arvata võib.
