Reede, 24. märts 2017

Barcelonas kevadisi päiksekiiri püüdmas III osa

Gaudi, Monserdá ja Amigó vitraaž "Rosett igavese silmaga" (ca 1900-1902)
Neljapäeva hommikul sõitsime  neljakesi jälle Montjuici mäele end taas kultuuriliselt harima MNACi ehk katalaani rahvuslikku visuaalse kunsti muuseumisse. Seda soovitas ka Daniel. 

Pilet ei olnud seekord tappev. Kuna olime saanud linnaekskursioonibussist sooduskupongide raamatu, siis saime pileti 20% odavamalt ehk hinnaga 9.60 ning kui ma õigesti mäletan, siis vanim seltskonnaliige sai üldse tasuta (nii mõnessegi kohta sai ta tasuta sisse tänu vanusele 66). Aga enne veel, kui läksime kunsti endasse ammutama, oli minul kui hommikusel toidumanustamissuutmatul kõht tühjaks läinud ning võtsin kohvikus kuuma šokolaadi koos churros'tega. Oli mõnus magusalaks küll. Aga tuli ju ka churrosed ära maitsta!


Mina koos Joan Miro keraamilise pannooga "Pannoo IBM-ile" 
Kuna olen siiski imekombel, kuigi vähereisinuna, sattunud maailma parimatesse kunstimuuseumidesse,  siis see muuseum oma eksponeeritud töödega mind otseselt lakke hüppama ei pannud. Aga seal oli siiski piisavalt, mida vaadata. Nende seas ka üks Joan Miro pannoo ja Picasso töö, näpuotsaga ka Gaudit ja Grisi. Katalaani kunstnike nimed mulle meelde ei jäänud, kuigi Danielilt sain soovituse hoida pilk peal Ramon Casas'el (temaga hakkan veel tutvuma). Hoone ise oli muidugi võimas ja luksuslik ning selle katuseterrassidelt avanes veel iseäranis "kõrgelennuline" vaade kogu linnale. Kunstihuvilisel tasub selles muuseumis igal juhul ära käia, sest nagu öeldud, on hoone ise juba üks suur vaatamisväärsus.

MNAC ise on vaatamisväärsus

Edasi kõndisime õega Montjuici mäelt alla ja võtsime suuna kesklinna poole. Päikselise ilmaga oli ilus jalutada, õitsvaid puid ja lilli imetleda ning ühtlasi ka trenn missugune! Teepeal hakkas tasapisi vastu tulema põnevaid poode, kust sai üht-teist ostetud - nii riideid kui ka hea hinnaga originaalparfüüme, mis muidu maksavad oi kui palju. Hotelli tagasi läksime aga ikkagi taksoga, millest tegime edaspidiseks järelduse, et kahekesi tasub ikka metrooga sõita.

Güelli parki

Õhtul läksime koos kolmanda reisikaaslasega Güelli parki, mis asub Montjuicist vastassuunas teise mäe jalamil. Kahjuks jõudsime sinna liiga hilja, esimese ringi saime tehtud küll veel valguse käes, aga kui meid kell 19 pargi põnevamasse põhiossa lasti, siis hakkas juba väga kiirelt hämarduma. Nii põnevat parki pole ma elus veel näinud ja kui peaksin veel kord Barcelonasse sattuma, lähen sinna kindlasti tagasi. Tagasi pargist hakkasime tulema jalgsi ja see oli ikka väga pikk maa. Samas oli mõnus jälgida, kuidas linnarahvas õhtupimeduses parkides ja tänavatel askeldab, koeri jalutab jne. Lõpuks olime nii väsinud, et võtsime ikkagi viimase paari kilomeetri jaoks takso.

Randaaaa!

Juan Gris "Klaas ja pudel", 1919
Ja oligi juba saabunud reede ning ma teadsin, et see on see päev, kui tahan minna lõpuks ometi randa! Ilm oli selleks igati soosiv. Hotelli rõdul oli hommikupoole juba nii palav, et seal ei kannatanud enam olla, kuigi esimese päevituse tegin seal ära. Minema saime õega veidi pärast kella 12 ja sõitsime metrooga Barceloneta peatusesse. Küll seal piirkonnas liikus alles rahvast! Rannas saigi soetatud päevituslina ja paar tundi täiesti korralikult vastavas rõivastuses liiva peal lamatud. Minu jaoks ei ole päikese käes peesitamisest paremat lõõgastusviisi.

Pärast randa pidime kohtuma Rovaniemist pärit Marjisega Montcada tänaval Picasso muuseumi juures. Pidime üksteisele helistama, kuid paraku juhtus nii, et ühes kassas makstes ja telefonile restarti tehes l
Üks osa Güelli pargist, arhitektiks ikka Gaudi
õin ma sisse järjest valet koodi ja mu telefon otsustas, et ta on vale inimese käes, nõudes PUK-koodi. Nii jäigi Marjisega paraku tol päeval kohtumata. Kuna me olime jälle Ramblal, siis lippasime Carrefour'i ja telefonijama pärast haarasin korvi pisikeste veinipudelite kolmpaki, millest ühe kohe närvide rahustuseks ära jõin. Samal päeval leidsime üles ka oma hotelli lähedal asuva Carrefouri ja  C&A, sest ma tahtsin saada omale väga konkreetset värvi pükse, millest ühes teises C&A-s olid järel vaid suured numbrid. Tolles C&As leidus suurus 38, kuid paraku osutusid needki mulle liiga suureks. Samas sain 10 euroga väga laheda kleidi.

Güelli pargi sissepääs
Õhtupimeduses tegime õega pika tiiru linnapeal. Nägime näiteks, kuidas kella 21.30 ajal puudust kannatavatele isikutele tasuta täiesti tänava peal toitu jagati. Lõpuks sattusime ka ühte elava muusikaga baari. Et aga õllelehk oli seal talumatu ning ei jõudnud ära oodata, millal muusikat tegema hakatakse, tulime tulema. Ja õhtu lõpetuseks sain Eestist kätte ka PUK-koodi.

Portree, mille Picasso maalis juba teismeliseaas


Picasso muuseumisse

Reisi viimaseks päevaks sigines kindel plaan Picasso muueumis ja seejärel veel rannas käia. Picasso muuseum asub Montcada tänavas. Tegu on linna ühe vanima piirkonnaga, kus on väga armsad kitsad tänavad ja ka mõnusad poekesed, kuhu me küll pidama ei jäänud, aga ühest siiski ostsime teed. Muuseum on ehitatud viide väga vanasse majja, mida omal ajal kutsuti lausa paleedeks. Pilet maksis 11 eurot, kui mu mälu mind ei peta. Muuseumis tasus käia, sest nägin Picassot hoopis uue pilguga. Mõistsin, et tegu on tõepoolest kunstnikuga. Muusemis sai näha Picasso juba varajases nooruspõlves tehtud maale ja ülevaate tema kui kunstniku loomingulisest arengust. Selgus aga, et see oli esimene kunstimuuseum minu elus, kus ei tohi pilti teha. Sain kohe keelu peale, kui Picasso kõige varajasema maali juures foto tegin. Aga õnneks ei pidanud seda pilti ära kustutama, nii et ma saan seda nüüd eksponeerida siin. Kes oleks osanud arvata, et Picasso maalis selle juba umbes 12aastaselt?

Teel Picasso muuseumisse - Ribera linnaosa kitsad tänavad
Kunstilaks taas käes, jalutasime mööda armsaid kitsaid tänavakesi ranna poole. Tee peal sattusime ühte outlet-butiiki, mida pidas rootslanna. Rootslanna ütles, et tema tahaks praegu ainult randa minna. Nii sai ka pisut rootsi keelt räägitud. (Ja ma rääkisin ühe taksojuhiga ka mõned päevad varem natuke araabia keelt oma oskuste piires.)

Rannas oli laupäeva pärastlõunal veel rohkem rahvast kui reedel. Igati loogiline. Aga ilm ei olnud enam nii palav. Kohati tundsin, et päevitusriiete väel on lausa jahe ja tõmbasin teksatagi peale. Täiesti uskumatu, aga teksatagi kaasa võttes, mille sõbranna mulle ühest Rakvere kaltsukast jahtimise tulemusel sai (eelmise pidin jätma paar aastat tagasi Hollandisse seda kordagi selga pannuna), sai tehtud ülimalt moodne valik. Igas mõõdus teksatagid olid Barcelonas meeletult populaarsed. Inimesi neis ajatutes riietusesemetes kohtas igal sammul, nii et ühel hetkel otsustasin ma, et hakkan neid kokku lugema. Sain üle 100, aga siis juba läks järg sassi.

Ühe kondiitriäri vaateaken Ribera linnaosas
Ja hakkaski see päikseline reisike otsa saama. Õnneks veel laupäeva õhtul kohtasime Marjist tunniks ajaks samuti Barceloneta piirkonnas koos tema sõbra Mamadou'ga, kes on pärit Senegalist. Aga Marjis pidi minema kiirustama kohvreid pakkima, sest tema lend läks järgmisel hommikul juba kella 6 ajal. Ei jäänud meiegi enam kauaks välja, jõudsime kella 22 paiku hotelli tagasi ja pihta pidi hakkama see vastik tegevus nagu kohvrite pakkimine ja nende kaalumine. Jumal tänatud, et kunagi sain reisikaalu kingituseks. Air Balticus võib äraantava pagasi kaal olla vaid 20 kg. Suur vahe ikka näiteks Estonian Airi, mida igatsen taga siiani, 23 kg-ga. Ent kohvrite pakkimine kujunes siiski üllatavalt lihtsaks, sest õnneks polnud ma seekord hulle šoppamisi teinud. Ainult praktilised asjad ja sinna juurde kohalikke vorste, ports kitsejuusturulle, kümmekond šokolaadi, alliolit jms. (Pärast reisi tabab ju kodus enamasti väga suur nälg.)

Tagasilennupäeval pühapäeva hommikul säras taevas jätkuvalt päike. Kella 8 ajal hommikul võtsime takso ja libisesime sellega lennujaama, kuhu, nagu selgus, jõudsime liiga vara, aga noh, lennujaamas läheb ju aeg teatavasti väga kiiresti. Lend Eestisse kujunes samuti kenasti päikesepaistel, sest nagu kõik teavad, paistab ju pealpool pilvi päike...
Paar päeva kauemaks oleks tahtnud jääda, aga tegelikult sai sel reisil kõik see tehtud, mis minu jaoks sellisel omal käel ette võetud puhkuse-kultuurireisil tegema peab. Ja mis jääb tegemata, see jääb tegemata, sest kõige hullem, mis reisil olla saab on punnitamine, kiirustamine ja tulistjalu ühest kohast teise jooksmine.
Teel Barceloneta randa

Veel üks salaja tehtud pilt. Kes oleks arvanud, et nii eestipärase taldriku on maalinud Pablo Picasso?






Kommentaare ei ole: