Pariis – mõnus koht lõputuks uitamiseks

Veel mullu augustis ütlesin oma juba üle 10 aasta Pariisis elavale pinginaabrile, et vabanda väga, aga Pariis on küll see linn, mis mind kohe kuidagi ei tõmba. Kui aga juba kaks kuud hiljem sattusin kolmeks päevaks üksi Pariisi, sain aru, et see linn tekitab sõltuvust. Niisiis õe ja sõbrannaga sinna aprilli algul nädalaks läksimegi ja sõltuvus süvenes veelgi. 

Paljud arvavad, et Pariisi ei saa juba seepärast lihtsalt niisama ja igaüks minna, et tegu on väga kalli linnaga. Ja tõepoolest, näiteks tänavu märtsis kirjutas Äripäev, et uuringu Worldwide Cost of Living andmetel on Pariis Singapuri järel kalliduselt teine linn maailmas. Tegelikult aga saab Pariisis väga soodsalt ära käia, eriti, kui osta piletid mitu kuud varem soodusmüügist valmis, nagu seda tegime meie, ostes Estonian Airi piletid juba novembris. Pariis on igal juhul soodsam, kui Soome, Rootsi või Norra. 

Toidud on Pariisi poodides (kui just eksklusiivbutiiki ei lähe) sama kallid või odavamad kui Eestis. Kindlasti on Eestiga võrreldes oluliselt soodsamad näiteks veinid või kitsejuustud. 1.50-2 euroga võib osta väga suurepärase veini. Riideid võib loomulikult leida Pariisist väga kalleid maailma tippbrändidelt, kuid on palju poode, kust saab uusi riideid märksa odavamalt kui Võrust, rääkimata Tallinnast. 

Ma olen oma elus üsna vähe reisinud, ent kui me seltskonnaga kusagil käime, siis ööbime mõne tuttava juures. Hotelli ei saa endale lubada, kuid hotelli ei taha ka seepärast minna, et seal ei saa ennast täiesti vabalt tunda. Näiteks suuremas osas hotellidest pole külmkappi ja pliiti, paljudes pole tubades veekeetjatki. Meile aga oli just tähtis (kindlasti ka kokkuhoiu) mõttes, et saame ise hommikul kohvi ja õhtul teed teha, mitte ei pea seda ainult kohvikust ostma. Sooja sööki valmistasime seekord küll ainult ühel õhtul – lihtsalt ei olnud vajadust, kuigi kohvikutes võtsime sooja sööki vaid kahel korral. 

Alguses pidime Pariisis sõbra juures Versailles’i lossi lähedal korteris ööbima, aga juhtus nii, et sõber ise kolis vahepeal Eestisse ära ja andis korteri ära. Pinginaabri kaudu leidsime aga ühe boheemlasliku filmidekoraatori, kellel kogu aeg tööd ei ole ja kes seetõttu hea meelega oma stuudiokorterit (prantsuse mõistes maja viimase korruse korter, kus on magamistuba, kööktuba ja duširuum-tualett) soovijatele välja üürib, magades ise sel ajal erinevate sugulaste või sõprade juures. Nädala aja eest maksime kolme peale 300 eurot, mis on soodsalt saadud isegi Tallinna kohta. 

Nädal Pariisis kulub lennates

Kui Pariisi jõudes mõtlesin, et mida küll siin kolmekesi nädal aega tegema hakkame ja kas lõpuks üksteisele närvidele käima ei hakka, siis tegelikkus osutus vastupidiseks – me ei jõudnud vähemalt kahte kolmandikku kohtadesse, kuhu olime planeerinud minna ja suhtlesime paljude inimestega, sealhulgas kohalike eestlastega. Meie mõte oli võta vabalt, magada ennast korralikult hommikul välja, mitte startida ööbimiskohast Pariisi tänavatele juba hommikul kell 8, minna, kuhu jalad juhatavad jne. Niimoodi koos saavadki reisida olemuslikult sarnased inimesed. Ööbikutel ja lõokestel koos reisima minna ei soovita sest selge on see, et ööbik ei suuda taluda, kui keegi hommikul kell 8 hakkab “kirema”, et päike juba kõrgel taevas ja viimane aeg uksest välja minna. Meie oleme kõik sellised inimesed, kes on hommikul pikaldased, õhtul (öösel) aga võivad tiksuda kella kolme-neljani välja, sest lihtsalt ei raatsi magama minna. 

Reisi kõige keerulisem osa oli oma kohvriga lennujaamast rongi ja metrooga korterisse jõuda. Metroodes ei ole paraku igal pool eskalaatoreid, aga trepid on pikad. Enne veel, Tallinna lennujaamas peeti mu õdekinni ja otsiti põhjalikult läbi, põhjuseks: lõhkeainekahtlus. (Alles äsja oli ta Rakveres valgusfooriga ülekäigurajal auto alla jäämise eest saanud politseilt trahvi, kuna puudus helkur.) Huvitaval kombel ei pidanudki ma lennujaama ametnikele loovutama kotti ununenud hamburgeri, kuid koti põhjast kästi välja kraapida ümar küünal kahtlusega, et äkki on ikka on tegu “kõiki lennureisijaid ohustava” veepudeliga. Tagasi tulles Pariisis ei huvitanud enam eriti kedagi, mis sul seal kotis on. Mu pinginaabril on Pariisis lennukile minnes isegi veepudel kotti ununenud ja midagi pole ette võetud.

Lõpuks jõudsime metroopeatusest korterisse pika ringiga kohale. See on see, kui kaarti ei vaata. Metroopeatus oli meie korterist vaid kahe minuti otsetee kaugusel, kuid kolm esimest päeva läksime sinna väga pika ringiga, manitsedes veel üksteist, et jätke meelde, kust keerama peab. Viimase korruse korterisse minek tähendas raske kohvriga mööda vanaaegset puust keerdtreppi seitsmendale korrusele minekut. Pariislastel on nimelt komme alustada korruste lugemist alles teiselt korruselt ja sugugi mitte igas majas pole lifte. Aga majad, need on Pariisis enamasti kõik väga vanad. Osasid on rohkem, osasid vähem renoveeritud. Meie seekordne elamine sattus linnaossa, kus elab üsna palju immigrante, kes armastavad tänaval kaubitseda, õhtuti aga müüsid nad suure käraga tänaval näiteks küpsetatud maapähkleid – hiljem, kui otsetee metroost korterisse avastasime me neid enam ei kohanud. 

Imeline Montmartre

Pariisis aga ei ole mitte ainult linnaosad väga erinevad, vaid ka iga tänav võib olla väga erinev. Ja huvitaval kombel asus meie korter vaid paari tänava kaugusel imeilusast Montmartre’i mäest (märtrimägi), mille tipus asub imeline Sacré-Coeri (Püha Südame) katedraal. Montmartre’i kohta võin pärast kahte käiku Pariisi öelda, et see on vaieldamatult minu lemmikpaik Pariisis. Ühtlasi on see Pariisi kõrgeim paik. Sellel mäel elasid kunagi väga paljud praeguseks maailmakuulsaks saanud kunstnikud, seal on veel alles näiteks nende ainus viinapuuaed, mille viljadest valmistati vanasti veini, et toetada kunstnikke (ja valmistatakse praegugi). Sacré-Coeur on aga kogu Pariisi ajalugu vaadates väga noor kirik – seda hakati ehitama 1875 ja valmis sai 1914.

Montmartre on igal juhul väga mõnus koht, aprilli alguses juba õitsesid seal ka puud-põõsad, rohi oli roheliseks läinud. Paraku aga neil kahel päeval, mil meie sealset ilu ja õhustikku nautisime, oli see koht nii ülerahvastatud, et jäime suisa ühele tänavale inimmassi kinni – sinna, kust Anversi metroopeatusest viib tee otse üles katedraalini. Kinni jäime muidugi just siis, kui

kiirustasime kohtuma minu pinginaabriga kohvikusse Angelina, mis asub Tuileries’ aia (mille asutas Katarina di Medici aastal 1564 ja kus on valminud näiteks Monet, Manet ja Pissarro maailmakuulsad maalid) kõrval rue de Rivolil. Angelina pidi olema selline kohvik, kus igaüks pidavat korra elus tahtma ära käia ja just nimelt selleks, et juua maitsvat šokolaadi. Paljude saalidega suurt restorani meenutavasse kohvikusse pääsemiseks tuli seista üle pool tunni järjekorras. Imestama pani, et nii suures kohvikus oli aga ainult üks tualett ja seegi oli selline, et meeste ja naiste omad asusid kõrvuti ning meeste omasse võis vabalt sisse vaadata.

Pariisis on üldse WCdega keeruline. Mis seal salata, ühel korral, kui väljas oli juba pime, pidin erandkorras käima põõsaste vahel, sest WCd polnud lihtsalt kuskilt leida, ei osanud ka otsida. Mõningatel tänavatel on küll tasuta moodsad ümmargused tualetid, kuhu pääseb sisse nupule vajutades ja kuhu järgmine saab sisse alles siis, kui kogu kemps on veega automaatselt üle pestud, kuid neid on paraku vähe. WCde viitasid Pariisis peaaegu ei olegi ja ülerahvastatud kohvikutes ongi enamasti ainult üks tualett. Kohvikutes on aga ka nii, et enne pead joogi või söögi ära tellima ja alles siis pääsed tualetti, sest liiga paljud inimesed pidid kasutama taktikat, et ütlevad, et käivad enne tualetis ja siis tellivad, aga tegelikult lähevad minema. Nii et kel probleeme kergelt lahti mineva kõhuga, on soovitav hommikul igaks juhuks loperamiidi tablett ennetavalt sisse võtta.

Esimesel päeval Pariisis käisime lihtsalt linnas ringi, võttes esimeseks sihtpunktiks uhke ooperimaja (metroopeatus Opera), Fragonardi lõhnamuuseumi (tasuta) ja –poe jne. Pariisis on tegelikult enamik objekte üksteisele väga lähedal. Sealt sattusime muidugi kohe ka üliuhkesse vitraažkupliga Art Nouveau stiilis Lafayette’i kaubamajja (Galeries Lafayette), mis avati aastal

1912. Enne sisenemist tuli turvamehe jaoks avada oma kott, et ta saaks sinna sisse vaadata. Kui veidi aega varem olime Fragonardis jaapanlaste vahele lõksu jäänud, siis Lafayette’is nägime jaapanlastest moodustunud järjekorda Chaneli poe ukse taga. Sellist järjekorda polegi ma oma silmaga pärast Nõukogude-aegset viinerisaba veel näinud.

Eestlasi Pariisis

Mida me kogu selle nädala jooksul Pariisis tegema hakkame, ei jõudnudki rohkem mõelda. Juba teisel päeval helistas hommikul Pariisis elav eestlanna Ene Rämmeld, keda ma varem ei tundnudki. Nimelt paar päeva enne Pariisi sõitu küsis Valga kirjanik Aarne Anmann, et kuidas elu läheb. Vastasin, et paari päeva pärast Pariisi. Tema võttis kohe seepeale Ene Rämmeldiga ühendust ning saatis mulle Ene telefoninumbri ning teate, et ta soovib Eestist linnupiimakomme ja heeringat, kuna kilu tal veel on. Mina muidugi oleks kauem hoogu võtnud, et Enele kui ikkagi prominentsele isikule võhivõõrana helistada, kuid Ene helistaski ise ja teatas, et saame linnavalitsuse (jällegi muidugi üliuhke hoone, meie mõistes loss) kokku. Kõigepealt ajasime Enega juttu ühes Seine’i äärses kohvikus, kus muuhulgas saime teada, et hiljaaegu suri tema mees ja poja isa Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar, kes on nüüd teine eestlane, kes on maetud Pariisi kuulsaimale Pere Lachaise’ kalmistule. Siiani kuulus ainus eestlase haud seal Eduard Wiiraltile, kes maeti sinna juba aastal 1954.

Seejärel tutvustas Ene meile kohalikke kaltsukaid ehk vintage poode (kallid, enamik kaupa müügil kilohinnaga) ja siis viis ta meid kaasaegse kunsti keskusesse Pompidou’sse, kus ta ise töötas palju aastaid, kuid paar aastat tagasi saadeti teda vanuse 65 kukkudes enam-vähem päevapealt pensionile. Üllataval kombel leidis Ene oma kotist meile, tema jaoks seni võhivõõrastele isikutele, ka tasuta kunstikeskuse piletid. Eestlased on ikka lahked! Pompidou ülemine korrus on juba ainuüksi seepärast meeldiv, et sealt avaneb vaade kogu Pariisile, mistõttu polegi vaja pikas Eiffeli torni järjekorras seista, et sama vaadet kogeda. Pompidou viimasel korrusel asus ka ülikallis restoran, kus Evelin Ilves pidavat iga kord Pariisis viibides kohvi joomas käima. Restoran oli rahvast tühi, sest hinnad olid isegi kohalike jaoks liiga kallid. Aga Pompidou’s õnnestus meil ära näha muuhulgas popkunstniku Jeff Koonsi näitus, mille sisu ilmselt igaüks ei mõista. Selleks, et aru saada seinale kinnitatud õhupalli mõttest, peavad olema kunstist laiemad teadmised. Pompidou’st ostsime omale ka täiskasvanute anti-stress värviraamatud – see pole just kõige uuem, aga siiski küllaltki uus mood stressi maandamiseks. Ausalt öeldes olen siiani viitsinud värvida kaks lille, aga värviraamat on iseenesest uhke – korralike pappkaantega, nagu päris raamat.

Ene ütles, et õigesti tegime, et Pariisi muuseumide passi ei ostnud – neid on erinevates hindades erineva koguse päevade jaoks. Tõepoolest, väga palju muuseumis käia ei jaksa. Järgmisel päeval läksime vanasse raudteejaama ehitatud Orsay’ kunstimuuseumisse, kus leiab töid sellistelt nimekatelt kunstnikelt, nagu Renoir, Monet, Manet, van Gogh jne. Palju on ka skulptuuri, mööblit ja eksponeeritud on isegi mõne Soome kunstniku töö. Kuigi Ene soovitusel läksime muuseumisse lõuna ajal, sest siis pidid turistid lõunasööki söömas olema, tuli meil ikkagi väljas vihma käes piletijärjekorras seista 40 minutit (sellisteks juhtudeks oleks hea, kui kotis oleks kaasas sinised haigla kilesussid, et need vihmas seistes vahepeal vee kaitseks jalanõude peale tõmmata). Hiljem selgus, et tegelikult võttis rohkem aega mitte piletimüük, vaid hoopis kotikontroll. 

Elamus Jumalaema kirikust

Orsay’st väljudes olime silmanähatavalt väsinud – palju kunsti ei jaksa korraga kogeda, eriti kui iga maali juures tunglevad massid. Kell oli aga parajasti nii palju, et oli aeg võimsasse Jumalaema kirikusse minna. Ja õigel ajal läksime: oli Suur Neljapäev ja missa. Tõtt öelda polegi ma vist katoliku missal varem käinud. Peale uhke kiriku oli huvitav vaadata, kuidas näiteks missal suitsu lasti või kuidas nii preestrite kui ka osade väikeste poiste jalgu pesti – kõik see oli lähedalt näha ka kiriku seintele kinnitatud ekraanidelt, sest usinasti toimetas missal ka Katoliku TV. Erinevalt Eiffeli tornist on Seine’i jõe keskel Cité pisikesel saarel (sajandeid asuski kogu Pariis vaid sellel saarel) asuv Jumalaema katedraal koht, kus tasuks kindlasti Pariisi minnes ära käia (seda enam, et sisse pääseb tasuta) Seal on, mida vaadata ja kogeda. Kõik soovijad saavad panna ka küünla kirikus põlema. Kuulsat Jumalaema kirikut hakati ehitama aastal 1163 ning ehitustööd kestsid peaaegu kaks sajandit. Sellest kirikust ei välju kindlasti sama meeleoluga, mis oli sisenedes. 

Üks objekt, mida peale Jumalema kiriku, Sacre-Coeuri kiriku ja Eiffeli torni Pariisis veel massiliselt vaatamas käiakse, on Napoleoni sõdades hukkunute auks püstitatud Triumfikaar (Arc de Triomphe). Tegu on vaatamisväärsusega (mida on Pariisis muidugi iga teine hoone), mille juurest hargnevad tähekiirtena 12 tänavat. Üks neist tänavatest on maailmakuulus ja maailma ilusaimaks peetud Champs-Élysées' avenüü, mida on nimetatud ka Pariisi ajalooliseks teljeks. 

Ühel päeval tiirlesime ka Madeleine’i platsil – selle keskel asub kirikut mittemeenutav kirik. Tuleb välja, et seda kohta peetakse üheks maailma gurmeemaamärgiks ja kui mõnusatesse poodidesse sisse astuda, võibki ühel platsil terve päev ära kuluda. Läksime sinna küll Mariage Freres’i teepoodi otsima, kuid teed ostsime hoopis sama platsi äärest Fauchonist ja Hediardist. Vahepeal tuli ka jalgu puhata ning kohvikus, kuhu korraks pidama jäime, maksis näiteks 0,33 l Eviani vesi 5.60 €. Lõpuks siis olime sattunud tõesti kohta, mida võib pidada kalliks. Toidupoest saaks Pariisis sama raha eest vett liitrite kaupa. 

Reede õhtul käisime külas Võrust pärit naisel ja tema perel. Oh seda eestlaste lahkust! Naine kostitas meid võrratute suupistete ja kokteilide-veinidega ning äraminekule asudes pakkus, et võime kaks ööd nende imekaunis majas asuvas avaras korteris ööbida, kuna nad ise sõidavad nädalavahetuseks ära. Loomulikult ei jätnud me võimalust kasutamata. 

Appi tõttavad sapöörid-pompöörid

Selle korteri aknast nägime ka, kuidas toimetatakse Prantsusmaal purjus inimestega: kõigepealt sõidab sapööri-pompööri (häälduspõhine kirjapilt) auto ehk kiirabiautot meenutav päästeauto kohale, tee blokeeritakse koonustega, kanderaam tõstetakse autost välja ja minnakse tänaval istuva inimese juurde. Teine, ilmselt samuti joobes turist, üritab samal ajal ilmselt taksot välja kutsuda, et omal jõul minema pääseda. Lõpuks juhitakse mõlemad mehed omal jalal siiski päästemasinasse, kuigi vähemalt üks tõrgub kaasa minemast. Siis pannakse kanderaam jälle kokku, korjatakse koonused maast üles ja alles tükk aega hiljem sõidetakse minema. Kogu selle aja masina vilkurid töötavad. Igal juhul võib arvata, et Pariisis sind tänavale keegi ei jäta, kui midagi peaks juhtuma. Ka arstiabi pidi olema seal väga kõrgel tasemel. Küll aga on tänavatel ja metroodes üllatavalt palju kerjuseid ja enamik neist on just nooremad naised, osadel ka lapsed kõrval. Metroorongis nägime üht paljasjalgset rasedat ja väikse lapsega naist kisamas ja kerjamas. Leidsime sülelapsele kotist saiakese, kuid kõht tal vist siiski tühi ei olnud, sest ta kukutas saiakese õige pea maha. Eestis oleks ma kindlasti sellise juhtumi peale lastekaitsesse pöördunud. 

Liigelda on aga Pariisis imelihtne. Juba lennujaamast saab osta nädala pileti, millega saab sõita nii metroodes, rongides kui ka linnaliinibussides (bussid on üllatavalt tühjad). Esimest korda ostes maksab pilet 40 €, teisel korral 35, sest siis ei pea magnetkaardi eest enam tasuma. Tänu selle kaardi olemasolule saigi Pariisis ringi kõndida ilma kaardita ja minna sinna, kuhu jalad viivad, sest eksimisohtu ei ole, kuna peaaegu iga nurga taga asub metroopeatus. Ja kui metroos juba oled, siis on kerge sõita kuhu iganes vaja. Vahepeal istusime ka lihtsalt linnaliinibussidele, et jalga puhata ja bussiaknast linnast kiiremat ülevaadet saada. Kus tundus huvitav, seal maha läksimegi. 

Oodatud on soovitused edaspidisteks Pariisis uitamisteks! :-)