Kolmapäev, 8. oktoober 2014

Kes õhutab viha, kes külvab armastust?

Kooseluseadusest või esialgu veel selle eelnõust kõneldes on üsna raske jääda emotsioonituks. Kired selle teema ümber möllavad ja ehk ei olegi see nii halb, sest eestlasi on ju ikka süüdistatud kiretuses, emotsioonituses, tundetuses, külmuses jne. Nüüd on eestlased üheskoos vähemalt tõestanud seda, et kirg nendes ei puudu. Kes aga oleks osanud ennustada, et just kooseluseaduse teema toob ühiskonnas kaasa sedavõrd üleskütetud (pseudo)poleemika, et inimesed, kes selles vaidluses on, tihti ei mõtle enam, mis on faktid ja mis fabritseeritud vandenõuteooriad.

Kogu selles temaatikas ei sooviks ma hakata praegu kedagi sildistama, sest seda on tehtud juba piisavalt ja tihti ebaõnnestunult, vaid jaotaksin inimesed kolmeks: 1) kooseluseaduse pooldajad, 2) kooseluseaduse vastased ja 3) ükskõiksed. Pakun, et ka viimased klassifitseeruvad statistikas just kooseluseaduse vastasteks, kuna teemale mõtlemata on neil mugavam midagi keelata selle asemel, et uuega kaasa minna.

Nii mõnedki kooseluseaduse vastased, kelle puhul kahtlustan, et nende mõtted ei tule mitte iseenese südametarkusest, vaid oskuslikust ajupesust, on küsinud, et miks ometi just neid viha külvamises kahtlustatakse. Muidugi ei saa kogu seda massi võtta kui ühtselt mõtlevat ja hingavat kogumit, küll aga tuleb paraku tõdeda, et kooseluseaduse vastased ehk enda arvates traditsioonilise perekonna pooldajad kiusavad vähemusi verbaalselt, kirjutavad kommentaariumides ja sotsiaalmeedias tekste, mis kubisevad vihast, laimust, ebatsensuursetest ja roppudest sõnadest. Osa on neist jõudnud isegi nii kaugele, et teinud kooseluseaduse pooldajatele tapmisähvardusi. Samasugust verbaalset julmust aga ei leia kooseluseaduse pooldajate kirjutistest. Eesti keelt ülikoolis õppinuna peab kahjuks ka nentima, et just seaduse vastaste keel reedab nende vähese harituse.

Toon mõningaid näiteid, kuigi tõsi, õigem oleks selliseid asju mitte tsiteerida, kõik kommentaarid on pärit ühe artikli juurest (Delfi 8.10.2014) (kirjaviis muutmata):

Üha enam inimesi saab aru,(isegi mõni teiesugune) ,et tegelete vägistamisega! te vägistate nii lapsi kui vanainimesi ,noori ja vanu -räägite ,et pederasm pole h'lve??

sellised hälbed tuleks taas kriminaliseerida, et hoida ära nn homode aktiivsed rünnakud ühiskonnale. Rebasesugused ongi ohuks ja vaenuks kogu ühiskondlikule korrale ning traditsioonilisele eluviisile. 

Ohh , tuligi lõpuks see mida ma ammu juba ootasin - ühele urruaugus urgitsejale tehti lausa isiklikult tapmisähvardus!?! /.../ Ja Teie , urruaugu tuuritajad , kohe kaebama. 

Uuruaugupoisina peaks ta ju ikkag oma kahtlaseid väiteid kuidagi ka tõestama, sest vastasel juhul tundub see kakatolmu üleskeerutamisena. 

Kui see tsiteeritu siin ei ole hirmus ja kole, siis mis see on? Kas tõesti Varro Vooglaid ja väga paljud usuinimesed on nüüd rahul, et inimestest on selline koletis välja lastud? Kas tõesti veavad sellise meelelaadiga inimesi eest muuhulgas ka kirikuinimesed, kes räägivad armastuse jumala nimel? Minuni jõudis jutt, et osad kirikuinimesed on veendunud, et homoseksuaalidesse on sisse pugenud kurat ja nad palvetavad nende eest. Kas ei oleks aeg avada silmad ja näha, kelle eest tegelikult palvetada tuleks.

Kordan klassiku sõnu: mul on valus ja häbi.

Ühte tõde ei ole siin maailmas olemas nagunii, aga usun, et ehk oleks lihtsam elada, kui igaüks talitaks oma südametarkuse järgi. Oma elus olen alati järginud põhimõtet, et ela ise ja lase teistel elada. See on tegelikult mõnes mõttes egoistlik põhimõte, sest tõepoolest, mina tahan elada nii, nagu mina elan ja just seetõttu on loomulik, et võimaldan seda ka teistele. Täiesti võimalik, et tõepoolest, need inimesed, kes on agarad (vähemalt mõttes) teiste inimeste eludesse piire panema, teevadki seda sellepärast, et nad ei ela oma elu nii, nagu nad seda tahaksid. 

Need, kes kõnelevad Kristuse nimel, peaksid teadma, et kristlik Jumal on armastuse Jumal ja Jeesus on olnud maailma ajaloos üks silmapaistvamaid inimõiguslasi.

Kommentaare ei ole: