Eile õhtul valimisstuudiot jälgides olin šokeeritud, kui teatati, et sotsid ehk teisisõnu Ivari Padar ei saanud ühtegi mandaati europarlamendi valimistel. Õnn oli suur, kui veidi hiljem selgus, et siiski sai. Olin väga Ivari poolt, sest mõistlikumat meest annab otsida. Olen ammu aru saanud, et Eesti inimese loomuga sotsiaaldemokraatia kokku ei lähe. Üldmass jookseb ikka nende järele, kes rohkem raha lubavad.
Peamine on, et Reformierakond kuskile ei pääseks. Sellega olin siiski juba ette leppinud, et ühe koha nad ikka võtavad ja õnneks nad tõesti kahte häält ei saanud. Isegi Keskerakond pole nii hull kui Reform. Keskerakond on oma trikkidega vähemalt läbinähtav. Mul on väga hea meel, et protestikandidaat Indrek Tarand tohutult hääli kogus. Kui mul poleks kindlat maailmavaadet, oleksin protesti pärast samuti tema kasuks otsustanud. Tarand oskas ennast väga õigel ajal letti panna.
Mina ise Ivarit ei valinud. Minu hääl läks rohelistele, kuigi teadsin, et europarlamenti nad tegelikult ei pääse. Rohelised said küll "ainult" 10 845 häält, aga minu meelest on see ikka väga hästi. Rohelisi ei hääleta ju suvalised inimesed, kes jooksevad ühel hetkel ühtede, teisel hetkel teiste valimislubaduste suunas. Rohelistele pole põhjust ka süsteemivastaseid protestihääli anda. Rohelisi valivad ikkagi väga konkreetse maailmavaatega inimesed ja ma olen õnnelik, et neid on meil Eestis tublisti. Need inimesed on meie riigi tegelik mõistus ja südametunnistus. (Ma ei taha siin kiita ennast, vaid tõelisi tublisid ja hakkajaid inimesi.) Tegelikult on kahju, et rohelised siiski europarlamenti ei pääsenud, sest neil oleks seal koos kogu Euroopa rohelistega ühiselt palju rohkem võimalik ära teha kui siin Eestis meie närikute parlamendis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar